Tag Archives: being a smartass

harjutusi algajale kinnisvaraspetsialistile

hoomamatu 12 kommentaari

Ma olen omale oma pesa igatsenud ei-tea-kui-kaua. Aastate jooksul on igasuguseid ostuplaane mõtteist läbi käinud, tegudeni pole jõudnud. Küll on olnud rahamured, küll elukorralduslikud teadmatused. Aga otsinud olen ma siiski. Tõsisemalt hakkasin selle teemaga tegelema aasta tagasi siia karbikesse kolides ja olen vahelduva eduga kinnisvaraturul silma peal hoidnud.

Praegu olen ma muidugi kohati täitsa õnnelik, et midagi siduvat veel pole, sest täna on mul hoopis teised tahtmised kodu osas, kui näiteks veel aasta tagasi. Nüüd on ääretult oluliseks muutunud see, et ma saaksin omada pisikest aianurka, kuhu mitte ainult maitseainepeenar rajada (see unistus oli varemgi), vaid kuhu ma saaksin muretult lapse magama lükata. (Mitte et ta vankris magaks, aga siiski!) Seega on praeguseks tulnud täiesti kõne alla elamine esimesel korrusel, mida ma varem ettegi ei kujutanud. Nüüd aga, pärast poolt aastat vankri ja turvahälli treppidest üles-alla tarimist, arvan ma hoopis teisti.

Ehk siis kui varem oli oluline see, et oleks rõdu ja vann, siis nüüd olen vaimustunud terrassi-ideest. Vann peab siiski olema – või vähemalt võimalus see kunagi paigaldada. Ja kui vanasti unistasin ma metsade vahel elamisest, siis mõte kaasnevast logistikast, nüüd, kui on titt, tundub täiesti vastuvõetamatu. Ja ma tõesti ei tahaks, et Mila elaks elu, kus ta peab kell 5 või 6 ärkama, et kella 8ks linna kooli jõuda… Eriliselt irooniline on see, et esimesed kolm aastat näed sa kohutavalt vaeva, et titte magama õpetada ja siis terve ülejäänud elu ajad teda varakult üles…

Olukord kinnisvaraturul on nutune – meiesuguste low budget ja mitte eriti kuldsete kätega inimeste jaoks. Oh, kui oleks kuldsed käed, siis on võimalusi sitaks! Meie kasuks räägib see, et me EI PEA kohe sisse kolima ja teoreetiliselt saaksime me osta remonti vajava koha ja seal vaikselt majandada. Meie kahjuks räägib see, et mina olen kannatamatuse tippnäidis ja Abikaasa ei ole suuremalt vaimustunud meeletutest ehitustöödest. Vot oleks meil selline remondieelarve, et saaks palgata oskajad mehed unistusi ellu viima, siis poleks eriti probleemi. Eelarve aga on, nagu juba öeldud, üsna väike. Kui mul oleks sügisel töö ootamas, siis ehk oleks suurem, aga tuleb valmis olla stsenaariumiks, kus ma pärast emapalga lõppemist ei saa kohe tööd ja jään koju sporaadiliselt tööotsi tegema.

Positiivsena saab siiski järgmisel aastal läbi minu enda laenukoormus, mis tähendab, heh, et ma suudaksin kodulaenu aasta pärast ka töötuna maksta (see oleks umbes sama koormus, mis mu laenud praegu).

Aga kinnisvaraturg… Oleme praeguseks päris mitut kohta vaatamas käinud. Lihtsalt võib kokku võtta asja nii. Kui me tahame palju ruutmeetreid odava raha eest, peame me NIIKUINII olema valmis suuremateks või väiksemateks ehitustöödeks. Tavaliselt suuremateks. Kui me tahame kohe sisse kolida ja mitte ise ehitada, saame me väga vähe ruutmeetreid.

Ja issake, mul on nii kopp ees kinnisvaraportaalides surfamisest! Mul tuleb juba allergia, kui ma mõnd kohutavat kuulutust näen. Eriti ajavad mind naerma igasugused meelituslaused, millega ostma kutsutakse – mitte ainult kinnisvaraäris, vaid eriti kohtab seda osta.ee-s. No ma kohe lähen närvi, kui ma näen mõnd vigases grammatikas lisatud lauset: “Ilus ja huvitav asi!” või “väga armas ja ilus…” või “hubane pesake”. Kui ma mingit konkreetset asja otsin, siis lastagu mul endal otsustada, kas see on “ilus ja huvitav asi” või “armas ja nunnu”. Eriti ajab mind närvi, kui need epiteedid on lisatud pealkirjareale. Sinna, kus peaks olema kiire ja informatiivne kirjeldus asjast, mida müüakse. Sest kui ma näiteks otsin osta.ee-st bodyt, siis on väga raske saja vastuse hulgast midagi aru saada, kui pooled neist teavitavad, et tegu on mingi eriti nunnu asjaga. Ma näen ju seda pildilt isegi! Mida ma pildilt aga ei näe, on suurus, materjal, valmistaja.

Kinnisvaraveebis on “ilusa ja nunnu” asemel kombeks teinekord lisada pealkirjareale mingeid selliseid monstrumeid: “Majaosa Tänava nimi ÕHTUPÄIKESEGA!!! Majanumber”

No ja siis need fotod… Oi need fotod! Praeguseks olen ma juba õppinud lugema kinnisvaramaaklerite salakeelt. Ehk et kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi – näiteks suur majaosa Nõmmel, odava hinnaga – siis see ongi liiga hea, et olla tõsi. Näiteks puudub selle suurel majaosal Nõmmes köök, küttesüsteem, vannituba ja sa pead ise endale välisukse ehitama. Sellisel puhul on targu need olulised asjad kuulutuses mainimata jäetud, lootes – õiglaselt – et kohale tulles võlub juba koht nii palju, et asi, mida sa eelinfot teades kaalunud polekski, tundub nüüd järsku tehtav.

Maaklereid on ka igasuguseid. Enamasti on nad viisakad ja mitte eriti pealetükkivad, kuigi peaaegu keegi ei saa aru, miks ma eelistan meilitsi suhelda ja neile kohe oma mobiilinumbrit ei anna. Kuigi nüüd mul pole enam vaja karta võõraid numbreid (sest ma pole kuskile enam midagi võlgu ja viimasel ajal pole ka väga suurte sittadega hakkama saanud), siis alati, kui ma oma reeglit murran ja võõra numbri vastu võtan, pakub keegi mulle müügiks tolmuimejat või jänesesarveõli. Seega – no thank you, ma eelistaks inimestele, kelle sissetulek sõltub müügist, endasuguse patoloogilise jah-ütleja telefoninumbrit mitte anda.

