Tag Archives: evidence

märtsi stiil

hoomamatu 3 Replies

Hiljaaegu skoorisin ma Mallukalt ühe nahktagi, mille muretsemist ma olen koguaeg edasi lükanud, öeldes: “Miinus viie kilo pärast! Mitte varem!” Umbes nagu porgand nööri otsas. Aga kuna see tagi sai müstilisel kombel minu omaks, I have wore the shit out of it. Õnneks on muidugi ilmad ka head soojad ja nahktagis on iseenesest päris palav. Uued päiksekad muretsesin ka. Mõnedel naistel on värk kingadega. Minul on värk käekottide ja päiksekatega. Aga ma tahtsin selliseid lenduriprille noh. Pildilt pole aru saada, aga nii prillid kui tagi on pruunid. Kõrvas olid ka ilusad pruunide liblikatega kõrvarõngad, mille meheõde jõuludeks kinkis, aga Mila suutis neile juba üks-null ära teha.

Niisiis tundub, et selle kevade värvid on pruun ja pruun. Üllatuslik.

10 kuud 11 päeva

hoomamatu 1 Reply

Täna juhtus siis see, et ilmselt on ametlik esimeste sammude päev. Reedel, kui me Naabrimehele üllatussünnipäeva tegime (ja väga üllatunud olime, et tal kohalejõudmisega nii kaua aega läks), siis hängis Mila jõudsalt LMiga ja tegi juba esimese argliku sammu. Kuna seda keegi peale minu ei näinud, siis keegi muidugi ei uskunud.

Rääkisin ennist telefoniga ja järsku avastan, et Mila on nagu ninja salamisi diivani juurest lauale lähenenud ja on ikka veel püstiasendis. Muidu on ikka nii, et ta seisab, hakkab astuma ja kui siis sellele tähelepanu pöörata (näiteks kiita või hüsteeriliselt hakata fotokat otsima), siis naeratab ta mõistvalt ja langeb põlvili. Nii saab ju kiiremini!

Aga kuna ta veel õhtu jooksul mitu korda oma need paar-kolm sammu ära tegi ja ALLES SIIS otsustas põlvili jätkata, olgu siiski see kuupäev salvestet. No ja seda, et ta ennist redeli alla ronis ja seda ees lükates mööda tuba ringi jooksis, sellest ei maksa üldse rääkidagi.

vannituba: the great reveal!

hoomamatu 12 Replies

Tähelepanu-tähelepanu! Lõpuks on kätte jõudnud hetk, kus ma saan demonstreerida oma vastvalminud vannituba. Nipet-näpet on veel muidugi teha, näiteks paigaldada valgustid ja välja vahetada lülitid ip44 märki kandvate vastu, aga kõik see on tühiasi võrreldes faktiga, et mul on vann. VANN! Niisiis, palun trummid. (Klikkides näeb suuremalt.)

Kõik sõbrad, kes on meil viimase nädala jooksul külas käinud, vaatavad ja ohhetavad. “Siin oleks nagu alati vannituba olnud,” ütles Naabrinaine. K. lubas, et ta ei lahku sellest vannitoast mitte kunagi. On teisigi, kes on ähvardanud kohe vannituppa sisse kolida. Einoh, ega ma kurda.

Kitsuke on ta küll, põrandaplaati sai ostetud 3,5 ruutu. Aga vann on aus – sügav ja mitte istevann, see tähendab, et saab isegi jalgu täitsa sirutada. Mila on vannist täielikus vaimustuses ja on võimeline end hingetuks röökima, kui ta sealt tema meelest liiga vara välja võetakse. Vannikatet veel pole ja Ott palus, et ma kõigile ütleksin, et see pole mitte tema süü tõttu selline ja et kõik saab normaalseks, kui vannile kate ette paigutada, aga ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, miks seda vaja on ja Oti silikoonimistööle pole mul kah midagi ette heita.

Minu maailma kauneim kraan:

Kuna hetkel dubleerib vannitoa kraanikauss ka köögi kraanikaussi, siis on eriti hästi aru saada, et vannitoa kraanikauss on tegelikult ilgelt väike. Aga oma esmast ülesannet täitma sobib ta hästi. Kraanikausi kohale tuleb veel peegliga kapp, mis praegu Kõuplis. Selle kohale eredam valgusti, mille saab vajadusel ära kustutada, et näiteks hämaras vanni nautida. Lakke tulevad kolm kohtvalgustit.

