Tag Archives: evidence

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

7 kuud päisepilte

hoomamatu 10 Replies

Mulle hullult meeldivad blogid, kus autor oskab/viitsib aeg-ajalt päisepilte teha ja vahetada. Iga kord on kuu alguses põnev vaatamas käia, millega on Dooce üllatanud või kas LJB on vahepeal midagi uut valmis nikerdanud. Ma pole muidugi asjade tegemises nii osav kui Dooce jt, aga sellegipoolest olen nüüd viimased pool aastat päisepiltidega mässanud, mida riiderist lugejad võib-olla tähelegi pole pannud.

Kuna ma olen Photoshopis kohe eritiii algaja, siis muidugi näitavad minu päisepildid seda. Aga katsetada meeldib mulle ikkagi. Olen püüdnud oma “käekirja” leida ja tundub, et vektorgraafikast võib veel alles und näha, mul tuleb pigem välja (kui tuleb) piltide kreisiks töötlemine ja teksti juurde lisamine. Vahepeal lähevad pildid kreisiks tahtmatult.

Vahel mängisin isegi mõttega lasta kellelgi teisel päisepilte nokerdada, andekaid disainertuttavaid on mul küll, aga kuidagi pole selleni jõudnud ja ise katsetada on ka lahe.

Siin on mu esimesed seitse mastheadi, augustist märtsini. Juuli pilt oli ka, aga on kuskile juba ära paigutatud. Augusti omas kasutasin tädi väikest lambapoega, kellele oleks hoovi peal kogemata peale astunud, sest ta sõi köögi akna all ristikheina tšillilt.

Nagu näha, armastan ma väga puid kasutada. Septembri pilti käisin spetsiaalselt otsimas, leidsin lõpuks Pikakari rannast täpselt sellise pihlaka nagu vaimusilmas ette nägin.

Oktoobri pilti käisin ka spetsiaalselt pildistamas, sest mul oli kompa vaimusilmas juba valmis pandud. Pidi olema lomp, värvilised lehed ja üks minu paljudest kummipardikestest. Nii ma siis toppisin Mila vankrisse ja läksin tuult ja tormi trotsides ilusal päiksepaistelisel päeval Stromkale lompi ja lehti otsima. Tuul puhus silmad-suud liiva täis ja Mila vankrist minema, aga pilt sai tehtud.

Novembri pilt läks mul üldse meelest ja kui ükskord november käes oli, oli mul Photoshopi trial parasjagu läbi saanud, nii ma siis viskasin kiirelt pilgu olemasolevatele piltidele, leidsin ühe vahva foto, mille olin rabamatkal klõpsinud, keerasin Picasa sätteid edasi-tagasi, panin Naabrinaise surematu lause juurde ja viie minutiga oli olemas. Ise olin ülirahul, et nii väikese vaevaga nii äge tulemus tuli.

Detsembri päisepildiga ei ole eriti rahul, saturatsiooni sai ikka liiast. Tegin veel kaks korda ümber, sest päisepilt tahtis pimedaks teha, kui blogi lahti võtsin. Põhipilt on tehtud ühel meie miljonist Slovakkia lauareisist, aga detsembrile omast glämmi ja sära ei osanud ma lisada. Kahjuks.

Jaanuariks olin ma kaotanud lootuse sel aastal normaalset talve näha. Ja olgu öeldud, et minu meelest pole tõesti talve olnudki. Aga mis siis ikka, nüüd hakkasingi kevadet ootama. Sest pärast seda tuleb see jube suvi ja siis on jälle sügis (vuhuu!) ja siis juba on lootus uuele ja paremale talvele. Jaanuari pilt on tehtud köögiaknast ühel neist harvadest kordadest kui detsembris lund sadas.

Veebruari pilt on ka samast puust (ma räägin noh, et mul on puudega mingi thing), aga mingist korrast, kui oli tõeline lumesadu, nii et isegi tänavad olid valged.

