Tag Archives: evidence

tahaks reega sõita

Määratlemata 1 Reply

Lugesin ühe hooga läbi “Minu Alaska”, vaatasin natuke aknal, kuidas lumi sajab ja mõtlesin, et ilus on olla. Ja tahaks hirmsasti lume sisse ja sinna, kus on mäed… Aga, oot! Ma ju saangi! Reedel juba läheme!

Kingikott on ka nii ilus ja pühaliku väljanägemisega, et Pussakas isegi pole proovinud midagi sealt välja kaapida. Ainult ühe raamatu pakkisin liig suure rutuga ära, nüüd tahaks veel sirvida, sest und ju ei tule.

Ja und ei tule, teate, miks? Sest nii suur erutus on sees! Nagu väiksena, ei jõua homset (tegelikult muidugi juba tänast) päeva ära oodata!

Ilusaid pühi teile, mu kallid sõbrad!

Edit by Miuks: Someday you’ll pay for this picture!

Toiduklubi: Köögiviljasupp krevettidega

Määratlemata 2 Replies

Marta küsis mult köögiviljasupi retsepti, millest kunagi rääkisin ja mis vist vanas blogis ka olemas oli. Sellel on miljoneid variatsioone, mina panen alati vähemalt kaks sibulat ja teen selle suhteliselt vürtsise (üllatus-üllatus). See supp kuulub mu lemmikute hulka siis, kui on tunne, et sel nädalal liiga palju söödud – siis teen potitäie valmis ja elan sellest vähemalt kaks päeva. See sobib ka siis, kui on supiisu, aga tahaks midagi mitte päris lahjat, vaid tummisemat – siis panen juurde ka näiteks frikadelle või hakkliha või, nagu sel juhul, krevette.

Ma ei mäletagi, kust ma algse retsepti leidsin, ilmselt kuskilt kaalujälgijate asjadest, aga algse supiga on sel vähe ühist – ma näiteks ei söö väga suvikõrvitsat, mis vist algses supis oli. Ja üldse. Ma teen seda igal korral erinevalt, sõltuvalt sellest, mis kapis on. Siin siis seekordne.

Köögiviljasupp krevettidega

Vaja läheb: ühe porru valge osa, üks suurem sibul, paar küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, üks porgand, purk purustatud tomateid, umbes viis-kuus šampinjoni, peotäis rohelisi ube (külmutatuid kasutan mina talvel), üks punane paprika, 200 g külmutatud krevette, kana- või kalapuljongit, oma meki järgi maitseaineid (ma kasutasin küüslaugupipart, sidrunipipart, austrikastet, sibulahelbeid, punase paprika pulbrit, valget pipart, meresoola, tšillihelbeid), oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette köögiviljad. Mina panen keedukannu vee ka juba ette keema ära, on hea otse potti valada ja ei pea tervet igavikku ootama, kuni supp keema läheb. Igal juhul – haki porgand ja paprika kuubikuteks, porru seibideks, ribasta sibul ja seened, haki küüslauk-ingver. Krevetid võid pakist välja võtta ja kuskile sulama panna. Vala poti põhja natuke oliiviõli, viska sinna ingver ja küüslauk. Oota, kuni potist hakkab mõnusat lõhna tulema, seejärel lisa sinna porgand ja rösti. Enne, kui sul kogu kupatus põhja kipub kõrbema, lisa sorts vett ja sibul. Sega ja lase sibulal natuke pehmeneda, seejärel vala juurde vesi (olenevalt poti suurusest liiter kuni poolteist). Nüüd võid juurde panna ka muud komponendid – paprika, porru. Lase keema tõusta ja lisa purustatud tomatid, seened, rohelised oad, puljongikuubik, maitseained. Kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit, kuni porru ja paprika veel oma nägu on. Kõige viimasena, nagu ikka, tulevad mereannid, mida siis natuke keeta ja ongi valmis.

Enne serveerimist hakkisin peale veel rohelist sibulat. Jagus jällegi kaheks päevaks (praegu olen Mehhiko supi peal), suuremale perele peaks kah kenasti jätkuma. Nagu kõigi retseptidega, võib sedagi oma maitse järgi varieerida – lisada näiteks sellerit või brokolit, kapsast või suvikõrvitsat, herneid või ube (need viimased juba tõstavad toiteväärtust oluliselt, vähemalt kaalujälgijate reeglite kohaselt lisavad punkte).

