55.
Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.
Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)
56.
“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.
Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.
57.
Kolm olulist.
“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!
58.
Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!
59.
PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.
60.
Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?
Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?
Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.
61.
Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!
62.
Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.
63.
“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.
Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.
64.
Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.
Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.
Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.
Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.
Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.
