Tag Archives: being a smartass

Tere, Daki… (üle pika aja jälle!)

hoomamatu 5 kommentaari

Vahepeal mulle meenub, kui palju mul on postitusi soolas ja kui palju on tulnud neid “Tere, Daki”-asju ja siis mu süda saab ataki süümepiinadest ja ma otsustan, et homme! Homme kirjutan ja vastan!

Noh, vot, homme, eks. See kiri tuli mulle millalgi sügisel. Aga ikkagi vastan! Parem hilja kui mitte kunagi, right? (Mulle saab küsimusi esitada näiteks siin.)

Tere, Daki,

mul on üks kummaline situatsioon.
Mäletad, mingi aeg olid igal pool plakatid, et “mis siis kui sinu laps abiellub mustanahalisega” või “mis siis kui su tütrele meeldivad tüdrukud” vms… Täpset sõnastust ma enam ei mäleta. Küsiksin aga selle kohta, kas sul on mingeid mõtteid või olukordi (toredaid või mitte..) selliste ekstreemsustega. Noh näiteks geid? 

Mul on üks tuttav tüdruk seltskonnas, kes väidab ennast lesbi olevat- jah, tal on pruut ka ja ongi selline natuke teistmoodi tüdruk, muidu täiesti tore inimene. Minu arvates okei ja mingeid mõtteid eriti ei tekitagi, ma kellegi isiklikke asju eriti ei kritiseerigi. AGA ta käitub pidudel kummaliselt, hakkab suhtes olevaid lapsepõlvesõpru (teiste tüdrukute peikasid! vallalised poisid teda tõesti ei huvita) väga veidralt nagu teelt kõrvale provotseerima või nii. Ühe korra olen ainult pahandanud. Üdiselt need purjus poisid võtavad asja väga ohutult, noh et las ta siis kallistab või las ta siis musitab, ta on ju ohutu – HEI, talle ei meeldigi poisid ju!

Selles mõttes ei saa ma teda kuidagi rivaaliks pidada või mingit ohutunnet see kah ei tekita, peika peale pahandada kah nagu pole millegi pärast. See on natukene naljakas absurdiolukord pigem 🙂 Olen küsinud kaa peika käest, et mida tema arvab ja tuligi see siiras ohutuse fakt välja, et aga ta ei ole ju kuidagi atraktiivnegi jne.. Ja ma ei tea MIKS see tüdruk nii teeb, ju tal on kah lihtsalt põnev.

Anonüümne

Hei, Anonüümne!

Kõigepealt tuli mul meelde vana sõber, kellele üks tütarlaps VÄGA läbipaistvalt igal peol ligi ajas. Vaene poiss aga oli tõelises teadmatuses, võttis tüdruku tähelepanuavaldusi kui sõbralikku… noh, tähelepanu. Kui ma lõpuks talle üks-ühele situatsioonis ütlesin, et kuule mees, miks sa mängid vaese tüdrukuga, ütle talle ära, et sul midagi pole ta vastu!, tegi kutt mulle tõelisi hirvesilmi: “Mida? Misasja? A me oleme ainult sõbrad ju…”

Mis tähendab, et väga sageli (ma ei ütle, et alati) ei saagi kutid aru, kui keegi neile ligi ajab. Seega sinu kutt, kes veel peab seda konkreetset tütarlast kuidagi eriti ohutuks (tänu sättumusele), on veel topelt pimestatud.

Nii, aga nüüd selle juurde, et miks ta üldse nii käituda võib.

Sellele on mul kaks võimalikku seletust. Üks: ta lihtsalt elab mingeid oma teemasid välja.

Seletus. No vaat, ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla homoseksuaalne. Sa pead pidevalt mingite stigmadega võitlema, su vanemad ootavad sult midagi muud, rääkimata kõigist neist jobudest, kes on valmis sulle nuga andma, kui sa nende silma all “pederast” oled. See on kindlasti kohutav. Niisiis, see tüdruk on jõudnud oma elus punkti, kus ta on kapist välja tulnud ja lõpuks ometi hakkab elama nii, nagu meie, need “tavalised”, oleme elanud teismeeast saadik. Ja kas me kõik ei teinud teismeealisena mingeid jaburdusi? Võib-olla ongi tal mingid issued nende konkreetsete kuttidega – või tsikkidega. Võib-olla üritab ta midagi endale – või teistele! – tõestada. Et hoolimata tema sättumusest on ta ikkagi “universaalselt pandav”. Või siis üritab kuidagi mingeid vastamata jäänud armumisi kompenseerida (“Hah, näed, ma ikkagi meeldin talle, mis siis, et tal naine on! IN YOUR FACE CRUEL WORLD!”).

