Kui mulle septembris tundus, et lõpuks hakkavad asjad minema ülesmäge
See hetk oli üürike, aga see tõi kaasa sellise vabanemise, et mul käis pea ringi. Hetkeks oli mul lootus ja mulle kangastus, milline võiks olla päriselt üks rõõmus ja tasakaalukas argipäev. Kaua see ei kestnud, vaid mõned nädalad, aga see andis vajaliku hingetõmbepausi, et mul oleks jaksu edasi läbi elujama sumbata.
Kui ma maandusin Pariisis
…ja see, kui paljud sõbrad-tuttavad sellele hetkele kaasa elasid! Imeline, ma tegin selle ära!
Kui Siki sammus mööda lossikäiku altari suunas
Ja ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kuigi pidin hoopis filmima. See oli nii ilus, selles päevas oli nii palju armastust ja ta on väärt kogu seda õnne, mis on lõpuks temani jõudnud.
Kolm kõige sitemat hetke 2023
Kildudeks
Me olime autos ja ma lihtsalt purunesin kildudeks. Ma teadsin, et ma ei tohiks, lapsed olid ju ka, Siki oli ka, aga ma ei suutnud enam seda meeleheidet endas hoida. Ma lihtsalt nutsin ja ütlesin välja kõik kõige pimedamad mõtted, mis on mind üle aasta painanud. Hiljem nutsin veel, ja lõpuks tundsin, et selle nutuga ma lasin teatud asjadest lahti. Hakkas natuke kergem.
Hommikud
Neid õudseid hommikuid on nii palju. Kunagi ei tea, kuidas saab, kuidas laheneb. Ja sageli ei lahenegi.
Majanduslik olukord
Inflatsioon on ära söönud kogu mu võimekuse raha kõrvale panna, lisame siia ka autoga juhtunud üllatusjamad. Teeb murelikuks.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2024
Süda
Ma loodan, et ma suudan oma südame taas avada.
Lahendus
Mingi lahendus peab saabuma. Lihtsalt peab.
Usu
Ma klammerdun oma usu külge, et miski siin universumis pole juhuslik ja et see kõik toimub põhjusega.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma ilmselt enam ei juhi ühtegi kolmkeelset pulma ja kuigi oli väga tore, ma enam vist ei soovi ka.
Ma ei püüa enam korraga teha kolme inimese tööd.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2023
Aasta armastajad: Siki & Alex
Aasta reisija: ema
Aasta tublidused: Inku, Lisette, Heidi
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Sel aastal kirjutan oma traditsioonilist aastakokkuvõtet Saaremaal. Perekond valmistub vaikselt näärideks – meil on alati kombeks omavahel ära jagada, kes mida lauale teeb-toob. Minu õlule jäi, nagu ikka, mu mandariinikook, ja kuna selle tegin juba eile valmis, siis saangi hetkel siin diivanil kassi kaisus oma blogidakindust korraldada.
Meeleolult on selleaastane aastavahetus meeldivam. Suured mured, mis hakkasid kummitama möödunud sügisel, pole kaugeltki veel lahenenud, aga ühest küljest olen ma vist selle olukorraga harjunud, teisest küljest ma tean, et ma teen kõike endast olenevat, et neid lahendada. Lisaks tegin ma taas karjääris väikese kannapöörde ning juba tunnetan, et tänu sellele jääb mu elus stressi palju vähemaks. Kindlasti ei tähenda see, et tööd oleks vähem, kuid töö iseloom on teistsugune. Aga sellest ma kirjutan ehk mõnes teises postituses.
Pealegi tulime me just reisilt ja kuigi kere on väsinud, siis meel on… tunnen, et meeles on mingid sõlmed end lahti kerinud nende viimaste nädalate jooksul. Ja ma tunnen, et mul on kergem hingata.
1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?