Märtsi pildiks tahtsin ma midagi ägedat, näiteks see üks pilt, mis mul on, kus Pussakas pungi näksib (siinkohal tervitused esipunganäksijale, Kairile), aga pärast tundi aega nokerdamist ja PS-is tausta eemaldamist andsin alla ning võtsin hoopis ühe 2009. aasta oktoobris (vist) tehtud pildi, käänasin huvitavaks ja viskasin teksti peale. Märts on niikuinii üks mu vihatumaid kuid – lõputu, vastiku ilmaga ja kas ma juba ütlesin, et lõputu? Ühtki püha ei ole, päevi on miljon ja raha antakse vaid poole miljoni päeva jaoks. Masendav on märts. Aga selle kuu märts on ehk erilisem, sest tuleb suur kolimissaaga ja kuu lõpus on ball!

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

kuidas traumeerida last

hoomamatu 4 Replies

Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.

Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.

Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.

Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.

Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!

Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.

Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.

teine sünnipäev

hoomamatu 6 Replies

Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.

Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…

…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!

Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.

Phhhh.

Õuduk.

esimene sünnipäev

hoomamatu Leave a reply

Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.

K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”

Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.

hommikud

hoomamatu Leave a reply

Mu päevades on rütm ja see on absoluutselt suurepärane. Tütarlaps magab hommikul 8ni, hommikuuinak algab 10 paiku ja kestab tund-poolteist. Päeva teine pool on veelgi etteaimatavam, lõunauinak algab kell 14, hiljemalt kell 15 ja kestab 16ni. Ja õhtul 20st magama. Töötab peaaegu nagu kellavärk. Peaaegu – sest ma enam ei viitsi unenats olla. Pole mingit vajadust. Kõik on paigas nagu peab.

Ma ei suuda uskuda, et me oleme selleni jõudnud. Et mul lõpuks on taas AEG, mida ma saan planeerida.

Ja hommikud algavad enamasti akna peale ronimisega ja sealt välja vaatamisega. Samas tuleb ka kõik raamatud läbi käia, mis aknalaual ootamas. “Hea teada, et Juhanparts teadmistepõhist majandust toetab,” ütles Abikaasa selle peale.

“Ei, mis – elukestev õpe on Juhanpartsi prioriteet!” vastasin ma.

Elukestev õpe indeed – täna avastas Mila, et kui mulle näpp nabasse toppida, siis hakkan ma kiljuma. Ma pole vist ELADESKI oma last niimoodi naermas kuulnud.

 

sünnipäevanädal…

hoomamatu 1 Reply

…sai ametlikult alguse pühapäeval, kui naistega maniküüri läksime ja hiljem piduliku dinee tegime. Maniküür oli väga seks-ja-linna-stiilis, kusjuures ma pole elus varem kordagi maniküüri teha lasknud. Kõigist kolmest teenindajast sattus parim muidugi Naabrinaisele, samas kui minu ja Katsi küüneviilurid olid ühel või teisel kombel veidrad. Või pigem sellised tigedad ja vait, kordagi midagi ei öelnud, vaid suhtlesid “Näh!”-keeles.

All-in-all oli aga greit saksess. Hiljem istusime Tallinna katusel, nautisime seda, et teenindajad on sõbralikud ja naeratavad meile ja jõime nunnu rebase pildiga veini. Või noh, kes jõi, kes ei joonud.

Ma olen endale lubanud, et sel aastal ma traditsioonilise sünnipäevadepressiivitsemise ja draamakuningannandusega tegelema ei hakka, kuigi juba on olnud omad momendid. Ma püüan käituda kui 28aastane, mitte kui 18aastane, ausalt.

28.

Džiisas.

AINULT NELI PÄEVA SÜNNIPÄEVANI, VUHUU!

(Pildid tehtud ühe mu Androidi lemmikäppiga, Vignette’iga.)