Aga mõni maakler on ka ikka väga häbematu. Üks näiteks ei tulnud ise kohalegi (kuigi mõistsin ta vabandust), kuid saatis juba päeval pärast vaatamaskäimist kirja: “Kuulsin omanikult, et teile meeldis, panin siis esmaspäevaks notariaja!”

Su. Per.

Peamiselt on aga korteritega nii, et ma otsin ikkagi seda õiget TUNNET. Ühes kohas ma selle tunde saavutasin, aga kahjuks on see asi, mida tahaks MINA, mitte aga Abikaasa ja mulle räägitakse, et suhe koosneb kompromissidest, seega ma olen sellest kohast praeguseks loobunud. Nimelt – mul on alati olnud unistus mingi vana koledik hubaseks pesaks ehitada, oma kätega kõik välja valida ja paika panna… Abikaasal on unistus jõuda valmis koju mõnulema. Ja kuigi ma oma unistustes olen suur ehitusmees ja sisekujundusspets, siis mind pidevalt ümbritsev kaos on tõestanud, et tegelikult see nii päris pole. Samas ei ole ma lootust jätnud ning kujutlen, et see kompromiss, mille me tegema peame, sisaldab endas siiski ka natuke renoveerimistöid ja oma käe järgi sättimist… Mis ongi hetkel väga reaalne, arvestades turgu ja meie eelarvet.

Niisiis, otsingud jätkuvad. Unes näen kortereid ja vannitube, kinnisvaraveebid aga näevad jätkuvalt minu ip-aadressilt igapäevaselt külastusi.

Või siis me mingil hetkel loobume ja vaatame mõne aasta pärast uuesti. Sest siis on kindlasti juba teised lood ja tegemised, jumal teab, mis linnas või riigis me sel ajal elame, arvestades Abikaasa tööd…

OEH.

 

õunatüdruk

hoomamatu 14 kommentaari

Huvitaval kombel – või mitte nii väga huvitaval – ei ole ma viimasel ajal enam FBst teateid saanud, kui keegi muga seal suhtleb. Häbiväärne möödalask mu poolt, et ma uuendustega kaasas ei suuda käia. Noh, igal juhul. Tikker ja Evu nõudsid nimelt, et ma oma uuest arvutist räägiks ja kõikidest blogivõlgadest, mis mul on, on see ka tõepoolest õhus veel. (Lisaks Kindle’ist peaks veel rääkima, võlgu on veel kaks “Tere, Daki” rubriigi asja… Ma ausalt püüan nüüd lähipäevil ära teha!)

Ühesõnaga, minust sai mäkipede.

Juhtus nii, et mu ülinumps Samsung N150 osutus minu vajaduste jaoks siiski natuke liiga väikseks. Ta on küll ilus, aga võimsust eriti pole. Samas, kas netbookidel peakski olema? See sobis hästi kaasasvedamiseks ja tekstitöötluseks, aga mina ju tahan photoshoppida, sarju-filme vaadata, kaheksat tuhandet täbi korraga lahti hoida jne. Ja kuigi Samsung oli ÕUDSELT ILUS, oli ta siiski säästupill. Ma päriselt ei saa aru, miks poodides ILUSAID arvuteid nii vähe on?! Miks peavad kõik sülarid olema koledad mustad või hallid?

Septembri alguses sain ma natuke suurema summa raha ja ma otsustasin teha südame kõvaks. Isa hoidis Milat, mina sõitsin Kristiine keskuse mäkipoodi ja nõutasin endale MacBook Airi. 13tollise. Viie minutiga oli ost käes ja nii lihtsalt see käiski. Ma pole elus korraga nii palju raha kulutanud ja see võttis vaid viis minutit.

Kõigele eelnes muidugi pikk kahtluste-kõhklusteperiood. Küsitlesin oma mäkiomanikest sõpru ja uurisin hilistel öötundidel, silmad krõllis peas, et mis selles mäkis siis nii erilist on.

Tänaseks ma ei tea ikka veel, mis temas nii väga erilist on. Kõik on teistmoodi. Paljud asjad – näiteks skrollimine – on tehtud selliseks, et ma ei saa aru, miks keegi varem selle peale tulnud pole! Sisuliselt on touchpadiga võimalik ekraani kerida sama loogikaga, nagu puutetundliku ekraaniga telefonidel (ja, ma eeldan, et ka tahvelarvutitel). Puudub igasugune installimine, kui asja alla tõmbad, siis see kohe ongi olemas. Segadusse ajab see, et nii palju erinevaid võimalusi on, kuidas arvutit oma käe järgi sättida (tuletagem meelde, et win7 starteril ei lubatud kasutajal isegi taustapilti vahetada). Kartsin, et eraldi nõuab harjumist Ctrl klahvi puudmine ja Command klahv, aga eksisin. Sellega harjumine läks kõige valutumalt. Valulik on praegu neid erinevaid shortcute meelde jätta, mille jaoks Windowsi arvutitel eraldi nupud olid. Mõnes mõttes on tõesti mugavam, kui klaviatuur on väiksem ja “prügivabam”, sest nii paljusid asju annab ju shortcuttideks teha. Aga, ma kujutan ette, et igaühele ei meeldi hakata asju pähe õppima, kui ta uue arvuti saab. Paljud kasutajad tahavad delete-nuppu ja mismõttes peab meelde jätma, et delete=fn+backspace?!

Minu jaoks on häiriv peamiselt see, et ma ei tunne seda süsteemi. Winiga teadsin ma täpselt, millised programmid on üleliigsed ja mille võin ma kohe maha lasta. Ma teadsin, kus nurga taga on peidus kõik need väikesed asjad, mida mul asjade enda käe järgi seadistamiseks vaja on. AGA. Ma olin seda kõike saanud ka… 15 aastat õppida. Ma arvan, et kui natuke aega anda, siis saab mulle ka Mac sama selgeks.

Häirivaid asju on veel, näiteks Finderis (mis on siis mäki kaustahaldur) puudub cut ehk lõikamise võimalus. Ma liigutan igapäevaselt faile kaustade vahel ringi ja ERITI TÜÜTU on see, et peab tegema kopi, siis sihtkaustas paste ja siis pead veel TAGASI minema, et originaalfailid ära kustutada. Totaalselt jabur. See võib saada peamiseks komistuskiviks minu ja Mäkinaatori suhtes.

