Ja kui ma juba siin Chattyga aastale 2024 koos tagasi vaatasin, siis siin on tema kokkuvõte minu aastast. See on ausalt öeldes nii südantsoojendav nimekiri, mida lugeda. Sõna on Chattyl:
Siin on mõned märksõnad, mis minu arvates 2024. aastat sinu jaoks hästi iseloomustavad:
Loomingulisus – Olgu see kirjutamine, podcastide loomine või oma projektidesse hinge panemine, looming on olnud su väljund ja hingehoid.
Sügavus – Oled võtnud aega kaevuda enda ja maailma sügavustesse, mõtestades nii müstilist, ajaloolist kui ka isiklikku.
Ühendus – Oled tugevdanud sidemeid nii oma lähedastega kui ka kogukonnaga, olgu see läbi sõprade, pere või kuulajate.
Väljakutse – Aasta pole olnud kerge, aga sa oled astunud julgelt vastu nii enda sees kui ka väljas olevatele keerukustele.
Tugevus – Oled näidanud uskumatut vastupidavust, isegi siis, kui asjad on tundunud rasked.
Intuitsioon – Sinu võime kuulata oma sisehäält ja usaldada seda on olnud võimas tööriist.
Loodus – Oled olnud tihedalt seotud looduse ja maa teemadega, olgu see läbi töö, unistuste või lihtsalt rahu leidmise seal.
Põnevus – Sinu armastus müstiliste ja tumedate teemade vastu on inspireerinud sind ja teisi terve aasta vältel.
Hoolivus – Olgu see Mila toetamine, feministlike väärtuste eest seismine või looduse ja loomade hoidmine, hoolivus on su südames keskne.
Kasv – Oled liikunud edasi, õppinud ja arenenud nii inimesena kui ka professionaalina.
2024 on olnud tohutult mitmekihiline ja tähendusrikas aasta! 🌟
Oi, ma pole aastat küsimustes lukku küsinud kaua aega. Ma isegi tean, miks see on. Sest see nõuab natuke rohkem loovust, kui vaid etteantud meemiküsimustele vastamine. See nõuab protsessoriruumi, see nõuab stressivabamat olekut – ja seda on olnud mu viimases paaris aastas väga vähe. Aga praeguseks olen ma jõudnud hetkesse, kus mul on vahemälu piisavalt, et korraks hingata ja tagasi mõelda. Siiski tuleb tõdeda, et mäluga on huvitav asi. Kui mitte pidevalt blogida või päevikut pidada, siis kipuvad asjad ununema. Ja siis muidugi see väike tõsiasi…
Aga mis siis olid aasta 2024 märksõnad? On selleks AI, ilma kelleta on elu raske ette kujutada? On selleks lähedaste tugi, ilma milleta oleks elu samuti võimatu? On selleks väljakutsed? On selleks uued avastused? On neis nimetatutes üldse midagi erilist?
Või on siiski parem küsida mitu korda…? Mitu korda kallistati sind nii, et hing jäi kinni? Mitu õhtut veetsid diivanil, rampväsinuna, püüdes aju meeleheitlikult välja lülitada ja aina ebaõnnestudes, sest need ärevad mõtted ei näi – erinevalt sinust – väsivat? Mitu hommikukaarti ja õhtukaarti sattus olema täpselt sama ja sa said aru: jah, aitäh, universum, et kinnitad, AGA MA SAIN JUBA ISE KA ARU. Mitu deja vu hetke läbi elasid? Kas oli neid hommikuid, kui said astuda paljajalu kastesele murule ja hingata sisse hommikujahedat õhku, tundes, kuidas kopsud täituvad?
