Võtad viinerid, torkad neist spagetid läbi, keedad ära ja ongi lapsel rõõmu kui palju.
Tag Archives: evidence
Pühapäev
Tahtsin loetleda kevademärke – näiteks et otsa on saanud nii talveks varutud 10kilone kott sibulaid kui kolm kilo küüslauku. Või et hommikul ei pea kohe esimese asjana kütma hakkama ja mõni päev ei peagi KÕIKI ahje kütma. Või et lilled on elu sisse võtnud. Aga mis mõtet sellel on. Kohe on jälle sügis ju ja väljas sajab paksu ilusat jõululund…
Kakskümmend kolm kuud
Mu armas sõbrake,
teisipäeval said sa 23 kuud vanaks, su kahe aasta sünnipäevani on jäänud vähem kui kuu.
On võimatu sõnadesse panna seda, kui väga ma sind armastan. Ma mõtlen sellele kogu aeg – hommikul, kui teen meile kaks kausitäit putru (sulle väiksem kausike, mulle suurem). Ma mõtlen sellele, kui sa mulle küüru otsa ronid ja “Emmi!” hüüad. Ma mõtlen sellele, kui sa õue minnes mulle “Bye!” hüüad ja kallistad ja musi teed. Ma mõtlen sellele, kui sa, pats-pats-pats, mööda elamist ringi jooksed. Ma mõtlen sellele, kui sa mõttesse vajunult midagi meisterdad, keeleots suust väljas. Ma mõtlen sellele, kui sa hoidu minnes oma väikese kotikese asju täis laod – ikka need kõige olulisemad enne, öökull, mõmmid, mõni klots ja paar külmkapimagnetit igaks juhuks ka.
Ühest asjast peaksime me siiski rääkima. Ma tean, et sa oled peaaegu-kahene ja sul on täielik õigus kaheaastasena käituda, aga see on ÕUDSELT VÄSITAV. Põhiline fraas neil päevil on “Ei taha!” Resoluutne, pearaputusega, teinekord hellemalt öeldud, isegi armastusega – aga ikka ja alati: “Ei taha!”
Ka siis, kui sa tegelikult tahad.
See on lihtsalt… noh, jah, väsitav. Nagu seegi, kuidas sul igal minutil uued ideed tulevad, kuidas mõni kaos korraldada, mida sel korral ümber valada, mida nüüd kuhugi, kuhu see ei kuulu, toppida. Riided kappidest välja, jogurt põrandale, sokid prügikasti, must pesu korvist voodi alla, raamatud riiulist välja, siis tagasi või laua alla… Enamik sellest polegi katastrofaalse tähendusega, aga see toimub pidevalt ja seda on palju ja kui aus olla, siis aina rohkem on kordi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa järjekordse kaosega diilida.
Aga siis sa tuled ja räägid minuga, mina räägin sinuga, ja diilime koos ära. Mis seal’s ikka.
Ma ei kujuta oma elu ilma sinuta ette. Kaos see-eest? Tsiteerides klassikuid: “Ei taha!”
Armastades,
emmi
õppe jõud
Eile oli mu esimene loeng Tallinna Ülikoolis ja kui ma ütlen “loeng”, siis ma mõtlen muidugi ET MA ISE PIDIN SEDA LOENGUT LÄBI VIIMA issandjumaljeesus.
Lühidalt? Ma ütleks, et hästi läks. Ise jäin ellu ja tudengite osas paistsid olevad vaid mõned kaotused. Heas mõttes, muidugi.
Audikas oli peidetud kõige kaugemasse ja kõrgemasse soppi, me ise otsisime seda taga nagu napakad, joostes ühte koridorirägastikku (hah, kirjutasin alguses “koridorirögastikku”) mööda ja siis teist mööda, aga üles me ta leidsime. Siis jättis õppekoordinaator mind üksinda (umbes nagu ta oleks kindel, et ma tean, mida ma teen). Istusin, näppisin telefoni ja mõtlesin, et kuidas see küll nüüd juhtus.
Ja siis olin murelik, et ma nii vähe murelik olen.
Kui ma eelmisel õhtul slaide tegin, lippasin ma hinge tõmbamata ja ei pidanud eriti mõtlemagi. Uau, imestasin. Võibolla ma tõesti TEANGI, mida ma räägin. Tuleb välja, et… teangi. Aga väike närv peab alati sees olema. Väike närv on alati sees isegi siis, kui tuhandendat korda lähen kellegagi intervjuud tegema, väike närv on õnneks ka siis sees, kui 50+ tudengi ette astun. Miks mitte suur närv?
A kuda ja snaju. Olen kuidagi nii ehitatud, et avalik esinemine on, noh, kuidagi… ee… Ma ei tahaks kasutada sõna “loomulik”, sest mu loomulik olek on siiski kodupükstega diivanil salati söömine ja Dr Who vaatamine. Aga ta sobib mulle. (Nii Dr Who kui esinemine. Mm, esineda Dr Whole… vot SIIS oleks närv sees.)
Mult küsiti veel, et kuidas õppejõutamine käib. Et kas ma kirjutan endale teksti ette näiteks. Või… noh, kuidas. Sel korral tegin peas umbkaudse struktuuri, mis punkte puudutada tahan, toeks slaidid ja oligi kõik. Järgmisel korral pean ise ka natuke kodutööd tegema, case study’d välja otsima – aga ette ma midagi ikka ei kirjuta. Oh, jah, muidugi, tosin korda kadus mõte peast hetkel, kui ma ütlesin, et: “Ahjaa, tulles tagasi… ee… ups.”