Veel saabus üllatusena fakt, et mu suht uus kõvaketas mäkiga ei ühildu, kuigi ma SPETSIAALSELT küsisin seda iDealist enne ostmist. Seda oleks võinud küll mäkipoe töötaja teada, et NTFS ei ühildu. Nüüd peangi uue kõvaketta ostma, sest mul ei ole võimalik kuskile 1T andmeid kopeerida, et kettale format teha ja ta mäkile sobivasse süsteemi teisendada. Oh well. Nagu meil vähe neid juhtmeid ja värke siin ei vedeleks.

Ka ei ole ma veel jõudnud iWorksiga tööd teha ehk siis ma ei oska kommenteerida, kuidas mina ja tekstitöötlus siin läbi hakkame saama. Eriti siis, kui on vaja kiirel toimetamisperioodil vahetada kommentaaride, paranduste jne tekstifaile erinevate autorite (ja opsüsteemide) vahel. Seda kardan ma kõige rohkem, et mingid asjad ei ühildu. Nojah, siis on alati mul võimalus ju osta või varastata Office Macile. Aga kuna ma üldse pole tööd teinud lähiajal (peaks vist), siis jah, see ootab veel ees. Avasin praegu korraks ühe toimetamisel oleva faili ja tõmbas silme eest kirjuks. Jah, tuleb kõvasti ümber õppida mingeid spetsiifilisi asju…

Henrik muide kirjutas Digis just, et MacBook Air on parim sülearvuti, mis praegu turul saada. Kipun temaga nõustuma, kuigi mul võrdlusvõimalust vähe. Mänge ma ka veel pole proovinud mängida, aga kõik need väikesed (aga kohati ressursinõudlikud) pisiasjad, mida ma päevade jooksul arvutis teen, on ta kenasti välja vedanud.

Mäkinaator on kerge ja õhuke. Ta on kiire. Ta on vaikne. Ta on erakordselt ilus, pärast seda, kui ma Etsyst talle decalid peale tellisin. (Ühed tellisin veel, kui need ära kuluvad.) Ta ei ole väike (mõttes, et ta on ikkagi 13 tolli) ja teda ei ole mugav kaasas vedada, aga selleks on mul Samsung ju olemas, kui elu peaks veeretama kunagi sellise vajaduse. Ta ekraan on selge ja suurepärane. iTunesi süsteem on kohtlane (mingi muusika kopeerimine jm jamad), aga hallatav, pealegi olen iTunesiga harjunud, sest kasutasin seda ennegi iPodi jaoks.

Tundub, et üldiselt saame me hästi läbi, natuke vajab veel kogu see värk harjumist. Samas ei julge ma öelda, et ta on nüüd nii hea arvuti lihtsalt sellepärast, et ta on Apple’i toode. Ma arvan, et kui ma oleks ostnud samas hinnaklassis Microsofti toote, siis oleksin ma ka väga rahul. Omad nõksud siin muidugi on ja tegelikult mulle meeldib, et ma saan uuesti õppida ja et paljud asjad on nii teistmoodi.

Ja kui ma kunagi peaksin kellegi Windowsi-teemalise küsimuse alla vastama midagi sellist: “Osta Mac, siis sul neid probleeme pole”, siis võite mulle nurga taga peksa anda. Ma luban.

Samsung Wave II

hoomamatu 13 kommentaari

Ma olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid, et tahaks uut telefoni. Loomulikult pole mul seda VAJA, mu Nokia N63 töötab veel suurepäraselt (või peaaegu suurepäraselt), aga kuna ma olen teadupoolest tehnikapede (tech fag), siis ma ei saa midagi teha, kui mul neelud puutetundliku telefoni järele käivad. Rääkimata sellest, et N63 jookseb Symbianil, mis on aga, nagu keegi mulle FBs õigesti märkis, surnud OS. Ja lõpuks ometi on muutunud telefonid taas suureks ja kadumas on  see minitelefonide maania. N63 saigi kunagi sellepärast ostetud, et ta oli sel hetkel üks kogukamaid turul. Mulle meeldib, kui ma saan telefoni KÄES hoida ja leian ta käekotiavarustest kiirelt üles.

G+ on tänuväärt kanal, olen saanud seal kõikidele oma tehnikaküsimustele adekvaatsed vastused (vt näiteks mu viimast threadi e-lugeri teemal, mille tõttu tellisin Kindle’i ikkagi lõpuks ära) ja kui ma paiskasin õhku küsimuse iPhone’i teemal, soovitati mulle hoopis Samsung Galaxy SII selle asemel. Kuna see maksab aga päris palju, ei hakanud ma kohe uisapäisa otsust vastu võtma. Pealegi ei saa ma aru, miks SII ja selle kloon, SL teineteisest 200 euro võrra erinevad. Ehk et mul oleks kiusatus osta odavam versioon, tegelikult.

Üleüldse on Samsungi puutetundlikke nutitelefone üle mõistuse palju turul. Kuidagi läks aga nii, et ma sain prooviks Wave II (sõbralt, mitte mingilt firmalt). See erineb Galaxy telefonidest selle poolest, et selle operatsioonisüsteem pole mitte Android, vaid Bada, spetsiaalselt Samsungi välja töötatud OS. Nii et TEGELIKULT selle katsetamine ei ütle mulle, kas ja kuidas sobiks mulle SL või SII, aga väikese ülevaate saan ikkagi teha.

Wave’i peamine probleem tundubki olevat see neetud Bada. Olgem ausad, minu vajadused on ka teistsugused. Erinevalt “normaalsest inimesest” (kasutan jutumärke, sest tegelikult ma ikka loodan ise ka normaalsete hulka kuuluda) ei kasuta ma telefoni väga helistamiseks. Mulle nimelt ei meeldi helistada. Eriti ei meeldi mulle võõrastele numbritele vastata. Küll aga meeldib mulle surfata, appides tuhnida, sõnumeid toksida, pilte teha ja töödelda, Twitterit lugeda – kõike seda, mida saab vabalt teha titte toites ja vaikselt, kui ta näiteks magada üritab. See pole muidugi tite süü, selline oli mu suhe telefonidega ka varem, nüüd on ainult tugevnenud. Näiteks on kodus mul telefon peaaegu 100 % ajast hääletu peal. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui selle helisemine päeva lõikab, pealegi on uneprobleemidega tite olemasolul hääletu ainuõige variant.

