Tag Archives: evidence

ahvivaimustus

hoomamatu 15 Replies

Käisime Naabrinaisega pühapäeval sisustuspoodides ja ma adusin järsku, et whoa, ma saan ju õige pea hakata kõikidesse tubadesse valgusteid valima! Selge, et ma peaks selleks kirjutama mõne raamatu ja kassid orjusesse müüma, et seda endale lubada, aga nii põhimõtteliselt on see täiesti vaimustav, et ma lõpuks saan sellistele asjadele mõelda! Issake! Ma saan OMA KOJU valida lampe! Valik oli muidugi totaalselt oosõm, nii palju ägedaid asju on olemas, nii et ma juba nõrken põlvist mõttest, et ükskord ma saan päriselt neid valima ja ostma minna.

Siis avastasin ma üllatusega, et TEGELIKULT meil ju juba remont käib, kuigi sellist tunnet ei ole. Noh, see tunne on täiesti olemas, kui Nõmmel olla ja tolmu sees pimesi teed otsida, sest köögipõrand on üles võetud ja sealt näeb otse keldrisse. Aga nii üldiselt pole ma veel adunud, et remont käiks. Peamiselt sellepärast, et meil pole ikka veel ehitusmehi, kes selge sõnaga suudaksid öelda, et nad selle töö ette võtavad ja ära ka teevad. Ühed tunduvad mulle liiga üldise ja ebamäärase jutuga, teistele tundun mina ebamäärane ja üldine. Otsingud jätkuvad.

See kõik aga ei takista mul juba ette kujutamast, et kõik on valmis ja joonestusprogrammides sisekujundusi joonistamast. Näiteks selline võiks olla meie tulevane köök (klikkides suurem):

Köögiga on see värk (või üldiselt kõigi tubadega meie korteris), et seal on liiga palju uksi ja aknaid. Ühe ukse, selle, mis viib praegu trepikotta (ja seal asuvasse WC-sse), ehitame me kinni, sest meil on eraldi sissepääs (mis on juba omaette miljonit hüüumärki väärt, niisiis, lubage: !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Sellega tekib piisav ruum, et L-kujuline köök ära majandada. Plussina on meil enamik kappe, külmik ja pliit juba olemas, teise plussina on praegu meie köögimööbel Mööblimajas allahindlusega müügil, mis tähendab, et saab juurde osta nurgakapi ja laia kapi kahe sahtliga. Midagi peab välja mõtlema ka seinakappide osas, sest köögiseinas on ka elektriarvestid ja need võiks ära peita.

Meie suurejooneline köögilett, mis sai Kõuplisse ehitatud, tuleks ka kuidagi Nõmmele ära mahutada, praegu tundub parim koht ukse juures ja pliidi ees, aga see ei pruugi töötada. See võib köögi liiga ära hakkida ja imelikuks teha. Maitea.

Köögipõrand on üles võetud, kuna sealt tulevad torud tulevasse vannituppa, mis on veel täiesti omaette ooper. Kavand on selline (klikkides näeb suuremalt):

Vannitoaga on nuputamist kõvasti. Tegu on mingi kuivatusruumiga või millegi sarnasega, seal on suure ahju suue ja korstnajalg, mis teeb ruumi kuju imelikuks. Õnneks leidsime hea nurgaga vanni, mis täpselt tagaseina ära mahub. Ahjusuue võiks ideaalis olla elutoa poole, aga kuna ahi on väga heas korras, on seda mõttetu hakata lammutama ja ümber laduma. Seega tuleb leida mingi muu lahendus. Lisaks on seal veel seinakapp ja kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Ja LISAKS ei ole köögi- ja elutoauks kohakuti. Mis tähendab, et lihtsalt seina vahele tõmmata ei saa.

Niisiis, mõtlemist on küllaga. Pealegi tahaks köögipõrandat juba tagasi saada, sealt tuleb rõvedalt külma ja kui ma vähemalt kord nädalas Nõmmel ööbida ei saa, siis hakkan ma jonnima ja maurama. Okei, see on veel väike asi, oma sünnipäeva tahaks ma ju ka Nõmmel pidada ja siis on see ülesvõetud põrand natuke problemaatiline.

Õäöuh.

Aga ikkagi pole ma veel kordagi närvi kaotanud ega isegi kordagi närvi LÄINUD, mis on täiesti imetabane. Ma kujutlesin, kuidas ma selle remondi algusest lõpuni kriisates mööda tube jooksen ja suvalistel hetkedel vastu seinu viskun. Mind natuke (või päris palju) häirib see, et ma ei suuda kuidagi ühildada last ja kõiki neid remonditöid, mida ma ise läbi tahaks viia, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik samaaegselt kahes kohas olla ja kaht asja teha (näiteks lapsega kodus olla ja samal ajal Nõmmel värvida). Aga kuidagi peab see ka sujuma hakkama.

