Tag Archives: evidence

elvis

hoomamatu Leave a reply

Lõbusama noodi pealt tasub mainimist, et nädalavahetusel selgus – Elvis on elus ja ta sai just 35.

Ühtlasi täitsin oma nädalavahetuseks võetud eesmärgi panna KÕIK inimesed minu ümber piinlikkust tundma. Täidetud sajaprotsendiliselt.

(Mila käitub jätkuvalt nagu hullunud terrorist. Aga nunnu on ta ometigi. Ma ootan huviga, millal naabritel närvid üles ütlevad ja nad küsima tulevad, millega ma oma last nii kohutavalt piinan. Nad kindlasti ei usu, kui ma ütlen, et näiteks täna ta kaotas enesevalitsuse, kui ma DIIVANILE ISTUSIN. Maailma halvim ema. Oma viga, et seista ei jaksa.)

((Järgmisel nädalal on ootamatult nii kohutavalt palju tööd – nii kirjutamis- kui kodumajanduslikku – et ma tõenäoliselt pean mingi maski endale sebima, et mitte kogu sellesse töösse uppuda.))

aasta sõbra auhinna jagamine…

hoomamatu 5 Replies

Käisime nädalavahetusel Tartus sünnipäeval. Olgugi, et ma näen nüüd oma Tartu-sõpru jube harva, on ikkagi alati nii oosõm neid näha. Muuhulgas käisin klubis ja tantsisin vist Maaliga. Ja öösel sõin trepi peal kebabi, sest Tartus on kebabi! Näiteks Nõmmel on üks koht, nime järgi kebabikas, aga kui täna Abikaasa sealt kebabi läks tooma, tuli ta tagasi pitsaga. Not acceptable.

Igal juhul, kui Tartust tagasi sõitsime, hakkasime Tannuga arutama, et olgugi, et me oleme Ssikiga sõbrad juba, mingi, maitea, kümmekond aastat, pole meil õrna aimugi, mis tööd ta võiks teha. Toimus selline dialoog.

Tannu: “Oot, aga mis tööd ta üldse teeb?”
Daki: “Ma tean, et tal on mingi töö…”
Tannu: “Jah, ta töötab… mingis… firmas…”

Aasta sõprade auhind peaks meile minema.

today I met Dylan

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

õnn

hoomamatu 7 Replies

Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?

Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.

Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: “Mis. MÕTTES?!” ja: “Mis sul viga on?”

Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.

Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).

(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)

Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…

Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal “kõik läheb kohe pekki”, panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.

Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.

…

..

I’ll let it sink in.

…

..

.

What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.

Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?

Appi.

Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.

Elu ebanaljakused

hoomamatu Leave a reply

Üksõhtu kutsus Naabrimees külla “pead loputama” ja päid me loputasime. Ühtlasi meenutasime imelikke seiku minevikust, tõdesime, et Tartu-ajad olid meile mõlemale Naabrinaisega päris hullud ajad kohati ja et ikka nii imelik, et me praegu siin oleme. Naabrite Nõmme-kodus laua taga istumas, õnnelikud lapsed erinevates voodites-tubades magamas. Naersin ka kõvasti, mõtlesin pidevalt, et “Oh, selle peaks üles kirjutama, muidu läheb meelest!”

Hommikuks oligi meelest läinud. Helistasin Naabrinaisele.

Daki: “Kuule, misasi see oli, mis sa eile ütlesid?”
Naabrinaine: “Ma ütlesin eile tõenäoliselt paljusid asju.”
Daki: “Noh see naljakas asi. Sa ütlesid midagi naljakat ja ma veel mõtlesin, et peaks üles kirjutama, aga ei kirjutanud. Mäletad?”
Naabrinaine (vaikib mõtlikult): “Ma ei tea… See ei kõla nagu mina. Ma ei ütle kunagi midagi naljakat.”

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

kevadkassid

hoomamatu 6 Replies

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…

Toiduklubi: Acquacotta

hoomamatu 4 Replies

Lugesin Tom Rachmani “Imperfektsioniste” ja seal tegi üks tegelane suppi nimega Acquacotta di Talamone, ära olid märgitud ka kõik koostisosad. Guugeldades seda täpset retsepti ei leidnud, leidsin sellise versiooni ja sellise variandi ning kujundasin nende põhjal oma maitsele ja olemasolevatele vahenditele sobiva roa. Nii megahää tuli, olin lausa üllatunud, sest ma tavaliselt ei usu toitudesse, kuhu eriti maitseaineid sisse ei lähe.