Siis arutasin ma seda küsimust veel Oma Baarmaniga (muah, Mell, ma tean küll, et sa vahepeal loed mu blogi!) ja tema esimene (ja viimane) vastus oli: kapihetero!

Selgitus.

Vaat te kõik teate neid tsikke, kes klubis end mälli joovad ja siis oma sõbrannadega kiimlema hakkavad. No et nii on cool või. Peamiselt vist meeste tähelepanu pärast. Ilmselt on seal murdosa ka seikluslikkust ja katsetamishimu või mingite fantaasiamängude elustamisi. Misiganes. Need tsikid, kes EVER ei hakkaks olema naisega suhtes – aga peoolukorras võivad vabalt sõbrannaga suudelda. Lihtsalt pulli pärast!

Mul meenus praegu mingi anekdoot. “Lehm, miks sul pärg peas on?” – “No… Pulli pärast!”

Tagasi teemasse.

On väga reaalne, et nagu on olemas “peobi(seksuaali)d” on ka olemas “peoheterod”. Võib-olla on tema üks neist? See harv liik, kes on avalikult end lesbiks kuulutanud, aga purjus peaga ikka mõtleb, et oh, mis tunne oleks, või… oh, huvitav, kas ta tahaks mind? Hoolimata sellest, et mulle meeldivad naised – aga mina ju olen naine, äkki ma meeldin talle ikka ka?

Kokkuvõttes mulle tundub, et tegu on õnnetu ja segaduses hingega, kelle käitumist ei tasuks liiga üle analüüsida. Tõenäoliselt analüüsib ta isegi end igal peojärgsel hommikul liialt ja langeb masendusse – “Oh, näed, kurat, jälle olin ulakas…” Või siis ta on puhtakujuline biseksuaal, kes lihtsalt on seni sattunud naistesse armuma, kuid kelles see mehi ihkav pool on veel äratamata. Või siis ta lihtsalt tahab tähelepanu.

Või siis – kõige tõenäolisem – tal on mingid issued (lahendamata armumised, enesekindluse probleemid, kapiheterosus… kapiheteroolsus? kapiheterotism?), mida ta üritab niimoodi lahendada. Nagu sageli inimeste varjatud pool purjus peaga välja tuleb. Mul näiteks on üks sõber, kes muidu näeb välja nagu meesmodell, aga iga kord, kui purju jääb, hakkab Ring FMi soovisaatesse helistama. YOU’LL NEVER KNOW!

Või siis ta teeb seda lihtsalt selleks, et teie kõigi ajusid k*ppida. See on ka alati võimalik. Naerab praegu kuskil omaette: “Hahaaa! Küll nad nüüd alles mõtlevad veel, mida see kõik tähendas!”, ja võtab oma naiselt ümbert kinni ja jääb magama.

Mida arvate teie, armsad dakiblogi lugejad?


weekly wrap-up

hoomamatu Leave a reply

Nii lahe, et mul on lõpuks mingi töine elu tekkinud ja ma saan ka seda iganädalast kokkuvõtet teha. Kui ma muidugi iga nädal viitsiks…

Kirjutasin mujale:

Ja nädala video on Henrist, filosoofilisest kassist. Millie saatis, lihtsalt nii lahe.

today I met Dylan

hoomamatu 9 kommentaari

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

viis asendamatut tehnikavidinat anno 2012

hoomamatu 12 kommentaari

Ülemöödunud aasta lõpus sain ma reastada oma asendamatuteks tehnikavidinateks need viis. Täna on aga nimekiri hoopis teistsugune, sest möödunud aasta oli tugev tehnika aasta. Ma pole vist elades endale nii palju tehnikat kokku ostnud kui eelmisel aastal. Nüüd peaks mõni aeg rahulik olema.

1. Canon D1000.

See on üks odavamaid peegelkaameraid turul ja selle ostmist sponsoreeris Mila (ehk rasedus) (ehk sünnituspuhkuse rahad). Peamiseks ettekäändeks oligi, et mul on ju vaja hullult oma last pildistada ja ma olengi seda väsimatult teinud, no ikka keskmiselt 300 pilti kuus on lapsest. Enamasti küll neljast-viiest erinevast “photoshootist”, aga IKKAGI. Kaamera on muidugi äss, ma vaikselt õpin seda tundma veel aasta hiljem ja see on kohutavalt äge, et ta mulle väljakutseid pakub. Muidugi ei takista see hingel kalasilma-objektiivi ihkamast, küll kunagi tuleb ka selle aeg. Ainuke häda on see, et mul pole korralikku kaamerakotti. Samas olen aga just tänu uuele fotokale hakanud agaramalt Photoshoppi kasutama ja olen täiesti vaimustuses sellest, mida piltidega teha annab. Kas pole mitte imeline, et me elame ajastul, kus ka suvaline päss saab endale lubada meisterklassi tehnikat ja luua kerge vaevaga väga ägedaid pilte? Imeline.