Tõde on ka see, et ma vaieldamatult tunnen end taas inimkonda sulanduvat. Ma olen täiesti oma tulevasse kodusse armunud ja peadpööritavalt segi võimalusest lõpuks OMA KODU valmis plaanida ja sättida. Ning eile kuulasin ma kakskümmend viis (25) korda järjest seda lugu. SEST MA OLIN LIHTSALT RAHUL.

Maailm, sa oled minuga hea!

pildike abielust

hoomamatu 18 Replies

Sõidame Abikaasaga Saaremaale. Räägime igast asjadest, nagu roadtrippidel ikka, aga hetkeks on tulnud vestlusse paus. Ühtäkki…

Daki: “Miks on tellised just nii suured, nagu nad on?”
Abikaasa: “See oli omal ajal tohutu edasiminek ehituses. Erinevalt suurtest kividest või palkidest sai nüüd üks mees müüriladumisega hakkama, ei pidanud enam mitu töölist olema.”

Mõtlik vaikus.

Daki: “See on ikka täiega veider, et sul see vastus kohe varrukast võtta oli.”
Abikaasa: “See on ikka täiega veider, et sul üldse selline küsimus pähe tuli.”

Ja siis tulid tee äärde põdrad. Looduse awkward-faasis teismelised, kes ei oska oma pikki jäsemeid kuhugi panna ja liiguvad nagu oma tegevuses ebakindel liigendnuga.

asendamatud ilutooted

hoomamatu 21 Replies

Ühes kommentaaris keegi küsis mu silmapliiatsi kohta ja kuna mu arukad mõtted on hetkel määramata ajaks peatatud, siis panin kokku viis endale olulisimat iluvidinat. Asendamatud on nad selles mõttes, et just needsamad tooted nendelt firmadelt. Asendamatud on ka ripsmetušš ja kulmupliiats, aga ripsmetuši ostan ma tavaliselt tuju ajel ja tavaliselt mõne sellise, mida just reklaamitakse. Ja kulmupliiatsi firmast on mul täiesti savi, ostan odavaima.

Kuid on mõned tooted, mis on oma asendamatust tõestanud. Neid ostan ma ikka ja jälle.

1. Rich Pure Luxury Silk Oil Serum. Juuksed (ehk tiidud, nagu ma neid hellitlevalt kutsun) on mu needus ja nuhtlus. Kuidagi nad olla ei taha ja alati on mingi jama. Imetamise ajal kukkusid nad KÕIK korraga peast välja, pärast mida lasin lõigata pixie cuti ja avastasin mõni kuu tagasi rõõmsa üllatusena, et kõik need karvad, mis korraga välja kukkusid, on korraga tagasi hakanud kasvama. Ehk et mul on siuke mõnus minitukk kõikjal peas. Enihuu. Rich juukseseerumi ostsin mingil sellisel hetkel, kui ma olin TÄIESTI meeleheitel ja veendunud, et minu õletuustidest enam elulooma ei saa. Ja see õli on teinud imet! (Ilmselt tegi ka radikaalne lõikus imet, aga ikkagi.) Pärast selle kasutamist on juuksed nii mõnusad, siidised ja mul on tunne, et nii terveid juukseid pole mul täiskasvanueas olnudki.

2. Smashbox O-Glow põsepuna. See on viimase aja lemmikasi. Ostsin selle Rootsi laevalt, leides, et kui ma igapäevaselt väljas käies midagi muud ei viitsi näkku visata, siis vedelpõsepuna vast ikka? Tõde on muidugi ka see, et ma sageli unustan ta olemasolu ära, aga kui ta meeles on, siis annab Smashbox jumele kohe teise… jume, nii et asjal on… jumet. Jap, see võrdlus läks käest ära. Igal juhul, ta on olekult muidu värvitu ja väidetavalt valib põsel ise sulle sobivaima tooni, mis tähendab, et sellega pole võimalik eriti mööda panna. Eriti minusugusel iluäbarikul, kes päikesepuudrit nähes ilma seda puutumatagi näost laiguliseks läheb.