Acquacotta

Vaja läheb: 4 punast sibulat, 2 x 400 ml purustatud tomateid, 1 porgand, 2 sellerivart, porru valge osa, 1 paprika, vastavalt sööjate arvule mune, parmesani või mõnd teist mõnusat itaalia juustu (mul läks üks terve kolmnurkne pakk ära, mis ta on, 200 grammi äkki?), vastavalt sööjate arvule röstitud saiba

Valmistamine: Haki sibulad, porgand ja muud juurikad ning viska vähese oliiviõliga potti tulele. Hauta-prae neid omas mahlas ja õlis, kuni nad on mõnusalt pehmed. Seejärel lisa tomatid ja maitse järgi vett, no kuskil liiter äkki. Lisa natuke soola ja lase keema tõusta. Kuni supp tulel podiseb, sega kausis munad ja riivitud juust ning jaga saadud segu kaussidesse. Kõige otsa tulebki nüüd kuum supp, mis ühtlasi muna-juustusegu valmis kuumutab. Röstitud saiakuubikud kõigele otsa ja lase hea maitsta!

No tõsiselt, ma olin nii üllatunud, et tavaline juurikasupp nii huvitavalt maitsta võib. Pealegi oli vaja kõik need munad ära teha, mida isa kanad mulle isa kaudu saadavad, nii et kõik mängis hästi välja. Bon appetit!

parkinson light

hoomamatu 8 Replies

Pühapäeva hommikul ronis Mila voodisse, turnis natuke minu ja oma isa otsas, vaatas siis mulle naeratades otsa ja… kõigutas pead küljelt küljele nagu nõdrameelne. Täpselt nagu kõik need hullud, kes “Käopesa”-sarnastes filmides taustal hulguvad, juukseid närivad, kätega oma õlgu hõõruvad ja pead edasi-tagasi raputavad.

Ja nüüd käitub mu laps nagu nõdrameelne! Arvestades, kui palju kordi ta on kukkunud või end vigastanud, siis poleks üldse liigne pessimism teda mõnes fantastilises spordivigastuses kahtlustada. Saati et ta sellist liigutust varem teinud pole.

Õnneks selgus, et see oli üks neist “õppisin uue asja ära ja nüüd teen seda pidevalt, lihtsalt et sind ära friikida”-asjadest. Ja õnneks ma juba tean, et need ajad mööduvad ja uue asja oskamise uudsuse võlu kaob ning ta käitub edasi tavapäraselt, lihtsalt uue oskusega. Sellesse sarja kuulub ka nädal, kui ta end kätega vastu pead tagus, mida oli õõvastav pealt vaadata, aga mis oli jälle selgelt üks neist asjadest, mida ta tegi lihtsalt sellepärast, et ta oskas. Või siis see nädal, kus ta kõik söögi, mis talle kätte anda, pani lauanurgale või diivani peale ja sõi otse suuga. Ühesõnaga – õõvastav. Aga õnneks mööduv. Ja õnneks on just see tittede omadus – katsetada uusi asju – põhjus, miks me üldse nii kiiresti nii abitust olendist inimeseks areneda suudame. Sest põnev on ju! Ja ega enne katsetamata ei tea ju, et süüa on käte ja lusikaga ikkagi oluliselt kergem kui looma kombel või et see on ääretult äge küll, et endale on võimalik vastu vahtimist virutada, aga kas just tulemuslik? Peab proovima! Äkki juhtub midagi ägedat, kui ma endale piki kõrvu lajatan – näiteks hakkab sadama banaane või see naine, kes mul mähkmeid vahetab ja süüa anna, hakkab hüsteeriliselt karjuma ja seda on ka huvitav jälgida.

(Muidu mul ausalt on päris normaalne laps. Ta ainult vahepeal tegeleb veidrustega. Ma ei julgusta enesevigastamist ega muud taolist.) (Juhuks kui keegi peaks tahtma lastekaitsesse teatada.)

