Kuna paistab, et mul pole sel nädalal millestki muust kirjutada, siis jagan aga retsepte. Siin minu päris esimene koogikatsetus (nagu öeldud, pirukad-pitsad ei lähe arvesse). Tuli välja küll.

Mandariini-šokolaadikook mandlitega

Vaja läheb: 50 g mandleid, 225 g suhkrut, 2 tl küpsetuspulbrit, 225 g jahu, 6 muna, 3 mandariini, 100 g valget majapidamisšokolaadi, 100 g tumedat majapidamisšokolaadi, mandlipuru pealeraputamiseks

Valmistamine: Purusta mandlid saumiksriga. See on suhteliselt messy job, mul õnnestus terve köök mandlipuruga katta. Lisaks ei olnud poes “puhtaid” mandleid, vaid hoopis soolaga röstitud, nii et enne ma siis pesin ja hõõrusin neid soolast puhtaks ja kuivatasin majapidamispaberil. Pane (koorega) mandariinid vette keema ja keeda, kuni nad on pehmed (lusikas läbib koore vastupanuta). Loputa jaheda veega ja pigista suurem osa vett välja. Seejärel mikserda mandariinid ühtlaseks massiks, sega kokku purustatud mandlitega, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur, löö lahti munad ja lisa needki taignale. Sega, kuni on ühtlane mass ning vala ümmargusse, võiga määritud koogivormi. Mul jäi kook natuke põhja külge kinni, nii et selle vältimiseks võid veel põhja riputada riivsaia. Küpseta ahjus 50 minutit.

Glasuuriks sulata veenõus šokolaadid ja vala valmis koogile. Peale raputa mandlipuru ja šokolaadilaaste (mida saab šokolaadi sulatamiseks kasutatud nõust, kui see on sinna ära kuivanud ja sa selle lahti kaabid lusikaga:). Valmis!

Annan teile nüüd kaks klassikalist retsepti ja ühes postis lihtsa põhjusega – kuna mõlemi tegemiseks läheb tarvis hapukapsast ja seda müüakse poes 500grammises pakis, siis sellest johtuvalt teen neid suppe pea alati järjest. Enamasti kõigepealt borši ja siis hapukapsasuppi. Aga eile proovisin ma praktiliselt esimest korda küpsetada (muffinid ja braunid ja pitsad ei lähe arvesse) ning tulemus oli suussulav. See retsept homme:)

Borš

Vaja läheb: pakk riivitud-keedetud peeti, üks suurem porgand, 250 g hapukapsast (kui osta poolekilone pakk, saab järgmisel päeval teha hapukapsasuppi!), 500 g hakkliha, 1 sibul, puljongikuubik, pipart, ürte, hapukoort, äädikat

Valmistamine: riivi porgand ja haki sibul. Pane potipõhja õli, viska sisse porgand ja peet ning lase neil veits praaduda. Pannile pane õli, lisa sinna hakkliha koos sibula ja maitseainetega. Lisa potti 1,5 liitrit (või olenevalt poti suurusest, mul on SUUUR pott) kuuma vett, lase supp keema. Seejärel lisa supile hapukapsas ja puljongikuubik, keeda veel. Vahepeal on saanud valmis sibul-hakkliha, lisa need ka supile. Seejärel viska sisse hammustussuurusteks tükkideks (bite size noh) lõigutud kartul ja keeda, kuni kartul pehme. Siis lisa pool kuni terve supilusikatäis äädikat – tee seda ettevaatlikult ja maitse vahepeal, et liiga ei saaks. Pigem vähem kui rohkem, liiga palju võib supi rikkuda. Siis maitsesta veel supiüritidega, näiteks peterselli ja punega (mida pole kuskilt saada, nagu blogimaailmas kirjutatakse) ja paari lusikatäie suhkruga. Serveeri muidugi hapukoorega.