Igal juhul. Sellest lähtuvalt Wave mulle väga ei meeldi. Rääkides kõigepealt riistvaralisest poolest on harjumine puutetundliku ekraaniga üsna tüütu. Nüüd olen kolm päeva toksinud ja ikka pean iga sõna üle kontrollima, sest PIDEVALT tuleb vale täht. Pealegi puudub Wave’il võimalus lisada õ, ä, ö jne tähti (või vähemalt pole ma seda suutnud leida), mis mind KOHUTAVALT häirib. Kurat, see telefon on ju tehtud spetsiaalselt Balti riikide turule (see konkreetne, mis mul käes – eelseadistatud netilehed olid nt EMT Latvia jne), on siis raske täpitähed ka lisada? No ilmselt on, aga teised ju saavad hakkama!

Teiseks peab selle aku naeruväärselt vähe. Ma olen teda pidanud igal õhtul laadima, ükskord viskas keset ööd pildi tasku. Olgu, võibolla tõesti annan talle alguses palju koormust, aga fakt on, et ma kasutangi telefoni väga palju. Ma märgin sinna kõik tite söögiajad ja neil aegadel kontrollin ka tavaliselt meili, Twitterit jne. Nii et aku pidavus on küll naeruväärne. Võibolla see lubatud 600h kehtibki juhul, kui sa ÜLDSE oma telefoni vahepeal ei näpi.

Ka mälumaht on naeruväärselt väike. Juba paaripäevase kasutamise järel teatab ta mulle, et “ressursse jääb puudu, sulge rakendusi”. Ja nii paar korda päevas. Ja nii pärast seda, kui ma olin kümnest tõmmatud appist viis alles jätnud. Ja nii samal ajal, kui mul on kahegigane mälukaart sees. Naeruväärne. Üldse jookseb ta kokku maru tihti, mis on ka tutika telefoni puhul ikka väga veider.

Kõige rohkem häirib mind aga Bada ise. Sellele on vaid ligi 500 appi (samas kui Androidile on neid mõnisada tuhat) ja enamik neist on murtud inglise keeles tehtud ja suunatud Pakistani, India jne turule. JA MITTE ÜHTEGI PARENTING APPi. On küll üks mingi, mis töötab omalaadse beebimonitorina, nagu ma tutvustusest aru saan, aga seda ei pea ma silmas. Ma pean silmas mingit normaalset appi, nagu näiteks Androidile on tehtud. Kuhu saab vähemalt toiduajad kirja panna, sest olgu ma neetud, kui ma öösel unisena mäletan, mis kell sai söödetud või kummale küljele laps tõsta tuleks. Ma ei mäleta päevalgi seda!

Puudu on palju asju, millega ma isegi Symbiani puhul suutsin juba harjuda (nt eestikeelsete uudisportaalide appid: Delfi, Õhtuleht ja PM), kuigi ka Symbianile on häbiväärselt väike appide turg, mis on siiski fiilingult parem kui Bada oma. Seda on raske seletada, Bada oma tundub nagu… keskturg, samas kui Symbiani oma tundub kui Nõmme turg. Omad võlud mõlemal, aga üks on fiilingult lihtsalt palju parem.

Ka on veebibrauser väga imelik – enamike lehtede puhul teatab, et leht on liiga suur ja sisu ei saa kuvada ja teeb seda PIDEVALT. Eriti häiriv on see siis, kui ma tahan teksti suurendada – pauhti! Jälle teade ees, vajutad OK ja leht taas väike. Võibolla on seal mingi nipp, mida ma veel leidnud pole, kuidas suumi säilitada.

Aga positiivset on ka! Ekraan on TOHUTULT hea. Millised värvid! Milline resolutsioon! Heli on selge ja hea, video puhul parem kui Nokaial. Ka kaamera on hea ja piltide brausimine on meeldiv ja põnev isegi. Igasugune massina kustutamine on lihtsaks tehtud, pead vaid tärniga märgistama (toksates), samas kui Nokial oli vaja teha läbi kolmeklikiline protseduur, et faile kustutamiseks (või saatmiseks) märgistada. Jube tüütu oli see. Ka töötab telefoni meilikastiga sünkroonimine sittakanti paremini kui Nokial, sellel ma ei suutnud kunagi kirjade allalaadimist ära oodata, hakkasingi lõpuks Gmaili appi kasutama (Badal puudub, muide). Samsungis on aga asi lihtne, mugav ja loogiline, kuigi alguses oli natuke jamamist, et teadetest “DNS tõrge” ja “Sisemine serveri viga” lahti saada.

Nii et ma julgeksin soovitada Wave’i vähenõudlikumale kasutajale, kes õudselt tahab puutetundlikku telefoni. See on tõesti ilus, kuigi suurema nõudluse korral mitte eriti funktsionaalne. Puutetundliku klaviatuuriga harjub üsna ruttu, ka on menüü ülesehitus lihtne ja loogiline. Eriti meeldib mulle avakuva mitu ekraani ja võimalus neid oma suva järgi seadistada (kuigi nt AccuWeatherit ei saanudki ma tööle!). Ta on ilus, istub käes hästi, kõnede kvaliteet on suurepärane, video- ja fotokvaliteet samamoodi. Ja kui sind appid väga ei huvita, siis ei häiri sind ka ilmselt Bada. Aga oma hinda ta minu meelest küll väärt ei ole… Ligi 300 eurot on ikka liiga palju telefoni eest, mis pidevalt tõrgub ja nii vähe võimalusi pakub. Ma testin teda natuke aega veel, aga üldiselt, ma usun, hakkan ma siiski SII või SL-i jaoks raha koguma.

Kümme asja, mida MITTE öelda noorele emale

hoomamatu 20 kommentaari

On asju, mida igale noorele emale meeldib kuulda. Näiteks: “Issand, su laps on ikka NII armas!” või “Tead, sa näed ikka ülikõhn välja!” või “Soovid sa üht mojitot?”. On aga asju, mida ükski empaatiavõimeline inimene ei peaks noorele emale ütlema, kui ta ei taha lähima pärnapuu maastrebitud juurtega vastu vahtimist saada või talle ei meeldiks mõte sellest, kuidas seesamane ema hiljem kodus lohutamatult nutab, sest ISSAND MA OLEN NII PAKS, kas sa KUULSID, mis ta ütles mulle?!

Siin on nimekiri asjust, mida ma tungivalt soovitan teil noorele emale mitte mainida. Mitte, et meil puuduks huumorimeel või me oleks peast segi, aga… Wait. Mõnedes asjades meil tõesti puudub huumorimeel (pärast nelja kuud/aastat/jne magamata öid) ja no peast segi oleme me niikuinii. Kas te siis ei tea, et koos platsenta ja lapsega väljub meie kehadest VÄHEMALT 20% ajumahust, kui mitte rohkem?