3. Aqualan L baaskreem. Kevadel, kui seoses massiivse allergiahooaja algusega TERVE mu näonahk korraga maha kukkus, tõusis valulikult esile vajadus HEA näokreemi järele. Ja ükski neist kallitest või ka odavatest näokreemidest, mis ma olin kokku ostnud, ei sobinud, sest kõik sisaldasid mingil määral lõhna- ja muid aineid. Tatsusin apteeki ja küsisin, mida nad allergilisele nahale soovitavad. Soovitasid Aqaulani ja nüüd olen selle truu kasutaja. Näonaha ärakukkumisega pole ka enam probleeme olnud, eks näis, mis kevad toob.

4. MaxFactor Smokey Eye Effect. Tuli kaasa mingi ripsmetušiga ja on tõestanud, et kauni suitsusilma saab pähe kahe minutiga. Absoluutselt asendamatu. Ma arvan, et ma viskan kõik muud oma ideaalse suitsusilma otsingutel kokku korjatud erinevad lainerid-pulbrid-kreemid-värvid südamerahuga minema ja MaxFactori kaheosalisest lauvärvipulgast piisab mulle elu lõpuni.

5. SpaRitual matt küünelakk. Selle ostsin kogemata Tartust Zeppelinist oma pulmadeks. Vaatasin, et umbes sobib värv kleidiga ja võtsin mõtlemata ära. Suur oli minu üllatus, kui lakkima asudes selgus, et tegu on mati küünelakiga! Matt! Küünelakk! Kes sellisest imeasjast enne kuulnud on! (Võib-olla muidugi olid kõik sellest varem kuulnud, aga ma ei loe kunagi ajakirjade ilukülgi.) GENIAALNE! Kui ma sel suvel uuesti Zeppelini samasse poodi läksin, et kõik selle sarja SpaRituali küünelakid kokku osta, selgus muidugi, et otsas on. Nüüd olen ma siin-seal ajakirjades märganud (ma spets olen vaadanud noh), et ka teised firmad on üksikuid matte küünelakke teinud, aga ma pole eriti viitsinud otsida ja tavaliselt ei taha ma peale OPI küünelakkide midagi osta. Seega: otsingud jätkuvad. Sest matt küünelakk on absoluutselt tegija!

Millised on sinu asendamatud iluvidinad?

appdeit

hoomamatu 2 Replies

Teel Saaremaale sai selgeks, et ma olen täiesti haige. Saaremaale jõudes oli selge, et ka Mila pole sellest pääsenud. Nii sai meie Uue Tite Pigistamise/Spaanädalavahetusest hoopiski nädalavahetus täis tatti, äginat ja uue tite eemalt imetlemist. Ühtlasi elasime üle mu emanduskarjääri kohutaivama öö, sellise klassikalise noorte vanemate õuduköö, kus laps 15 minutit mgas ja siis 15 minutit valjuhäälselt kurtis, kui mega sitt tal ikka olla on. Ja nii hommikuni välja.

Muus osas oli aga Mila superkaaslane, hoolimata sellest, et ta alati lastekaitset ja sotsiaaltöötajaid VALJULT appi hüüdis, kui teda jälle riide hakkasime toppima ja oli selge, et taas peab selles nõmedas autos istuma.

Nüüd aga andsin pühaliku lubaduse, et ma ei sõida enne veebruari lõppu mitte kuskile. Sest ükskord peab siiski selle va remondiga ka alustama, et oleks lootust enne talve lõppu koju ikka sisse kolida.

Ja ma olen sellest sõitmisest ausalt NII väsinud.

külmkapilaps vol 2

hoomamatu 6 Replies

Ostsin Milale Stockholmist sellesama meganunnu kombinesooni. See on triibuline! Ja kapuutsiga! Ja taskutega, kus, mina arvasin, et ta hakkab oma võtmeid, raha ja moblat hoidma, aga Naabrinaine kinnitas, et taskud on selleks, et seal ikka käsi hoida. Nõudlikult. (See nali on tõepoolest ainult naljakas neile, kes teavad, kuivõrd kummaline on oma IMIKUT üldse kahel jalal seismas näha, fakt, et ta kunagi peaks toest lahti laskma, tundub täiega utoopiline.)

Lisaks on see kombe voodriga, just spets Nõmmel magamiseks ostetud, sest esimene hommik oli seal rämekülm, teist korda aga liiga palav, sest keerasin radikad maksimumi peale. Ühesõnaga, vooder on neiks aegadeks, kui me alles õpime, kui palju ja milliseid ahje kütta, et hommikul ka okei oleks.

Reedel aga kolisin ma jälle ööks Nõmmele, kaasas hunnik tavaari. Mida aga polnud, oli tudukombe. (Oh, ma täiega armastan seda sõna! Tudukombe! See kõlab nii nunnult, et kui ta oleks värv, siis oleks ta roosa.)

