Tag Archives: evidence

alustan uut raamatumeemi

Määratlemata 17 kommentaari

Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).

Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.

“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.

Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.

“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.

Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.

“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.

Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.

Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.

“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.

Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.

“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.

Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.

/

Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.

Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.

Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.

Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.

everything’s gonna be okay

Määratlemata Leave a reply

Juba mõnda aega on mind vallanud selline imelik rahulaadne seisund. Jah, rahaliselt kõlgume me ikka veel ääre peal, vaatame, kuhu poole kukkuda, ning jah, klassikalist töötan-toredas-väljaandes-trein-lugusid-mõttes on ka töösituatsioon säilitanud üllast rütmi Läänerindel muutusteta stiilis. Aga ometi olen ma pidevalt uskunud, või pannud ennast uskuma, või endale sisendanud, et kõik see, mis on juhtunud, on millekski oluline.

“Asjadel on kalduvus iseenesest laheneda,” kuulsin ükspäev telefonist vana head ja rahustavat häält ja ma uskusin teda, päriselt.

Täna on üle pika aja peal tunne, et ma võiks vallutada terve maailma. Erinevaid projektide mõtteid on peas kümneid ja päriselt paistabki töötavat valem istu-laua-taha-ja-kirjuta-siis-lood-tulevad (raamatu kirjutamise mõttes). Noh, olgu, täna maadlesin ma hea tunnikese haridussüsteemi ja riigiteataja kütkeis, lihtsalt selleks, et välja uurida ühte asja, mida ma loos mainin ja et teada saada, ega ma seda mainides valeta.

Lõppeks aru ei saanudki, aga loodame, et ei valeta:)

Ja kui eile koju jõudes valutas pea ja öösel läks veel süda ka pahaks (teadmata põhjustel) ja ei saanud üldse magada, õudukad & co, siis täna ma lendlesin läbi vihma erinevate sihtpunktide vahel ning isegi tõsiasi, et ma juhtusin hommikul Epu juurde sõitma auto taga, mille tagaaknal laiutas jõle silt “Pigem tume minevik kui lilla tulevik”, ei suutnud see mu päeva rikkuda.

Kui nüüd vaid oma ülikoolidiplomi ja akadeemilise õiendi suudaks üles leida…

Me peame vastu. Inimesega koos tehtud kalkulatsioonide kohaselt peame me vastu vähemalt aasta lõpuni. Aga ma usun, et me peame veel tugevalt ja kaua vastu. Mitmes mõttes.

Hea on.

Ja ma päriselt istungi nüüd, võtan rahulikult päeva jooksul üles keerelnud tuure maha, joon õhtuteed (ja ma päriselt mõtlen õhtuteed, mitte klaasikest veini või midagi) ja loen katkendeid suurepärasest ja must-have raamatust “The Future of Reputation: Gossip, Rumor, and Privacy on the Internet” ja kuulan ööhääli.

Väga hea on.

tupsu-nupsud otsivad jätkuvalt kodu

Määratlemata 3 kommentaari

Kaks tupsikut otsivad jätkuvalt head ja armastavat kodu. Nüüd on nad lausa orvuks jäänud – emakass võttis ülejäänud kolm poega kaasa ja läks minema. Kuhu, ei tea. Need kaks norsikut on mõlemad isased ja marakratid missugused. Punane on totaalne nurrumootor, hakkab juba inimest nähes laulu lööma. Valge on suurem pätipoiss, jookseb ja möllab nii et vähe pole. Punasel on rohelised silmad ja valgel sinised. Ja nad on nii-nii armsad ja uudishimulikud ja kaitsetud ja kas ma juba ütlesin, armsad?

Reedel: Punane sai aga juba kodu ja elab nüüd armsa paari juures Elvas. Ja valge on nüüd kuni 18. augustini broneeritud (silt on küljes ja puha:), mis teeb ainult rõõmu!