2. MacBook Air.

Oma harjumisest õunaarvutiga olen juba kirjutanud. Tänaseks on olukord selline, et võtan kõiki neid mugavusi, mida Apple pakub, täiesti iseendast mõistetavana ja “vanamoodi” väga ei oskagi enam. Ei, mõnus on, pole midagi öelda. Kui vinguda, siis ainult selle üle, et vooluadapteri kinnitus on jabur. See käib magnetiga ja jube kergelt küljest, mis tähendab, et pärast paari korda Milaga sel teemal võitlemist (“Ei tohi puutuda, emme oma!”) läks arvuti lolliks, juhe keeldus laadimast ja mul oli suur rõõm kohtuda nähtusega nimega Kernel panic. Ei, super. Ostsin uue juhtme, vana ootab paranduses, sest ma lihtsalt kuidagi ei jõua sellele järele. Nojah, selle üle võiks ka vinguda, et nad oleksid võinud mulle asendusjuhtme anda poest, kui katkise parandusse andsid. Eputavad ju nad suurelt, et annavad paranduse ajaks asendusarvutid ja mis kõik veel…

3. Kindle.

Kindle on absoluutselt ASENDAMATU. Ma mäletan neid aegu, kui pidin reisile minnes hoolikalt vaagima, milliste raamatute jaoks mul on ruumi kotis ja millised pean maha jätma. Ja siis alati kohal olles avastama, et kõik on läbi loetud ja ongi tuuga. Õudne. Oh, muidugi on Kindle’iga natuke harjumist, ta on kohmakas üsna. Ikka hoopis teine asi on näpu vahel lehekülgi libistada, kui sellega kohmakalt järjekorranumbrit sisestada ja leida, aga nii üldiselt on see suurepärane leiutis. Paberraamatuid ostan jätkuvalt, aga nüüd enam mitte nii valimatult. Kui enne ostsin ma võimalusel kõik raamatud paberkujul, mis mulle huvi pakkusid, siis nüüd ostan vaid need, mis tõesti paberil ilusad välja näevad (sisekujundusraamatud) või mis on tõestanud oma headust (Pratchettid). Kõik muud ostan võimalusel Amazonist või digikujul. Vinguda võiks selle üle, kui vähe on ikkagi eestikeelseid teoseid digikujul, aga see olukord paraneb kiirelt. Ahjaa, kirjastustest, kus minu ENDA raamatud on digikujul välja antud, loovutas mulle autorieksemplari ainult Petrone Print. Varrak ignoreeris palvet. See süsteem võiks ka kuidagi mugavamaks muutuda, et ma ei peaks autorina enda digiraamatuid ostma või kirjastuselt anuma, vaid et oleks võimalus kiirelt ja mugavalt (nt id-tuvastusega) Digiraamatute Keskusest alla laadida. Kuid ju selleni ka jõutakse.

4. iPod ja Monster iCar Play.

Keegi kunagi ühes mu postituse kommentaariumis mainis, et ta tahaks kohe näha, palju ma siis muusikat kuulan kui laps käes. Vastus on: täpselt sama palju kui mitte rohkem. Autoinimesena on iPod jätkuvalt igapäevane asi, millega autos muusikat kuulata ja mida aeg edasi, seda allergilisemaks ma raadiojaamade vastu muutun. (Mis ei tähenda, et ma ei tahaks ise mõnes töötada. Hullult tahaks, megaäge oleks see. Aga teisi ei viitsi alati kuulata:) Mila on ka suur muusikasõber ja meie päevadesse kuulub kindlalt vähemalt üks tantsu-lauluveerandtund.

