Tag Archives: evidence

Stand Up Comedy with Louis and Eric

in English 13 Replies

This post is in English because first, the show is in English and second, I really want Aron to know that I have crush on him now. Also, if you don’t understand English, this particular event isn’t for you anyway and reading about it in Estonian wouldn’t make much difference.

So yesterday I hauled my ass out of the Chaos Apartment, took Naabrinaine with me and went out to have fun. First of all – it was my own fault that I forgot to buy tickets at the right time and paid 250 kroons for them which was A LOT. Because I’m used to getting good comedy for free (at Möku) or for 50 kroons (at Wilde), so it was my first time to actually pay for this stuff. (‘Cause, 50 kroons is like two beers and that’s NOTHING.)

The fact that it was my own fault didn’t stop me whining about the price to Eric and Louis, but as Eric said: “You’ll be getting comedy for 300 kroons tonight, so you’ll be okay”, and he was right. I GOT the comedy and even the facts that they didn’t sell non-alcoholic beer (fail, fail, fail!), their seats were crazy-uncomfortable and my body started hurting during sets, I really did enjoy myself.

First up they offered some magic stand up or stand up magic in the form of young, very awkward thin boy called Luddini. He reminded me of one of my university mates and every time he opened his mouth or stumbled with his trembling fingers I imagined it was him on the stage and that made it all funnier. And you know what – occasionally he was REALLY funny and surprisingly – there was magic! So he wasn’t just fooling around.

“Very funnysh Finnyland” guy Sampo Luoto was the most depressingly funny Finnish guy I have ever seen in my entire life. His English sounded so much like Finnish that when you forgot about listening very hardly and let your mind wander, in few minutes’ time you didn’t understand a word of this Finenglish. I really wanted to squeeze his bald little head and tell him that it’s okay. We know that Estonian men look like Finnish women and we are scared as well.

You are not alone in this, my friend. Of course, some of his jokes were too much for me and crossed some boundaries, but all-in-all, he was precious. Also, I love good Hitler jokes. (He didn’t look like at all what he looks like on the picture. I didn’t think it was physically possible for him to smile.)

Then there was Andrei Tuch, I’ve seen him every time I’ve gone to stand up shows and if I’m honest, he’s starting to bore me a bit. It’s like Stewart who always tells the same jokes. Okay, Andrei had some new material and I have to say, he looks better every time, more confident and not as awkward (yesterday he looked like some evil genius with his beard-thingy and red-black combo). But every freaking time he says “Bitch, I’m from Lasnamäe”, I die a little inside. Because, really, I get it. You are from Lasnamäe and think it’s funny to call your girlfriend bitch. But it was only funny the first time.

Which brings me to Aron Flame, or as I call him as of yesterday, my own secret pocket version of Dylan Moran (also he is much closer to me physically, as Dylan lives in Ireland). Usually after comedy nights I go home and spend following days having crush on Louis (which involves Twitter-stalking and some unmentionable dreams), but this time Louis is safe and Aron, well, is not. Because he was cynical, funny, dark, sarcastic, depressed, drank wine, made fun of beating children and foreskins (sorry, not beating foreskins but just foreskins) and he is much more beautiful than Dylan Moran. Which is, as you all know, EVERYTHING I look for in man (although Moran’s hair is particular fetish of mine). I mean, look at him for God’s sake! He looks like… I don’t know, something really sexy and attractive, dipped in the sauce of Dylan Moran. I only wished he would’ve smoked on the stage – as a matter of fact, I DO hope he smokes because if he doesn’t, he loses much of his charm. It would be like finding out he’s vegan. Or conservative.

Next time I won’t hesitate to let Eric and Louis entertain me but I really hate the fact that the seats are impossible to sit on and it’s impossible to get around during break (and after). But it’s still pretty cool to see the guys who I first saw at Möku this spring doing their first sets in Estonia getting more successful and popular. And I’m even getting used to Eric’s new hairdo and Louis’ intensity. It was ABOUT TIME that someone brought stand up comedy to Estonia! We are finally there, in The League of Respectable Countries. Now there’s only left Starbucks and Burger King and we can finally call ourselves CIVILIZED.

