Kas keegi oskaks soovitada mõnd puhke/peomaja mõneteistkümnele inimesele siin Lõuna-Eestis? Võtsin infokataloogi ette ja silmad läksid kirjuks, mõtlesin, et äkki kellelgi mõnd head soovitust.

Tuubida on äge! Lõpuks julgesin ma isegi kõhuli alla sõita (Siki julges ka), kuigi NII ÕUDNE OLI.

Novot. Täna oli siis see mu kauaoodatud KKT viimane trenn ja ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku harjutasin kõnet. Ma nimelt tahtsin suurte ja ilusate sõnadega treenerile öelda, et ta on mu lemmik ja mul on väga kahju, et ma enam ei saaa tema trennis edasi käia. Ja võibolla teda natuke ka seebitada, et äkki ta mõtleks teha samu trenne ka õhtuti.

Ja siis juhtus selline lugu, et ta võti külmus lukuauku ära ja ta ei jõudnudki meile trenni andma. Ootasime seal siis kakskümmend minutit asendustreenerit (käisin vahepeal jõusaalis vaatamas, kas ma olen tugevamaks saanud – ei olnud), kes, kuuldes sõna “hantlid”, tegi virila näo ning jätkas karglemist ja keerutamist.

Uh, kuidas ma vihkan keerutamist!

No nii ma sealt tulema tulingi, keset trenni, pisarad nördimusest silmas.

/

Pärast jäin kirjastuse hoovile lumme kinni, tagusime Epuga seal päris mitu korralikku minutit lumekamakaid siia-sinna.

/

Segased ajad on. Nii üldiselt. Hinges ja mujal ka.

Olen juba pikemat aega tahtnud kirja panna väikese, kuid olulise asja.

Teatavasti koosneb peenete daamide kokteil Cosmopolitan igasugusest maitsvast ja kallist kraamist nagu Cointreau, jõhvikamahl, viin ja laimimahl. Kuna aga Cointreau ise maksab juba hea hulga raha, siis ei ole seda kõige säästlikum kodustes tingimustes valmistada. Või õigemini, ükskord me üritasime ja pärast piinarikast laimide pigistamist tuli kokteil ikka mingi kummalise maitsega: hapu ja pani nägu krimpsutama, ühesõnaga üldse mitte nagu üks Cosmo peaks olema.

No ja siis me nüüd joomegi edasi ikka lihtsate eestlaste kombel, kelle jaoks kokteil ei tähenda 4 cl viina, 4 cl likööri ja 4 cl mahlakest, vaid kokteil tähendab ikka 4 cl viina ja 250 ml mahla.

Nii et lubage esitleda: kokteil Komsomolitar:

–6 cl viina
-100 ml jõhvikamahla
-200 ml punast Schweppesi

Pildil on muidugi illustreeriv tähendus.

Ja kui juba dekadentsi peale jutt läks, siis huvitav, millal küll Mökusse lähme? Tahaks ka selle imekoha ära näha, mis kõigi meeli erutab viimased nädal aega.

Maamees sõidab linna asju ajama, aga õhtuks kisub kere heledaks ja kõht tühjaks. Astub siis restorani sisse, vaatab menüüd, kratsib natuke kukalt ja tellib siis ühe “Viini šnitseli”.
“Millised kartulid juurde lähevad?” pärib tülpinud müüja.
Maamees vaatab talle üllatunud näoga otsa, kratsib jälle kukalt ja küsib siis: “Ah… soo… Või et lausa ise saab valida?”
“No ikka saab ise valida,” kinnitab müüja.
“Ahsoo… No kui ise valida saab, siis ma võtaks “Jõgeva kollast”!”

Hei tupsud, mäletate, kui ma rääkisin walk of shame’ist? Selle asemel aga, et sellest blogiposti teha, teeks hoopis artikli ja palungi abi. Kes on nõus oma lõbusaid, naljakaid ja hulle walk of shame’i kogemusi jagama, meilige mulle dagmarlamp ät gmail.com! Loomulikult on võimalus jääda anonüümseks.

Ootaks nii naiste kui meeste panust, sest mind huvitab eriti, miks naised tunnevad sellistel puhkudel – varahommikul pärast pidu üheöösuhte või seksisõbra juurest koju kõndides – häbi ja mehed mitte?

