Tag Archives: being a smartass

eetrikatkestus

hoomamatu 4 Replies

Katkestame tavapärase programmi selle eriteatega.

Otsid jõuludeks heategevusprojekti? Lubagem soovitada Dakit! Daki on selle talve eelistatuim ja trendikaim projekt, sest Daki ei oota raha (kuigi võtab vastu), vaid tegu on täielikult sinu heategevusvajadustele kohandatava variandiga. Mõned näited, millega projekt Dakit aidata:

*tapeet – rullid, jäägid, tahe panna
*puud – halgude jm traditsioonilisel kujul
*puitbrikett – ükshaaval või hulgi
*värv – suva, mille oma ja mis värvi
*tüübleid – krt need koguaeg kaovad
*elekter – uue kilbi kujul, eeskoja valguse kujul, võimalikud muud variandid, küsi pakkumist!
*seinad – eriti vajatud oskus ukse asemele sein tekitada, aga sobivad ka muud variandid
*vein – punasel ja kuival kujul, jae või hulgi.
*krohv – savi, lubi, marmor või -ivõrk

Sõnaga, tooge mulle kõik oma remondi- ja ehitusülejäägid! Vastu saate südamerahu, et olete selle aasta jooksul üht hädist aidanud. Soovi korral tasu oskustes, mida valdan.

#32. Vann

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ma elasin üle aasta vannita ja kuigi ma mõnevõrra harjusin selle olukorraga, ei teinud see minu duširuumipõlgust leebemaks. Kui üldse, hakkasin ma dušinurkasid rohkem jälestama kui seda enne tegin. Ma saan aru voolava vee masseerivast ja teraapilisest toimest, aga ma ei saa aru, miks selleks püsti peab seisma.

(Pole vist vaja mainida, et ma tõesti olen ilgelt laisk.)

Nii et oma kodu soetamisel oli vann või selle sisseehitamise võimalus mandatoorne.

Nüüd olen ma juba üle poole aasta elanud õndsalt kaosekorteris, kus ülejäänud remonditööd liiguvad teosammul. Ja teate mis? I don’t mind, sest mul on vann. Võin seda va krohvseina viies jaos ka teha, vabalt, peaasi, et mul vann on.

#32. Vann

#33. Naljakad naised

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Tina Fey. Amy Poehler. Mindy Kaling. Keiu Kriit. Janika Maidle.

Ma armastan naljakaid naisi. Eriti armastan ma naisi, kes on oma huumorist osanud vormida midagi, mis tuhandetele midagi pakub. Ma vaatan kadeduse ja imetlusega neid komöödiasarju, mille on loonud Fey või Poehleri andekad pisikesed käpakesed ja mul on nii hea meel, et ma olen neist teada saanud.

Muuhulgas annavad kõik need naised, kes meie meelt huumori ja komöödiaga lahutavad lootust kõigile neile naistele, kes on natuke veidrad või kiiksuga, kes ei vasta modellistandardile või kes on elu aeg olnud underdog kategoorias.

Ükskord leiame me kõik päikese all endale koha. Ja kui hästi läheb, on see koht selline, kust saab midagi ära teha. Maailma natuke helgemaks paigaks muuta.

#33. Naljakad naised

õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks

hoomamatu 23 Replies

Millalgi augustis helises mu telefon.

“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”

Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.

Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.

Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.

Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.

Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).

See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.

Niisiis.

Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.

Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.

//

Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:

1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.

2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.

3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.

4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).

5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!

Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.

//

Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.

Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.

Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.

Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.

Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.

Televiisor… siit ma tulen!

