Mulle meeldib numbrimaagia. Näiteks kui ostsime Nõmme korteri avastasin ma, et jagame samu maja- ja korterinumbreid Naabrinaise Nõmme korteriga.
Ma olen alati oma õnnenumbriks pidanud number 11. See on minu ja Siki sünnikuupäev. 1+1=2, mis on ühtlasi veebruar. 11 on kuidagi harmooniline, see number on ILUS.
Ja ausalt öeldes ei oska ma isegi põhjendada seda kõike rohkem. Lihtsalt… Number 11-l on minu elus eriline koht.
#11. Number 11
Kunagi meeldis mulle end iseloomustada lausejupiga “see tšikk, kes koguaeg naerab”. Ma mäletan aegu, kui me Birxu ja Tannuga olime lahutamatud. Kui me istusime enne Birxi tööd “peata naise” pubis, sõime kalasuppi, jõime lattet ja hirnusime nagu segased.
Ma igatsen neid aeg vahepeal, samas on see kõik kuidagi väga kaugel. Jessas, kümme aastat tagasi, vaat et.
Aga senini meeldib mulle end ümbritseda inimestega, kellega suudan ma tundide kaupa naerda rõkata. Näiteks nagu tol korral Naabrimehe sünnipäeval…
On raske ette kujutada, et paljude inimeste jaoks pole naer üldse midagi igapäevast. Heh, isegi mulle ju pole. Ja ikka meeldib mulle end pidada pigem rõõmsaks inimeseks. Hoolimata sellest, et poole ajast võitlen ma pideva tahtmisega lihtsalt nutta.
Sõbrad, naergem!
#12. Naer.
Teadupoolest kutsun ma oma juukseid tiitudeks, sest mulle tundub, et neil on mingi oma ühiskond, oma valitsus ja riigikogu, kus peamiselt võetakse vastu otsuseid välja näha nõmedad. Võibolla on see osa mingist suuremast plaanist, ma ei tea.
Igal juhul oskan ma tänulikult hinnata neid päevi, mil on heade juuste päev. Eriti selgelt on seda näha sirvides fotosid. Kuidas ma suudan kahel järjestikusel päeval välja näha absoluutselt erinev. Ühelt pildilt vaatab vastu täitsa asjalik naisterahvas (iu kui rõve sõna), teisel aga silla alt välja roomanud crack whore ja isegi mitte see lahedat tüüpi crack whore (vt ka Helena Bonham Carter), vaid pigem selline õnnetu, kellele tahaks pakkuda sooja suppi ja raha juuksuri jaoks.
Praeguseks on mu juuksed saavutanud järjekordselt seisundi, kus nendega on võimatu midagi lahedat teha. Oli üks või kaks päeva, mil nad olid täpselt õiges pikkuses.
Ohjah.
Hakka või mõtlema, et kasvtakski välja jälle…
#13. Heade juuste päev
Ma ei tea, kes tuli sellise geniaalse asja peale nagu seda on pomelo aretamine, aga ma tahaks talle saata tänukirja.
Mul on puuviljadega veider suhe. Üldiselt pean ma end sundima neid sööma, sest ma pole kuidagi millegi muu kui arbuusi söömist hästi ära õppinud. Kui kasuisa töötas puuviljalaos, oli meil kodu puuvilju täis, kõik kadestasid meid, kuid mina ei osanud rõõmu tunda muust kui arbuusidest.
Ja siis ükskord mõned aastad tagasi otsustasin ma proovida pomelot ja olen siiani armunud.
See on ideaalne vili. Parajalt hapu, mõnusalt suur, piisavalt nokitsemist, tõenäoliselt tervislikum kui kommikott. Hoiab ära õhtuse võileibade näkitsemise, täidab C-vitamiiniga ja isegi Mila on hakanud pomelot armastama. Seega on talle siin kalendris auväärne 14. koht garanteeritud.
#14. Pomelo
Alguses tahtsin ma siia kirjutada “nädalavahetus”, aga siis mõtlesin ümber. Nädalavahetused on küll hirmus toredad, aga kaotavad vaikselt oma võlu, kui sa töötad: a) kodus, b) väikese lapse kõrvalt ja c) põhimõtteliselt kogu aeg.
Seega…
Minu jaoks on praeguses eluperioodis palju mõnusamad vabad päevad, mis juhtuvad ootamatult. Töö on tehtud, laps hoius ja arvel raha, et kohvikusse minna?
Andke ainult tuld.
#15. Vaba päev.