//

Täna käisime jalutamas. Kõndisin mööda tänavat, hoidsin oma lapsel käest kinni ja mõtlesin, et eelmisel aastal samal ajal polnud ma veel lõpurasegi, täna aga kõnnin mööda tänavat ja HOIAN OMA LAPSEL KÄEST KINNI. Ja ta kõnnib minu kõrval. Faking veider. Kuidas see küll juhtus? Milast selles küsimuses abi pole, ta ainult raputab pead vastuseks – KÕIGELE.

Pildil on näha mu suurepärane kaheeurone ost Helsingi meesteosakonna H&Mist. Ideaalne kevadmüts, ainult paelad pean vist külge õmblema, sest muidu kipuvad kõrvad paljaks minema. Ma tõesti ei saa aru, mis mehed seal Soomes on ja KUI väiksed nende pead peavad olema, et selline müts üldse olemas on. Meesteosakonnas.

Maailm on ikka kummaline.

märkusi elust, nimekirjana

hoomamatu 8 Replies

Ülaoleva pildi lisasin fesarisse ja täna vaatasin seda kriitilise pilguga ja kohe hakkasid mingid eluküsimused tööle peas. Näiteks…

1. Midakeppi toimub mu dekolteepiirkonnas? Kas see on see mida üldises paradigmas mõistetakse sõna “vanadus” all?

2. Miks mu järglasel nii cooli värvi silmad on ja miks mul pole?

f) Kas Apple päriselt annab vahetusarvuti, kui nad sinu isikliku remonti võtavad, sest mu arvut ei taha end iga kümne seki tagant välja lülitada juhul, kui ma hoian kätt puuteka peal ja see on FUCKING ANNOYING.

15) also: kui keegi mulle EVER tuleb rääkima mäkkide töökindlusest, siis ma hüppan hammastega näkku.

3) mis ei tähenda, et ma mäkiga rahul poleks, aga see pole ka normaalne, et ma pean oma kõhuvoldi sättima täpselt touchpadi peale ja siis veel varbaga peale vajutama, et saaks sarja vaadata. Ükskord töötas kohvitass-puuteka-peal-variant ka, aga enam mitte.

%) Nagu alati, töötas ka sel korral variant “vingu blogisse, siis järgmine päev on kohe helgem”. Nii näiteks oli mul kolmapäeval hot date Keiuga (also known as officially The Funniest Woman in Estonia, sest ta on mu teada ainuke julge eesti naine, kes teeb ständappi. Ühtlasi on tema süüdi selles, et Dylan Eestisse tuleb. Niisiis, palun nüüd korraga: AITÄH, KEIU!) ja käisime Comedy Estonia sõul Prives, kus ma naersin vaat et tilgad püksi, nägu oli igal juhul naermisest täiesti kange ja ma olin täiesti kindel, et ma saan KOHE südari.

99) Homme ootab ees lühitripp Helsingisse pead tuulutama, Naabrinaise kulul ja kutsungil. Temaga on muidu üsna ohtlik kuhugi minna, sest…

III. …eile käisime väiksel jalutustiirul mööda pimedaid Nõmme tänavaid, mis tähendas, et umbes neljandaks kilomeetriks olin ma närvivapustuse äärel, sest kõik koerad harrastasid seda “oota vaikselt, kuni ta on täpselt su aia kõrval ja siis RÖÖGATA täiest kõrist üks haugatus välja ja lõrise, nagu sa kavatseksid kohe aialipid läbi närida ja Daki kägiveeni hüpata”-trikki, nii et kui me lõpuks Vabakal actually lahtist rotveileri tõugu koera nuuskimas nägime, siis hakkasin ma vappuma nagu haavaleheke, pöörasime ringi, ületasime tee ja ülejäänud aja etendasin ma Naabrinaisele erinevaid versioone sellest, mis edasi saab, kui see õudne elajas on mu vaeseomaks purenud. See, et polnud ühtki autot meid õudukkoerast teisel pool teed eraldamas, ei teinud asja lihtsamaks. “Kas sa ikka tead, et sa oled täiesti närvihaige?” küsis Naabrinaine hellalt ja jätkas: “Võib-olla need koerad seal just mõtlesid, et näed, meil oli nii tore siin haukuda teie peale ja nüüd te, lollid, läksite minema. Ja meie õhtu on kohe nii kurb jälle.”