PS: If you don’t go to stand up shows at Drink Baar or at Prive next time, you’re letting the terrorists win.

drive me

hoomamatu 5 Replies

Ma olin varem Tallinnas autoga sõitnud küll. Ükskord 2007. aasta maikuus võtsin ma rendiauto, et Tartusse pulma sõita ja siis sain ma Tallinnas sõita küll. Olümpia juurest linnast välja ja pärast tagasi.

Ja paar korda olin ma ka Narva mnt-lt sisse tulnud ja siis Ülemiste parklas Abikaasaga kokku saanud ja tema järel Mustamäele sõitnud – või siis juhiistme talle loovutanud.

Aga see abitus ei saanud jätkuda, oh ei! Esimest korda visati mind olude sunnil pea ees lumetormi kolimispäeval, kui ma üksi Tartust kahe kisava ja nutva kuusuga tulin ja esimest korda üksinda siia kasti poole orienteeruma hakkasin, olles siin vaid enne kaks-kolm korda käinud (ühe korra trammiga, ühe korra sama teed ja ühe korra hoopis teist teed kaudu).

Õnneks on see hea, et kui juba Kopli tänava otsa üles leiad, siis edasi on lihtne. Aga no et seda otsa üles leida ja õigest kohast üle trammitee sõita, see tuleb õigel hetkel ära tabada. Ja egas ma siis ju tabanud. Avastasin, et auto libiseb päris hästi vastsadanud lumel, kuigi rehvid on meil sel aastal ikka väga head. Õnneks teisi autosid polnud.

No vot. Ega ma siin Tallinnas sõitmise juures muud väga ei kardagi, kui ära eksida. Et kuna ma ei tea, kuhu ma lähen, siis ei tea ma õigel hetkel reastuda ja ongi pekkis – egas siin ju keegi vahele lase ja trügida ma (väga) ka ei oska.

Esimene mõte oli osta geps, teine mõte oli “Raha ju pole!”, kolmas mõte oli – sitta kah, trammid on ju.

Aga teate, kui ma ikka päevas sõidan tund aega trammiga (pool tööle, pool tagasi), siis ei kisu enam miski väega nädalavahetusel trammi peale. Kunagi mulle tõesti meeldisid trammid hullult – siis, kui ma nendega vaid mõned peatused sõitma pidin ja ei pidanud läbi elama seda GUILT TRIP TRAVEL reisibüroode eripakkumist, kus iga memm ja taat on võtnud oma kohuseks su peale karjuda, kui istekohti pole või siis äärmiselt passiivagressiivselt su kõrval seista, niheleda (!) ja valusalt ohata.

Et kahe peatuse pärast maha minna.

ENIHUU. Nüüd ma siis ikka vaikselt olen sõitnud. No kui ikka vaja on, siis tuleb ju sõita. Ja õnneks ma juba umbes tean, millal kuhu reastuma peab, kui ma tahan Selverisse, Kristiinesse või Mustamäele.

Kesklinn on veel vallutamata.

Ja ma ei tea, kas see on see lumi ja tõsiasi, et keegi NIIKUINII ei näe, kust rajad jooksevad, siis polegi reastumistega väga hullu olnud. Muidugi olen ma paar korda avastanud, kui lumekorra alt teemärge vilksatab, et oih, sõidan kahes reas korraga, aga samas kõik teevad seda, sest sahad, noh, lumi ja muu taoline, teadagi.