Ma sõin esimest korda austreid. Ma veetsin jõulud Prantsusmaal. MA KÄISIN PARIISIS. Ma käisin pereteraapias. Ma aitasin korraldada suurkontserte The Weeknd ja Depeche Mode.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Üle mitmete aastate (no julgelt 15 aastat olen seda lubanud) jõudsin ma lõpuks Pariisi. Tõsi, ma ei ööbinud seal, aga ma nägin ära kõik põhilise – Triumfikaared ja Champs-Élyseés, Eiffeli torni ja imelised vanalinnahooned.
Lisaks lubasin enda kallal tööd jätkata ja valguse poole sammuda. Jah, oli hetki, kus ma vajusin täiesti pimedasse mülkasse, oli üks eriti valus hetk, mil ma purunesin hüsteeriliselt suisa kildudeks, aga ma olen end jupphaaval tagasi kokku lappinud. Lisaks luban tegeleda paremini oma tervisega, sest et suvel selgus, kui käest mul see tegelikult on. Õnneks eksisteerib moodne meditsiin.
Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaa! Üks übernunnundus tuli siia ilma juurde.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Oleksin peaaegu saanud öelda, et ei, kuid maale jõudes selgus, et üks armas Ronnie on läinud koerte vikerkaaremaale. Kerget käppa, armas sõber! Kuulsuste surmadest raputasid kõige rohkem Dooce’i ja Matthew Perry lahkumised.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?
Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.
6. Mis riike külastasid?
Prantsusmaad.
7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?
18.12.2023 – algas mu elu loodusmuuseumis.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Palju töiseid projekte õnnestus. Podcastikogukonnad on mul imelised. Aga vist ikka loodusmuuseumisse jõudmine on üks suurimaid kordaminekuid.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Jätkuvalt tunnen, et olen emana läbikukkunud.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Tervis, selgus suvel, oli väga-väga käest ära. Koroonas olin ka jälle. Selg on täitsa pekkis, kuid füsioterapeut on mul jätkuvalt imeline.
11. Möödunud aasta parim ost.
Mul ei meenu ühtki materiaalset asja, küll aga ehk Taylor Swifti Eras Touri filmi esilinastuse piletid. See elamus, mis ma sain ja mille sai mu tütar… See, kuidas ma olin tunnistajaks sadade noorte inimeste ühtekuuluvustundele ja hetkelistele sõpruste tekkimisele… See oli imeline.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Siki ja Alex – he ovat nyt naimisissa. Ja muidugi mu lähiring: Lisette, Heidi, Katu, Andra, Inku. Imelisi inimesi mu elus on palju ja ma olen ääretult tänulik.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Suvised pulmad. Ja paar korda olin ma elevil, sest tundus, et ma saan deidile, aga kõik need õhupallid visisesid kiirelt tühjaks.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.
iii. vaesem või rikkam? Vaesem.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2023?
Ei.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Null.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Eriti sarju ma viimasel ajal ei vaata, olen rohkem Youtube’i kolinud oma meelelahutusega. Aga kindlasti “Good Omens” ja “Doctor Who” tagasitulek olid tipphetked. Väga elasin kaasa Watcherile (Ryan, Shane ja Steven Lim) ja “Project Fear” pundile.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), ja mu voodi ümber on hunnikutes lugemata raamatuid. Aga kõige rohkem mõtlesin vist Dooce’i raamatule “Valedictorian of Being Dead”, mida lugesin vahetult tema enesetappu. See raputas mind väga. Samuti Matthew Perry “Friends, Lovers and the Big Terrible Thing”.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal jõudsid Food taas mu Spotify Wrapped esikohale, aga Taylor Swift ei olnud kaugel maas. See lihtsalt on hardcore Swiftiga kooselamise kõrvalmõju, kuigi ma tõesti armastan Swifti nüüdseks ka ise. Ta on lihtsalt geniaalne. Aga avastustest tooks hoopis esile nn TikToki-muusika. Näiteks avastasin enda jaoks Carlos Ukareda (olin pikalt veendunud, et ta on kuskilt välismaalt). Aga mu lemmik-lemmik lugu üldse, mis paneb mind pea alati nutma ja ajab ihukarvad püsti, on “If I Were a Fish” Corookilt ja Olivia Bartonilt.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Värsket hingamist, mingit suuremat sorti muudatust.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma vaatan väga vähe filme, aga sel aastal sattusin kinno päris palju. Suurima elamuse pakkus muidugi “Savvusanna sõsarad”, ma lihtsalt ei suutnud pisaraid peatada.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 39 ja tegime dinneri T1 selles supervaatega baaris. Paraku tehti seal palju vesipiipu, mis ei klappinud hästi rasedaga seltskonnas, aga jätkupidu vanalinnamüüris oli fantastiline.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks jätkuvalt pidanud pidevalt kasutama sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Nõiamoorikleidid for the win.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ausalt öeldes vist Heidi ja Lisette ja Siki kõige rohkem.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Taylor Swift takes the cake sel aastal.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu ülemöödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror. Sel aastal lisan siia veel Laura Mallene paar päeva tagasi avaldatud artikli kiriku kaitse all toimuvast perevägivallast. Sees ikka räigelt kihvatas.
