Blogiadvendikalender.

On aeg selle blogiadvendikalendri otsad kokku sõlmida.

Mõtlesin väga kaua, mida ma võiksin panna esimesele kohale. Armastus? Inimesed? Elu? Vabadus? Sõprus?

Kuigi kõik need asjad ja mõisted väärivad esikohta, tundus ükskõik milline neist klišeena, ärakasutatud ja väsinuna.

Lõpuks jõudsin ma järeldusele, et kõige-kõigem asi siin maailmas peab olema hing. Hingega tehtud asjad. Hingega armastamine, hingega hingamine, hingega minemised ja tulemised, hingega kingitused, hingega looming, hingega töötamine, hingega lõbutsemine, hingest ja hinge tagant ära andmine, hingesugulased ja hinge võtmine, hingest andmine, hingega elamine.

Hingeminevaid pööripäeva- ja aastavahetuspidustusi!

#1. Hing

Blogiadvendikalender.

Üllatusi on muidugi mitmesuguseid. Tõenäoliselt jagunevad nad täpselt pooleks – pooltel kordadest üllatud sa meeldivalt, pooltel ebameeldivalt. Aga ometi, isegi kui sa üllatud ebameeldivalt, on elu ilma üllatusteta kohutav ette kujutada.

Milline elu see oleks, kui sa ei kohtaks oma teel ootamatusi? Kui igav võiks olla elu, kus pole ühtki üllatust, ühtki ahhaa-momenti, ühtki hinge-kinni-hoidmist, ühtegi erutusvärinat, ühtegi pabinat, ühtki üllatussünnipäeva, mitte ühtki ootamatut küünlavalgusõhtut, mitte ühtki päkapikult saadud šokolaad saapas, mitte ühtki ootamatut inimest, kes su ellu nii palju päikest lõpuks toovad…

Mis elu oleks ilma üllatusteta?

#2. Üllatused

Blogiadvendikalender.

On midagi suurepärast kirjas, mis on sinule mõeldes kirja pandud ja sulle kirjutatud. On erutav mõelda, et kusagil on see üks inimene, kes mõtleb su peale. Kujutleb, kuidas sa seda kirja loed. Võib-olla kuulis ta sinu häält enda peas, kui ta neid sõnu kirja pani, kujutledes, kuidas sa neid hiljem loed. Võib-olla ta ootab väikese erutusvärinaga, mida sa vastad. Võib-olla on sellesse kirja peidetud eriline sõnum. Võib-olla loed sa seda üht lõiku hinge kinni hoides ja ta loodab, et nii läheb. Ning kui sa hiljem seda ütled, ohkab ta kergelt. Sest seda ta ju lootiski.

Kirjad on igal kujul suurepärased. Olgu nad paberil ja käsitsi kritseldatud, olgu nad vaid postkaardi tagaküljel paaris reas. Olgu nad pikkades keset ööd kirja pandud e-mailides. Kirjade saamine on alati midagi väga erilist. Isegi kui sa seda alati meeles ei pea, olen ma kindel, et tegelikult mõtled sa sama, hinnates iga kirja, nii lühikest kui pikka.

#3. Kirjad

Blogiadvendikalender.

Võib-olla meeldivad mulle raudteed samal põhjusel, miks mulle meeldivad lennujaamad. Lubadus. Ootus. Uued algused. Lõpetamised. Algused. Põgenemine. Leidmine. Hüvastijätud. Tervituskallistused.

Rääkisin hiljaaegu ühele sõbrale erinevatest kordadest, kui ma olen (peamiselt Stanstedi) lennujaamades maganud. Kui ma neid kordi meenutasin, tundsin hinges jälle seda ootust ja ärevust, mida lennujaamad – see potentsiaal, mis neis peitub – minus tekitavad.

Ja samas mäletan ma, et Tenerifelt tagasi tulles elasin ma üle ühe hulleima ärevushoo, mis mind iial on tabanud, kui me läbi äikesetormi Riias maandusime. Ja kuidas ma iga kord püüan unustada väikest tõsiasja, et mul pole absoluutselt õrna aimugi, kuidas me kõik õhus üldse püsime.

Ometigi… Lennujaamad on lihtsalt midagi imelist. Segadusseajavad, suured, natuke hirmutavad ning täis nii palju emotsioone, lõppe ja alguseid.

#4. Lennujaamad

Blogiadvendikalender.

Kui ma hakkasin millalgi 5-6 aastat tagasi endale päris oma kodu otsima, oli raudtee lähedus üks faktor, üks olulisemaid, mida korteriotsinguil arvestasin. Esimesel ööl Nõmmel ööbides kuulasin ja tundsin, kuidas öine kaubarong aeglaselt, aga järjekindlalt mööda ragistas. Rongid. Rongid peavad olema.

Ma armastasin metroid enne, kui olin ühegagi päriselt sõitnud. Ma ei tea, mis see on, aga pöörastel kiirustel mööda pimedaid tunneleid kihutavad metroorongid on midagi vapustavalt erilist. Uskumatu, mille peale inimesed on tulnud! Puurime maa alla tunneli, paneme rööpad ja sõidutame inimesi suurtel kiirustel edasi-tagasi! Fantastiline!

Ma isegi eelistan tööle sõita kõigepealt rongiga, siis trammiga ja siis veel poolteist kilti jalutada ja võtta selleks 20-30 minutit kauem, aga vähemalt olen ma sõitnud rongiga!

Raudteedel on minu hinges väga oluline koht. Ja ma isegi ei oska seletada, miks.

