Naised.

See aasta on olnud harukordne naisteaasta. Kui mul on olnud elus perioode, kus mu peamised sõbrad on meesterahvad, aga sel aastal on mind peamiselt ümbritsenud naised. Igat masti naised – lõbusad, naljakad, natuke ümaramad ja natuke kondisemad, blondid ja brünetid ja punapead. Kleitides ja seelikutes ja viigipükstes. Poisipeade ja juuksepikenduste ja lokkide ja lõvilakkadega. Ma olen leidnud uusi armastusi vanades naistuttavates kui ka täiesti uutes. Ma olen istunud, pea sõbranna süles, ja tundnud, kui üleni mõnus on, kuidas mõned inimesed su ellu satuvad ja sinna pidama jäävad.

Oi, intriige ja kraaklemisi on olnud ka, see on vist lihtsalt paratamatu, kui umbes 40 ägedat naist ühte #naistejuttude gruppi kokku panna. Aga lõppeks on ikkagi peamine olnud see, et on saanud kõvasti nalja, on juhtunud uued sõprused, olulistemateks toetajateks eluteele on ootamatult ilmunud inimesed, keda poleks ettegi osanud kujutada.

Aitäh teile kõigile, mu armsad, et olete mind talunud, mitte üleliia kergelt maha kandnud, minuga koos naernud ja minuga koos nutnud. Uuel aastal uued veinid!

Kortermaja.

Ma alustasin “Kortermaja” järjejuttu ajakirjale Naised vist eelmisel sügisel. Peatoimetaja tahtis vahelduseks mingit sellist juttu, kus iga peatükk poleks eelmise või järgmisega nii tihedalt seotud ja et lugejad, kes iga nädal ajakirja kätte ei võta, saaksid siiski pointile pihta. Ja siis tuli mulle pähe see kortermaja. Kõik need naabrid ja elanikud, kõik need seinte taga hingavad inimesed, keda sa vahel näed ja vahel kuuled, aga kellest sageli ei tea midagi.

Ootamatult sai “Kortermaja” järjejutt läbi ning veelgi ootamatumalt oli Ajakirjade Kirjastus nõus selle siiski raamatu kujule voolima. Kirjutasin paar peatükki juurde ja ühel suvepäeval oligi lõpuks raamat trükikojast käes. Fast forward mõned nädalad kui ühtäkki keegi ütles, et oli Tasku raamatupoes näinud mu raamatut edetabeliriiulis. Ei saa olla, mõtlesin mina. Aga oli! Tõesti, sel hetkel, kui lõpuks sattusin Eesti ilukirjanduse edetabelit vaatama, oli vist “Kortermaja” kolmandal kohal. Kuidas… miks…?!

Värskes Rõhus peaks nüüd uuel aastal tulema ka üks põhjalik teose arvustus, mida ma ootan pikisilmi. Aga ma tean, mis mul järgmiseks teha tuleb. (Peale magistritöö muidugi.)

Järgmiseks tuleb astuda see samm ja vähemalt püüda kirjutada ära See Romaan. Ma kahtlen ja kõhklen ja loen kõiki raamatuid pilguga, et KUIDAS küll üht romaani kirjutatakse, ahhh, öelge mulle keegi?! Aga miskipärast paistavad inimesed uskuvat, et ma olen selleks võimeline ja et see oleks hea romaan, kujutlege.

“Kortermaja” andis mu sellele aastale väga palju juurde. Väga palju.

Klooga.

Jaanuaris saab aasta sellest, kui Nõmme selja taha jätsime koos kogu selle hulluse ja ikkagi ka armsusega, koos maailma ägedaima Naabritüdruku ja Ruumi ja minu peenarde ja Mila sireliga, kõik jäi seljataha. Väljas tormas lund sadada, kui me muudkui tassisime ja rassisime, aga lõpuks oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma istusin vist selle päeva õhtul, siis, kui oli kolitud, elutoadiivanil, pea Lemmiku süles ja nutsin tund aega jutti. Lihtsalt selline vabanemine, kurbus ka, aga peamiselt vabanemine. Lõpuks.