34. Keda igatsesid?
Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Uusi tuttavaid oli küll, aga vist kõige lahedam oli päriselus näha neid tuttavaid esimest korda, kes on olnud tuttavad läbi ekraani või podcastimaastiku juba mõnda aega.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2023 õpetas.
Ütle hästi. Kui sa märkad midagi, mis on ilus või hea, siis ütle seda. Loo maailma nii palju positiivsust, kui sa vähegi suudad.
Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.
Kui ma sain korraks hingata
Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.
Üks aprillipäev ja -õhtu
Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.
Kolm kõige sitemat hetke 2022
Hingetuks röökimas
Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.
Sügistalv
Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.
Luupainajad
Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2023
Pariis
See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.
Usu
Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.
Kannata
Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma enam ei alusta köögiremondiga.
Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.
Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022
Aasta kassipoeg: Naaskel!
Aasta ellujääja: Nele
Aasta elupööraja: Lisette
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.
Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!
1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?
Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?
Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.
6. Mis riike külastasid?
Soomet, Saksamaad.
7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?
2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma kukkusin läbi emana.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.
11. Möödunud aasta parim ost.
Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.
Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Paksem.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Õigel ajal osanud peatuda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2022?
Jah.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Uut kööki.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Ikka vana hea nõiamoorikleidid.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lootus paremast tulevikust.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.
34. Keda igatsesid?
“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.
Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.
Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.
Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).
Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.
Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).
Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!
Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.
Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!
Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.
Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.
Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…
Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀
Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.
Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?
Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.
Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.
Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.
On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!
Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?
Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?
Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?
Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?
Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?
Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?
Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?
Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?
Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?
Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”
Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?
Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.
On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.
Kolm kõige paremat hetke 2021
Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”
“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.
“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.
“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”
Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.
Jaanipäev Vahemerel
See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.
Hetk kui saatus muutus
Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.
Kolm kõige sitemat hetke 2021
Šokis
Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.
Kustutatud
Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.
Hingetu
Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2022
Pariis
See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.
Jätka
Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.
Õpi
Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.
Kasutatud talverehve enam ei osta.
Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022
Aasta superkangelane: Mila
Aasta õde: Siki
Aasta ellujääja: minu ema
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
“Mis sul lõppeva aasta kõige õnnelikum hetk oli?” küsis mult eile üks inimene ja ma pidin tõdema, et ma veel ei tea, sest ma pole veel oma traditsiooniliste aastalõpukokkuvõteteni jõudnud. Tavaliselt aitab ka, kui vaadata oma Instagrami või fotogaleriid, sest need hetked aitavad meenutada ja meeles hoida, aga muidugi, kui sa oled mina, kes on läinud kellestki jälle lahku ja oma sotsiaalmeedias (ja vahel ka isiklikus fotoarhiivis) teinud suurpuhastuse, siis on kaduma läinud ka mitmed jäädvustused mitmetest õnnelikest hetkedest.
Isegi kui need tagantjärele tunduvad kibemagusad, sai ju neis ikkagi õnnelik oldud.