Kuna aga Nõmmel on ELU, siis pole ju propsi tund aega enne magamaminekuaega Naabrinaise juurde jalutada ja riideid laenata. Seega, helistasin.

Daki: “Kuule, küsi LMilt, kas ta oma külmkapisõbrannale mõnd tudukombet tahaks laenata. Ma jätsin maha nimelt.”
Naabrinaine: “Jah, meil on küll kombesid, aga külmkapilapsele… Meil lapikuid kombinesoone pole. Ja magneti pead ise sisse õmblema…”

december style

hoomamatu 9 Replies

Lund hakkas sadama 30. detsembril, mis tähendab, et täna lumetuisus ringi mütates otsustasin, et vist on aeg kampsuniga käimise asemel hakata mantlit kandma.

Jah, mul on plaanis Ilmataadile avalik pöördumine kirjutada.

Igal juhul, pidudekuul sai palju tehtud suitsusilma, mis mul tavaliste lauvärvide-pliiatsiga kunagi välja ei tule. Kuskilt sain ma aga spets suitsusilmapulga (suitsupulga?), millega on nüüd pool vaeva kohe vähem ja ei pea pead vaevama, et mis ja kuidas. Enne pittuminekut võtab meik ikka viis minutit aega ja mulle sobib see hästi.

Jõuludeks kinkis Abikaasa mütsi, sest ma tahtsin seda. Ma nimelt olen otsustanud, et ma annan jooksmisele VEEL ÜHE (sajanda umbes) võimaluse. Peamiselt sellepärast, et jooksmine on jõle popiks muutunud ja no LJB kirjutab oma blogis jooksmisest sellise kirega, et ma kohe tahan ka proovida, kas ikka tõesti on võimalik, et mingist hetkest hakkab jooksmine päriselt äge olema, mitte ainult mingi vabatahtlik surmaaktsioon. Muidugi on ka Dooce sel, st eelmisel aastal jube palju jooksmisest kirjutanud, nii et ma ausalt hakkan proovima!

Eriti mage oleks ka jätta ju Nõmme imelised jooksurajad lihtsalt niisama sinna seisma mulle maja taha. Kui ma sinna kolin, pole mul TÕESTI enam ühtki vabandust. (Disclaimer: ma jätan endale alati õiguse kasutada vabandust “mulle ei meeldi see”.)

Ühesõnaga, sain jõuludeks jooksmismütsi koos peene iPodi/telefonihoidjaga (noh see krõpsuga vidin, millega saab käe külge kleepida telefoni) ja ma avastasin, et see on üks vähestest mütsidest, mis mulle nüüdse soenguga ka päriselt sobib. Niisiis kannan ma seda mütsi nüüd igapäevaselt. Või noh, peaaegu igapäevaselt. Pittu ikka saabaste ja väikese musta kleidiga ei pannud.

Küünelakid on jälle pastelsed mingil põhjusel, kõrvarõngalemmikuks said sel kuul kiilid.

Ja, nagu ikka, miksin ketse ja viikareid, just like dr House. Üle kahe aasta tõmbasin jalga ka ühed Liiga Parajad* püksid, mida ma vahepeal kanda ei saanud/julgenud. Imede ime – lähevadki jälle jalga.

Juuksuris käisin ka ja lasin kelmika salgu allesjäänud juustesse värvida. Muuhulgas sain teada, et mu juuksevärvi number on 11-2. Võit.

*Liiga Parajad riided.

K: “Ostsin Seppäläst kleidi, aga kuna suurem number oli odavam, siis otsustasin selle ise väiksemaks õmmelda. No ja ega ma ju ei mõõtnud, võtsin kohe julgelt külgedest neli senti kokku. Aga nüüd sai liiga paras.”

Kaheksa kuud

hoomamatu 10 Replies

Kallis Miilur-Piilur Piimapea,

täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!

Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.

Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”

Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.

Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.

Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.

Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!

Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.

Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.

Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.

Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”

Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.

Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!

Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!

Misveel-misveel…

Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.

Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.

Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.

Armastades,

mmmmmmme

krigin

hoomamatu 3 Replies

Päev enne jõule taipasin ma järsku, et Mila krigistab hambaid.

“Aww, nunnu,” oli mu esimene mõte.

“Whatta…?! Tal on küll kaks hammast, aga need on mõlemad ALL!” oli mu teine mõte.

And lo and behold, nii oligi. Jõuluhammas! Nüüd on Mila lemmiktegevus jõudehetkel hambaid krigistada ja see on JÄLE. Aga vähemalt ta teeb sel ajal meganunnut nägu. Little hamsterface!