Tag Archives: evidence

kuusk ja muu

hoomamatu 16 Replies

Majja saabus kuusk, Mila reageeris oodatult. Täna seisis ta tükk aega sõnatult – mis on tema puhul täiesti harukordne, tavaliselt on ta häält alla trepikottagi kuulda – ja vaatas, kuidas ma kuuske ehtisin. Alles siis ta läks ja proovis seda ära süüa. Kui see ebaõnnestus, läks ja proovis kassitoitu ära süüa. Juba miljonendat korda nende päevade jooksul.

Iginälgurist juba rääkisin, see hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma lohutan end sellega, et õige pea ei pea ma enam mingite püreedega (väga palju) jamama ja saab ta pärisinimese toidu peale üle viia. Piimavärk muidugi jätkub veel mõnda aega.

Oijah, tegelt ma pealkirja pannes tahtsin hoopis jõuludest kirjutada, aga tahan hoopis titest rääkida. Vot nii. Deal with it.

Umbes kuuekuuselt läks Mila üle uuele toitumisrežiimile. Nimelt ei tundnud ta enam söömise vastu vanal kombel erilist huvi ja kuigi ta kõht oli putrudest-püreedest täis, hakkasin ma muretsema, et ega tal piimast saadavaid kasulikke aineid puudu ehk ei jää. Niisiis tutvustasime uut süsteemi – varahommikul RP, kell 9 puder + segu, kell 12 lõunasöök + segu, kell 15 RP, kell 18 õhtusöök, kell 20 täislitakas segu ja magama.

Nüüd vaikselt on ära kadunud ka veel need kaks RP korda, mis tähendab, et laps on võõrutatud. Ja ma ütlen ausalt – võõrutamine on ilgelt kole sõna ja ma isegi vist natuke kartsin seda, aga see tegi meie perele NII PALJU head. Esiteks ei muretse ma enam selle pärast, kas laps saab ikka kõike, mis vaja. Teiseks jäid ära need närvesöövad imetamisüritused ära, mis mind viimasel ajal frustratsioonist nutma ajasid. Ja kolmandaks saan ma üsna rahulikult nüüd mõningaid rohte taas võtta ja katsetada, mis tunne on öösiti päriselt magada. For the record, ei ole eriti veel maganud, aga küll seegi kätte jõuab. Kunagi.

Ma lootsin pool aastat teda imetada ja seda ma ka tegin. Laps kasvab mühinal, täna ütles arst, et annab aastase mõõdu välja. Turvahällist kolis turvatooli üle, mis tähendab, et lõpuks on muutunud ka pikemad autosõidud minu jaoks natuke inimlikumaks (kohutav on üksi pikka otsa teha, kui sa ei näe, mis laps taga teeb). Kasutusel on hetkel kõik riided, mis üldse on varutud ja probleemiks hakkavad kombekad kujunema, sest suuremad kombekad pole enamasti kinniste jalaotstega ja no TÕE POOLEST ei viitsi ma veel jalatsitega jamama hakata.

Lõpuks sai põrandalt ka madratsikate ära koristatud, mis paar nädalat ta kukkumisi püüdis. Ära on ta õppinud ka vannituppa ronimise (see on kõrgemal tasapinnal) ja mulle tundub, et ta järgmine siht on iseseisvalt põrandalt diivanile saada või diivanilt aknalauale ronida. Ja LOOMULIKULT on tema peamine eesmärk ära süüa kõik asjad, mis vähegi käeulatusse satuvad.

Ja mingil salapärasel põhjusel on ta viimased neli-viis päeva maganud hommikuuinakud jutti üle tunni, ükspäev isegi kaks ja pool tundi. See-eest oli ta eile üleval poole kümneni (!!! tavaline uneaeg on ikka kell 20), aga ikkagi ei saa ma aru, mis tema uinakutega nüüd siis lahti on. Ma isegi ei julge ühtegi mõtet sõnadega kas tõesti… alustadagi. Elame, näeme.

//

Mul tegelt oleks nii palju kirjutada igast asjust, aga ma olen end tühjaks kirjutanud. Tööasjad, noh. Üllatusega avastasin, et ma oskan seda veel küll. Vaja oli lihtsalt kätte võtta ja need paar tundi päeval kirjutamiseks leida.

Ootan jõulutunnet. Lume osas olen alla andnud. (1:0 Naabrinaise kasuks)

14/12/2011

hoomamatu 30 Replies

Täna said meist õnnelikud koduomanikud.