Klooga on üks huvitav koht, siin elamine on olnud tõeliselt avardav kogemus. Olen kirunud, trampides rongile, olen otsinud taga kõigist kolmest poest hädaabimähkmeid (ja neid mitte saanud). Olen külmetanud ja olen remontinud ja olen igatsenud inimesi ja… Ja olen olnud NII ÕNNELIK. Olen olnud vaba ja õnnelik, olen ärganud rahulikuna ja kaisus, olen nutnud ja naernud ja armastanud, olen silitanud kasse ja tervitanud kodu iga kord, kui uksest sisse astun. Naudin ju tegelikult neid sõite koju, neid maagilisi päikeseloojanguid ja neid lumest lookas mände. Olen koos Milaga järveplotilt vette sulpsatanud, olen öösel rattaga ringi kimanud ja alasti ujumas käinud, olen siin olnud elus ja kodus.

Imelik, poleks iial vist arvanud, et minu pikka siin-olen-kunagi-elanud nimekirja satub ka Klooga, aga siin ta praegu on. Kui kauaks? Ei tea. Natukeseks veel. Siis vaatame edasi. Aga tean, et kui kunagi siit lähen, siis kurbusega jätan selle koduga hüvasti. Aga veel me oleme koos ja veel meil on mõnus ja tegelikult, teate, see jahedus on päris mõnus. Küllap ma varsti jälle oma ahju saan, kuhu tuld teha, aga seda Klooga avarust ja valgust, seda tuleb praegu nautida.

Jalgpalli MM

Esimest korda elus sain vaadata jalgpalli meistrivõistlusi inimesega, kes peaaegu samasuguse kirega asjasse suhtub. Lisaks endise jalgpalluriga. Nii et võib öelda, et mul pole olnud ägedamat jalkasuve olnud. Kuigi, tõsi, me elasime kaasa erinevatele mansadele ja lõpulahinguid vaatasime me eri riikides. Ma nutsin end oimetuks, ma kisasin rõõmust, ma olin ärevusest hingetu – nii palju emotsioone, nii palju… jalgpalli! 2014, sa olid tõesti lahe.

Reisid ja hotellitoad

Sel aastal on olnud mõned vähesed, aga seda ägedamad tripid. Näiteks märtsikuine suhteliselt eksprompt Hispaania perereis oli lihtsalt FANTASTILINE. See hullumeelne kimamine läbi Euroopa, need pimedad ööd üksinda roolis, kui bussitäis rahvast magas, need veinised õhtud terrassil ja grillimine ja need imelised vaated ja käänulised teed ja see eesel, kes vedas käru taga rehvi, kärus mees vaatamas meid sellise näoga, et misasja, te pole varem näinud tagavararehviga eeslit või?

Või siis ka need tripid vana hea Punase Noolega. Jaanipäev Saarlandis, poris sumpamine ja unistuste täitumine. Või siis see sõit Tartusse ja suvilasse ja sealt Misso, või siis see peokingadega läbi soo sumpamine, et alasti öises soojärves ujuda. Või siis need Rootsi kruiisid, see suvine, aga nüüd see viimatine ka. Lihtsalt nii palju ägedaid legendaarseid hetki, mis neisse meie-mälestustesse talletuvad. Ja kõik need meied, kellega ma olen saanud neid hetki jagada.

Ja ka hotellitoad, neid on olnud sel aastal ikka megapalju. Ma olen juba Tallinna hotellide püsikunde (sest kuidas muidu saab üks maakas linna ööseks jääda) ja ma juba tean, millist tuba millises hotellis küsida tasub. Need hommikud, kus sa kuulad ukse taga venekeelset jauramist ja naerad omaette, või need ööd, mis saavad varahommikuks ja väljas sajab vihma või ka lund ja sa tead, et siit edasi on veel üks päev ideaalsust.

Järgmine aasta tuleb kindlasti teistsugune, reisida saab ilmselt palju vähem, aga juba on mõned asjad plaanis (can you say Foo Fighters? Can you say Göteborg and roadtrip? CAN YOU?! I can!) ja üleüldse. Võibolla ei pea varsti hotellides ka ööbima enam.