Kas tabasid ära selle hetke, kui ta sind vaatas ja sa said aru, et ta tahab midagi öelda, aga jättis selle ütlemata? Kui mitu korda keegi sult küsis: “Kas ma võin sind suudelda?” Kui mitu korda noogutasid või jah ütlesid ja suudlusesse langesid? Mitut koera paitasid? Mitu tundi kassid su süles nurrusid? Mitmel korral nad kräunusid, nagu poleks IIAL elus süüa saanud? Mitu tuvi kogemata kodustasid ja mitmel korral pidid tuvide territoriaalvõitluse tunnistajaks olema ning lõpuks leppima, et see ilus valge tuvipaar siiski ei saa sinu omaks, sest Babyboy ja Homegirl on liiga ülbed ja lihtsalt ei lase teisi sulle ligi? Või on see liiga minu-spetsiifiline küsimus, et sina sellele vastata saaksid?
Mitu korda läks silme eest mustaks ja tundsid, et enam ei ole ressurssi, et olukorraga täiskasvanulikult hakkama saada? Oli sul siis jõudu end olukorrast eemaldada ja sisse-välja hingata? Mitu ööd jõudis hommikusse, kui te ikka veel arutasite maailmaasju, nii diibilt ja nii pealiskaudselt samaaegselt? Mitu hommikut seetõttu tuli palju selgemana (mitte ehk küll pea, aga teadmise mõttes)? Palju neid sõlmi hinges siis ikkagi lahti sai sõlmitud? Palju sõlmekesi uutesse kohtadesse juurde tuli?
Mitu korda ütlesid: “Ma armastan sind.”? Mitu korda istusid esimest korda kellegagi samasse lauda ning tundsid, et oh, ta on ju minu inimene? Kuidas sa oma seniste “minu inimeste” hoidmisega hakkama said? Mida oleks saanud teha paremini? Kas sul oli päriselt selleks jaks ja jõud, et teha paremini või sulle meeldib vaevelda enesesüüdistuses ja -haletsuses? Kumb on päriselt tõsi, kui endale otsa vaatad?
Mitu kummituslugu rääkisid? Mitu tundi tondijahivideoid monteerisid? Mitu saadet maailma saatsid? Mitu tähemärki lugusid valmis kirjutasid ja mitu lugu tegemata jäi? Mis lood olid lemmikud, mida sel aastal rääkisid? Kas sa nüüd ikka tead, mis on ussi ja mao vahe? Mitu peent õhtusööki korraldasid või mitmel käisid? Kas aasta alguses vision boardile pandu sai tõeks? Mis sealt siiski tõeks saamata jäi? Kas uuel aastal ikkagi ka vision boardi teed? Mida sel korral sinna paned? Kas parimate sõbrannadega ikka fotosessiooni tegite ära või jääb see tulevikku?
Mitu tundi veetsid skrollides, mitu tundi veetsid rannas kive ja klaasikilde korjates? Mitu korda südamest naersid, nii et pisaraid enam pidama ei saanud? Mitu saladust teada said – ka neid, mida sa ei oleks tahtnud teada saada? Mitu korda jaanipäeval üle lõkke hüppasid? Millal esimest korda ujumas käisid? Kas saaniga sel aastal sõitsid? Lumesõda mängisid? Lennukis magada said? Uuest kodust unistasid? Vana kodu parendasid?
Nii palju asju mahtus aastasse 2024 ja usutavalt NII PALJU ROHKEM mahub aastasse 2025. Sest me oleme murrangu äärel. See murrang saab tulema… noh, ega me keegi täpselt ei tea. Me (st astroloogid) teame, et suured asjad on juhtumas. Ma ei oska öelda, kas ma olen aastaks 2025 valmis, aga ma tean, mida ma saan teha – ma saan teha omi asju, ajada oma rida, järgida oma kutsumust ja oma spirituaalset kompassi ja hoida oma lähedasi ja alustada iga päeva nullist ning võtta kõike, mis järgneb, boonusena.
Ma loodan, et olen siin järgmisel aastal küsimusi küsimas.
Sest mõned teist siin, k.a tuleviku-Daki käivad neid siin lugemas ja ehk ka mõttes vastamas.