Emaduse õppetunnid

hoomamatu 4 Replies

Hakkasin meenutama kõiki neid tarku lauseid, mida mulle viimase kahe aasta jooksul kõik need oosõm inimesed, kes mind ümbritsevad, öelnud on. Enamasti nad ise polegi adunud, kuidas mõni lihtne tõdemus minu maailma radikaalselt muutis. Ja nüüd ei saa kohati aru, kuidas ma kõike seda varem ei teadnud…

Siin on emaduse õppetunnid kirjas, niipalju kui neid hetkel meenus. Loomulikult pole tegu täpsete tsitaatidega (vt esimene lause), vaid minu tõlgenduste ja ümbersõnastustega. Jäta kommentaar, kui sul mõni sarnane tera jagada!

“See on täiesti okei ennast esimesed kaks aastat zombina tunda. Mis peamine: sa ei pane seda pahaks, sest nii lihtsalt on ja see saab ühel hetkel läbi.” (Naabrinaine)

“On täiesti okei, kui sa mingis asjas peast segi lähed. Olgu see unekool või hardcore rinnapiimamissioon või igal hommikul lahinal nutmine, sest sa oled kindel, et sa ei näe oma peret enam iialgi… See on täiesti normaalne.” (Naabrinaine)

“Jumala eest – sina annad oma lapsele sellist hommikusööki, mida sina tahad anda ja sinu peres süüakse ! Ei tea, kes sulle trahvi teeb, kui pudru asemel müslit annad… Pudrupolitsei?” (Liis)

“Kui verd ei näe, ära [laste omavahelisse konflikti] sekku.” (Maris)

“Kui sul laps juba olemas on, saad sa aru, kui normaalne ja loomulik ta olemasolu on. Laps ei takista su elu, midagi ei jää tegemata – ja sa ei mõista seda enne, kui sul laps on.” (Erinevad allikad, peamiselt Naabrinaine)

“Mis jutt see on – “läksid lahku ja issand, neil on ju veel laps ka…!” Minu meelest on hoopis nii: läksid lahku, aga vähemalt on laps! Ja tal normaalne isa, olgugi et suhe selle inimesega ei tööta…” (Naabrinaine)

“Põhireeglid tuleb paika panna ENNE lapse sündi. No näiteks leppida kokku, et alati ei pea ema olema, kes öösel last tagasi voodisse paneb. Või et näiteks õhtune vann on alati isa teha. ENNE lapse sündi!” (Naabrinaine)

“Ja selle eest, et suhe toimima jääks ja te omavahel ka olla saate, peab ainult mees vastutama. Sest sa oled lihtsalt nii väsinud ja zombie, et isegi kui tundub tore mõte välja sööma minna, ei jaksa sa ise selle heaks ühtki liigutust teha. Pealegi ei raatsi last ka hoidu viia esialgu… Ehk siis: mehe töö panustada suhtesse, kui naine on peaasjalikult panustamas imikusse.” (Naabrinaine)

“Kui sa oled imiku kõik pähe tulevad nutu põhjused likvideerinud ja ta ikka nutab, siis tea, et SEE ON NORMAALNE. Imikud nutavad, sest esiteks on imik olla effing stressitekitav ja teiseks on see nende ainus vahend alguses eneseväljendamiseks. Piisab sinu lähedusest, sa ei pea end lolliks võimlema, et last “lohutada”. Ta lihtsalt tahab vahepeal kellegi juuresolekul valjuhäälselt maailma sõimata (ja on väga tänulik, kui keegi teda ei ürita samal ajal õhku loopida või sundida mingit filmi vaatama).” (Aletha J. Solteri raamatud)

“Üks asjalikemaid titeraamatuid on kusjuures klassikaline Spock (kui mõned asjad välja rookida). Spockil oli täiesti õigus, kui ta kirjutas, et vastsündinu jaoks pole vaja palju varuda… talle piisab sahtlist, kus magada.” (Naabrinaine)