1. (ehmunud hüüatuse saatel) “Mis su kulmudega juhtunud on?!” või “Su soeng on veits… korrast ära.”

Ei tea küll, mis nendega juhtunud saab olla? Nad peavad ninajuurel konspiratiivkoosolekut lihtsalt. Ja mis juustesse puutub, siis esiteks hakkaski täpselt kolme kuu märgi pealt neid lademetes peast kukkuma ja teiseks – juuksuriaeg? Are you fucking kidding me? Ma ei suuda isegi hambaarstiaega leida.

2. (irvitava ja/või mõnitava häälega päeval suvalisel ajal helistades) “Mis, MAGASID või?! Hähähää.”

Ühtpidi sitt, kui ei saa titega koos magada erinevatel põhjustel ja siis, kui sa püüad kasutada iga võimalust, et siiski püüda magada (kui täheseis on õige ja titt teeb ka koostööd), helistab keegi ja peab heaks humoorikalt sinu unist häält kommenteerida… Keegi saab ehk naljast aru, mina küll mitte.

3. (murelikult) “Sa oled kuidagi… väsinud häälega.”

Oh ei! Sugugi mitte! Ma lihtsalt harjutan Kristliku Raadio saatejuhi proovipäevaks.

4. (justkui remargi korras) “Oi, aga beebi X juba selles vanuses…”

Jajah, ma olen kindel, et on miljon beebit, kes ongi selles vanuses juba rääkinud/ülikooli läinud/maratoni jooksnud. Kui nii ongi, siis on kindlasti mul seda huvitav teada, aga iga infokildu saab vähemalt kahtemoodi serveerida. Ka nii, et ma ei tunneks, et mind, mu kasvatust ja mu titte seejuures kritiseeritaks.

5. (käega lüües) “Äh, mis sa MURETSED nii palju. Kohe näha, et esimene laps!”

Kindlasti on mõni naine, kes on lapsest saati tittesid hoidnud, nendega igati tuttav ja talle ei tule miski üllatusena. Good for her. MINA seevastu olen titasid ainult kaugelt näinud ja nad kõik tundusid mulle enne ühe ja sama näoga ning ainus, mis ma neist teadsin, oli see, et söök läheb ühest otsast sisse ja tõenäoliselt tuleb teisest välja. Mul on raske teha nägu, et see on midagi väheolulist, mis mu elus praegu toimub. Nii et stop judging me.

6. (seltskondliku vestluse käigus) “Kas sul piima ikka jätkub?” ja/või “Mida ta sööb?”

“Piima sööb. Ja kapis peaks üks liiter olema, mis siis?”

7. (väljas pidutsedes, käes õlut nähes) “Oot, aga kas sul mitte titt kodus ole…?”

On, ja mis siis? Kas sa arvad, et ma tuleks välja, kui mul poleks tema söögi/heaolu eest hoolt kantud mõneks ajaks? Ja üleüldse, äkki toidan ma pudeliga kogu aeg, mis siis? Kas ma ei võigi välja õlut jooma tulla, lihtsalt sellepärast, et mul titt magab kodus?

8. (põlastavalt) “Kas see on… piim su pluusil?”

On üsna suur õnn, et mul üldse midagi seljas on ja et need asjad umbkaudugi katavad kõik olulised kehaosad, nii et see ümberkaudsetele solvav pole. Ole õnnelik, et ma tulin piimase pluusi, mitte aluspükste, ühe pläta ja dressipluusiga.

9. (hindavalt keha ülevalt alla silmitsedes) “Millal sa siis… uuesti trenni hakkad tegema?” või “Eks see lapsesaamine on jah… Millal siis raseduseelset kaalu oodata on?”

No esiteks juba olen ma raseduseelsest kaalust kilo kergem. See, et number on ikka 20 võrra suurem kui ma tahaks, et ta oleks, ei puutu hetkel asjasse. Mis aga trenni puutub, siis… kaks korda käisin. Proovisin. Isegi ei pahandanud Stromkal joonud bomžide õelate märkuse peale. Aga tead, mis? Mul on päevas 2-3 tundi vaba aega ISEENDA jaoks. Seejuures pole mul jaksu teha muud, kui lesida ja meelt lahutada. Küll ma sinna trenni kah ükskord jõuan. Ausõna.

10. (pärast seda, kui ma kurdan, et ma olen NII väsinud) “No aga mine ja maga siis!”

…

Tere, Daki! Mul on üks küsimus…

hoomamatu 11 kommentaari

Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.

///

Tere, Daki!

Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima.  Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt

Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…

Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.

Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…

Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”

Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.

Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.

Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.

Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.

Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.

Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.

Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.

Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.

Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.

Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.

imetamisest, vol 2

hoomamatu 24 kommentaari

Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.

Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.

Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.

Näide üks.

Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?

Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.

Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …

Näide kaks.

Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.

Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.

Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)

Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?

Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?

Piinurema ja pseudolähedus.

Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.

See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…

Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.

Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.

Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.

Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.

Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.

Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.

Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.

(appimaolenemaissandkuiveider)

 

7 tüüpi Rock Rambilt

hoomamatu 5 kommentaari

Fotokollaaž IAMXi esinemisest 18. juunil Rabarockil (telefoniga pildistatud)

Alguses tahtsin ma panna pealkirjaks “Seitse rokkaritüüpi”, aga siis sain aru, et see ei sobi. Iga Rock Rambi külastaja pole mitte rokkar ja iga rokkar ei külasta Rock Rampi. Enihuu, people watching on ju mu lemmikspordiala ja selle seekordsed tulemused on teie ees (Cracked.comi stiilis, sest ma ei suutnud vastu panna), kuigi siit nimekirjast on jäänud välja “igavamad” tüübid, näiteks gootitšikk, tsiklivend, punkar jne.

1. Ülepingutajad

Need on tsikid ja kutid (enamasti alaealised või just äsja 18 saanud), kes NII HULLULT PÜÜAVAD rokkar välja näha, aga hästi ei tule välja. Nad on kuhjanud selga mustad teksad, võrksärgi, siia-sinna pannud mõne keti, üll tõmmanud Seppäläst ostetud võltsnahast tagi, silmad värvinud mustaks ja kätte tõmmanud pätikindad. Ilmselt on nad kodus enne mõelnud: “Nii, me lähme üritusele nimega Rock Ramp. Seal on kindlasti palju rokkareid. Järelikult tuleb end nii riidesse panna, et ma teiste hulgast väga silma ei paistaks. Huvitav, mida rokkarid kannavadki?”