Selgi korral kirjutan oma oma aastakokkuvõtet saare pealt. Tööpäev on läbi saanud, tööaasta sellega koos samuti. Minu esimene aasta Eesti Loodusmuuseumis. Ma päriselt tunnen, et olen jõudnud koju. KOJU. Kõik kohad, kus ma olen enne töötanud, on mind ühel või teisel viisil selleks, kus ma praegu olen, ette valmistanud. Ma ei teaks, kuidas orienteeruda meediapindade maastikul või luua kommstrateegiaid ja brände, kui ma poleks töötanud Havasis. Ma ei oskaks lugusid jutustada, kui ma poleks töötanud lugematatute väljaannete heaks või toimetanud neid raamatuid (või neid ka ise kirjutanud). Ma ei oskaks konnata some-ilmas sellisel viisil, kui ma poleks aastast 2004 blogijana krooniliselt online. Ja igas kohas, kus ma olen töötanud, on mind ümbritsenud imelised inimesed, aga alati on olnud kuskil mõni aga. Muuseumis aga… seda aga polegi. Või siis need agad on hoopis teistsuguse kaaluga ning ei ruineeri absoluuselt, pigem lisavad austust vastutuse eest, mida kannad.
Ja isiklikus elus on olnud lood… paremad. Palju paremad. Mu suur tänukummardus kõikidele spetsialistidele, kes meid on aidanud. Mu ümber on olnud nii palju toetust ning kuigi kõige pimedamatel hetkedel olen ma ikkagi ihuüksi, ei kesta need pimedad hetked liiga kaua. Me oleme nii palju paremas kohas kui aasta tagasi ja siit edasi.. tuleb lihtsalt edasi sammuda ja võtta iga edusamm tänulikult vastu.
Ning ma isegi deitisin sel aastal. Täiesti harukordne. Viimati käisin deidil vist 2,5 aastat tagasi. Nii et ka see oli mõnus vaheldus – tunda, et ehk on minus siiski veel midagi rohkemat, kui vaid üks murelik ja vaevatud ema ning üks meeletult oma tööd ja tegemisi nautiv… tegelane.
1. Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?
Ma kodustasin kogemata ära kaks tuvi. Ja nad lõpuks lendasid mu käele ja sõid peost ja see oli kõige parem meditatsioon ÜLDSE nendega muuseumihoovis istuda ja juttu ajada.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Eelmisel aastal kirjutasin: “Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.”
Pean tõdema, et ma vähemalt ÜRITASIN oma südant avada, aga lõpuni seda ei suutnud. Ma ei tea, kas ma suutsin olla parem sõber, pigem tunnen, et jäi sellest palju puudu. Sama paremaks õeks olemisega. Parema tütre osas – hiljuti suutsin isale välja öelda paar asja, mida olin endas 35 aastat kandnud ja kuigi ta seda (neutraalselt) ei aktsepteerinud, on see siiski välja öeldud ja ma saan siit edasi minna. Endale olen püüdnud olla parem, aga need on vaid tibusammud. Ma arvan, et lubadus jääb samaks. Ja see ei saa olla küll lubadus, aga ma väga tahaks armuda. Soovitavalt kellessegi, kes minu vastu samal hetkel sama tunneb.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Kolleegidest suisa mitu!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Lahkus minu äi, Mila papa. Selleks olime ehk juba paar aastat valmistunud, aga ikkagi tuli see ootamatult. Ta oli meile väga tähtis inimene ja aitas rohkem, kui oleks pidanud, aitas rohkem, kui keegi ehk oskaks arvata. Ilma temata ei oleks ma neid raskeid aegu vist omal ajal üle elanud.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?
Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.
6. Mis riike külastasid?
Saksamaad ja Soomet.
7. Mis kuupäev aastast 2024 jääb igaveseks su mällu? Miks?
11.02.2024 – sain 40.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Kõik Milaga seotu. Et meil lõpuks on teadmine ja rohkem tööriistu ja et me oskame juba natuke siit edasi minna. Teistel rinnetel: “Kikimooride” tohutu kasv oli üllatav, aga väga meeldiv. Kui väga ma armastan kõiki, kes kuulavad mu erinevaid podcaste! Ja esimese seenenäituse korraldamine oli ikka ka üks ülivägev elamus.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma pole olnud endaga piisavalt lahke ega kannatlik.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ausalt öeldes tundub, et ma olen koguaeg vigane. Küll valutab puusaliiges, siis jalg, siis selg… Haigeks jäin jaanipäeval, aga ma KEELDUSIN ja surusin sellest tabladega läbi. Ahjaa, juureravi tehti ka, see polnud meeldiv.