5. Samsung S Plus.

Hmh, jah, oma Nokiaga olin ma väga rahul, kuni ma sain maigu suhu, mis õige nutitelefon on. (Tsiteerides Naabrinaist: “Tõeliselt nutikas telefon. Temast kohe kiirgab nutti!”) Mingil imepõhjusel ostsin Samsung S Plusi (ma tõesti ei tea, miks ma ei ostnud SII või eriti seda uut VALGET SII telefoni… Rumal olen, that’s why.) ja tegelikult olen ma temaga päris rahul. Okei, mind jubedalt häirib, et ta on nii kerge ja väike. Samsung Wave II korpus meeldis mulle oluliselt rohkem, see oli mõnusalt raske ja osaliselt metallist. Mulle kohe ei istu see ühtne musta karbi kujundus. Ma tahan, et telefon oleks suur ja käes TUNDA, et ma ei kaotaks teda pidevalt käekotti ja taskusse ära. Pealegi pole mul veel õnnestunud leida S Plusile sobivaid korpuseid, mis värk sellega on? Aga sisu poolest on Android super, kiidan. Nii palju megaägedaid äppe on olemas, alates linnuvaatlusäppist lõpetades Tallinna transpordi äppiga, vahele kõiksugused kaamerad ja Aurasmad ja värgid… Ei, mõnus on. Tänapäevane tehnika on ikka nii hullult äge.

Millised on sinu asendamatud tehnikavidinad?

lahkuminekutest

hoomamatu 8 kommentaari

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

/

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

/

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.

Asjalikud ja kasutud titevidinad

hoomamatu 18 kommentaari

Ma olen pikka aega mõelnud oma lõputut tarkust jagada titevidinate teemadel. Mäletatavasti ütles dr Spock väga targalt: vastsündinule pole mõtet igast jama kokku osta, ta võib magada ka sahtlis! Aga loomulikult ei uskunud ma Spocki ja ostsin ikka igasugu jama kokku. Tänaseks on selgunud, mis neist osutus täiesti mõttetuks, mis lühiajaliselt vajalikuks ja mis on oma olulisust tõestanud. Ei hakka mainima iseenesest mõistetavaid asju, nagu võrevoodi või söögitool või lutipudel (kuigi mõned pered saavad ilmselt kõigi kolmeta hakkama). Loomulikult on kõikidel peredel eri vajadused ja tited erinevad, sinul on võibolla hoopis muud olulised-vajalikud vidinad.

VAJALIKUD VIDINAD:

Continue reading

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 14 kommentaari

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.

tulevikuväljavaated

hoomamatu 6 kommentaari

Jalutame Toomemäel.

Mina: “Tartu on ikka hoopis teistsugune kui Tallinn. Elurütmi erinevus on nii tugevalt tunda.”
Abikaasa: “Mismoodi?”
Mina: “Noh, Tartus on stress hoopis teistsugune. Leebem. Kui Tallinnas stress peale tuleb, on sellest praktiliselt võimatu end välja raputada. Tartus on ka stressi olnud, aga siin on see kuidagi mellow.”
Abikaasa: “Sul on hobi vaja.”
Mina: “Hmm. Võibolla ma peaks hakkama blogi pidama. Ma olen kuulnud, et see on popp. Ma oleks kindlasti väga äge blogija.”
Abikaasa: “Ma pigem mõtlesin midagi vabas õhus.”
Mina: “Vabaõhublogija?”

the secret

hoomamatu 5 kommentaari

Ükspäev lahendasin ma tittede mõistatuse.

Mu laps saab kohe pooleaastaseks ja ta koordinatsioon on küll kohutaval kiirusel arenenud, näiteks suudab ta täiesti edukalt viia lusikat suu juurde või siis näiteks haarata mul huultest ja mu nägu endale meeldivas suunas paremaks venitada (ehk parendada), aga ta üldiselt on ikkagi üsna… titt selles veel. Veel ei ole ta jõudnud nii kaugele, et suudaks end näiteks sügada. Ja kui ma teda vaatasin ja sellest aru sain, siis saigi kõik järsku selgeks.

Pole olemas sellist asja, nagu koolikud või gaasivalu või misiganes. Tited röögivad lihtsalt sellepärast, ET NEIL SÜGELEB. Ja nad ei suuda end ise sügada. No kujutate ette, nahk ju kestendab, vahepeal läheb hauduma, oled pidevalt keeratud teki sisse või sätitud mingisse nunnusse asendisse, kus sa saad vaid käekesi edasi-tagasi näo ees vehkida, aga kurat, SELG SÜGELEB, raisk. Ma nutaks ka. Ilgelt.

Ja kõik need massaažid ja asjad, mis öeldakse, et koolikuid leevendavad ja näivadki leevendavat?

MUIDUGI nad leevendavad, sest siis sa ju sügad teda!

There you have it.

YOU’RE WELCOME, world!

“Ja sa alles nüüd mõistsid, et mind on sügada vaja? Ema või asi.”