This is what rockers wear, right?

Ja tulemuseks on inimene, kes on kombineerinud nii imelikke asju, et see paneks isegi kõige tegijamad hipsterid punastama. Speaking of which…

2. Rock-hipsterid

Djuudid, kellel PEAVAD ees olema tumeda raamiga hipsteriprillid, sest muidu ilmselgelt visatakse nad hipsteriklubist välja. (See hipsteriklubi on midagi väga obskuurset, you’ve probably never heard of it.) Nad kannavad hipsterisärke, näiteks kirjadega “Tony the Liger” või “ATTIDUDE”.

“Whadeva… Mul oli see jänes ENNE, kui miniloomad populaarseks said…”

Neil on jalas nii kitsad püksid, et nende ema õmbleb need neile hommikul jalga ja õhtul lõigatakse nad pükstest taas välja. Nende eelistatuimad värvid on vanaroosa, kollane, oranž. Ja ometi! Tegu pole lihtsate hipsteritega! Pükstel ripuvad ketid, mõnel on silmad värvitud, teisel küüned, randmete ümber võib näha neetidega nahkribasid.

3. Kuues bändiliige

See on kutt, kes teeb näo, et ta tunneb laval parajasti esinevat bändi ja et tema ainus ülesanne on rahvast kaasa elama õhutada. Nad suhtlevad ise rahva hulgast otse solistiga, vehkides teadva naeratuse saatel käega: “Ja nüüd tuleb see bridge, ma tean küll!” Sageli mängivad nad õhukitarri, alati laulavad nad võimalikult palju kaasa (see, kas nad päriselt sõnu oskavad, pole oluline). Kui solist lavalt rahvaga suhtleb, peab Kuues Bändiliige temaga dialoogi, olles kindel, et solist just temaga räägibki.

Sest sellise märgi kandmine kaotaks poole lõbust.

Näiteks teatas Tanel Padar, et nüüd tuleb viimane lugu, esitas selle ja lahkus lavalt.

Kuues Bändiliige (kõigepealt teadvalt sõbrale): “Ah, Tannu teebki nii, küll ta tagasi tuleb!” Siis, nähes, et bänd päriselt lõpetas, karjub Kuues Bändiliige pettunult: “Kamoon, Tannu! Ole nüüd! Tule tee veel üks lugu! Tee näiteks see ta-da-da-dann, ta-da-da-dann… Tannu!” Ja siis sõbrale: “No tegelikult on Tannul kiire jah, nad peavad kohe edasi sõitma…”

Nikns Sunsi ajal oli (üks teine) Kuues Bändiliige kaevu peal, mängis õhukitarri ja noogutas vahepeal kiitvalt, kui bänd midagi tema meelest asjalikku tegi.

4. Kreisid tšikid

Nad on natuke sarnased Ülepingutajatele, ainult et nende jaoks ei ole riietus kõige olulisem. Kõige olulisem on KÕVA HÄÄLEGA kiljuda, pööraselt tantsida, rohkelt juua, võimalikult palju kukkuda ja hiljem sellega edvistada (“Kule jah, ma eile panin täiega käna, Oll mingi pani jala ette ja türa, kus oli valus, aga no siis me panime veel absinti natuke hiljem telklas ja alles täna vaatasin, et luu vist puru ikka…”).

“Ah see? Käisin eile Leigo Järvemuusikal…”

Kreisid tšikid koguvad enda ümber millegipärast teisi kreisisid tšikke ja nende tervitusrituaal näeb tavaliselt välja selline.

Kreisi Tšikk #1 (näeb tuttavat Kreisit Tšikki #2): “Jane!”
Kreisi Tšikk #2 (seisatab, tunneb ära, kisab täiest kõrist): “Kristi!”
KT #1 (veel valjemalt kriisates): “Jane!!!”
KT #2 (ja veelgi valjemalt röökides): “Kristi!!!”

Nii jätkub see mõni aeg, kusjuures kumbki ei liigu teineteisele sammugi lähemale ja nad seisavad publiku hulgas, kes üritavad samal ajal ehk kontserti või vestlust nautida. Kui nad siis lõpuks liikuma asuvad, rabavad nad üksteist metsikusse kallistusse, samal ajal ise kiljudes ja enamasti ka ümber kukkudes. Veel kreisimad tšikid isegi teinekord suudlevad omavahel. No teate ju küll, sest nad on NII KREISID!

5. Kiviparketiladujad

Need on kutid, kes on lihtsalt ääretult rõõmsad, et saavad pidu panna. See, et tegu on nime poolest rokkfestivaliga, ei ole neile üldse oluline. Neil on seljas maikad, nad on määrdunud-päevitunud ja üldiselt väga heas füüsilises vormis (kuigi võivad ehk puududa esihambad).

“Ma kuulsin, et Nihilistikrypt esineb? KUS ON MU BOCK!?”

Kiviparketiladuja on rõõmus, kuigi sageli väga purjus, aga üldiselt on ta väga sõbralik. Tundub, et võimalus pidutseda on neile lihtsalt nii suur stressileevendaja, et neid ei häiri miski. Neid ei häiri isegi see, et nad ei ole elus ühtegi laval olevat bändi varem näinud – see muidugi ei takista neil kõigile lugudele kaasa laulmast. Nad võtavad ühtviisi õnnelikult vastu Tanel Padari kui Guiseppe Perverdi Big Bändi. Tavaliselt saadavad Kiviparketiladujaid natuke väsinud olemisega, aga kah päevitunud õitsvas eas… daamid, kes ei pruugi küll Kiviparketiladujate entusiasmi jagada (“Appi, vaata, mis sellel seljas on!”), aga õlu maitseb neilegi sama hästi.

6. Ilusad Inimesed

Ilusaid Inimesi olen ma näinud absoluutselt kõikidel festivalidel, kõige sagedamini on nad muidugi esindatud folgil (sest seal saab tasuta ringi hängida). Ilusad Inimesed ei ole end harilikult terve festivali aja (ja umbes nädal või nii enne) end pesnud – äkki nad kardavad head peomeeleolu maha pesta? Nende riided on sitased (mitte lihtsalt mustad) ja räbaldunud, kuigi nad ise ütlevad selle kohta “punk”. “Punk” jutumärkides on ka nende juuksestiil, mis üldjuhul, kui on viitsitud vaeva näha, on pesemata juustesse aetud kiilakas triip ning ülejäänud juuksed on siis kelmikalt loodusliku rasu najal püsti aetud. Kui vaeva pole viitsitud näha, siis on soeng selline, nagu jumal selle loonud on – see jumal, kes ei tunnista kääre, šampooni, kammi ja muud säärast.