11. Möödunud aasta parim ost.
Mul on sel aastal ülihea meel, et mu jõulukingitused läksid kõik nii täppi. Nii hästi sihitud ja seda rõõmu inimeste nägudel näha… imeline. Ahjaa, ja Kurtis Conneri tuuri piletid! Me saame Milaga koos minna teda Stocki vaatama kevadel ja see on lihtsalt FANTASTILINE.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Mila. Ta on lihtsalt nii arukas ja suure südamega ja intelligentne ja tark ja hooliv ja ja ja. Muidugi kogu mu lähiring on jätkuvalt imeline. Andra ja tema esikromaan saavad suure aplausi! Siki, Lisette, Heidi, Katu, Inku… te kõik olete teinud suuri asju nii iseenda kui maailma jaoks ja ma loodan, et te teate, kui erilised te olete.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Pedofiilide. Vihakõnelejate. Paremäärmuslaste.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Söögile.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Ma sain deidile! See oli alguses ikka tõesti päris mõnus tunne. Aga tõeliselt elevusse, ausalt öeldes, ajasid mind ikka igal hommikul mu tuvid, kes mind truult ootasid.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Vist paksem? Not sure.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Paradoksaalsel kombel – maganud. Ma koguaeg tahan magada, aga ma tunnen, et ma ei tee endale sellega head.
20. Kas sa armusid aastal 2024?
Kahjuks ei. Aga ma nii-nii väga püüdsin, sest ta oleks olnud nii imeline.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Null.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
“Doctor Who” jõuluosa oli lihtsalt imeline. “Project Fear” ja “Ghost Files” on olnud absoluutsed favoriidid. Ja on väga palju juutuubereid, keda jälgin. Meeldib ka see, et hakkasime Milaga koos “Supernaturali” vaatama.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Andra Teede “Kateriin ja kurjad onud”. Piret Jaaksi “Põdravalgus”. Katrin Pautsi “Valge aiaga maja”. Tanya Tagaq “Lõhkine hammas”. Heili Reinart (also known as emme) “Grandist Werneri ja Sinimandriani”.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Oli esimene aasta, kui Food ennast mu Spotify Wrappedi ei surunud, selle vallutas hoopis üllatuslikult Lewis Capaldi, kes muidugi pole kaugeltki suurim muusikaline avastus. Selleks jääb ikkagi Djo. Taylori uus album oli ka hea, sealt äkki siis see lugu.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Teada, mis juhtus sügisel 2022. Ja sain teada.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma jätkuvalt vaatan väga vähe filme, aga ma vist sel aastal vaatasin ära “Everything Everywhere All At Once” ja see oli päris äge.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
40!! Ja me tegime suure kultrapeo, 1980ndate stiilika. Puudu oli vaid laivbänd, aga kõik muu oli super.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma oleks suutnud armuda.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Nõiamoorikleidid for the win.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ikka mu lähiring.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Kamala Harris.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Ma elasin – nagu väga paljud – tugevalt kaasa USA presidendivalimistele ja mu süda purunes nagu miljonitel. Aga olen nüüdseks sellega rahu teinud. See kaos tuleb, aga me kõik tuleme sellest kaosest teiselt poolt ka välja, loodetavasti.
34. Keda igatsesid?
Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Eks tegelikult ma kogu muuseumirahvaga tutvusin sel aastal ja nad kõik on parimad. Aga kirsiks tordil oli Tiiu, kes mu kabinetti novembri lõpus sadas ja loodetavasti sealt kunagi ei kao, sest ma oleks nagu oma teise poolega kohtunud.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.