Üldiselt siiski on peamine mõtted struktureerituna edasi anda. Ma pole selles eriti osav, aga ma õpin. No ja slaidid, eks, need ka on selleks head.
//
Ja astusin Astra-majast välja kisava Narva maantee peale ning mõtisklesin, kui teistmoodi on Tallinna ülikoolielu. Kui lärmakas, kui kitsas, kui… teistmoodi. Mitte halvas mõttes, muidugi. Kuigi oma mõnu on aeglaselt läbi tudengi-Tartu aastate loivamisel ka.
Siin on muud võlud.
City break
Pühad möödusid laeval, päevad enne seda Tartus. Elu taad normaalne, postitused jätkuvad. Stay tuned!
City break
Pühad möödusid laeval, päevad enne seda Tartus. Elu taad normaalne, postitused jätkuvad. Stay tuned!
magnets!
Eelmisel nädalal oli postkastis pakiteatis, saatjaks salapärane OÜ Cleverland. Käisime läbi lume, sopa ja jääväljade pakil järel ning lõpuks koju jõudes karbikest avades oli meie mõlema rõõm suur – tähestiku-külmkapimagnetid! Jei!
Mila võib nüüd nendega lõputult mängida. Pakib need ilusti karpi, siis kallab kõik välja, siis paneb uuesti karpi, võtab karbi kaasa ja läheb külmkapi juurde, siis võtab karbi ja läheb magnetitega raudahju juurde (kui see “kuu” ei ole)… Ja kui mina üritan vahepeal sekkuda, et mõni sõna välja kirjutada, vaadatakse mind huviga ning korratakse tähti hoolega järele – oo, aa, kõhh…
Aitäh! Ja aitäh kõigile teistele, kes mulle raskel hetkel appi tulid. Ma lihtsalt… aitäh. Inimesed on imelised.
Toiduklubi: kodune seljanka
Mina ei tea, mis armulugu minu ja suppide vahel on, aga see on igal juhul kuum, leegitsev ja täies hoos. Füüsiliselt hakkab halb kui üle paari päeva suppi ei saa noh.
Ühel kaunil nädalavahetusel tegin jälle üle pika aja nullist seljankat. Peamiselt sellepärast, et olid mingid lihajäägid, mis vaja ära teha… Ah, mis ma valetan. Peamiselt sellepärast, et seljanka on OOSÕM!
Kodune seljanka
Vaja läheb: erinevaid lihasid (minul oli u 100 g jupp ahjusealiha, üks praetud kanafilee, suitsuvorstijupp), viinerit, tomatipastat, oliive, hapu- või marineeritud kurki, 2-3 sibulat, maitsestamiseks loorberit, ürte, pipart
Valmistamine: Praadisin kõik lihad ja vorstid läbi. Miks? Sest mõtlesin, et nii on äge. Oli kah. Supipotipõhjas sulatasin või, lisasin hakitud sibula, lasin ilusasti kuldseks. Seejärel viskasin hulka hakitud kurgi, paar suurt supilusikatäit tomatipastat, segasin, kallasin peale puljongi. Kui supp keemas, läksid juurde lihad, viiner ja maitseained, kõige lõpuks ka viilutatud oliivid. No ja parajalt lasin keeda väiksel tulel. Tavaliselt ei viitsi, aga sel korral tegin vist säästukütmist ja no las ma ütlen teile, vaiksel kuumusel hautatud seljanks oli lihtsalt fantastiline.
Mmmm… seljanka.
Pussakas ootab kevadet
Õhus on justkui kevadet. Linnud laulavad, sinitaevas ja igihaljad männid, mis kontoriaknast paistavad, petavad hetkeks ära, et polegi – nagu AccuWeather hommikul teatas – temperatuur -12, feels like -19.
Pussakal on tekkinud sõber. Uutel naabritel vist on kass, kes ka õues käib – varem pole ma teda siin ringi nuuskimas näinud ja meile eriti hulguseid ei satu. Ühesõnaga, ühel õhtul pimedas muudkui kutsusin kassi sisse ja imestasin, et miks ta küll ei reageeri, kuni mõistsin, et pole üldse minu kasski! Seda see Pussakas end nii agaralt välja pressis, mõtlesin.
No ja nüüd on, et kui nad satuvad samaaegselt õues oma tiire tegema, siis ägiseb Pussakas nii kaua ukse juures, kuni ma ta välja lasen, et ta saaks oma sõbraga hängima minna. Ükskord vaatasin, et mis nad teevad. (No ega ma mingi nuuskija pole, eks, Pussakal oma elu, mul oma elu.) Niisama hängivad. Istuvad kõrvuti, vahel istuvad ja vaatavad tõtt, vahel jalutavad koos ringi.
Eks ilma sõpradeta saa meist keegi.
Sick day
See talv ei lõppe iial. Mitte iial. Täna oli selline fantastiline juhus, kus külm tuul puhus läbi esiukse nii tugevalt, et SISEMISE ukse puhus ka lahti. Mul… I don’t even… Mila tähistab kevadet järjekordse palavikuga. Ja mina ei suuda ära oodata, et tänane päev läbi saaks. Ma ei tea, midagi pole juhtunud, lihtsalt üks neist päevadest, mis ajavad närvi puhtalt eksisteerimisega. Umbes nagu ruutjuured või Tallinna trammid.