See aasta on olnud harukordselt väljakutseterikas ja kuigi ma ütlen seda vaat et igal aastal, siis sellist suurt murrangut pole minus ja minuga ammu toimunud. Seda, et ma enam pole rahul – ei emotsionaalsel ega tööalasel tasandil – hakkasin ma tundma juba möödunud aasta lõpus, aga vaikselt hakkasid need tükid mu elu küljest kukkuma, et lõpuks nüüd alles saan tõdeda, et mitu kihti on kukkunud… Ja alles hakkan uusi kihte taas ehitama.
1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?
Ma polnud kunagi käinud Küprosel. Ma polnud kunagi avalikult kaarte pannud.Ma polmnud kunagi nii kindlameelselt andnud lahkumisavaldust.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
“Uusi lubadusi ei julge anda,” kirjutasin ma möödunud aastal siia. “Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.”
Ja seda ma tegin. Oh sa poiss, kuidas tegin. Kasvasin sellise hooga, et hingeõmblused kärisesid raginal. Mõistsin ka selle käigus, et Suur Armastus, see veel on tulemas… Ehk otsin ükssarvikut, aga mis dakiblogi see oleks, kui üks pidev armastuse tagaajamine ei käiks 🙂 Tean nüüd tugevamalt kui kunagi varem, et pean oma kartliku-vältiva kiindumusstiiliga teadlikult tegelema.
Uue lubaduse siiski annan. Pariis on esimene (ja jätkuv, mitmes aasta juba, 15?) lubadus. Teine on armastada iseennast siiramalt ja rohkem. Teadlikumalt.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Lähedastest vist mitte, kuigi töökaaslasi ja tuttavaid oli küll, kes värskeid beebisid valmistasid.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Surm käis lähedalt mööda küll, suguvõsaski. Aga mitte päris lähedalt.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?
“Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha,” kirjutasin ma möödunud aastal. Mu soov täitus.
Järgmisel aastal ma soovin omada oma peenart. Kanad võivad veel oodata, aga ma soovin, et mu retk Päris Oma Majakese suunas saaks reaalselt alguse.
6. Mis riike külastasid?
Küprosel käisin. Isegi suur asi!
7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?
18.10.2021 kui alustasin oma täiesti uut elu.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Et ma lõpetasin Oxfordi kirjutamiskursuse. Et ma lõpetasin “Eesti eluaegsete” raamatu. Et ma julgesin teha suure elumuutuse.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma järjepidevalt töötan üle.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Kõhugripis olin JÄLLE ja see on ikka nii rets. Aga stress… sellega ma pean tegelema. Füsioteraapias hakkasin käima ja mu selg on läinud tunduvalt paremaks!
11. Möödunud aasta parim ost.
Ma olen hunnikutes ostnud kokku Gerda kunsti ja ma armastan iga tema tööd nii väga. Ausalt noh, minge vaadake ise: etsy.com/shop/artworkbygerda. Tarokaarte olen ka retsilt kokku ostnud. Ja ühed punased saapad!
Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks. Ja siis on mul veel mitu honorable mention’it ehk inimesed, kelle lähedus ja tugi on olnud mulle nii tähtis: Siki, Kristinka, Heidi, Triin, Margit, Ingrid, Lisette.
Ikka toitu. Aga rõõm on tõdeda – eelarveäppi vaadates – et päris suur summa on läinud ka kingitustele ja annetustele.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Ma vaimustun ju kergelt ja palju. Neid hetki oli mitmeid – taas astuda lennujaamas turvakontrollijärjekorda, taas tõusta õhku, taas minna esimesele kohtingule…
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Paksem.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Töötanud ajast, mil oleksin võinud puhata.