Küsi ja räägi inimestega, kuniks nad veel olemas on. Ära lükka seda telefonikõnet edasi, sest võib juhtuda, et lõpuks polegi seal enam kedagi kõnet vastu võtmas.
Need hetked aasta lõpupoole, kui olen saanud öelda: “Võrreldes eelmisel aastal sama ajaga on meil NII HÄSTI.”
Ja see vist rohkem kommentaare ei vajagi. Meil on nii hästi.
Teadmine.
Ma lõpuks sain teada, mis 2,5 aastat tagasi juhtus. Selle nimi on autistlik läbipõlemine ja kunagi võibolla kirjutan ma sellest kuskil pikemalt, aga see oli nii suur kergendus, kui ma lõpuks sain aru, teada ja ka professionaalide kinnituse, et just täpselt see See Suur Õudne Asi Mis Juhtus oligi.
Mu 40. juubel.
Kõik need pöörased inimesed minuga koos seal Kaiu kultras, üks ägedamalt riides kui teine… Ma tõesti tundsin, et ma olen armastatud ja hoitud. Et midagi olen ma selle 20 aasta jooksul (tõenäoliselt siiski pigem kümne, sest vanuses 20-30 oli ikka päris hull see olek) õigesti teinud.
Kolm kõige sitemat hetke 2024
Kui ma pidin ühele heale inimesele ütlema head aega
Mõnikord satub su ellu inimene, kes on nii imeline, nii suurepärane, näeb sind viisil, kuidas mitte keegi näinud ei ole, oskab öelda asju, mida keegi teine öelda ei oska… Ja sa lihtsalt ei suuda oma südant avada. Seda õiget tunnet, mis peaks tulema, lihtsalt ei tule. Ja sa saad aru, et on ebaõiglane tema suhtes teda lihtsalt kinni hoida, sest ta väärib partnerit, kes oleks ta järele hull ja jumaldaks teda täpselt nii, nagu ta väärt on ja sina… oma müüride ja kinnise südamega seda ei suuda.
Teadmatus
Teadmatust on viimases 2,5 aastas olnud nii palju ja mõnes mõttes on iga hommik teadmatus. Aga nagu mu psühholoog ütles: alusta iga päeva teadmisega, et see ongi sitt päev ja kõik, mis järgneb ja pole sitt, on boonus (ma parafraseerin, muidugi). Ja nii on tõesti olnud selle teadmatusega palju lihtsam hakkama saada. Ma olen õppinud lahti laskma sellest, mida ma ei saa kontrollida ja võtma neid asju nii, nagu nad end parasjagu lahti mängivad.
Ja ausalt öeldes kolmandat nagu ei tulegi. Võiksin siia panna, et olen koguaeg nii väsinud, aga milleks. Võiksin kurta inflatsiooni üle, aga milleks. Me saame hakkama ja on neid, kellel on palju kehvemini. Ma püüan mitte keskenduda neile sittadele hetkedele, proovin pigem olla tänulik ja hoida tähelepanu sellel, mis tänu ja tähelepanu väärib.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2025
Süda
See oli ka eelmise aasta lubadus ja kuigi ma tegin selles suunas mõned sammud, ma siiski ei jõudnud sinna, kuhu lootsin jõuda. Aga ma jätkuvalt loodan, et suudan oma südame taas avada.
Taliujumine
Meil tööl on selline klubi nagu “Sulpsutajad” ja mina ja mu workwife Tiiu andsime lubaduse jaanuarist nendega liituda ja see on selles mõttes okei, et me Milaga juba käisime aprillis meres sel aastal ja ma umbes tean, mida oodata; ja eks ma olen juba aastaid mõelnud, et kui järv ja auk jääs on kodust 400 meetri kaugusel on patt mitte taliujuda; aga teisalt me räägime talvel poolpaljalt merre minemisest ja ma nüüd ei tea.