#5. Raudteed

Blogiadvendikalender.

Ma pole viimasel ajal palju oma tõusudest ja mõõnadest kirjutanud. See on mingil määral teadlik valik, sest mul on nii palju muid asju ja suhteid ja… noh, asju, mida analüüsida, mille kallal obsessida, mille eest peituda, mida oma peas nämmutada ja nämmutada… Et kõik muu on kusagil tagaplaanil, kaasa arvatud mu enda kaine mõistus.

Aga sel päeval, kui ma EMOs absoluutselt iga inimesega, kes mulle teele jäi, vestlustesse langesin, elulugusid teada sain ja nalja viskasin – sel päeval adusin ma lõpuks ilmselget. Üle pika aja on taas mul laineharjal sõit käes ja see on faking fantastiline!

Laineharjal sõitmine on on oosõm ka mittemetafoorilises mõttes. See tunne, kui sa esimest korda saad püsti purje ning ei käigi kohe pikali. See tunne, kui sa hetkeks tajud, kui väga mõnus oleks täie auruga kihutada mööda laineharju, kalipso tihedalt ümber keha, silmad soolasest veest kipitamas…

Laineharjade juures on ainult üks mitteoosõm asi. Harjale järgneb pea alati langus… Aga kas oskaksime me ilma languseta harja hinnata? Ega vist…

#6. Laineharjal sõitmine

Blogiadvendikalender.

Dakil on mingi seksi paradigma, ütles kunagi üks mu kursavend. Mul vist on jah. Ma ise olen aastate jooksul jõudnud järeldusele, et seks ei ole lihtsalt mulle nii oluline kui ta võiks olla. See kõlab segaselt ja ei väljenda täpselt päris seda, mis ma mõtlen… Aga las ta olla praegu.

Seks on muidugi ka üks ääretult oosõm asi, aga temale ma eraldi punkti ei pühenda, sest seksist kui aktist palju mõnusam ja tähtsam on minu jaoks suudlus. Eriti esimesed suudlused… Mõrkjasmagusad, erutavad, täis lubadusi, võimalusi, tulevikku. Püüad suudluse põhjal ennustada, kas suhtel on tulevikku. Püüad ennustada, aru saada, kas see on ainult ajukeemiakokteil või on see midagi tõelist. Ja siis püüad mikrosekundi jooksul lahti mõtestada, mis on “tõeline”…

Ja siis unustad hingata.

#7. Suudlused

Blogiadvendikalender.

Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju.

JR ikka ütleb, et kodutus on minu peas. See on ilmselt mingil määral tõsi. Paljud asjad on ainult minu peas – kodutus, depressioon, paranoiad, üksildus. Ja samas nad pole ainult minu peas. Aga mitte sellest…

Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju. Päev enne aasta viimast päeva seisime me tühjas jahedas korteris ja ma mäletan end mõtlevat: “Mis siis kui…” Mis siis kui kodutunnet ei tulegi? Mis siis kui me oleme teinud suure vea? Mis siis, kui…

Aga nii ei läinud. Kodutunne süveneb iga sekundiga, mis ma siin olen, suureneb iga sekundiga, mis ma siin ei ole. Korter on peamiselt kaos, miljon poolikut tööd, aga see pole oluline. Küll jõuab. Küllap ma jõuan.

Sest ma olen kodus.

#8. Koju jõudmine

Blogiadvendikalender.

Üks mu elu kirkamaid elamusi on Foo Fightersi kontsert eelmisel aastal Helsingis. Ma püüdsin tookord sõnadesse panna, kui võimas ja hinge raputav see kogemus oli, kuid ei suutnud.

Mõtlesin sellele sel aastal, kui ootasime kerges vihmas Red Hot Chili Peppersi lavale tulekut. Et lemmikbändide laivkontserdid on natuke nagu narkootikum. Kõhus keerab ja sügeleb, liblikad plaksutavad tiibu, pea käib ringi, kõrvus sumiseb. Ja see hetk, kui käib avaakord, kui sa näed neid nii tuttavaid kujusid, keda sa kunagi varem tegelikult kohanud pole, lavale tulemas. Sa unustad hingata. Liblikad peatuvad ja plahvatavad siis soojaks tulekeraks, värinaks selgrool, peapöörituseks, südamepöörituseks. Kõik on pahupidi.

See kestab vaid sekundi, kaks. Edasi on lihtsalt kõik nauditav. Aga mitte enam selline löök nagu avaakord.

Vaimustav.

#9. Lemmikbändi kontsert

Blogiadvendikalender.

Ma olen hakanud palju tantsima. Seejuures on mul ikka veel lahti lasta tundest, et ma ei oska seda hästi ja et ma näen välja naeruväärne. Miks ma seda ei suuda? Kui mind vaatab ainult Mila ja kuigi ilmselt tema jaoks on kogu maailm üsna naeruväärne (et saada sooja tuleb tuppa teha lõke? No vabandage väga!), näen ma tema silmist, et ma olen hoopis vahva. Sest ta hakkab minuga koos tantsima, seda samuti oskamata, samamoodi vahva ja naeruväärne välja nähes.

Vahel ta tuleb ja võtab mul käest ja veab keset põrandat: noh, tantsi nüüd! Ja me tantsime, tema kergelt põlvi nõkutades, vahel moshime koos peadega kuni hakkame tuikuma ja naerdes pikali viskame.

Ma armastan meie spontaanseid tantsupidusid üle kõige maailmas.

#10. Spontaansed tantsupeod