Jõulud tulevad sel aastal kuidagi väga kiiresti…
Tag Archives: evidence
Kolmkümmend üks kuud
Mu kallis väike päkapikk,
kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.
Siis muutub elu juba kardinaalselt.
Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.
Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.
Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”
(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)
Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…
Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.
Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.
Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.
Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.
#throwbackthursday
Hiiumaal, 2008
Sellest reisist, kus ma käisin oma isa ja tema parima sõbraga, kus me peamiselt telkisime ja tšillisime-hängisime erinevates ägedates kohtades, on mul meeles siiski kõige paremini üks varahommik, kus ma ärkasin telgis nii vänge haisu peale, et tahtis silmanägemise ära võtta. Ma lihtsalt põgenesin telgist välja, käsikaudu kobades ja tee peal komistades.
Siit moraal: vahet pole, kui suur telk on. Keskealiste meestega reisides on alati parem omaette telgis ööbida, eriti kui eelmisel õhtul on suurem kogus liha ära grillitud.
printsessidest
Seoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.
Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!
Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.
Aga!
Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.
Mila võtab sukapüksid jalast.
Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”
Mõtlen: jess. Töötab!
Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.
Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.
Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.
Sest ta on effing printsess after all!
pimm ja pamm
“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”
Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?
Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.
Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.
Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.
Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.
Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”
Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?
Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.
Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.
Nad on ikka väga, väga lahedad.
slowly waking
Tere, dakiblogi.
Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.
Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.
Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.
Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”
Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.
Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.
Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.
And it’s breaking my heart.
Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?
Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)
Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.
Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses
ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.
hüvasti, kollane kass
Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.
Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.
Ema pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.
Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.
Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…
Edasi läks nagu läks.
Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.
Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.
Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.
Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.
“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”
Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.
Tõde on, et ainult aeg aitab.
Ja uued algused muidugi ka.
On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…
Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.
Meil on nüüd uued kodud.
Laupäev Saarlandis
life via instagram
hair watch
Viimati käisin ma juuksuris veebruaris ja nüüd ei pidanud enam vastu. Töötava inimesena sain endale seda lõbu ju lubada, et natukenegi ometi seda pahmaati soengusse lõigata. Muidu on see väljakasvatamine võibolla ehk jätkuvalt plaanis, aga ilma vahel lõikamata on seda ikka ilgus teha.
Niisiis võtsin eeskujuks Chelsea Kane’i juuksed, mis on lihtsalt totaalselt oosõm ja kuna juuksur (käin Katrin Kruusma salongis ja nüüd on minu juuksur Janika, sest vana juuksur peab sabbatical’i) tundis end eriliselt kelmikalt, keeras ta mulle väikese laine ka sisse.
Mulle väga meeldib, et sellises pikkuses juustega on võimalik NII PALJU teha. Poisipeaga oli ju tegelt ka – ludriks või sassi või tukk ühele või teisele poole jne. Aga praegu on mul föönitamise, puhvi ajamise, sasimise ja klambritega kinni panemise võimalused. Enne nad lihtsalt… vedelesid mul peas.
Oo, kolm lõiku juustest! Tugev töö. I amaze myself sometimes.