Amsterdamned, vol 3

Määratlemata 2 kommentaari

Amsterdamned, vol 1: Vilnius

Amsterdamned, vol 2

Punaste laternate tänavad on kitsad ning tekivad meie teele ootamatult. Olime just läbi astunud Hemp Museumist, kus, muidugi, kasvatati spets ruumides kanepit.

See kanepiasi on ikka väga veider. Arutasime inimesega, et Eestis selline asi töötada ei saaks – meie inimesed ei oskaks selle vabadusega midagi pihta hakata ning hakkaks seda ilmselt kuritarvitama. Seal aga, paistab, saadakse kanepiga kenasti hakkama. Nagu öeldud, on kõik väga tšillid-tillid ja kogu seal veedetud aja jooksul trehvasime me ainult kaht “päris” narkomaani. No selliseid õnnetu välimusega eluheidikuid, silmad paistes ja punased, ise nii kõhnad, nii kõhnad, et ime üldse, kuidas nad edasi suutsid liikuda. Kurb vaatepilt, aga samas: Tallinnas piisaks kahe samas seisus narkomaani nägemiseks viibida linnas mitte nädal, vaid viis minutit. Selline erinevus kahe kultuuri vahel…

—I was last watered today 2.30pm, teatas taimeke–

Punased laternad algavad suhteliselt kanepimuuseumi juurest. Akendest me pilti ei teinud, sest tütarlapsed poleks seda ilmselt heaks kiitnud. Aga punaste laternate kanalil ujuvaid parte-hanesid-luiki,  linde ühesõnaga (pun intended), pildistasime küll.

–Punaste laternate linnud–

Kummaline oli see piirkond. Päise päeva ajal töötasid tüdrukud akendel, üks ilusam kui teine, üks koledam kui teine. Naisi leidus igale maitsele, oli kauneid saledaid blonde tütarlapsi, oli suuri lopsakaid neegrinaisi… Aeg-ajalt tehti kliendi koputamise peale uks lahti, kardin tõmmati ette ja läkski asjaks… Keegi hiljem rääkis, et tüdrukutega kehtivat selline süsteem, et kui juba sisse astud, siis pead ka asja tegema: niisama jutu jätkuks ei tasu tüdrukuid tülitama minna.

Tiirutasime districtis mõnel õhtul, hämaruse saabudes ilmusid ka tänavatele kahtlasemad kujud. Ühe maja ees lähenes meile tõmmu nooruk ja sosistas ähvardavalt: “Tonight only, couples’ special…”

Mina kasutasin trikki “Don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack” ja jalutasime edasi. Kuigi natuke hirmpõnev oli ka – et mis paarikeste eri siis… Nüüd juba mõtlen, et äkki oleks pidanud lähemalt uurima, kuid samas ei paistnud poiss olevat tegev ühegi legaalse klubi juures (nende ees seisid viisaka välimusega sisseviskajad, kes poistekampasid sõud vaatama kutsusid), ja jumal teab, mida ta meile pakkus: grupiseksi, mõnd narkootikumi, peepshow’d või eilset pitsat.

–Belle – Respect Sexworkers All Over The World. Ehk siis seksitöötajatele püstitatud ausammas–

Seda, et Adami tänavad on kitsad (õigemini, vanalinna tänavad – ja vanalinna tänavad on kõikjal kitsad), me muidugi teadsime ette, kuid kõige hämmastavam oli tõsiasi, et tänavanimed olid pandud nurgatagustele, mis meile kõigest hoovidena paistsid. Ning muidugi ei olnud neid pisikesi tänavakesi kaardi peal…

–Tänav missugune. Udune on pilt sellepärast, et noh… Me käisime väljas:)–

Öist Adami veel:

–Kanalijupike kusagil poolel teel koju–

Siis ühel päeval võtsime me ette ja turistitasime täie hooga. Käisime kirikutes (õigemini ühes, selles Oude Kerkis, mille ümber, paradoksaalsel kombel, on kogu seksitööstus kogunenud) ja tiirutasime mööda linna ringi, hoorates oma I AMsterdam kaarti täiega (see maksis krõbedad 33 eurot, aga andis kõiksuguseid boonuseid, alates tasuta transpordist ja muuseumipääsetest lõpetades tasuta jookidega baarides).