20. Kas sa armusid aastal 2021?
Jaa! Suisa mitmesse inimesesse – näiteks Lisette on üks neist 😉
21. Kui palju üheöösuhteid?
Üks oli ja see oli ka päris kummastav lugu. TikTok sellest, kuidas ma läksin sellele esimesele kohtingule, läks viraliks ja isegi Jaan Tätte jr kommenteeris seda, aga siis pidin ma selle õige pea ära kustutama, sest pärast üht ööd tuli välja, et ta oli hoopis ülepeakaela kellessegi teisesse armunud 😀 Oh what a ride. Tegelt on see muidugi täiesti okei, nii pidigi minema, aga tuletas veelkord meelde, et ikka ei tasu kiirustada nende asjadega.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Väga vähe on mu sarjataldrikule alles jäänud. Pigem vaatan Youtube’i tegijaid (Watcher, Loey Lane, Buzzfeed Unsolved, Pushing Up Roses, Jarvis Johnson, Kurtis Conner) ja küllap on Netflix ka paljude heade asjadega üllatunud (Q-Force tuleb esimesena meelde, ja no muidugi Tiger King ja kogu see shitshow).
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Jepp.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Väga palju krimikirjandust lugesin. Anvelti laenuks antud Mai Kriki politseiajalooteosed. No ja muidugi “Supelsaksad”! Kui te veel ei tea, siis see imeline autor on minu isiklik ema, nii et palun loetagum!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Oh, siin saan ma tõdeda, et kõik mu muusika tuleb neil päevil TikTokist. Viimane lemmiklugu, mis jäi ripiidile, tuli välja alles EILE – Aim Visioni “Have You Seen The Moon Tonight”. Ja Maneskin!
26. Mida sa tahtsid ja said?
Tahtsin jälle reisida ja sain seda.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Oh, see Netflixi jõulufilm “Last Christmas” oli viimati selline laks, et ma nutsin hingetuks end. Praegu jäi “Don’t Look Up” pooleli selle postituse nimel, aga mul on tunne, et see on ka päris hea.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Veetsin selle kõige kallimatega ühes imelises vanalinna korteris, sain 37 ja see oli üks muidu väga tore nädalavahetus, aga sel hetkel sai mulle üks suhtetõde vist selgeks ja seetõttu oli sel maguskibe maitse man.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui need laste vaktsiinidoosid oleks ometi varem tulnud! Ja üks korralik puhkus, see oleks elukvaliteeti palju parandanud.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Esimest korda sain endale pükstüki (aitäh, Palmi!) ja ma armastan seda! Ja lisaks soetasin moodsa magamiskottjope ja see on ka üks mõnus asi.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lootus paremast tulevikust.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl, muidugi.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.
34. Keda igatsesid?
Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Lisette! Ja töö juurest ka päris mitu inimest, näiteks Martti! Ja TikTokist NII PALJU INIMESI! (Shoutout to mustmadu, kerttuklj, artworkbygerda ja paljud teised!)
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.
Mõnikord tuleb osata ära kõndida, enne kui sulle enam valikut ei anta. (Seda nii tööalaselt kui eraelus.)
Mõnikord on aastat küsimustes kergem kokku võtta, teinekord vähem. Mõnikord on ka meeleseisund selline, et kuigi aasta ülejäänud foon on olnud palju mõnnam, siis kirjutamise hetkel on nagu keeruline end sellesse hetkesse tõmmata; lahti lasta mingitest pingetest ja stressidest…
Aga ma püüan. Tulin hetkel siia tahatuppa, kõik muud toad on täis väikese seltskonna tehtud lärmi, mis ulatub teinekord uskumatutesse detsibellidesse. Lapsed on õhanud terve õhtu: “Need on parimad jõulud üldse!” Ja ma olen tundnud samamoodi.
Kuigi, jah, muidugi, on näärid. Või kas kuupäevadel üldse on vahet. Lõppeks vist pole.
Kui palju sa üldse sel aastal kuupäevadele mõtlesid? Kui palju üldse mööduvast ajast aru said? Kui palju oli neid kordi, kui ütlesid endale, et see isolatsioon kestab ju ainult kümme päeva veel, ainult seitse päeva veel… See pole ju palju taluda, ega? See on vaid natuke…
Ja siis said päevadest nädalad, kas pole? Ja kas sa mäletad, millise vabanemisega sa viiendal juunil hingasid… et kohe pärast paranoiasse vajuda, et siit me enam tagasi ei tule, et siit edasi tõstame ainult viirusnäitajaid… Oh, kui sa vaid oleksid teadnud, kui väga sa eksisid!
