Kärduga kohtusin kunagi, kui blogis kurtsin, et tahaks kellegagi keppida, aga kaaslane puudub. Kärdu elas ka veel Tartus, lisaks õppis minu vanas osakonnas ja nii me hakkasimegi koos keppimas käima. Kepid kaasa ja spordiradadele!
Nüüd elab Kärdu kah Tallinnas ja mul on selle üle ainult hea meel. Selle, ja ta punaste juuste üle. Punapead on hotid!
Mallu on nagu minu noorem ja seksikam versioon. Ja natuke rohkemrase versioon. Üks mu lemmikütlusi maailmas pärineb just Mallu suust (neid on tegelikult palju): “Maalim on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni. Ja tasuta kasse.”
Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!
Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega
Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)
Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.
Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.
Mmmm!
Vincent
Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.
Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”
Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.
Mila joonistas rahulikult edasi.
Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti
Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!
Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud). Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.
Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:
Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.
Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.
Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.
Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.
Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.
Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…
Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…
Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.
Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.
Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.
K. on üks mu pikaajalisemaid sõpru, kes on mu elus juba rohkem kui 15 aastat. Me oleme koos teinud suure hulga lollusi, aga alati teiselt poolt välja tulnud.
Ja ta on üks kõvemaid ja kangemaid mutte, keda ma tean. Kui mul oleks selline elu olnud nagu tal, oleks ma ammu alla andnud ja hakanud surma ootama. Aga tema, näet, going on strong. Ja naeratab ikka veel.
Blogimiseni ilmselgelt hästi ei jõua, seega püüan hoopis elu läbi piltide jagada.
Ma armastan oma sõpru. See sõber, kes on pildil, ütles eile ootamatult näiteks: “Daki, sa oled nii-ii hea ema. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei oleks seda sinust uskunud…”
Muah!
Armas Milake,
sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.
Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.
(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)
Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!
Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.
Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.
Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)
Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”
No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”
“Öök!”
*
Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…
Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.
Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.
Musid-kallid,
emme
Kutsusin naised grupivestluses väikesele veinile. Kuidagi sai sellest vestlusest jututuba, kus on kaks päeva käinud lakkamatult hüsteeriliselt naljakas arutelu meeste, naiste, elu ja seksi teemadel. See on mind inspireerinud rohkem kui sajal viisil, palju sellest jõuab lähiajal blokki ka, aga siin paar mõttetera.
Samuti on teemaks nahkjoomine.
Parim kommentaar Facebookis Justin Petronelt: “First there is a mountain. Then there is no mountain. Then there is. #Donovan“
#naistejutud
“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”
Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.
No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”
Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.
No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!
Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.
Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.
Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.
Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.
Ffs.
Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.
Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.
Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…