Meist saavad nõmmekad.

Mulle ei ole kõik see veel absoluutselt kohale jõudnud. Kas tõesti? Pärast kuut aastat otsinguid? Lõpuks? SERIOUSLY?!

Aga meil on nüüd oma kodu. Mis tähendab, et priiskamisel on mõneks ajaks piir, tuleb jälle kolida ja remontida. Mis tähendab, et ma hakkan kõikjal ringi käima ja otsima ägedaid mööbliesemeid oma koju ja/või tutvuma inimeste lagede, põrandate ja seinte kvaliteedi ja ehitusspetsiifikaga. (“Jah, su suhtejutt on väga huvitav, aga räägi palun, kas see on küprok…?”)

Ma juba vanaema hoiatasin, et lähen talle külla ja vaatan ringi sellise pilguga, et mida saaks ära ajada. Siki märkis selle peale kohe, et ma peaksin sel juhul vaatama keldrisse. “Sest seal on peidus tõelised aarded. Näiteks need tädi mingil põhjusel soetatud Lenini-büstid…”

Ma isegi kujutaks ette Leninit trepimademel.

PS. Homme loosin välja kingipakid!

PPS. Mulle ei ole see veel kohale jõudnud.

kiire vahepala

hoomamatu 10 Replies

Järsku on hakanud megakiire. Kaks kirjutamisprojekti, mõlemal enne-jõulused-tähtajad. Jõulukingitused. Peod. Juuksuriskäigud. Autoparandused. Tähtsad Asjaajamised. Kingipakkimised.

Mõtted jooksevad ülehelikiirusel peas ringi ja annavad peksa kõigile neile mõttepojukestele, kes julgevad iitsatada, kui väsinud nad ikka on. Mu ajus käib aeg-ajalt tõsine veresaun. Aga nagu kiire-kiire-tee-tee-mõtted ütlevad enda õigustuseks: “No mida nad siis tulevad meie õuele kaklema!”

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ta on hullem kui iginäljane Miuks. Kui ma söön võileiba ja Miuks siiberdama tuleb, saab ta vähemalt ära ajada või ta kassitoiduga eemale meelitada. Äärmisel juhul pekiga. Aga Mila! Issand, tema reaktsiooni kõikidele söödavatele asjadele vaadates võiks arvata, et teda on viimased kaheksa kuud AINULT näljas hoitud. Hoolimata sellest, kas ta just on nahka pistnud pudeli piima ja kausitäie putru, küünitab ta oma käed iga asja järele, mida meie parasjagu süüa julgeme. Ja ta ei jäta enne oma kiibitsemist, kui ta on maitsta saanud. Nii on ta juba söönud/maitsnud pomelot, mandariini (korra ka mandariinikoort kogemata), pool banaani (mille ta pärast välja oksendas), kartuliputru soustiga, ahjukana. Jookide kohta käib sama, hommikukohvi rahulikult joomisest ei tule enam midagi välja, sest ta ju tahab ka.

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Hommik algab klobinal kasside tagaajamisega, kuna mina putru ja piima teen. Siis toimub kiire tankimine ja jätkub elamine kahel jalal. Kõiki kohti, kust vähegi on võimalik end üles vinnata, on ülesvinnamiseks kasutatud. Kui ta ära väsib, tõstan ma ta enda juurde diivanile ja ta toetub seljatoele, mõtlikult aknast välja vaadates. Ja aknalauda närides.

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ööd on vahel harva magamiseks, enamasti aga roomamiseks või seismiseks. Ka LÄBI UNE. Kuni voodipäits ette tuleb. Eile leidsime ta näiteks sellisest asendist:

Jah, ta magas põlvili, pehv lae poole. Ja üsna võimatu on teda tagasi magama saada, kui ta hommikupoole ööd ärkab ja avastab, et liikumine IS DA BOMB ja seda peaks kohe harrastama hakkama.

Muidu on hästi. Pühadeootus on hinges, õhus on tunda muutusi ja tööalaselt on vähemalt algus tehtud.

Kuidas teil läheb?

lõpuks…

hoomamatu 2 Replies

…tuli lumi (Naabrinaine süüdistab selles mind) ja loomulikult õnnestus mul jääda maailma kõige hullema lumetormi sisse (tahtsin lund? sain!) eile keset Tallinn-Tartu maanteed ja keegi polegi sellest tormist midagi kuulnud. Äkki ma kujutasin seda endale ette?