Eriliselt meeldis K.-le see puhastatud korsten, mille ta lubas Tartusse kaasa võtta. Õnneks ei mahtunud korsten ta käekotti ära.

Kui vannis lebotada, siis avaneb selline vaade nagu ülaloleval pildil. Laps tuleb ka paketiga kaasa. Taamal on näha mu kätetöö – jõledast värvist puhastatud pottahi. Korra peaks veel üle lihvima, aga ausalt ei viitsi, pealegi on ta niimoodigi huvitav. Kohal, kus praegu on vildakas riiul, on tulevikus planeeritud üks Mustris nähtud agregaat, aga kuna see maksab hingehinda (nagu kõik Mustris), siis läheb veel sisustamiseni aega. Seni mõtlen, et teen selle vildakriiuli korda, muretsen efektsed rattad alla ja värvin ära. Eks näis.

Sellised on seinaplaadid – kergelt krobelise profiiliga. Põrandaplaadid näevad välja säänsed:

Ja kuna mul pole praegu elamises peeglit (kuigi tundub, et peegliga võib juhtuda nagu rösteriga, mida mulle eelmine aasta kolm tükki sünnipäevaks kingiti, sest ma olen juba kõigile jõudnud vinguda, et mul pole peeglit), siis täidab peegli aset üllatuslikult WC loputuskasti nupp. Noh et kui ma buliimiaga peaksin tegelema hakkama, siis poleks mul nii üksik olla või nii. Olgu öeldud, et vetsupoti koha pealt olid mul tõeliselt kõrged nõudmised. Kuna igas kohas, kus ma elanud olen, tekib koheselt mingi jama loputuskastiga, siis pole imestada, et santehnikast WC-pott maksis vist enim. Aga olgu ta nüüd ka selline, mis aastakümneid vastu peaks! Lisaks on mul WC-ga mingi totaalne probleem, ma nimelt ei kannata potte, mis on “lärmakad”. See tähendab, et mul on kopp ees sellest, et ma pean otsima mingit imeasendit, et jumala eest piinlikkust tekitav sorin läbi maja ei kajaks. Ma olin umbes välja rehkendanud, millis ehitusega peaks pott olema, et võiks julgelt maha istuda ja mitte mingit zen vetevulinat taustaks saada, aga tundub, et selles osas oli ikkagi väike feil – soriseb nagu vanakurat. Oh, well. Vähemalt on võimalus kraan jooksma panna ja samal ajal ahju kütta, kui potil istud.

Selline ta siis praegu on. Nokitsemist on veel küllaga, aga praegu tuleb natuke raha koguda ja hinge tõmmata. Köögiseinad on hetkel olulisemad kui vannitoavalgustid, aga neid ei saa enne teha, kui elektrik pole käinud, elektrikut pole mõtet enne kutsuda, kui Eesti Energia pole käinud jne. Aga suva see kõik! Mul on vannituba! (Mis järgmise kuu vee- ja elektriarve tuleb, ei taha ma ausalt öeldes mõeldagi.)

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”

that’s for the best

hoomamatu 6 Replies

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)

remontika 2

hoomamatu 2 Replies

Nüüdseks on asjalood jõudnud niikaugele, et täna saime me Milaga tema kümne kuu juubelil teha seda:

See, armsad sõbrad, on meie KÖÖGIPÕRAND. Võib-olla ei saa te asja olulisusest aru. Võib-olla teie, kel teil on pidevalt köögipõrand jalge all ja olemas, ei mõtle üldse sellele, millise õnnega te olete koos selle köögipõranda näol, aga oo, ma oskan oma köögipõrandat väga hästi hinnata. Sest viimased… kuu? …ei olnud meil köögipõrandat. Oli vaid aluspõrand ja hunnik liiva ja saepuru, siis see hunnik likvideeriti ja jäid vaid lahtised lauad otse keldrisse. Ja suu-uur kankatoru keset põrandat. Mis tähendas, et Nõmmel ööbimine lapsega oli väljaspool igasuguseid mugavustsoone, sest tema väga ei hinda seda, kui teda pidevalt tassitakse. Ta tahab pigem ise ringi vaadata.

No ja siis see külm ja mustus ka, see ka muidugi.