Hapukapsasupp

Vaja läheb: 250 g hapukapsast, 250 sealiha, peotäis nisukruupe (ma kasutan neid ökoloogilisi), 1 sibul, paar küünt küüslauku, 1 porgand, loorberilehti paar, paar tera vürtsi, puljongit, tüümiani, tilli, peterselli

Valmistamine: Pane poti põhja õli, lisa sinna kõigepealt porgandikuubikud, rösti natuke ning viska hulka hakitud sibul-küüslauk. Prae. Kui liha hakkab juba pruunistuma, lisa hapukapsas, siis kruubid, loorberilehed, vürtsiterad, puljongipulber ning lõpuks kõige peale vesi. Keeda keskmisel kuumusel umbes pool tundi, siis maitsesta soola-pipra ja maitserohelisega. Ahjaa, ma lisasin ka sibulahelbeid magusama maitse saamiseks. Ja ongi valmis!

Tegelikult on Slovakkia supp suhteliselt sarnane kõikidele teistele tomatisuppidele, mida ma teen ja mida olen ka jaganud. Aga kuna ma seda ükspäev tegin, siis mõtlesin, et panen ikkagi üles. Nimi tuleb sellest, et ma tegin seda Slovakkias meie 9pealisele seltskonnale. Tahtsin teha tomati-hakklihasuppi, aga ei leidnud kohalikust supermarketist hakkliha ning võtsin prooviks hoopis suitsuvorstilaadset asja. Ning tulemus oli keelt alla viiv, hakklihasupp poleks vist iialgi nii maitsev tulnud. Asi on muidugi suitsuvorsti mõnusas maitses, mis selle supi mõnusaks teeb.

Ahjaa, tahtsin veel kiita Martat, kes andis ka kaks retsepti ja mul läks tuju nii heaks. Kohe tuli isu kõrvitsaga mässata. Sellega seoses meenus, et käisin kunagi samal teemal toidulugu tegemas: siit saab veel kõrvitsatoitude retsepte. Võin omast kogemusest öelda, et kõrvitsa-ingverisupp oli imehea! Ahjaa, ja siis veel üks link. Ma hoiustan oma netist leitud retsepte Delicious-es avalikult – siin. Juhul, kui te tahate ehk ka midagi minu lemmikutest proovida. A ma muidugi suht hiljuti alustasin seda virtuaalset retseptikogu, kuid see täieneb iga päev:) Või noh, umbes iga päev.

Igal juhul, siin siis retsept.

Slovakkia supp

Vaja läheb: üks kang Moskva suitsuvorsti, üks punane ja üks tavaline sibul, üks väiksem porgand, 1 purk punaseid ube, 5-6 küüslauguküünt, purk purustatud tomateid, 100 ml tomatipastat, supipastat (näiteks tähekesi) puljongit, pipart-soola-jahvatatud ingverit. Vahepeal panen ma supile lisaks ka pakisuppe, kui kodus millegipärast üle on jäänud, näiteks Soup Instanti tomatisupp sobib selle juurde ideaalselt.

Valmistamine: puhasta köögiviljad, haki. Lisa potti oliiviõli, kuumuta. Seni lõigu vorst suupärasteks tükkideks – mina lõikasin kõigepealt vorsti kolmeks ja siis poolitasin vertikaalselt (öeldakse nii?). Nii oli lihtne ka nahka ära kiskuda, kui kaks poolt üksteisest eemaldada tuleb nahk ise kaasa. Õudselt raske on seda seletada… Ühesõnaga, võite naha külge ka jätta, aga siis on rohkem mälumist ja üldsegi, nii pole eriti tore.

Kui vorst hakitud, lisa potti. Samal ajal sul muidugi juba vesi keeb kiirkeetjas. Loputa oad vee all, lisa potti. Lisa tomatid. Seejärel tuleb keev vesi, puljong ja maitseained. Hästi sobib siia rosmariin ja basiilik. Lisa ka supipasta, keeda, lisa tomatipasta. Kui panna vähem vett, tuleb supp tummisem ja mõnusam. Igal juhul, kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit. Serveerimisel võid lisada riivitud juustu.