Näiteks käisime Amsterdam Dungeonis, mida ma juba reisi esimesest päevast hullult ootasin ja samas kartsin – sest mul oli liiga hästi meeles, millise südari tekitas Londoni Madame Tussaud’ sarimõrvarite osakond, kus vennad mul kõrvasid tahtsid ära lõigata. Adami Dungeon oli teistsugune – esiteks, väga hariv, ja teiseks ei tekitanud nii palju südareid, ainult mõned. Igal juhul tutvustati meid Adami allilmaga läbi ajaloo ja seda mõnusas kõhedas kastmes. Kaks tundi läks nigu niuhti, kõige tipp oli aga rollercoaster, mis oli küll lühike, aga võimas: sõitis see mingi vana kiriku võlvide all (vist, vähemalt paistis nii).

–Amsterdam Dungeoni uksehoidja–

Siis tillisime niisama linna mööda ringi ja mõtlesime, et mis saab, aga kuna ilm pööras jälle justkui normaalseks, siis võtsime tripi ette botaanikaaeda.

–Dami väljaku valge näoga Johnny Depp–

–Nieuwe Kerk ehk Uus Kirik, mis turistiteatmiku järgi on avatud kuueni, aga tegelikult oli viieni–

Botaanikaaed oli muidugi ka kift, eriti need mitmed palmimajad, kus niiskuse tõttu kohe kaamera uduseks tõmbas. Ja liblikamaja oli seal ka, mis oli vaimustav.

–Idülliline vaade botaia palmimajadele–

–Botaanikaaia wii!–

–Botaanikaaia sabata kass lakub oma saba–

–Nunnud kerad silitamiseks–

Ootamatult leidsime trammi oodates ka Rembrandti majamuuseumi (mis oli juba muidugi kinni) ja selle eest Öise Vahtkonna.

–Rembrandt, Daki ja Öine Vahtkond–

Üldse leidsime me paljud asjad suhteliselt ootamatult ja planeerimatult – nagu näiteks viimasel õhtul Erootikamuuseumi (kust mul millegipärast pole hetkel pilte, ainult üks pilt Torisejast). See oli üllatuslikult suur, vist neljakorruseline. Esimene korrus oli pühendatud peamiselt figuuridele, teine fotodele-filmidele, kolmas seksitöötajatele-tööstusele ja neljas sadomasole. Neljandal oli ka hiiglaslik riist, nii umbes inimese suurune ja interaktiivsed pleisid, kus pilti teha, näiteks piinatool. Pildid lisan siis hiljem.

–Toriseja multikatoast, mis oli täis joonistatud Disney pornokangelasi, telekas käis parasjagu Okasroosikese porriversioon–

Viimase õhtusöögi sõime armsas Argentiina restos, kus lihatükk oli nii hiiglaslik, et inimene ainult ägas mõnutundest. Teenindus oli väga armas ja asjalik, oli näha, et tüübid teevad asja sellepärast, et neile meeldib, päriselt meeldibki inimestega suhelda ja neile oma argentiina kultuuri tutvustada. Märkmikust: “Küll siin lõhnab hästi!”

Tagasisõit oli, nagu mainitud, tüütu. Schipoli lennujaam on täiesti hullumaja, ning! Mingi uus kuradi süsteem on tehtud – self service check in. Muidu poleks hullu olnudki, kui keegi oleks meid siukse asja eest hoiatanud. Me nimelt seisime kolmekildised järjekorrad ära, et teada saada: minge tagasi järjekorra lõppu ja tehke masinas check in ära. Lennukile jõudsime napilt ja joostes, kuigi olime omast arust varunud piisavalt aega. Päh!

Aga üldiselt oli reis väga tore. Mina leidsin, et Adamis võiks vabalt elada, kuigi lõpus tuli juba kodu- ja kiisudeigatsus nii tugevalt peale, et. Aga omamoodi. Ja väga armas. Igal juhul soovitan minna.