Niisiis, täna saabusin ma korteri peale (kus isa mul esimese asjana teatas: “Mina ei tee siin korteri peal enam MITTE MIDAGI, kui ma seda Otiga koos teha ei saa!” Mis tähendab, et vaene Ott on kogu meie saikode-perekonna ära võlunud ja tal pole õrna aimugi, mis teda veel ees ootab. Vaene laps.) ja mind ootas ees KÖÖGIPÕRAND. Viskusin kohe selili, täiesti aru andes, et kogu mu kevadine suurepärane kleidi-sukkade-kummikute-kombo saab saepuruseks, aga MIS SIIS! Minu köögipõrand!

Nipet-näpet on muidugi teha veel. Näiteks seinad on köögis praegu sellised.

Vannituba jääb siitpoolt vaadates vasakut kätt seina taha, suur ukseava tekkis, kui uks välja kangutati. See uks peaks hakkama käima meie magamistoa ja elutoa vahel, kuigi ta esialgu veel ei mahu sinna. See on aga järgmise nädala projekt.

Maha on lammutatud ka see veider seinakapi-moodustis, mis tekitas imeliku komka. Nüüd on avarust elutoas nii et tapab. Panipaiku küll eriti mitte, aga samas on meil Kõuplis terve garderoobisüsteem, millele tuleb Nõmmel koht leida, nii et ma väga ei leina seda seinakappi. Selle uksed kavatsen ma aga kuskil ära kasutada. Re-use!

Avarus:

Mul on suur raskus praegu end tagasi hoida igal pool hüüumärke kasutamast, sest ma olen lihtsalt totaalselt sillas. Kõik on nii oosõm noh.

Vannituba on aga ukse taga peidus ja arvestades kõigi nende keelusiltide hulka, mis Ott uksele oli pannud, ei hakanud ma seda täna lahti kangutama. Aga üleeile nägi vannituba välja selline:

Pilt on tehtud ukselt.

Värvist pole muidugi sittagi aru saada, sest telefon niigi moonutab ja lisaks sitt valgustus ka. Natuke on näha, et põrandaplaadi ääred on sakilised ja seinad heledad. Täna saabusin ma täpselt sel hetkel, kui Ott ja isa boilerit paigaldasid. Ott laulis mingit laulu, mille ma sujuvalt suunasin edasi Mila sünnipäevalauluks ja kogu stseen lõppes sellega, et Ott ja Mila vennastusid tühja plastpudeli taga. (Mila thing on tühjad plastpudelid.)

Kas ma juba olen muidu öelnud, et meil on hullult lahe töömees? Ja kogu see lahedus hakkab vaikselt läbi saama, sest juba esmaspäeval pannakse paika pott, kraanikauss, vann ja ühendatakse ära kõik vajalikud torud ja jubinad.

Minu selle nädalavahetuse projekt on pliit puhtaks lihvida, see näeb praegu välja selline:

Täna jõudsin alumise otsa peaaegu valmis (tunni ajaga, kusjuures), siis aga pidin Naabrimehe juurde jooksma, sest sellise asjaga, nagu relakal ketta vahetamine, saab ikkagi hakkama ainult mees. Ilmselt on kasutusjuhendis ka kirjas, et kui Y-kromosoom puudub, siis relakat näppida ei tohiks.

Homme loodan kogu selle sinise rõlguse maha saada ja siis tuleb juba sügavalt hinge tõmmata ja otsusele jõuda, kas me suudame praegu köögi ka enam-vähem valmis saada või lepime pooliku lahendusega, mida suvel edasi nokerdada.

Sest remontika, mu sõbrad, on SITAKS kallis.

Aga peamine on siiski see, et misiganes ka ei juhtuks, tulgu või võlavangla – vannituba saab meil valmis, köögil on põrand olemas, soe vesi on uuest nädalast sees ja elamine on põhimõtteliselt sissekolitav!

Kõik ülejäänu on selle kõrval ikka üsna väheoluline.

Ja vannitoa grand opening tulebki juba uuel nädalal (teile kõigile, kes te tahate kalendrisse näiteks selle kirja panna).

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

7 kuud päisepilte

hoomamatu 10 Replies

Mulle hullult meeldivad blogid, kus autor oskab/viitsib aeg-ajalt päisepilte teha ja vahetada. Iga kord on kuu alguses põnev vaatamas käia, millega on Dooce üllatanud või kas LJB on vahepeal midagi uut valmis nikerdanud. Ma pole muidugi asjade tegemises nii osav kui Dooce jt, aga sellegipoolest olen nüüd viimased pool aastat päisepiltidega mässanud, mida riiderist lugejad võib-olla tähelegi pole pannud.