…lõpuks hakkasin kirjutama. Kvaliteedis pole kindel, aga sõnad tulevad paberile küll.

…lõpuks on lootus, et must saab varsti jälle normaalne inimene.

teine advent

hoomamatu 7 Replies

Kaks asja.

Esiteks: liitusin uue moeröögatuse, Pinterestiga. Võite mu “korktahvlitega” tutvuda siin.

Teiseks: ühed kalleimad, aga suurepäraseimad lõhnaküünlad, mis ma iial olen ostnud, on Yankee Candle’i kaubamärki kandvad. Ei, keegi ei anna mulle selle ütlemise eest raha (ega tasuta küünlaid) (kahjuks), aga neid saab on Tartus Lõunakeskusest ja Tallinnas Ülemistest. Kitchen Spice on kõige jõululõhnasem küünal ever.

Lund ikka ei ole. Elulootus hakkab kustuma.

Kallis Emiliana: seitse kuud

hoomamatu 4 Replies

Mu armas Miilur-Piilur,

eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.

Viimasel elukuul… oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bäm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: “Daa!”, keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.

Ja siis sa kukud – kõmaki!

Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled dumb jock, hakkan ma varsti tõeliselt muretsema su aju pärast.

Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. “Päris” mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.

Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles osas on rahulikum hetkel.

Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati (“Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!”), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.

Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues jätkuvalt ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.

Siis need ööd… on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled LIHTSALT ÜLEVAL. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, KUI SA MAGAD. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt… jää magama tagasi.

Misveel-misveel…

Ahjaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja and it was totally adorable. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: “Hõõ! Hõõ!” (sellist natuke evil laughterit) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.

Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled niimoodi natuke. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.

Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su totaalselt sellega ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid seda – et siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.

Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja.

Luba ma olen sulle see inimene.

Armastades,

emme

november style

hoomamatu 3 Replies

Mulle hakkavad aina enam need monhtly style postitused meeldima. Ma pole kunagi olnud inimene, kes väga mõtleks sellele, mis ta selga paneb. Enamasti on mul välja kujunenud teatud komplektid, mida ma omavahel kannan ning mõnikord peole minnes murran natuke rohkem pead, et mida võiks omavahel sobitada. Tänu sellele monthly style asjale avastan ma aga rõõmuga, kui palju ägedaid asju mul tegelikult on!

Näiteks üks hall sviiter (või on see džemper?), mis on mul juba iidamast-aadamast ja millele ma üldse ei mõtle. Nüüd aga, kui ma kogemata osad pildid ära kustutasin ja uusi ideid hakkasin otsima, avastasin ma, et see hall sviiter on täiega lahe! Seal peal on kujutatud vist mingi bänd, ilmselt mingi suvaline, aga ma nüüdsest nimetan seda biitlite pluusiks. Ja ägedaid piltide-kirjadega T-särke on mul ka rohkem kui ma arvasin.

Sel kuul ootasin pikisilmi lund, seda ei tulnud. Hakkasin isegi saapaid kandma, mul on kaks paari kõrge säärega sügissaapaid, millest stiilsemad sain kunagi K-lt. Need on terava ninaga ja veits kantristiili, mis pole üldse minulik, aga see nad lahedaks teebki. Nende jalga sikutamine on muidugi omaette ooper.

Suure probleemi ette sattusin siis, kui avastasin, et Tartus on külm. Nimelt ei sobi mulle poisipeaga enam ükski müts! Ainuke, mis veel kuidagi kärab, on teise Siki kootud lotu, mille kunagi tema käest Valga sügislaadalt ostsin. Ühe suure punase kampsuni ostsin sel kuul ka, nii et nii ma olengi käinud ringi – kapsuni ja mütsiga. Triibud on jätkuvalt in ja selle kuu lemmikkõrvarõngad on Siljalt ostetud suured öökullikad.

Nüüd palun lund. Kohe.

PS! Homme tuleb dakiblogis üks üllatus! Pikemaajalised lugejad ehk juba aimavad;) Nii et jääge lainele!

Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga

hoomamatu Leave a reply

Kunagi pärast Jüri Pino “Sakuska” raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.

Ahjukartulid röstitud sibulaga

Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja

Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.

Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.

Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.

this happened

hoomamatu 6 Replies

Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”

Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”

Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!

Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.

Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.

 See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.

Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.

Life as I know it is officially over.