Mitu korda sõitsid sa esimesele kohtingule? Tegid selle esimese tinderi-svaibi ja lootsid – taas, taas, taas! – et see inimene on ehk nüüd SEE. Lootsid, pettusid, lootsid jälle. Nagu see mäng käib. Ja kui palju kordi siiski oli neid hommikuid, kui sa olid nii tänulik, et sa tegid selle hüppe? Et lootsid ja julgesid ja läksid pea ees sisse ja… Muide, oled sa mõelnud, kui hull see oli, et sa võtsid oma esmadeidi kaasa kohe perekonnaga kohtuma? Mäletad, kuidas sa ise muretsesid? Et kuidas see kõik laheneb, mõelda, kui ta nüüd osutub siiski nartsissistiks või psühhopaadiks – oled ju ennegi nende lõksu langenud. Kõik need ilusad mehed ilusate sõnadega, mäletad küll ju seda?
Aga äkki siiski see polnudki lõks, ah? Äkki see ongi see õppetund, mida sa nüüd saama pead? Õppima, kuidas jõuda täiesti uutele tasanditele, kuidas hakkama saada kõigi oma nende kihistunud haigetsaamistega, kuidas integreerida ja painduda ja kasvada… Ah, äkki on nii? Mis sa arvad?
Eks vist kergem on alati siiski endasse tõmbuda ja selg keerata, sa ju saad iseendaga väga hästi hakkama, on ju nii? Tahadki nii jääda? Ehk on asju, mida annavad teised inimesed juurde, mida sa ei suuda ise vaid iseendale pakkuda, kuigi iseseisvuse saavutamine on olnud sulle väga oluline?
Mitu korda nii mõtlesid? Mitu korda köögis pea seljas naersid? Mitu korda Žiguli-naljade peale ohkasid ja jälle naersid? Mitu korda olid tänulik, et elu on nii läinud? Ja mitmeid paanikahoogusid pidid taluma, leidma uusi viise nendega võitlemiseks?
Mitu südant murdsid? Mitu südant leidsid? Mitu põsepai tegid? Mitu kalli, suudlust, sõitmise ajal põlve pigistamist – palju neid kõike lõppevasse aastasse jääb? Ja muidugi: mitu koroonatesti? Mitu koroonahaiget sõpra, pereliiget? Mitu muret, mitu rõõmu? Mitu maski? Mitu maski kaotasid? Mitu tellisid?
Mis tundega uude aastasse lähed? Kõik saab ju tegelikult korda. Ühel või teisel viisil.
Hetkel olen ma lihtsalt power through faasis. Ma olen täna juba mitukümmend tuhat tähemärki kirjutanud, pean homme sõitma ja enne seda ka neid kümneid tuhandeid tähemärke lugema, toimetama ja ka kirjutama… Aga ma ei saa teha endale seda, et ma jälle aastat kokku ei võta.
Sest ma tean juba seda, mis siit edasi saab. Siit saab edasi paaniline kiiruga töötamine viimase hetkeni ja siis kiire vana-aastaõhtu, kuhu sisse vajuda ja hetkeks ära unustada, et kõike on nii palju… Või siis ära unustada, kui hea kerge on iseendaga tegelemise asemel ja enda tunnete harutamise asemel tööd ettekäändena kasutada…
Aga mitte sellest, nagu vanal heal ajal ikka Marta armastas kirjutada.
Püüame siis mõelda ka välja, mis on selle lõppeva aasta kõige-kõigemad. Ja ma ausalt püüan jõuda ka oma lemmikkokkuvõtte ehk küsimusteni. Veel enne aasta lõppu!