Toiduklubi: tervendav ja soojendav Tom Kha supp

Määratlemata 4 Replies

Kuna ma olen hetkel praktiliselt stay at home mom, siis muutub ka koos minuga mu blogi. Ehk siis: sisse tuleb rohkem kodundusteemat, ma arvan. Igal juhul, siin siis Tom Kha supi retsept. Tõele au andes on see Tom Kha variatsioon, sest mul ei olnud sidrunheina ega kalangijuurt (ma ei teagi, kas seda Tartus on saada). Ega koriandrit. Aga noh, peaaegu on õige:)

Mul on terve hunnik supiretsepte, mis sobivad süüa siis, kui olemine nõrk. Suppi on hea kerge seedida, aga see annab piisavalt toitaineid, et organismil oleks jõudu tervendada. Pluss vürtsikuse-efekt: see lööb lahti isegi kõige kinnisema nina!

See konkreetne supp vürtsine pole, kuigi annab teha (lisada tšillit rohkem, näiteks). Aga hea ja mõnus on ikkagi. Sobib eriti hästi neile, kes on tahtnud kookospiima võimalustega tuttavaks saada, kuid pole seda seni millegipärast söandanud.

Tom Kha supp (väikese variatsiooniga)

Vaja läheb: 400 ml kookospiima, 500 ml vett, kanapuljongikuubikut, 8-10 šampinjoni, 2 kanarinnafileed, 200 g külmutatud krevette, üks laim, 1 spl karripastat, jahvatatud või värsket ingverit, kalakastet, punast tšillit (mina tegin tšillihelvestega, võib kasutada ka värsket tšillikauna – vürtsi lisamiseks jäta seemned ka!)

Valmistamine: Lase vesi keema ja keera kuumus madalamaks. Kui vesi on natuke jahtunud, lisa kookospiim ja puljongikuubik. Sega. Haki seened ja kana. Lisa supile ingver, tšilli, kalakaste, karripasta. Sega paar minutit tasasel tulel, lisa kana ja keeda, mõne aja pärast lisa seened ja pigista laimimahl juurde. Viimasena lisa krevetid, lase paar minutit veel tulel olla. Ära krevette liiga kaua kuumuta, lähevad tuimaks ja kummiseks. Kaunista koriandri ja hakitud tšilliga.

Valma!

kodulugu

Määratlemata Leave a reply

Kõigepealt: aitäh kõigile, kes eile kohale tulid! Kahjuks oli tõesti vähe inimesi, kuid tore oli sellegipoolest. Esitlusest kirjutan homme pikemalt.

Täna on väike sünnitusjärgne depressioon, pluss kähe kurk ja üldgeneraalne väss ja uim olek. Depressiooni tegelikult väga ei ole, kuid raamatut pole senimaani väga põhjalikult julgenud sirvida – äkki kuskil on mõni viga, mis kahe silma vahele jäi? Ja üldse, alati on iga uue raamatuga sarnane tunne. Emotsioonikarussell – kas seda oli nüüd vaja? Aga muidugi oli! Äkki tuli halb? Aga ei tulnud ju! jne

Otsustasin pärast kiiret arstilkäiku end tom kha supiga turgutada ja keeran kohe diivaline külili naudisklema. Üke pika aja jälle õhtu, kus saab lihtsalt olla. Homme jälle ringijauramist palju.

/

Räägin nüüd köögijuttu. Viimasel ajal on mul tõeline pesapunumishoog. Osalt on süüdi selles koju tagasisaabumine – see on ju ikkagi meie pere kodu olnud aastakümneid! Ja ma saan naela seina lüüa, jälle! Ja mul on suur köök – jälle! Teisalt olen hakanud fännama kifte kodundusblogisid, nagu näiteks Simple Mom, kust saan pidevalt inspiratsiooni.

Kolmandaks on rahadega jõle kitsas, seega planeerin nädalajagu söögikordi ette ja olen hakanud korralikku menüükalendrit pidama. Nii säästab kõvasti raha ja aega.

Ning mis mu meele kõige rohkem rõõmsaks teeb – mul on jälle elektripliit! Vaidlesime Inimesega ükspäev hullumoodi, et kumb ikkagi parem on, kas gaasi- või elektripliit. Tema raiub muudkui, et gaasi. Mina ajan oma, et ikka elektri. Hiljem mõtlesin rahulikult järgi: mõlemal oma head ja vead, ainult et minu jaoks on elektripliidil häid omadusi rohkem. Ma pole just kõige eeskujulikum koristaja, kuid köögis ei salli ma, kui pliit pärast söögitegemist räpane on. Ja gaasipliidi puhatamine on ilge kepp, tõesõna. See, et elektripliiti on mugav puhastada, kaalub minu jaoks üles isegi selle, et gaasipliidiga saab paremini kuumust reguleerida. Pealegi läheb minu elektrikas kenasti kiirelt kuumaks, nii et probleemi pole.