Ega SÕITA polegi hull, kui tead, kuhu lähed. Parkimine on see… kuidas nüüd öeldagi… hallitanud vaarikas. Sa võid ju teada, kuhu sul vaja saada on, aga kui seal, kuhu sul vaja saada on, pole kuhugi parkida, siis on kellad. Tartus ikka teadsin mõnd nurgatagust või miskit, aga siin ei tea ma midagi. Ja kui ma tahakski tasuda parkimise eest, siis sedagi ei saa, sest kohad on ikka täis. Nii et suht Jackson Bollocks on sellega.

Mul oli muidu mingi point ka, aga ma olen juba unustanud… Vist see, et mulle ei meeldi see korraldus, kus ma olen sõltuv ühistranspordist või kahest katkisest autost, mis kordamööda otsustavad seisma jääda. Mulle meeldiks vabadus jalutada kõikidesse vajalikesse kohtadesse, kuigi, no olgem ausad, ega ma seda Tartus nüüd just ka ei teinud, aga vähemalt oli mul see VÕIMALUS.

Lisaks sellele seisab mul ees nüüd see õudne taak leida endale siin sobivas läheduses perearst, kelle juurde saaks vajadusel vankriga jalutada. Sest no ausõna, vankrid ja trammid ei käi kokku. Ma kummardan nende emade ees, kes neid kahte igapäevaselt sobitada suudavad.

Ja nüüd pean ma jälle auto välja ajama, millel on muideks piduriklots läbi, et poodi saia järele minna, mille ma enne ära unustasin. Jalutuskauguses on tegelikult küll üks pood, aga see on see koht, kuhu ma õhtupimedas üksinda ausalt öeldes ei kipu.

(Kartusest kirjutan mõni teine kord.)

jõulukingiideed

hoomamatu 8 Replies

Pakin siin, väljas sajab lund ja kuulan jõulumuusikat. Tänavune soovidenimekiri (vältimaks seda, et ma ei saaks ainult titeasju):

Röstrit pole mul ikka veel! Ja jätkuvalt, mida punasem, seda parem:)

Väline kõvaketas on ikka veel puudu. Kaasaskantav (mitte juhtmega) ja ilus peab ta ka olema.

Joogamatti oleks tarvis, et oma evergrowing huge body’t kuidagi väänata saaks. Aga point on selles, et ma tahan jällegi, et ta oleks ilus ja mustriline, aga selliseid Eestis pole ja Amazonist, PTUI!, eBayst ei saa tellida või on see liiga kallis (juba proovisin…)

Ei-ei, ratas on mul juba olemas! Nunnut ja praktilist korvi oleks sellele hoopis tarvis.

Ja siis tahaks ma veel (jälle, on väga oluline rõhutada, et) ilusat sülarivarrukat, kuhu oma nuntsi sisse panna, kui ma teda kaasas kannan. Ning see ei tohiks olla eriti ruumimahukas (sellepärast ei taha ka kotti, vaid just varrukat), muidu kaob tillukese sülari mõte üldse ära.

Ja isiklikku diktofoni igatsen ka juba ammu ning jah, muidugi võiks ka see olla ilus (ehk mitte tavaline hall või must).

Müncheni juures meeldisid mulle…

hoomamatu Leave a reply

See, et münchenlased võtsid jõule väga tõsiselt ja jõulud olid juba kõikjal…

…muuseumid ja väga lahedad vanad autod…

…skulptuurid, skulptuurid, skulptuurid…

…kosmos…

…ja U-bahn!

München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäev oli loomaaiapäev! Loksusime Hellabrunni (no ON ikka nimi, eksju!) kohale ja mõtlesime, et jõuame pärast seda veel muuseumisse, aga esiteks ei osanud me aimata, et see loomaaed tõesti NII SUUR on ja teiseks ei oleks me uneski osanud arvata, et muuseum NII SUUR on, nii et tegime ainult õigesti, et täna muuseumipäeva tegime.