Ahjaa, nagu pildilt näha, avastasin ma uue maitsekastme, mis siia suppi ideaalselt sobis.

Teate ju küll minu nõrkust tomatite ja kõikide selle viljaga seotud toitude suhtes. Täna mainis Anton telefonikõnes möödaminnes, et nad söövad Uriga küüslauguga pikitud tomateid ja ma pidin kohe teada saama, kuidas ja miks ja kas ma saaks järgi teha. Tegingi siis mingi oma versiooni sellest, mis Ur ja Anton täna sõid, ehk siis kasutasin ahjuprae juures ka porgandit ja rosmariini ja puljongit ülevalamiseks. Ur ütles, et tegi ilma lisavedelikuta. Hullult rammus on see praad küll (kui retsepti loete, saate isegi aru), aga umbehää. Meie valentinipäeva täiuslik õhtusöök.

Veiseliha tüümianiga ja küüslauguga pikitud tomatid à la Ur

Vaja läheb: üks tükk veisepraadi (mul oli 670grammine), üks küüslauk, üks porgand, viis kartulit, kolm tomatit, pool pakki võid, 500 ml veiselihapuljongit, üks punane sibul, maitseaineid (pipart-soola) ja tüümiani.

Valmistamine: Lase veiselihal natuke aega toatemperatuuril seista. Seni tegele näiteks lugemisega või niisama töllamisega. Või köögivilju muidugi ka ette valmistada. Koori küüslauguküüned ja haki need. Pane ahi 250 kraadi juurde kuumenema ja tõsta küüslauguviilakatega pikitud ja võiga kaetud (ma lõikasin neli-viis viilakat ja ladusin peale lihtsalt) lihatükk ahju. Lase tal seal umbes veerandtunnike olla, kuni peale tuleb ilus tume koorik. Mul ei olnud piisavalt kannatust ja mul koorik jäi mõtteline.

Samal ajal kui liha ahjus valmista ette ülejäänud köögiviljad. Puhasta porgand ja lõigu seibideks. Koori kartulid ja lõika umbes ühesuurusteks mõnusateks tükkideks. Lõika paprika tükkideks. Poolita tomatid ja topi need küüslauku täis. Siis võta liha ahjust välja, pane temperatuur 200 kraadi juurde ja pane ahjunõusse kogu ülejäänud kraam – tomatid, kartulid, porgand, paprika. Pane liha ahju. Üldiselt arvestatakse, et kilo liha kohta tuleb seda tund aega ahjus hoida. Noh, mul läkski tunnike selle pea 700grammise tüki jaoks. Ahjaa, pane võid ka veel peale, veiseliha võib muidu kuiv jääda.

Nii. Siis vahepeal käi ja vala muudkui puljongit juurde, kuni lõpuks köögiviljad kõik sellega pea kaetud saavad. Umbes poole tunni juures riputa praad üle vähese soola (tegelt võib selle vist üldse ära jätta, ma kasutasin kaht puljongikuubikut näiteks ja seal soola küll) ja pipraga (ma kasutasin sidrunipipart). Haki tüümian ja riputa sellega lõpuks kõik üle. Käi vahepeal ikka kontrollimas, et asi töötaks kenasti. Ahjaa, mingi hetk ma panin punase sibula rõngad ka praele peale, no kuskil poole peal. Ja umbes tunni möödudes (olenevalt tüki suurusest siis) ongi sul ülirammus, aga väga hää veiselihapraad valmis. Ja need küüslauguga pikitud tomatid (ettevaatust, tulikuumad!) olid suussulavalt hääd. (Pildil on tomatid küll kartulite all peidus, aga ülemisel pildil on neid näha – veits laiali vajusid küll ja jätavad pigem punase ja vormitu massi mulje, aga ausalt, maitse on super!)

Aitäh, Ur ja Anton, ühesõnaga. See postitus oli pühendatud teile.