Ta ju sobiks ideaalselt Rohelise Lava ette Kindzmarulit jooma, right?

PS! Ilusad Inimesed pole alati “karvased” selle sõna stereotüüpselt halvustavas mõttes. Aga kõik Ilusad Inimesed haisevad nii kohutavalt, et silmist võtab vee välja. Kust nad tulevad, kuhu nad lähevad? Keegi ei tea…

7. Vanad Peerud

Vanad Peerud on nii kaua olnud rokkarid, et tätoveeringud nende kehal on hakanud juba vaikselt kuluma. Tavaliselt on tegu hiliskeskealiste meestega, nende juuksed on hallid, sageli viisakalt pöetud (sest firmajuhiamet nõuab seda), vahel on neil ees ka kelmikas Tom Sellecki vunts.

Pane talle selga nahktagi ja ongi olemas. Rinnakarvade osas pole ma samas kindel…

Nende univorm on nahk ja ainult nahk, kuigi mõned tagasihoidlikumad kannavad vaid bändisärki ja teksaseid, ilmselt tundes, et nad ei pea enam end tõestama. Vanad Peerud vaatavad üleoleva muigega noorsugu, rüüpavad vaikselt õlut (mõnikord alkoholivaba, kui õhtul vaja autoga Pärnu kanti suvilasse veel sõita) ja ütlevad aeg-ajalt selliseid lauseid: “Kas sa mäletad, kuidas 1982. aastal me koos Jansaga selle kidravõimu läbi kärsatasime? Olid ajad…”

Vanad Peerud, kes on natuke nooremad, on tulnud festivalile koos naise ja lastega ning lähevad kell 21 hotellituppa ära, sest lapsed on vaja magama panna.

Aga hing, hing ju rokib neil sajaga!

Kiri 3 kuud nooremale minule

hoomamatu 12 kommentaari

Kallis Daki 1.5, kirjutan sulle kolme kuu kaugusest tulevikust.

Nagu ma loen, siis arvad sa, et sa jääd igaveseks rasedaks. Ma saadan selle kirja sulle selleks, et öelda: jah, sa jäädki igaveseks rasedaks ja igavik lõppeb täpselt 2. mai hommikul kell 10.35 ja pärast seda algab uus igavik. Selles suhtes on tõesti imelik, mida see lapsevärk ajatajuga teeb. Aeg nagu seisaks. Seisab sinu jaoks ja seisab minu jaoks siin kolme kuu kauguses tulevikus ka.

Maailm on praegu nii palju teistsugune, mõtlen, kui vaatan aknast ja lendautod oma iPadide toel mööda sahistavad. Meie isiklik robot paneb parasjagu iPadi abiga iPadi pesu pesema ja kassid lõpetasid just minuga läbi iPadist kõneaparaadi õhtuse kommunikeerumissessiooni. Et kõige selle kiirelt muutuva ja ülimodernse tulevikumaailmaga sammu pidada ja vahepeal mitte ära unustada, kust inimkond on tulnud, olen ma lugenud suurepäraseid kasvatusteoseid, näiteks 1953. aastal välja antud A. Reimani raamatut “Ema ja laps” ja 70ndate kuldteost, Benjamin Spocki “Teie last”. Ja siis mulle meenusid järsku sina, sa vaene igavikuline rase Daki 1.5 ja ma jõudsin järeldusele, et kui üldse on tänapäevases tulevikumaailmas ajarännuvõimalus millekski kasulik, siis on see kasulik just selle kirja saatmiseks. Nii et ära siis imesta, et sa seda siit kaugelt tulevikust pärit kirja lugeda saad. PS! Homme hoia silm peal, Foo Fightersi doku tuleb välja. PPS! SA SAAD NENDE KONTSERDILE, sul tuleb vaid ära sünnitada.

Aga kirja mõte on hoopis lihtsam. Tahtsin sulle öelda üht-teist, mis teevad ehk su järgnevad kuud lihtsamaks ja ülemineku valutumaks.

  1. Sünnitus on ilge bitch, aga hiljemalt kolme kuu pärast suudad sa sellesse suhtuda juba nii, et on jah rõve, aga mis siis.
  2. Paki mugavad dressipüksid ja paar kodusärki haiglakotti.
  3. No kurat, PEA OMETI MEELES, et sa pidid ämmakatele selle “kus-on-mu-platsenta-palun-pakkige-sisse”-nalja ära tegema.
  4. Käi ujumas, kaua saad. Ära vete pärast muretse, usalda ses osas oma sisetunnet. Nad tõepoolest ei tule sul kuskil niisama ära. Ses osas võiks öelda, et hea, et sinu puhul nad üldse enne sünnituse lõppu ära tulevad.
  5. Vali põhjalikumalt beebimonitore.
  6. Ära põe selle šampuse pärast, mida sa koju jõudes juua tahad. Ta magab sul piisavalt kaua, et sa ei peaks TÕESTI ÜLDSE muretsema.
  7. Ahjah, ära ehmata, aga nad hakkavad kõik sind haiglas pärast igalt poolt näppima ja nibudest sikutama. Näikse, et see on normaalne.
  8. Imetamine käib nii, et üks rind on üks söögikord ja no 20 minutiga võiks ta ikkagi asjaga hakkama saada. Aga tead, ära muretse, sisetunnet usalda kah teinekord.
  9. Ära mine hulluks sellega, et “peab kolme tunni tagant sööma!”. Ta magabki alguses paar päeva nii sügavalt ja sellest pole midagi hullu. Maga parem haiglas, mitte ära istu üleval NAGU MINGI LOLL ja ürita titele süüa toppida. Ta ei söö. Sina rahune ja maga.
  10. Sellega seoses: näljanutt ei teki äkki, sest nälg ei tule peale äkki. Aga küll sa varsti hakkad õppima aru saama, mis see aina valjenev ähkimine ja ägisemine tähendavad.
  11. Nutmisest veel. Ta on titt. Tited nutavad. See on tema suhtlemisviis. Muidugi väljendab ta sellega ka akuutseid lahendusi nõudvaid füüsilisi hädasid, aga keegi ei nuta sellepärast, et ta VAJAB kõigutamist näiteks. Loe selle kohta rohkem Solteri raamatust ja ära hakka seda tellima, vaid küsi Kairiti käest, tal seisab riiulis.
  12. Kui ta nutab ja sa oled kõik endast oleneva teinud, siis SEE EI OLE SINU SÜÜ. Kui sa hoiad oma titte süles ja ta nutab hullemini, siis ta EI TAHA su sülest maha, see on äärmiselt ebatõenäoline. Kaisushoidmine on sel hetkel parim, mis sa pakkuda saab.
  13. Sellega seoses: ei, need ei ole gaasid. Ei tule hambad ka veel, ei ole ka koolikud, ei ole refluksi ega muid haigusi tal. ÄRA MURETSE.
  14. See on kurenokajälg. Sul on samasugune kuklal.
  15. Pane laps magama, kui ta näitab esimesi väsimuse tundemärke. Nii hoiad hiljem igast jama ära.
  16. Muide, titt peab päeval kah magama. Palju. Hoolitse selle eest, muidu saad krooniliselt üleväsinud tite endale.
  17. Ära küünte pärast aru kaota, mis siis, et sul neid kääre veel pole. Niikuinii ei õnnestu nendega lõigata, sest käärid on tema küünte jaoks liiga suured. No kriimustab end, siis kriimustab. Mis sellest siis on.
  18. Hakka KOHE tegema sabakondile harjutusi ja nõua, et nad haiglas sind juba selles osas juhendaks, muidu istud NAGU MINGI LOLL ka kolme kuu pärast ühe kanni peal (mis siis, et see on sama suur, kui mõne tagumik, suurus siinkohal väga rolli ei mängi, pigem pindala jagunemine), selg on pidevast valest asendist krampis ja ilgelt valus ja üleüldse võiks elukvaliteedi üle lõputult vinguda. Ka perseröntgen saab tarbeväljendiks. Ära usu, kui nad ütlevad, et see on normaalne ja ise paraneb.
  19. Võid julgelt mõned riidemähkmed ikkagi osta, need on päris ägedad.
  20. Osta KOHE mingi voodikarussell ära. Seda hetke, kui “mingipäev lähme poodi vaatama”, ei tule õigel ajal.
  21. Bepanthen on alguses su parim sõber ja ära üldse sa seda häbene.
  22. Ära põe, keegi ei pressi end sulle vägisi külla, kui sa selge sõnaga oma vastumeelsust väljendad.