Ma armastan keelt. Ükskõik mis keelega ka ei oleks tegu, ma armastan seda, sest see on keel.
Ma ei mäleta, millal oli esimene hetk, kui ma tundsin, et valdan inglise keelt nii hästi, et teha keeleväänamisnalja, kuid see on fantastiline tunne. Vallata võõrkeelt nii hästi, et saad seda väänates nalja teha.
Teadupoolest ei usu ma ei gravitatsiooni ega evolutsiooni (ei, ma pole ka kreatsionist), aga keele areng on ikkagi fantastiliselt hämmastav. Mulle meeldib sõnade üle mõelda, arutleda, neid käänata ja väänata ja vaadata, mis välja tuleb. Segada keelt mõne võõrkeelega, segada eesti keelt võõrkeelele omaselt.. See on oosõm.
Ma mäletan, et kunagi kiitsin kuskil sotsiaalvõrgustikes mojitot ja (peaaegu) karske tuttav sai kurjaks ja vihjas, et vähem alkoholi oleks igatpidi kasulikum.
Noh, eks ta oleks muidugi, aga kas te olete saanud kunagi maailma parimat mojitot?
Mojito point on minu jaoks selles, et tegu on täiusliku kokteiliga. Täiuslik on ta ka selles mõttes, et mojito ei pea sugugi olema valmistatud rummiga, et maitsta imeliselt.
Ma oskasin teha maailma parimat mojitot sel suvel, mis lõppes rasedusega. Täna? Mul on küll sügakülm mojitolille (=piparmünt) täis, aga mojitod ei tule ikka enam välja…
#17. Mojito
Üks mu lemmikumaid asju maailmas on bassein. Ma mäletan, kuidas käisime selles Annelinna vene koolis õhtuti ujumas, sest klassiõe ema töötas seal ja sai meid teinekord lasta täitsa üksinda baskasse, nii et me lasime tuled ära ja ujusime pimedas.
Olen hiljem sellist imet kogenud ainult Otepääl Bernhardis, kus mõned basseinid hämaras olid. Senini poeb kõhtu mõnus soe tunne, kui mõtlen pimedas ujumisele. Miks peavad ujulad alati nii võõrikvalged olema?
Oh, ja no muidugi ei tasu unustada kõiki neid armsaid Eestimaa mülkaid, kuhu saab suvel pea ees sukelduda, natuke hirmuseguselt mõelda Loch Nessile ja asjadele, mis võivad jalust kinni võtta, kuid siiski on see midagi mõnusat. Alasti öösel/pimedas ujumine rokin.
#18. Alasti öösel ujumine
Liisile ei meeldi lõunauinakud. Kohe üldse mitte. JR on ka alati olnud uinakute vastaline, öeldes et need teevad teda kuidagi vatiseks ja uimaseks.
Mina olen alati, nii kaua kui ma end mäletan, nautinud lõunauinakute tegemist. Ja nüüd, kui lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil Milagi lõpuks normaalselt päeval magab, naudin ma neid eriti.
Noh okei, enamikul päevadest olen ma sunnitud uinaku ajal tööd tegema, aga kui ma suudan oma asju piisavalt hästi sättida, siis saan ma koos Milaga lõunauinakut teha. Ja teate mis?
See on lihtsalt imeline.
#19. Lõunauinakud
Mulle nii väga õudselt tohutult vägaväga meeldivad punased tuled.
Ma vihkan kiirustamist, kuigi minu koleerilise loomusega ja sündinud prokrastineerimisvajadusega elan ma peamiselt kiirustades. See ei tähenda, et ma teisiti valiks, kui võimalik.
Niisiis püüan ma teadlikult vähem kiirustada. Püüan alustada projekte kohe, kui neist juttu on, mitte viimasel minutil. Püüan minna kodust välja võimalikult suure ajavaruga, et valmis olla tite pirtsutusteks, auto lagunemiseks, printsi valgel hobusel saabumiseks, miljonivõiduks – kõigiks asjadeks, mis võivad minu teele sattuda ja viivitusi põhjustada.
Ja kõige mõnusamad hetked teel kuhugi on need hetked punase tule taga. Eriti tajub seda sellise ilmaga nagu täna – liiklus on pingeline, nähtavus sitt ja ainus hetk, kui sa päriselt RINGI VAATAD, on see hetk punase tule taga. Ja mitte ainult autoroolis. Ka kõndides hoiame sageli nina maas ja taipame enda ümber kiigata neil hetkil, mis punase fooritule taga veedame.
Punased tuled on minu maailmas alati teretulnud.
#21. Punane tuli