Ja mis ma omalt poolt tahan lisada: keegi ei ole selleks tegelikult valmis, aga õnneks antakse meile piisavalt aega käigu pealt asja õppida.


~~~~~
*Disclaimer: need tõed on kohati subjektiivsed ja üldistavad, palun siis mitte detailselt lahkama ja/või näiteid, kus kehtib siinsele risti vastupidine, asjata tooma hakake.

kõnekeskus

hoomamatu 5 Replies

Mila matkib mõnda aega juba telefoniga rääkimist. Alguses rääkis ta lihtsalt telekapuldi või talle mängimiseks antud vana mobiili SUUNAS, siis hakkas seda ka kõrva juurde tõstma, tähtsa näoga aeg-ajalt midagi “kõnele” vahele öeldes. Iga kord, kui see juhtus, ma ootasin, et ta võtaks pastaka ja teeks tõsiselt noogutades mõned märkmed.

Viimased ajad on ta aga hakanud kõikvõimalike muude esemetega kõnesid pidama. Surub aga näiteks pliiatsi õla ja kõrva vahele, kõnnib mõtlikult mööda tuba ringi ja on näha, et tegu on VÄGA TÄHTSA kõnega ja kui teda segada, saab ta väga kurjaks.

Täna hoidis ta õlaga kõrva ääres kinni pulkjat võtmehoidjat. JR oli just koju jõudnud, hetkeks oli päevas paus ja jälgisime Mila asjaajamisi.

“Kas ta… kas ta peab parasjagu mingit KÕNET selle võtmehoidja abil?”
“Mm… Tundub küll.”

Vaatlesime vaikides teda veel mõni aeg.

“Mila kuule,” hüüdsin ma lõpuks. “Kellega sa räägid?”

Mila heitis mulle pilgu, mis pidi mõista andma,  et tal ei ole praegu aega minu triviaalsetele küsimustele vastata.

“No okei,” leebusin ma, oma viga mõistes. “Aga tervita minu poolt igal juhul.”

Mila pöördus, vaikis poolelt lauselt, pööritas silmi ja kogu tema keha ütles: “Võta end kokku, naine. See on VÕTMEHOIDJA. Võib-olla peaksid sa ravile minema, kui sa arvad, et keegi VÕTMEHOIDJA abil helistab…”

OK, minu paha. Muidugi on see kõigest võtmehoidja, ma tõesti ei tea, miks ma segadusse sattusin.

 

meeste- ja naistetööd

hoomamatu 28 Replies

Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”

Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.

Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.

Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.

Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.

See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.

Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.

Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.

Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”

Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.

Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.

Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.

Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.

…

Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.

Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.

Elu konarlused…

Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.

Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.

Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.

Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.

Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.

Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.

Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.

Kuidas teil kodutööd jaotatud on?

 

dakiblogi foorum: teine katse

hoomamatu 2 Replies

Niisiis, kuna see esimene foorumimootor ei tahtnud väga vedada, alustasin otsast. Kahjuks tähendas see, et ka juba tehtud postitused tuleb mul käsitsi ümber kopeerida, teen seda jõudumööda.

Seni aga tule tutvu uue ja loodetavasti palju mugavama Dakiblogi foorumiga! Ühtlasi anna mulle teada, kui tahaksid mode-staatust ja kirjuta sellest siia.

Ning muuhulgas on viimased teemad nüüd ka siin vasakul paneelil mugavalt näha. Kuivem, puhtam ja muretum tunne!

Esimene projektinädal ehk alguses saab vedama, keskel jääb pidama.