Aga loomaaed siis. Kes teab, kuidas mul on kombeks kõige elavaga oma väljamõeldud keeles ja titahäälega suhelda, võib ette kujutada, kuidas ma seal ringi käisin. “Pingud! Rrarr!” jne. Ja mõnus oli see loomaaed, erinevalt Tallinna omast. Kordagi ei tulnud pisarad silmi, et issake-need-loomad-on-ju-puuris! Loomadel on seal palju ruumi, paljud linnud jooksevad niisama vabalt ringi, näiteks üks paabulind üritas oma saba laiali ajades karja lapsi eemale ajada (ei mõjunud, ikka pidi eest jooksma). Samal ajal, kui ahve uurisime, sain Eestist sõnumi, et sajab! sajab! Meil sadas vaid väljaheiteid, millegipärast sattusime kõikjale täpselt selleks hetkeks, kui oli sooltetühjendamise aeg. Ühed ahvid tegid seda vist lausa taktikalistel eesmärkidel – neile oli ehitatud kaks ronimis… värki, üks ühele liigile, teine teisele. Ja siis kaks bossi istusid, vahtisid teineteist kurjalt, põrisesid ja kakasid vihaselt. Umbes vist, et kummal on suurem. Hiljem lennutasid nad end osavalt oksalt oksale, nii et üle jäi vaid ahhetada.

Gorillad on tõepoolest hämmastavalt väärikad loomad. Karja pealik Roututu (s 1973) istus täpselt akna all, mõtlik ilme näol ja vaatas teisel pool klaasi talle näpuga osutavaid lapsi. Ma lohutasin end mõttega, et ju ta vaatab meid samasuguse hämmeldusega, nagu meie teda. Ja et tema jaoks oleme meie loomaaed. Teised ahvid tegid trikke, lippasid ringi ja olid muidu armsad.

Loomi, keda ma nägin esimest korda, oli vist kümneid. Avastasin, et sõralised on mulle armsamad kui kabjalised. Kassilised ja pärdikud on muidugi üle kõige. Rääkimata pingviinidest, kellest üks nii armsalt meile poseerima tuli, ootas, et ma ikka mitu võtet temast saaks ja hüppas siis vette.

Õhtu tõmbasime kokku mänguasjamuuseumiga, kus ma ka nukumajade ees kaua istusin ja õhkasin. “Põrnikale ostame selle ja selle ja selle, eksju! Ja siis mängime ise…”

Neljapäeval ehk täna ärkasime vara (kes varem, kes hiljem) ning võtsime suuna Deutsches Museumi poole. Muidugi oli juba nende kodulehelt näha, et seal on tohutult põnevat avastamist, aga et tegu sellise mölaka hoonega on, ei osanud me aimatagi. SEE OLI HIIGLASLIK!* Ja uskumatu, millest kõigest on võimalik ruumide kaupa (I’m not kidding!) väljapanekuid teha. Metallurgiale oli näiteks pühendatud kaks tiiba, lennukitele kolm ja pool korrust, geodeesiale tiib, tekstiilitehnoloogiale küll ainult üks ruum, AGA IKKAGI. Vahepeal läks kõht tühjaks, siis käisime kohalikus (restoranihindadega) sööklas söömas – peaaegu 30 euro eest saime mõlemad sööklatädi käes taldrikule šnitslirajaka, hunniku sauerkrauti ja limpsi. Kõrvalepõikena – ma pole end kunagi NII SITASTI oma majandusliku olukorra pärast tundnud kui siin. Sest asi pole selles ju, et asjad on siin kallid. Asi on selles, et mul pole raha! Õudselt nadi tunne tuleb peale, kui tead, et iga söögikord siin võrdub nädala söögirahaga Eestis. Noh, muidugi, 30 eurot sööklaeine eest ON palju ka objektiivses mõttes, aga ikka on nadi tunne.