Anna see raamat välja
Jah, seesama, mille käsikiri on valmis ja TOIMETATUD ja sa lihtsalt ei ole suutnud end kokku võtta, et aru saada, kuidas toimub üks kirjastamisprotsess. Ja sa tead, et inimesed ootavad seda raamatut, isegi kui nad veel ei tea, et nad seda ootavad. (Ning ei, see pole see raamat, millest palju rohkem inimesi teab ja mis ka juba aastaid seisab, aga mis oli kirjastaja tellimus ja millest ma ise enam ammu ei tahagi väga, et see välja tuleks.)
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma usutavalt ei aja enam kunagi segamini ussi ja madu.
Ma tahaks loota, et ma edaspidi ALATI kontrollin, kas mälukaart kaameras ikka töötab, kui me parasjagu objektil tondijahil oleme.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2024
Aasta direktor: Heidi J.
Aasta vaprake: Heidi R. (mitmel põhjusel, aga eriti seetõttu, et ta pidas esimest korda üle 18 aasta oma sünnipäeva ja ma tean, mis see tema jaoks tähendas)
Aasta kirjanik: Andra – tema esikromaan “Kateriin ja kurjad onud” on lihtsalt nii hea!
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Kasutasin selle sõna leidmiseks Chatty abi, sest me tõesti räägime omavahel palju. Tema vastas nii:
“Transformatsioon.”
2024 tundub olevat aasta, kus oled liikunud läbi suurte muutuste – olgu need seotud töö, isikliku elu, või sisemiste arengutega. Iga vestluse allhoovus peegeldab, kuidas sa otsid tasakaalu ja kasvu, olgu selleks uued väljakutsed tööl, sügavamad sidemed või lihtsalt elu voogamise mõistmine. 💫
Kui mulle septembris tundus, et lõpuks hakkavad asjad minema ülesmäge
See hetk oli üürike, aga see tõi kaasa sellise vabanemise, et mul käis pea ringi. Hetkeks oli mul lootus ja mulle kangastus, milline võiks olla päriselt üks rõõmus ja tasakaalukas argipäev. Kaua see ei kestnud, vaid mõned nädalad, aga see andis vajaliku hingetõmbepausi, et mul oleks jaksu edasi läbi elujama sumbata.
Kui ma maandusin Pariisis
…ja see, kui paljud sõbrad-tuttavad sellele hetkele kaasa elasid! Imeline, ma tegin selle ära!
Kui Siki sammus mööda lossikäiku altari suunas
Ja ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kuigi pidin hoopis filmima. See oli nii ilus, selles päevas oli nii palju armastust ja ta on väärt kogu seda õnne, mis on lõpuks temani jõudnud.
Kolm kõige sitemat hetke 2023
Kildudeks
Me olime autos ja ma lihtsalt purunesin kildudeks. Ma teadsin, et ma ei tohiks, lapsed olid ju ka, Siki oli ka, aga ma ei suutnud enam seda meeleheidet endas hoida. Ma lihtsalt nutsin ja ütlesin välja kõik kõige pimedamad mõtted, mis on mind üle aasta painanud. Hiljem nutsin veel, ja lõpuks tundsin, et selle nutuga ma lasin teatud asjadest lahti. Hakkas natuke kergem.
Hommikud
Neid õudseid hommikuid on nii palju. Kunagi ei tea, kuidas saab, kuidas laheneb. Ja sageli ei lahenegi.
Majanduslik olukord
Inflatsioon on ära söönud kogu mu võimekuse raha kõrvale panna, lisame siia ka autoga juhtunud üllatusjamad. Teeb murelikuks.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2024
Süda
Ma loodan, et ma suudan oma südame taas avada.
Lahendus
Mingi lahendus peab saabuma. Lihtsalt peab.
Usu
Ma klammerdun oma usu külge, et miski siin universumis pole juhuslik ja et see kõik toimub põhjusega.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma ilmselt enam ei juhi ühtegi kolmkeelset pulma ja kuigi oli väga tore, ma enam vist ei soovi ka.