Kuna ma olen Photoshopis kohe eritiii algaja, siis muidugi näitavad minu päisepildid seda. Aga katsetada meeldib mulle ikkagi. Olen püüdnud oma “käekirja” leida ja tundub, et vektorgraafikast võib veel alles und näha, mul tuleb pigem välja (kui tuleb) piltide kreisiks töötlemine ja teksti juurde lisamine. Vahepeal lähevad pildid kreisiks tahtmatult.

Vahel mängisin isegi mõttega lasta kellelgi teisel päisepilte nokerdada, andekaid disainertuttavaid on mul küll, aga kuidagi pole selleni jõudnud ja ise katsetada on ka lahe.

Siin on mu esimesed seitse mastheadi, augustist märtsini. Juuli pilt oli ka, aga on kuskile juba ära paigutatud. Augusti omas kasutasin tädi väikest lambapoega, kellele oleks hoovi peal kogemata peale astunud, sest ta sõi köögi akna all ristikheina tšillilt.

Nagu näha, armastan ma väga puid kasutada. Septembri pilti käisin spetsiaalselt otsimas, leidsin lõpuks Pikakari rannast täpselt sellise pihlaka nagu vaimusilmas ette nägin.

Oktoobri pilti käisin ka spetsiaalselt pildistamas, sest mul oli kompa vaimusilmas juba valmis pandud. Pidi olema lomp, värvilised lehed ja üks minu paljudest kummipardikestest. Nii ma siis toppisin Mila vankrisse ja läksin tuult ja tormi trotsides ilusal päiksepaistelisel päeval Stromkale lompi ja lehti otsima. Tuul puhus silmad-suud liiva täis ja Mila vankrist minema, aga pilt sai tehtud.

Novembri pilt läks mul üldse meelest ja kui ükskord november käes oli, oli mul Photoshopi trial parasjagu läbi saanud, nii ma siis viskasin kiirelt pilgu olemasolevatele piltidele, leidsin ühe vahva foto, mille olin rabamatkal klõpsinud, keerasin Picasa sätteid edasi-tagasi, panin Naabrinaise surematu lause juurde ja viie minutiga oli olemas. Ise olin ülirahul, et nii väikese vaevaga nii äge tulemus tuli.

Detsembri päisepildiga ei ole eriti rahul, saturatsiooni sai ikka liiast. Tegin veel kaks korda ümber, sest päisepilt tahtis pimedaks teha, kui blogi lahti võtsin. Põhipilt on tehtud ühel meie miljonist Slovakkia lauareisist, aga detsembrile omast glämmi ja sära ei osanud ma lisada. Kahjuks.

Jaanuariks olin ma kaotanud lootuse sel aastal normaalset talve näha. Ja olgu öeldud, et minu meelest pole tõesti talve olnudki. Aga mis siis ikka, nüüd hakkasingi kevadet ootama. Sest pärast seda tuleb see jube suvi ja siis on jälle sügis (vuhuu!) ja siis juba on lootus uuele ja paremale talvele. Jaanuari pilt on tehtud köögiaknast ühel neist harvadest kordadest kui detsembris lund sadas.

Veebruari pilt on ka samast puust (ma räägin noh, et mul on puudega mingi thing), aga mingist korrast, kui oli tõeline lumesadu, nii et isegi tänavad olid valged.

Märtsi pildiks tahtsin ma midagi ägedat, näiteks see üks pilt, mis mul on, kus Pussakas pungi näksib (siinkohal tervitused esipunganäksijale, Kairile), aga pärast tundi aega nokerdamist ja PS-is tausta eemaldamist andsin alla ning võtsin hoopis ühe 2009. aasta oktoobris (vist) tehtud pildi, käänasin huvitavaks ja viskasin teksti peale. Märts on niikuinii üks mu vihatumaid kuid – lõputu, vastiku ilmaga ja kas ma juba ütlesin, et lõputu? Ühtki püha ei ole, päevi on miljon ja raha antakse vaid poole miljoni päeva jaoks. Masendav on märts. Aga selle kuu märts on ehk erilisem, sest tuleb suur kolimissaaga ja kuu lõpus on ball!

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!