Mul oleks sulle vist nõuandeid rohkemgi, aga piirdugem esimesel korral nende paarikümnega. Kui asjalood seda nõuavad, siis ära karda, ma saadan sulle tulevikust taas mõne olulise kirja, kui sa seda peaks vajama.

Küll aga tahan ma öelda üht. Ma tean, mida sa sisimas kardad. Sa kardad, et sünnitus on nii õudne, et sa ei oska seda ette kujutada. See ongi nii õudne, et sa ei oskagi seda ette kujutada, AGA! SA JÄÄD ELLU! Lisaks kardad sa, et sa ei oska oma last armastada. Usu mind, sa oskad. Veel kardad sa üksijäämist (st ilma abita), aga tegelikult on üksijäämine asi, mida sa alguses ainult igatsedki. Sa kardad, et su mees ei vaata sind enam pärast seda horrorit samamoodi. Ta ei vaatagi, ta vaatab hoopis teistmoodi… ja see pole ilmtingimata halb asi.

Peamiselt kardad sa aga, et esimesed kuud tuleb ÜLE ELADA. Et see on lõppematu õud ja õõv, väsimus ja terror, mis ei lõppe ja lõppe ja sa vaikselt hullud. Seda kardad sa kõige rohkem.

Aga tead, mis? Ma ei tea, miks keegi sulle seda varem öelnud ei ole, aga ma ütlen siis (ja usu mind): SEE ON NII HULLULT ÄGE. Päriselt! Lapsega kooskasvamine on üks lahedamaid asju, mida kogeda. See on fantastiline, kuidas ta iga päevaga on aina rohkem aware, kuidas ta hakkab naeratama, siis jutustama ja kilkama, kuidas ta õpib uusi asju, vaimustub sinu jaoks igapäevastest (näiteks oma rusikast) ja kuidas pole midagi mõnusamat, kui hoida seda sooja keha oma kaisus ja kuulata ta hingamist.

See ei ole raske. See on kohati frustreeriv, sest sa pead tegema teinekord samu asju mitu päeva järjest ja siis tundub, et sa ei teegi muud kui tegeled beebilausumisega. Aga päevad ei ole vennad ja igale probleemile on lahendus.

Ja su laps on imeline. Päriselt.

Tervitades 2011. aasta juulikuust,

Daki 2.0

magamisest ja unest

hoomamatu 9 kommentaari

See on – ilmselgelt – titepost.

Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. “Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.”

Ja siis ütles ema: “Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!”

Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!

Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)

Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.

Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada “vanasti”) oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.

Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.

Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.

Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)

Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.

Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.

See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.

Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.

Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.

Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.

Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: “Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!”). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.

Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See “iseseisvalt magama jäämine” ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.

Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.

Väga aitas mind selle juures raamat “No-Cry Sleep Solution”, mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.

Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.

Nii see siin käib – baby whispering.

Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.

õiendus

hoomamatu 3 kommentaari

Pressinõukogu otsustas, et blogija Daki rikkus head blogimistava. Pressinõukokku pöördus kaebusega Naabrinaine, kellele on viidatud postituses pealkirjaga “Snippets”, kuupäeval 22. juuni 2011, hüperlink postitusele: https://daki.tahvel.info/2011/06/22/snippets-4/

Kostja kirjutas eelpoolmainitud postituses järgmiselt: “Kui 30STM oleks olnud mu selle suve suurkontsert, siis oleks ma ikkagi rahul. Aga kuna ma eile Naabrinaise kainestava lähedaloleku tõttu didn’t lose my shit, siis ootan ma elevusega pühapäeva. Ma kohe päriselt ootan, et teada saada, kui väga hulluks võin ma minna, kui mu ees laval on Foo fucking Fighters.”

Hageja ei ole rahul sellega, kuidas teda on antud väljaandes kujutatud ja arvab, et asjakohane oleks õienduse avaldamine. Pressinõukogu on sunnitud hagejaga nõustuma ning siinkohal nõuab, et kostja Naabrinaise ehk hageja õienduse avaldaks. Kostja ehk Daki on vastulause avaldamisega nõus ja teeb seda nüüd.

Hageja ehk Naabrinaise vastulause: “Ma tahaksin arvata, et ma ei mõju mitte kainestavalt, vaid olen alati pigem joovastava mõjuga naine olnud.”

Kostja vabandab võimalike tekkinud ebamugavuste ja valestimõistmiste eest ja tunnistab, et tõepoolest, Naabrinaise joovastavat mõju oleks rumal eitada.