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, nädal aega tagasi alustasin ma suure hurraaga projekti “Sober September” ja “Viiekas”, seades endale kõiksuguseid huvitavaid eesmärke, mida kuu ajaga saavutada. Lausa foorumi tegin selleks puhuks siia blogisse, et saaks kaasakannatajatele kurta, kui tüütu see kõik on.

(Foorum viskab jätkuvalt mingeid veateateid ja ma tõstan selle teisele mootorile üle tänase päeva jooksul ja siis loodan, et asi saab õige hoo sisse.)

AGA. Peamine on see, et mul oli eelmisel nädalal kaks proovitööd, millest ühte ma tegin vist mingi 12 tundi, hommikul kella viieni suisa. Kuni lõpuks oli asi, mida ma otsustasin teha TÄIUSLIKULT, lõpuks kvaliteediga, millega ei julgeks isegi kunagisele Anne täikale müüma minna. Ja muidugi vürtsitas kõiki mu tegevusi absoluutselt mitteambitsioonikas plaan mõlemad tööd endale ka kindlustada (üks neist osakoormusega küll). Üldse mitte ebareaalne siht üheks ööpäevaks.

See kõik sattus ühele päevale (ööle) ajaga, kui kõik rohud keeldusid töötamast ja ajukeemia, mille tuules ma olin viimased paar nädalat purjetanud, otsustas kah tagasi tõmmata ja kõigest unetuse kingituseks jätta, siis jäigi üks öö magamise osas vahele. Selle asemel töötamist see muidugi ei takistanud. Hommikuks olin küll 1,5 kilo kergem, aga nii juhtmes, et õhtul päästis vaid kaks klaasi veini üleväsimuse põhjustatud wired ja hyper olekust. (Rohtudega ei hakanud enam igaks juhuks proovima, kogemus näitab, et kui ei tööta, siis ei töötagi, pole mõtet end medikamente täis toppida ja tuleb leppida, et kuidagi lihtsalt vahepeal mu keha otsustab minu eest, et üks kurnatuseni viiv ööpäev tuleb ette võtta.

Why?

Because fuck you, that’s why.)

Ja nii läksin ma mitu õhtut järjest lapsega koos magama ja ülejäänud aja värvisin erinevaid asju elamises erinevate värvidega. Ikka pärast seda, kui kõik proovitööd olid viimse võimaluseni (loe: hulluseni) lihvitud ja aju otsustas väikese puhkuse võtta, sest muidu ma lihtsalt põdesin PIDEVALT, et mis neist nüüd saab.

Ehk siis kokkuvõte: jõudsin ma JEE end veenda, et tuleks veel mingeid muid eesmärke täita. Üle poole nädalast olin üksikema kah, nii et ei ole mul siin ka uhkeid trennisaavutusi ette näidata.

Aga miinus kilo ja lotsov und imelikel aegadel – Sober September is back on track. Ja noh, seda tuleb küll tunnistada, et olen hakanud Milaga koos sööma, mis teoorias tähendab, et vähe, aga sagedamini.

Mph, ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis reedel “tähistasin” ühte õnnestunud proovitööd nende megaheade vahvlitega, mis minu meelest otse põrgu eeskojas valmivad, sest nii häid asju ei tohiks olemas olla… So… yeah. There’s that.

Ühesõnaga: algus oli tore ja hoogne, siis võttis hullus ja unetus ja muu elu üle. Õnneks ikka päris ebaõnnestunuks nädalat lugeda ei saa.

Nüüd luban, et tegelen selle foorumiasjaga ka ja et kõik hakkab kohe-kohe funkama.

Kuidas sul nädal möödus?

Ahjaa! Üks neist proovitöödest sai ka juba positiivse lahenduse – tänasest hakkan ma vedama ka Kingakaubamaja blogi. Tule ja vaata üle:)

kes siis puid metsa viib

hoomamatu 4 Replies

Ühel hommikul ärkasin üles ja märkasin, et aju oli kontoriuksele jätnud üheseltmõistetava teate: “Tulen hiljem, täna vastuvõttu ei toimu.”

See oli kaks päeva tagasi ja ma senini ootan, kuni bossid välja ilmuvad, sest MA OLEN MAKSUMAKSJA, MA NÕUAN TEENINDUST!

Seniks aga kaks pilti.

Kõigepealt käisime metsas ja ma võtsin kaasa ühe kuusepuu…

Seejärel puhastasin ma ta ära, kunagi värvin üle ka, ja nüüd istub ta kuusejalas ja hoiab mu lõputut hulka käekotte ning ilmselt hakkab ka sallipuuks, kui jälle salliaeg tuleb.
Heh. Heheh. “Sallipuuks”…