//

Ja lõpetuseks pilte… Üritasin meie ilusast siniste vilkuvate ja lainetena põlevate küünaldega kuusest ka pilti teha, aga ei osanud. Nii et te peate mu sõna uskuma, kui ma ütlen, et meil on ideaalne jõulupuu! Mis siis, et Pussakas kaks kera ära lõhkus.

Meenutus lumetormist. Siis me elasime veel seal…

Pussur teeb lumega tutvust.

Suure lumetormi ajal. Tänavakoristusmasin sõitis mööda Riia tänavat vales sõidusuunas tagurpidi mäest alla.

Pussak sööb lund.

Ja lõpetuseks: vaade praeguse (ja kunagise – ma peaks seda vist kunagi lahti seletama) kodu aknast, hommikul pärast kolimist.

lumh!

Määratlemata 7 Replies

Lugesin Marta posti ja nii-ii jõulutunne tuli peale… Ja siis hakkasin mõtlema, kui armas ja oluline see on, et keegi haiguse puhul poputaks ja olemas oleks. Mina hakkan palavikusena alati jonnima ja pisarad on kerged tulema (pisaratest pikemalt teine kord) ja on tunne, et keegi ei hooli ega armasta… Sellepärast ongi hästi oluline igasugune poputamine ja toeks olemine.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et juba mitu päeva oli lume lõhn väljas, aga ta ei saanud maha tulla, sest ma käisin ikka veel sügisjakiga. No pole mantlit noh… Ja ma teadsin, et lumi tuleb kohe, kui mantli leian. Käisin eile igasugused kaltsukad läbi, aga mida pole, see on mantel (ok, käisin ühes kaltsukas ja lõunakas). Ma muidugi tahan ka võimatut, sellist mantlit polegi vist – soovitavalt võiks see maksta ei midagi ning välja näha ülicool.

Pidingi siis suure hädaga emme juurest vana katkise manteelo ära tooma, et lumi ikka tulla saaks. Ja tuligi… Nüüd istun juba seitsmest üleval ja hakkan tasapisi otsast kolima – hakkab jälle see maraton pihta… Kas ma olen juba öelnud, et kui mul oleks võimalik valida supervõime, siis valiks ma teleporteerumise? Selle alla käiks ka võime asju teleporteerida. Näiteks need neli rrrrrrasket raamatukasti (ja see on alles pool kogu raamatuvarast) võiks saada ise kolmandale korrusele autost… Ja talvekummid saan ka alles homme alla…

Kogu post kolmepunktilisi lõppe täis, nagu alati pärast Marta blogi lugemist juhtub.

Panen hoopis mõned pildid lähiaegadest.

Pussak uurib vannis ringi. PS. Vann ei ole must ega räpane, see ongi kuidagi nii kulunud, et näeb välja, nagu ei harrastaks ma koristamist. Üürikate asi…

Eesti sügis.

Kured läinud, kurjad ilmad

Pilt, mille maalisin pulmakingituseks

Emme sai sünnipäevaks mullides roosi

Kassid-paksud laiavad nagu ikka

Kassid võitlevad, pildile on jäänud ka mu pulmas käimise kingad. Nummimeeter põhja!

Maailma kõige ilusam pruutpaar

Maailma ilusaim pruutpaar vol 2. Parasjagu tantsivad nad Dagö “Pulmade” järgi ja laulsid kaasa kohta: “Täna siin ruumi vaid on ARMASTADA!”

Kõige parem tort kogu maailmas koos minu tehtud pildiga ja kõige ilusama pulmakleidiga (pruutpaarist rääkimata)

Talvehommikune Tartu esimese lumega kaetult

//

Käisime just Pussakaga rõdul esimest lund kaemas. Kõigepealt nuuskis, siis kaapis käpaga ja siis avastas, et lund on kõige lahedam süüa. Täpselt nagu väike laps. Hiljem tegime Miuksiga lumesõda ja lähme keerame kohe magama tagasi. Teki all on flanellsärgiga soe ja mõnus ning külma korteri eeliseks on, et joogivesi püsib põrandal parajalt külm. Kolimine võib mõni tund oodata…

Boyzone’i Stephen tuli kapist välja!

Määratlemata 1 Reply

Jälle üks sammuke ausale meelelahutusele lähemale (aususe all pean silmas muidugi seda, et suur hulk meelelahutusbisnises olijaid peavad kapis olema, sest kuvandi kohaselt müüvad nad paremini heterotena). Iiri poistebändi Boyzone’i Stephen Gately tuli bändi (mäletate veel seda 90ndate boybandi, kust sai tuule tiibadesse Ronan Keating) uues videos “Better” avalikult kapist välja. Tõsi, avalikult tunnistas ta oma sättumust juba millalgi 90ndate lõpus, kuid siiski!

Täitsa nummi lugu on ka.