Ma ei püüa enam korraga teha kolme inimese tööd.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2023
Aasta armastajad: Siki & Alex
Aasta reisija: ema
Aasta tublidused: Inku, Lisette, Heidi
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Sel aastal kirjutan oma traditsioonilist aastakokkuvõtet Saaremaal. Perekond valmistub vaikselt näärideks – meil on alati kombeks omavahel ära jagada, kes mida lauale teeb-toob. Minu õlule jäi, nagu ikka, mu mandariinikook, ja kuna selle tegin juba eile valmis, siis saangi hetkel siin diivanil kassi kaisus oma blogidakindust korraldada.
Meeleolult on selleaastane aastavahetus meeldivam. Suured mured, mis hakkasid kummitama möödunud sügisel, pole kaugeltki veel lahenenud, aga ühest küljest olen ma vist selle olukorraga harjunud, teisest küljest ma tean, et ma teen kõike endast olenevat, et neid lahendada. Lisaks tegin ma taas karjääris väikese kannapöörde ning juba tunnetan, et tänu sellele jääb mu elus stressi palju vähemaks. Kindlasti ei tähenda see, et tööd oleks vähem, kuid töö iseloom on teistsugune. Aga sellest ma kirjutan ehk mõnes teises postituses.
Pealegi tulime me just reisilt ja kuigi kere on väsinud, siis meel on… tunnen, et meeles on mingid sõlmed end lahti kerinud nende viimaste nädalate jooksul. Ja ma tunnen, et mul on kergem hingata.
1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?
Ma sõin esimest korda austreid. Ma veetsin jõulud Prantsusmaal. MA KÄISIN PARIISIS. Ma käisin pereteraapias. Ma aitasin korraldada suurkontserte The Weeknd ja Depeche Mode.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Üle mitmete aastate (no julgelt 15 aastat olen seda lubanud) jõudsin ma lõpuks Pariisi. Tõsi, ma ei ööbinud seal, aga ma nägin ära kõik põhilise – Triumfikaared ja Champs-Élyseés, Eiffeli torni ja imelised vanalinnahooned.
Lisaks lubasin enda kallal tööd jätkata ja valguse poole sammuda. Jah, oli hetki, kus ma vajusin täiesti pimedasse mülkasse, oli üks eriti valus hetk, mil ma purunesin hüsteeriliselt suisa kildudeks, aga ma olen end jupphaaval tagasi kokku lappinud. Lisaks luban tegeleda paremini oma tervisega, sest et suvel selgus, kui käest mul see tegelikult on. Õnneks eksisteerib moodne meditsiin.
Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaa! Üks übernunnundus tuli siia ilma juurde.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Oleksin peaaegu saanud öelda, et ei, kuid maale jõudes selgus, et üks armas Ronnie on läinud koerte vikerkaaremaale. Kerget käppa, armas sõber! Kuulsuste surmadest raputasid kõige rohkem Dooce’i ja Matthew Perry lahkumised.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?
Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.
6. Mis riike külastasid?
Prantsusmaad.
7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?
18.12.2023 – algas mu elu loodusmuuseumis.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Palju töiseid projekte õnnestus. Podcastikogukonnad on mul imelised. Aga vist ikka loodusmuuseumisse jõudmine on üks suurimaid kordaminekuid.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Jätkuvalt tunnen, et olen emana läbikukkunud.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Tervis, selgus suvel, oli väga-väga käest ära. Koroonas olin ka jälle. Selg on täitsa pekkis, kuid füsioterapeut on mul jätkuvalt imeline.
11. Möödunud aasta parim ost.
Mul ei meenu ühtki materiaalset asja, küll aga ehk Taylor Swifti Eras Touri filmi esilinastuse piletid. See elamus, mis ma sain ja mille sai mu tütar… See, kuidas ma olin tunnistajaks sadade noorte inimeste ühtekuuluvustundele ja hetkelistele sõpruste tekkimisele… See oli imeline.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Siki ja Alex – he ovat nyt naimisissa. Ja muidugi mu lähiring: Lisette, Heidi, Katu, Andra, Inku. Imelisi inimesi mu elus on palju ja ma olen ääretult tänulik.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Suvised pulmad. Ja paar korda olin ma elevil, sest tundus, et ma saan deidile, aga kõik need õhupallid visisesid kiirelt tühjaks.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.
iii. vaesem või rikkam? Vaesem.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2023?