Minu seisukoht on jätkuvalt see, et tegelikult ei peaks seda häbenema – no vahepeal venib jah pidu pikale, no vahepeal jah avastame hommikul, et võluva printsi asemel vedeleb meie kõrval voodis hoopis kärnkonn, aga tänapäevaste inimestena, kel on vabad valikud nii paljudes eluvaldkondades – sealjuures seksi osas – võiks seda pigem võtta humoorikana ja õpetlikuna. Lisaks: selge see, et paljudele inimestele üheöösuhted ei sobi, neile ei meeldi need ja nad ei hinda neid ning ei näe neis mingit võlu. Aga umbes nii, nagu osad valivad sotsdemme ja teised reformi, peaks, kui mitte mõistma, siis vähemalt mitte hukka mõistma neid, kes valivad üheöösuhted ning kelle jaoks need pakuvad midagi.

Okei, ma kaotasin oma telefoni ära.

Esimest korda elus ma kaotasin midagi ära. Ja nüüd, telefoni, uhiuue. Vanagi veel välja ostmata. P*tsi!

Kummaline on see, et ma olen sellele mitu tundi helistanud ja see kutsub. Ma ei lahkunud trajektoorilt diivan-vets-lauajalka kordagi, nii et teoorias see peaks seal olema. Aga ei ole. Helistasime. Panime muusika kinni. Otsisime. Ei ole.

Ja ikka, raibe, kutsub. Kui keegi ära varastab telefoni, siis esimene asi on ju faking välja lülitada. See teeks mu südame natukene rahulikumaks, siis ma vähemalt teaks, mis sest saanud on. Aga praegu – ei midagi. Helistan – kutsub. Ahjaa, sõnumi saatsime ka, et teeks kaupa. No äkki tahab raha. Ma oleks nõus andma raha. Aga ei midagi, ei mingit vastust.

Ropendama ajab. Vihaseks teeb.

JA MA EI KAOTA KUNAGI MIDAGI ÄRA!!!

Edit: Hahaa, leitud. Worst party eva. Aga noh, lõpp hea, kõik hea.

Vulin on tagasi, sama hullult kui enne. Mis tähendab, et ma pole kaks ööd sõba silmale saanud, vaid kogu aeg hõljunud magamise ja ülevalolekusfääride vahel. Kõrvatroppidest suutsin üles leida ainult ühe ja seda ma siis vastavalt vajadusele vahetasin, kui külge keerasin. Naiss.

Aga sõnumikatsest. Kokku saatis sõnumi 17 inimest, mis tähendab, et maksud-maha teenisin ma kokku umbes 56 krooni. Ma pole küll üritanud seda raha välja võtta, sest Andris mainis midagi 50 euro piirist, aga ühesõnaga, töötab küll. Kollased pealkirjad kollasteks pealkirjadeks, aga tulevikus kasutan ilmselt seda teenust edaspidigi. Kommentaarides toodi välja, et 10 krooni on siiski liiga kallis, 5 krooni juures nii pikalt ei mõtleks… Seal muidugi saab ka valida sõnumihinda, nii et võibolla peaks iga kord vastavalt sisule ja nähtud vaevale hinda muutma?

Tasub kaalumist igal juhul.

LISATUD: Lisan siia kommentaari, mille jätsin Marta sissekande alla, kus Marta kutsus kõiki kaasa rääkima SMSpublisheri teemal. See võtab üsna hästi minu seisukoha antud küsimuses kokku.

Mina võtan seda natuke kui ajaleheartiklit, mille kirjutamise eest saab ka kirjutaja raha ja mille lugemise eest (vähemalt vahepeal) lugeja maksab. Miks mitte panna oma loomingule hind külge – on ju ka kirjasõna midagi väärt.

Aga siin tekivadki probleemid, täpselt need, mida sa esitasid – kas lugejal tekib õigus midagi oma raha eest nõuda. Mina ostan lehe ja isegi, kui mulle ei meeldi käsitletavad teemad või viis, kuidas teemasid on käsitletud, ei tule ma siiski selle peale, et minna autori juurde ja öelda, et hei, ma maksin 10 krooni lehe eest ja sina kirjutad nüüd NIIMOODI. Aga on inimesi, kes seda teevad ja seda õigustatuks peavad.

Lisaks, kui sa oled blogija tekste pikka aega lugenud, siis sa peaks juba suutma natukenegi eeldada, kuidas ja mida ta kirjutab. St sa maksad ikkagi juba tuntud kvaliteedi (või siis mittekvaliteedi) eest. Kuigi, kui sa tead, et sisu on ebakvaliteetne (st on varem olnud – ja miks sa peaksidki eeldama, et nüüd järsku enam pole), siis miks üldse maksta?