Enihuu. Kuus korrust avastamist, me tulime praktiliselt avamisajaks ja IKKA visati meid välja. Mind pole vist kunagi varem muuseumist välja visatud, aga sellised need sakslased on – päev saab läbi punkt kell viis, ka muuseumis. Hiljem oli kahju, et metallurgiale nii palju aega pühendasime ja lennukid tänu väljaviskamisele ja tulede kustutamisaktsioonile praktiliselt avastamata jäid. Aga! See-eest leidsin koha, kus ilmselt lavastati Kuule maandumine ja õppisin saksa keeles taevaruumi tundma. Ja üldiselt võib seda muuseumi vist siiski pigem “meestekaks” nimetada. Mitte et ma tahaks väita, et naisi masinad ei huvita, kindlasti on palju neid, keda huvitab, aga mind nii väga ei huvita näiteks see, kuidas automootoreid tehakse. Põnev oli muidugi ikkagi (v.a ehk metallurgia osa), kuigi lõpuks oli juba nii suur väsimus peal, et ei suutnud enam uut informatsiooni endasse koguda.

Ahjaa, meil siin tõsteti eile ohutaset, raudteejaamas jooksid ringi raskerelvastuses politseinikud ja muud asjapulgad. Täna BBC uudistest vaatame, et keegi tahtis Münchenisse pommi saata lennukiga või midagi. Just our luck. Ilmselt tuleb siis lennujaamas lisatunnike varuda. Või kaks.

Nagu näete, katsetan uut galeriividinat. Niisiis, lubage esitleda, pildid!

[flashgallery link=”file” columns=”2″]

*That’s what she said.

München, der ersten und zweiten Tag

hoomamatu 16 Replies

Ma ei tea Münchenist suurt midagi. Ma tean, et siin on äge loomaaed, kuhu ma tahan minna ja ma tean, et siin lähedal on Dachau. Ja natuke kaugemal Hitleri suvemajake.

JA METROOD!

Esmaspäeval saabusime, oli megapalav, päike paistis ja ma ei jõudnud end ära kiruda, et ainult talvemantli kaasa võtsin. (Olgu kohe öeldud, et täna, kui sadas lund, olin ma mantlu üle väga õnnelik.) Aga metroorõõm tegi kõik heaks ja läksime pärast hotelli ORLY (päriselt, ma ootasin öökulle) sisseregistreerimist sõitsime metrooga kesklinna ja tegime tutvust vanalinna ja poodide ja Neu Rathausiga.

Jahindus- ja kalandusmuuseumi ees tšillis üks übercool seapoiss.

Sattusime täpselt hetkel, kui kuusele ehteid riputati. Järgmisel nädalal hakkab siinsamas Marienplatzil jõuluturg, millest ma kahjuks ilma jään…

Testisime raekoja otsa ronides (õigemini, liftiga sõites) Abikaasa kõrgusekartust. Kartis natuke küll.

Ja Tallinn uhkeldab oma punaste katustega…

Otsustasime raetornist alla saada kõndides, mitte liftiga ja eksisime paar korda ära. Koridorid ja trepikojad olid muidugi vaimustavad, ühes vitraažidega.

Sõime toomkiriku taga lõunat, mis osutus kergeks pettumuseks. Viie euro eest saime viis lusikatäit suppi, nelja euro eest mahla ja vett. Aga noh, vanalinnas söömine maksab kõikjal väga palju. Siis sõitsime Olümpiakeskusesse, kus on end hetkel sisse seadnud Sea Life. Mina ootasin muidugi delfiine ja merilõvisid, tegelikult saime väga palju pisemaid kalakesi, kaks tillukest haid ja ühe väga tülpinud olemisega kilpkonna. (Hiljem nägime metroos Sea Life’i reklaami ja tõsi, plakatil oligi kaks haid ja üks kilbu, aga sealt tundusid nad ikka märksa… suuremad ja vägevamad.)