Ei.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Null.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Eriti sarju ma viimasel ajal ei vaata, olen rohkem Youtube’i kolinud oma meelelahutusega. Aga kindlasti “Good Omens” ja “Doctor Who” tagasitulek olid tipphetked. Väga elasin kaasa Watcherile (Ryan, Shane ja Steven Lim) ja “Project Fear” pundile.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), ja mu voodi ümber on hunnikutes lugemata raamatuid. Aga kõige rohkem mõtlesin vist Dooce’i raamatule “Valedictorian of Being Dead”, mida lugesin vahetult tema enesetappu. See raputas mind väga. Samuti Matthew Perry “Friends, Lovers and the Big Terrible Thing”.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal jõudsid Food taas mu Spotify Wrapped esikohale, aga Taylor Swift ei olnud kaugel maas. See lihtsalt on hardcore Swiftiga kooselamise kõrvalmõju, kuigi ma tõesti armastan Swifti nüüdseks ka ise. Ta on lihtsalt geniaalne. Aga avastustest tooks hoopis esile nn TikToki-muusika. Näiteks avastasin enda jaoks Carlos Ukareda (olin pikalt veendunud, et ta on kuskilt välismaalt). Aga mu lemmik-lemmik lugu üldse, mis paneb mind pea alati nutma ja ajab ihukarvad püsti, on “If I Were a Fish” Corookilt ja Olivia Bartonilt.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Värsket hingamist, mingit suuremat sorti muudatust.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma vaatan väga vähe filme, aga sel aastal sattusin kinno päris palju. Suurima elamuse pakkus muidugi “Savvusanna sõsarad”, ma lihtsalt ei suutnud pisaraid peatada.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 39 ja tegime dinneri T1 selles supervaatega baaris. Paraku tehti seal palju vesipiipu, mis ei klappinud hästi rasedaga seltskonnas, aga jätkupidu vanalinnamüüris oli fantastiline.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks jätkuvalt pidanud pidevalt kasutama sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Nõiamoorikleidid for the win.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ausalt öeldes vist Heidi ja Lisette ja Siki kõige rohkem.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Taylor Swift takes the cake sel aastal.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu ülemöödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror. Sel aastal lisan siia veel Laura Mallene paar päeva tagasi avaldatud artikli kiriku kaitse all toimuvast perevägivallast. Sees ikka räigelt kihvatas.
34. Keda igatsesid?
Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Uusi tuttavaid oli küll, aga vist kõige lahedam oli päriselus näha neid tuttavaid esimest korda, kes on olnud tuttavad läbi ekraani või podcastimaastiku juba mõnda aega.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2023 õpetas.
Ütle hästi. Kui sa märkad midagi, mis on ilus või hea, siis ütle seda. Loo maailma nii palju positiivsust, kui sa vähegi suudad.
Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.
Kui ma sain korraks hingata
Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.
Üks aprillipäev ja -õhtu
Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.
Kolm kõige sitemat hetke 2022
Hingetuks röökimas
Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.
Sügistalv
Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.
Luupainajad
Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2023
Pariis
See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.
Usu
Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.
Kannata
Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma enam ei alusta köögiremondiga.
Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.
Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022
Aasta kassipoeg: Naaskel!
Aasta ellujääja: Nele
Aasta elupööraja: Lisette
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.
Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!
1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?
Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?
Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.
6. Mis riike külastasid?
Soomet, Saksamaad.
7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?
2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma kukkusin läbi emana.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.
11. Möödunud aasta parim ost.
Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.
Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Paksem.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Õigel ajal osanud peatuda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2022?
Jah.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Uut kööki.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Ikka vana hea nõiamoorikleidid.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lootus paremast tulevikust.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.
34. Keda igatsesid?
“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.
Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.
Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.
Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).
Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.
Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).
Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!
Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.
Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!
Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.
Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.
Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…
Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀
Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.
Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?
Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.
Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.
Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.
On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!
Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?
Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?
Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?
Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?
Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?
Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?
Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?
Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?
Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?
Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”
Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?
Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.