Halloweeni mälestuseks

Määratlemata Leave a reply

Selle aasta Halloweenil tegin esimest korda kõrvitsat seest tühjaks, tegin pilti ka ja nüüd kaunistab see minu telefoni taustapildina.

Selle aasta Halloweenil sain geniaalse jõulu/pulmakingituste idee, käisin sestap täna kolm korda ehituspoes, kus lõbustasin ehitusmehi oma palvetega vineerplaadist. Lõpuks lõikusid nad selle mulle tasuta tükkidekski, ise niimoodi muhedalt naeratades, et “Oh, mis see tibi iganes ka tahaks, loodame, et ta ei tule tagasi”.

Selle aasta Halloweenil käisin neljas kohas peol.

Selle aasta Halloweenil avastasin esmakordselt, et pidev pimedus polegi äge.

Selle aasta Halloweenil tuli üllatusena, et kohe ongi jõulud! Lumh!!!

kokanduseri

hoomamatu 4 Replies

Minu meelest on Naistelehe Nipiraamat üks kiftimaid asju, mis viimasel ajal kirjule ajakirjadeturule trüginud. Ma armastan seda lausa nii väga, et peale kogumise märgin ka iga kord värviliste lipikutega ära põnevad retseptid, mida ma siis aegamööda katsetan.

Minu värviliste järjehoidjatega Nipiraamatud.

Eile tegin viimase Nipiraamatu retsepti põhjal hakklihavormi. Kuna ma aga eriti ei usu suvikõrvitsasse (ja Inimene usub veel vähem), siis muutsin seda meie maitsetele vastavaks.

Hakklihavorm köögiviljadega

Vaja läheb: 3 sibulat, palsamiäädikat, 3 keskmist kartulit, soola-pipart-suhkrut, 4 tomatit, 500 g hakkliha, 3 dl maitsestamata jogurtit, 100 g riivitud juustu

Valmistamine: pane ahi 180-200 kraadi peale sooja. Haki sibul ja prae see pannil. Enne valmimist lisa natuke punase veini äädikat, kuumuta ja lisa paar teelusikatäit suhkrut. Seejärel määri ahjunõu õliga ja vala sibulad nõusse. Viiluta kartulid nii õhukeseks kui võimalik ja prae samal pannil. Kui kartulid hakkavad otsast pruuniks tõmbama, laota need ahjunõusse sibulate peale. Viiluta tomatid ja lao kartulitele. Raputa üle meresoola ja sidrunipipraga, seejärel lisa jogurtiga segatud hakkliha. Pane vorm ahju ja 40 minuti pärast kata riivitud juustuga. Kui juust on pealt ilusasti kuldkollaseks tõmmanud, on õige aeg vorm ahjust välja võtta. Ja voila! Ongi valmis:

Kaalujälgijatele informatsiooniks: üks ruuduke vormi annab kuskil 5,5 punkti (kui mitte ahneks minna ja poolt korraga ära süüa:).

Lilit ilmus!

Määratlemata 4 Replies

Lõpuks ilmus siis Lilit, kus sees minu ja Pussaka fotoseeria. Või noh, mis seeria, kaks pilti. Aga ilusad on!

Sellest, kuidas Daki modelliks käis, saab lugeda siin. Olen kirjutanud mälu järgi fotograafi nime valesti, mis ei ole mitte Valdas, vaid hoopis Valts.

Aga sisemine draakon hõõrus käpakesi kokku, kui kassasabas sattusin seisma oma esimese armastuse selja taga ja samal ajal sattus minu taha sabasse tuttav, kellele sain uhkeldades Liliti pilte näidata. “See oled ju sina, Daki! Ilus!” Biidib iga kell endise kutiga kokku sattumise stsenaariumi järgi “olen-parasjagu-kolm-päeva-pesemata-juustega-ja-vanades-dressides”. Hah! Ükski kord on deitimisjumal minu poolel!

(Klikkides näeb suuremalt, aga kõige parem on ajakiri osta;)

pühapäevane

Määratlemata Leave a reply

Igaühel omad rituaalid. Kui Triangel paneb koristamise taustaks “Kassid”, siis meil käib koristamine nii, et kassid põgenevad suures hirmus vanni alla ja ei tule sealt enne välja, kui ka mopiga kõik põrandad üle käidud ja on täiesti sada protsenti kindel, et ükski mürisev masin neid ründama ei hakka.

Mina aga kuulasin täna koristamise taustaks BBC Radio 4 saadet Front Row, kus oli külas Belle. Kes vähegi Belle tegemisi on läbi aastate jälginud, selle jaoks on kindlasti põnev. Naljakas on see Belle-fenomen, kunagi kirjutan pikemalt ka.