Kõige hämmastavam oli muidugi see, et pärast kõiki neid sadu kalasid ja muid mereelukaid pidin ma tunnistama, et kõige veetlevamad, põnevamad ja ägedamad olid ikkagi karpkalad… No nii meetrised karpkalad, kes vahepeal oma nina veest välja torkasid ja õhku nuhutasid, umbes-täpselt samamoodi, nagu Pussakas nina taeva poole ajab, kui pai tahab. Aga kalasid ei tohtinud puutuda! Nii et siis ma vaatasin neid läbi klaasi, kui nad oma ümmarguste huultega trikke tegid ja jutustasin nendega.

Kala!

See vant oli eriti kaval – niipea, kui hakkasin pilti tegema, kaevus ta sügavamale peitu.

Merihobud on ERITI tšillid tegelased: lihtsalt passivad niimoodi, saba rohu ümber keerdus. Mõned sotsiaalsemad merihobud olid sabad kokku sidunud ja tšillisid niimoodi.

Schüler-döner (3 eurot) ja kohalik photobomber. Ma olen nii tõsine, sest ma olen meganäljane.

Lõpuks, pärast tundide kaupa ringi rändamist (käisime veel Olümpia Ostukeskuses, metrooliini lõpp-peatuses, mis osutus täielikuks pettumuseks – umbes nagu Kaubamaja ILMA lisandpoodideta) hakkas selguma ka tõsiasi, et raseda naisega on ikka ilge kepp koos turistitada. Sest rase naine kipub vinguma ja tal lähevad marukergelt jalad paiste. Noh, olgu, tõele au andes kipun ma vinguma ka mitterasedas seisukorras, aga jalad lähevad tõesti kiirelt paiste, kui kogu aeg ringi traavida. Lõpuks siis ma vingusin ja lohistasin jalgu ja nähvasin ja muutusin leebemaks alles pärast döneri sisseahmimist ja jalamassaaži hotellitoas.

Abikaasa käis veel õhtul linna avastamas, mina lugesin internetti läbi ja olin niisama igav.

Teisipäeval oli meil kavas külastada Dachau koonduslaagrit. Või noh, oli kavas ja tegime ära ka. Õhtuks oli plaanitud planetaarium, aga kuna stupid Estonians said kaardist valesti aru, siis selgus Dachaust tagasi jõudes, et planetaariumis on kõik ägedamad asjad ikkagi päeval. Pealegi hakkas lund sadama, nii et ka õhtust tuuri ei toimunud.

Aga hommikul sõitsime Dachausse, eilne palav päikesepaiste oli muutunud tihedaks vihmaks ja läbilõikavaks tuuleks. Viirastus talvepäev, kui me TÄPSELT SAMASUGUSE ILMAGA käisime paar aastat tagasi Auschwitz-Birkenaus, kuigi siis oli veel sügavam talv ja oli vist veel külmem. Igal juhul, ilm muidugi lõi TÄIUSLIKU meeleolu, et seda masendavat ja õudset kohta avastada. Mul oli külm, mu jalad valutasid, kõht korises (sest hommikul sõin ühe muna ja kolm viilu kurki, hotelli hommikusöögid on lihtsalt nii kohutavad, et ajavad südame pahaks) ja mul oli paha ja rusuv. Ainuüksi väljapanek põhimajas oli massiivne ja selle läbivaatamine võttis kaks tundi, mille lõpuks ma tundsin tõelist kergendust, et lõpuks ikkagi ameeriklased tulid ja laagrilased päästsid.

Jalutuskäik barakkide vahel oli täpselt nii õudne ja vastik, nagu ta pidigi olema. Suvel seal ringi jalutades ilmselt ei tunnetakski nii teravalt, kui jubeda kohaga tegu. Ja lõpuks, kui me krematooriumi jõudsime, ei suutnud ma enam. Istusin välja trepile ja nutsin. See gaasikamber… Seisad seal ja vaatad iroonilist kirja “Pesuruum” ukse kohal, vaatad neid madalaid lagesid ja tunned kõiki neid tuhandeid hingi, kes siin “pesema” saadeti ja enam kunagi sealt ruumist elusana välja ei tulnud…

Ja siis kuuled kuskil eemal teismelistekarja irvitamas ja tahaks lihtsalt kisada. Ja võib-olla kellelegi hea vasaksirge virutada.