Ja samad võimalikud tekkivad eetilised küsimused võib ju laiendada muul viisil blogiga raha teenimisse. Kui keegi saab teatud postituse kirjutamise eest raha või muid meeneid (nt tasuta kinopileteid filmist kirjutamise eest või nagu Barbi Pilvre säutsus – tasuta auto kasutamine blogimise eest), siis ei ole sellel sugugi nii palju vastuseisu, kui ma praegu selle paari päevaga SMSpublisheriga kohanud olen. Või näiteks blogijad, kelle blogist tulevad raamatud või isegi TV-sarjad (nt Belle De Jour) – kui tema loomingut peavad ka teised inimesed väärtuslikuks, et sellega raha teenida (ja vastutasuks meelelahutust pakkuda), siis miks peaks blogija pakkumisele ei ütlema? Lihtsalt sellepärast, et see poleks eetiline, oma blogi tekstide pealt tulu teenida?

Ma usun sügavalt, et SMSpublisheriga blogiposti eest raha küsimine on sada protsenti eetilisem ja õiglasem, kui näiteks muud SMS-teenused, mida telekas pakutakse (“Saada oma unenägu märksõnaga UNI numbrile see ja see ja saad teada, mida tulevik toob!” “Tahad teada, kas peigmees petab? Saada sõnum numbrile see ja see ja saad teada!”), mis sageli on isegi kallimad ja mitu korda jaburamad, kvaliteedist ei tasu siinkohal rääkidagi.

Lisaks, nagu ma ühes oma kommentaaris juba ütlesin, ei näe ma midagi halba selles, kui blogija oma kirjutisi ka rahaliselt väärtustab, tal on see vaba valik ja täielik õigus. Ja kui ta tahab, hakaku kasvõi iga posti raha eest kirjutama. (Mina seda teha ei taha ja ei viitsikski, aga peamiselt selle pärast, et ma niigi kirjutan juba raha eest muudesse kohtadesse. Kui mul poleks muud sissetulekuallikat, siis võib-olla isegi kaaluksin – aga sel juhul näeksin ma kindlasti VÄGA KÕVASTI vaeva, et blogi sisu oleks kvaliteetne ja iga senti väärt.)

//

Üks abipalve teile ka – jagage Eesti seksiblogide linke palun! Ma pean silmas selliseid blogisid, nagu näiteks on välismaine ja juba kord viidatud One D At a Time, kus inimesed valehäbita kirjutavad oma seksiseiklustest. Mulle nimelt tundub, et Eestis seda eriti ei julgeta teha ja ma mõtlesin sel teemal natuke pikemalt kirjutada.

Aga üks mõttetera ka sellest samast One D At a Time blogist kaasa (seoses üles kerkinud/kergitatud seksiteemaga). Ma ei leidnud täpset tsitaati enam üles, aga mõte oli umbes selline: ma olen üleni selle poolt, et naised peaksid tegema seda, mis neile rahuldust pakub, olgu selleks siis olemine ühe või tuhande mehega. Keegi ei tohiks seda hukka mõista, sest see on iga naise oma asi ja põhiline õigus.

Andris töötas välja sellise vidina nagu SMS-publisher, mille kohta saab täpsemalt lugeda tema blogis, aga ka näiteks siin.

Sisuliselt on tegu teenusega, mis laseb blogipidajal postituste eest raha teenida ja seda ilma tülikate reklaamideta. Lugeja peab teksti lugemiseks saatma SMSi ja saab vastu koodi, mida sisestades tekst maagiliselt tema ette ilmubki. Seda kõike muidugi eeldusel, et lugeja viitsib ja tahab SMSi saata.

Andris palus juba kuu aega tagasi, et ma teenust testiksin, kuid superkiire nagu see vabakutselise elu on (haa. haa.), jõuan ma tegudeni alles nüüd.

Ehk siis järgmine blogipostitus tuleb tasuline (kui mul see õnnestub, ma olen ju tehnikas siuke koba mutt) ja et ikka midagi raha eest pakkuda ka, mõtlesin, et võtan teemaks vibraatorid.

Järgmisel korral kirjutan häbikõnnist ehk walk of shame’ist, millega on tuttavad 90% vallalistest neidudest ja vähemalt 37% vallalistest meestest (mehed tunnevad nimelt harvem häbi).

Vaatame siis, kuidas õnnestub;)