“) Vahepeal olen veel kõvasti tööd teinud ja leppinud sellega, et tõenäoliselt jään ma igaveseks sente veeretavaks vabakutseliseks, kes aeg-ajalt tatrale lisaks saab singitüki osta. Aga tööd teha oli jällegi cool. Miska meenus, et osa tööst, mis sel nädalal tegema pidin, on täiesti tegemata jäänud. Oh elukest…

17. Rebased lendasid Hiinamaale.

333. Vanad sõbrad helistasid eelmisel laupäeval ja kutsusid jooma. Olid üllatunud, et ma Tallinnas elan. Nojah, me näeme ka nii umbes kord aastas. Aga see-eest: “Daki, tead, me siin kolmekesi mõtlesime ja… Otsustasime, et Daki on ikka üks vinge tükk!” Südantsulatav.

4€) Mila sai lõpuks selgeks, et ka õues on üsna mõttekas kõndida. Mis tähendab, et me oleme konstantselt ülepeakaela porised. Mis ühtlasi tähendab, et ta keeldub ostukärus lihtsalt istumast ja tahab kõndida. Mis seega tähendab, et ma olen juba läbi elanud kaunid stseenid “laps kõnnib otse veiniriiuli poole, tõstan ta sealt ära ja ta kukub röökima: “Lastekaitse! Piinatakse!”-kombel ja mul on kohutavalt piinlik”, mille ma arvasin enda umbes aastakauguses tulevikus ootavat. Tore, nii tore, et need juba nüüd käes on.

d) Ühtlasi kukkus Mila täna omal huule lõhki. Ma ise ei näinud, aga verd oli olnud ehmatavalt palju. Pärast oli selline armas nupsuke, huul võidukalt paistes: “Kurat, kui te seda teist venda veel näeksite!” Põsk on tal juba pikemat aega sinine, sest kukkus redeli otsa. LMil on ka õnneks põsk sinine, nii et kui tuleb lastekaitse, siis saadan nad kohe ka Naabrite perre. No et rõõmu ikka jagada või nii.

87) Ülaoleval pildil on ühtlasi aimata, et ka mul on teatud nurga all põselohud. Mis teeb selle, et Milal on põselohud, loogiliseks. Nimelt on põselohud ääretult dominantne omadus, seega ehmatasid nad mind ilmudes natuke ära. Kui Mila nii Abikaasa koopia poleks, siis nõuaks ta kindlasti isadustesti. Kui need põselohud ilmusid ja ma nende domintantsusest teada sain, tahtsin hoopis mina emadustesti nõuda. SEST KUS ON PÕSELOHUD?! Tuleb välja, et tuleb vaid teatud duckface’i teha ja seal nad ongi! Imeline! Ema muidugi teatas ka blaseelt: “Ahjah, ma mäletan küll, et kummalgi teil tõesti olid beebina lohud, aga olid see sina või Siki, enam ei mäleta…”

@ Emaga seoses meenub veel, et ükspäev rääkisime telefonis. Mingil põhjusel pidi ta telefoni käest andma ja tegi seda sõnadega: “Ma ei saa nüüd enam rääkida, aga Siki on siin, annan talle, tuututage nüüd omavahel.” Kui me järgmised viis minutit ainult “Tuut-tuut. Tuut. Tuututuutut.”-viisil suhtlesime, otsustas ema meist kui oma geneetilisest materjalist lahti öelda. Ma kahtlustan, et lapselapsed Sinipõsk ja Leebe Leo (sellest kunagi pikemalt) (ei, Siki ei pannud oma lapse nimeks Leo) jätab ta siiski endale alles.

***) Mul on juhe koos ja ma pean viie tunni pärast ärkama. Praegu tundub see jõle lühike aeg. Alles oli see ju unistus? Issake, viis tundi ärkamiseni, see on ju imeline! Kolme kuu tagune Daki astus praegu uksest sisse ja virutas mulle vastu vahtimist. Ülbik, raisk.

7) Aga nagu Mallukas täna tabavalt ütles: “Maailm on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni ja tasuta kasse.”