Pilte ma eriti ei teinud, sest ma ei suutnud.

See on see n-ö põhiplats, kuhu igal hommikul ja õhtul laagrielanikud loendusele kokku aeti, kus nad pidid liikumatult pikka aega seisma. Ka surnud ja need, kes ei jõudnud liigutada, sunniti loendusele kaasa võetama. Neid, kes kokku kukkusid, aidata ei tohtinud. Kui arv ei klappinud… siis, noh, teate isegi.

///

Leidsime ühe raudteeäärse hotelli, mille tavern rõõmsalt sööma kutsus. Kõhud korisesid elevalt, kui menüüs Bratwurst und Sauerkraut nägid. Olime põhimõtteliselt ainsad külastajad, suutsime ettekandja isegi hetkeks ära lollitada ja panna arvama, et me mõistame saksa keelt üsna hästi ja pärast korralikku rasvast kõhutäit võtsime kohalikust bäckereist endale hunniku saiakesi, kaasa kohvitopsi ja sõitsime koju tagasi.

Vorstud!

Mis veel? Noh, München on MEGAKALLIS koht. Kuna mu jalad valutasid, siis leidsin, et oleks õige aeg endale mingid tenkarid soetada, kuna mul on kõik niikuinii katki läinud. Noh, keskmine tenkarihind siin linnas on 100 eurot. Keskmine saapapaarihind 200 eurot. Hullumeelne! KUST nad selle raha võtavad, aru ma ei saa. Ja mitte ainult jalanõud pole kallid. Surfasin veits ringi, et leida vihjed ägedatele kaltsukatele. Leidsin ka mõned koduleheküljed… Hinnad kaltsukates? Kõige odavam asi, mis ma nägin, 29 eurot.

Lõpuks saime miskid jalanõud allahindlusriiulilt, meesteosakonnast (sest naistetenkarid maksavad 80 eurot, meeste omad alates 40 eurost) 34 euroga, KÕIGE ODAVAMAD asjad, mis me nägime mitmes poes. Hiljem vaatasin hindavalt metroos sagivate inimeste jalatseid ja… jah, täitsa võimalik, et kõik ostavadki siin kingi, mille hinnad algavad 100 eurost. Ilmselt olen siis mina ainult imelik, kui ma leian, et tenkarid võiksid maksta umbes 5 eurot, saapad 20 eurot. Noh, muidugi, ma ostan endale jalanõusid umbes kord nelja aasta jooksul, AGA IKKAGI. Ilmselt on muidugi väga suur vahe, kas saabaste hind moodustab su palgast neljandiku, nagu mul või siis sajandiku, nagu neil.

Aga homme lähme loomaaeda! Ja muuseumisse, kus on planetaarium ja muud ägedad asjad!

snippets

hoomamatu 5 Replies

Kell 7 helises telefon. Automaatselt vajutasin hääletuks ja võpatasin, kui see uuesti helises. Nii, midagi peab lahti olema, Siki ei helista sellisel kellaajal, kui midagi lahti pole!

Võtsin vastu ja mind klõpsati ootele. Siis ootelt maha, jõudsin kuulda, et ta sõidab autoga, siis jälle ootele. Ja nii kohe mitu-mitu korda järjest. Katkestasin, helistasin tagasi: kinnine toon. Helistab uuesti. Nii see trall jätkus, lõpuks sain mahti saata sõnum, et mis lahti.

Puutetundlik ekraan. Muud polnudki lahti!

Aga mul oli uni juba läinud. Jajah, seesama uni, mida ma kell 1 öösel ootasin, kui lage vahtisin.