See hetk, kui ma sõitsin mööda Haapsalu maanteed ja sain aru, et ma sõidangi oma tulevikule vastu
See oli meie teine kohting, kui ma tema juurde Läänemaale külla sõitsin. Me kohtusime Keilas, käisime poes ja juba parklas oleksin ma teda peaaegu suudelnud, sest mu aju ja hing läksid hetkeks segadusse. Nimelt mulle tundus, et me oleme juba aastaid olnud koos ja tema on minu inimene ja muidugi me embame ja suudleme, kui hetkeks hüvasti ütleme. Aga me olime tegelikult ju vaid põgus kuu aega suhelnud, vaid korra enne seda kohtunud. Ja tema auto järel – auto küll polnud tema oma, see läks tal minuga kohtingule sõites katki, aga kohale ta ikka jõudis, see on muidugi juba omaette lugu – sõites ma tabasin end mõttelt: “Jäta nüüd see hästi meelde. On juuni, kohe on jaanipäev, ja see on hetk, kui su elu muutub. Sa sõidad oma tulevikule vastu.”
See hetk, kui ma sain aru, et Mila on kasvanud SUUREKS
“Kas sa tead, et sa oled mu kangelane? Ja jääd alati mu kangelaseks?” Nii ta ütles vaid nädalake tagasi, täiesti ootamatult.
Või siis kõik need teised hetked meil. Pikad autosõidud, mil arutame maailmaasju. Need hetked, kui näen, kuidas ta on teiste inimestega – kui tark ja mõistlik ta on! Kui palju on temas empaatiat, hellust, teistega arvestamist… Kui suur on tema süda, kui õrn selle südame koorik…
See hetk, kui The Bosslady ütles, et ta saadab mu Oxfordi
Küll vaid ühele kursusele, aga ma olin sel hetkel nii õnnelik (ja olen tänini) – sest see oli täpselt see, mida mul oli vaja. Ma olin nii tühi, mu motivatsioon oli kuskil… hallis Eesti sügises, kuskil seal CV-de ja poolikute lugude ja töömurede ja magamata ööde ja kõige selle vahel. Ilmselt konutas ja nuttis, et teda tähele ei panda. Ja siis pandi! Mul on sel aastal olnud nii palju tööalaseid võite, kuid see moment, kui keegi sind märkab ja (ilmselt iseendalegi teadmata) pakub su hingele midagi, mis on sel hetkel nii vajalik… See lihtsalt on. Üks kolmest hetkest.
Kolm kõige sitemat hetke 2018
Lõksus
Ma ei mäleta täpselt, millal mulle koroonapaanikak peale langes, aga ta tuli. Seda hetke jäädvustas väga hästi aga Sander Ilvest – kui me olime just kõik kodudesse saadetud ja maailm, mida tundsime, lagunes – ja tol hetkel panin ma ka oma tunded kirja. Loe siit ja vaata sealt ka pilti.
Lõksus on pannud mind tundma ka teised olukorrad, mida ei taha eraldi välja tuua. Kui tunned, et sa tahad nii väga maailma muuta, aga ei oska või ei saa. Kui sa näed, et su kallis inimene kannatab, aga sa ei saa midagi teha… Jne.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2021
Pariis
Jah, tuhandendat aastat järjest, aga see ei muutu.
Jooga
Kle mutt, kord kuus pole joogatamine. Hakka liigutama.
Teraapia
Ma tahan proovida nii palju erinevaid teraapiavorme, et leida see õige – peamiselt tahan ma leida kontakti enda lapsepõlvega ja aru saada, miks mul on enda lapsepõlvest täpselt 3 mälestust ja neist enamik on päevikust maha loetud.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma vähemalt püüan vaikimise ja endasse/eemale tõmbumise asemel rohkem enda tundeid väljendada, aga see on fakken keeruline. Püüan enam mitte unustada puldil mikreid sisse lülitamast, kui salvestus käib.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2020
Aasta podcaster: Heidi Ruul
Aasta õde: Siki
Aasta tegu: sahvri ehitamine endisest seinakapist. Fakk, ma armastan seda sahvrit NII VÄGA.
Aasta Vana Tallinn Back Leg ja ühtlasi ellujääja: Sussu
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Ühega ei saa hakkama. Logistika, eelarvestamine, kalendrite ühildamine, planeerimine, elu käigus hoidmine.