Mul on nii kõriauguni sellest, et ma ei saa oma keha usaldada! Just see uneosa, see on alati olnud kahtlane ja nüüd see kahtlane värk jätkub. Ühel õhtul vajun kell 21 magama ja pole mingit probleemi. Teisel ööl loen veel kell 4 lambaid, ise vihast nuttes, sest kohe peab ju üles ärkama. Ükskõik, mis ma teen või ei tee, see, kas mul uni tuleb või mitte, sõltub mingitest täiesti müstilistest asjadest, mille üle mul pole võimu. Ja see on nii kuradi frustreeriv, et ajab lihtsalt marru noh!

Nüüd ei saa ma mõõdutundetult ka tablette sisse laksata, kuigi olgem ausad – kui uni on otsustanud mitte tulla, ei ole kunagi lugenud, kas ma olen rohtu võtnud või mitte. Masendav. Miks see peab nii olema?

/

Ja ongi viimane nädal. Ma ei suudagi seda täpsemalt veel uskuda. Järgmisel nädalal samal ajal olen juba Münchenis. Ülejärgmisel nädalal samal ajal olen pakkimishulluses ja jätan Tartuga hüvasti. Ja üleülejärgmisel nädalal samal ajal vaatame kassidega õnnetult võõras ja uues korteris ringi, nuusutame kõiki neid kaste ja oleme kergendunud, et see kõik on möödas. (Miuks võib olla pugenud radika vahele ja mitte tulla sealt mõne päeva jooksul välja.)

Kuidagi nii lõplik tunne on, et ei oskagi kohe seisukohta võtta.

Kas esimene advent on tõesti juba 28. novembril? Jei!

PS: Panin lõpuks üles Tenerife pildid, parem hilja kui mitte kunagi. Neid näevad ka need, kes pole Facebookis.

Toiduklubi: Hakkliha-tomatisupp

hoomamatu 2 Replies

Käisin eile Trepis naistega ja tellisin hakkliha-tomatisuppi. No et maitsta, kuidas teised seda toitu teevad, mida mina kogu aeg kodus teen. Ja olin äärmiselt üllatunud – see maitseski nagu kodune hakkliha-tomatisupp! Mõnusalt tummine, parajalt hapukas ja maitset täis.

Siis vaatasin blogis ringi, et ma polegi oma lemmiksupi retsepti postitanud. Ilmselt sellepärast, et ma olen niigi palju tomatisupi retsepte üles ladunud, et mulle tundus, et see on nii enesestmõistetav, et kõik teavad, kuidas seda tehakse. Aga see on hullult hää supp. Ja täna tegin natuke teistmoodi ka ja tuli veel parem kui tavaliselt.

Hakkiliha-tomatisupp

Pardon le pilt, sest fotokas ei läinud tööle ja tegin telefoniga.

Vaja läheb: Kolm purki purustatud tomateid, tomatipastat, 300 g veisehakkliha, kaks tšillipipart, üks punane paprika, 1 porgand, 1 sibul, 4-5 küünt küüslauku, naaaatukene vett

Valmistamine: Haki sibul-porgand ja viska koos hakklihaga potti. Prae rohkes oliiviõlis läbi, siis lisa hakitud tšilli, küüslauk ja paprika. Sega hoolikalt, vala juurde purustatud tomatid. Mina sortsutasin juurde ka kõvasti tomatipastat, no üks 150 ml kindlasti. Vastavalt maitsele lisa vett – mina panin õige natuke, et supp tuleks paks ja mõnus. Maitsesta – näiteks sidrunipipra ja Marks&Spenceri tšilli-laimi kastmega. Mina panin veel laimimahla, mida sai natuke palju ning tasakaalustamiseks lisasin supilusikatäie suhkrut. Sai ideaalne:)

teemad, mis panevad inimesed targutama

hoomamatu 30 Replies

Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”

5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.

4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.

3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.

2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.

1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.

/

Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.

Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.

Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.

/

Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?