Tag Archives: awesome

Organiseeritud elu: Any.DO

hoomamatu 7 Replies

Minu iga hommik algab kõigepealt kirumisega, et miks üldse hommikud on loodud siia ilma, miks nii kuradi külm on ja miks mina kunagi nii armas ei võiks hommikuti olla kui seda Milake on.

No ja siis tulevad ahjud ja hommikusöök, aga tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada, et minu iga hommik algab Any.DO momendiga.

Any.DO moment koosneb hetkest kohvi kõrval, kui ma panen kirja tänase päeva kava, vaatan üle, mis eelmistest päevadest “üle kantud” ja määran, kas tahan neid asju kohe kindlasti täna teha või lükkan homse varna ja siis tuleb mu lemmikosainspireeriv kokkuvõte. Näiteks Dream It. Wish It. Do It. või Today Is The Day!

Mis see Any.Do siis on? Any.DO on selline vahva äpp, kuhu saad kirja panna kõik tegemist ootavad tegevused ja pisiasjad. Miks see on ägedam kui kõik teised märkmepaberirakendused (lisaks motivational moment’ile, muidugi)? Any.DO pole lihtsalt mingi post-it äpp, vaid rakendus, mis suhtleb ja peab järge ning vähemalt mul on tunne, et ta on minu virtuaalne assistent. Tavalisest kalendrist, mida ma ka kasutan (Google Calendar siis, sellest mõni teine kord), on ta mõttekam just kõigi nende koduste pisiasjade meelespidamiseks, millel pole konkreetset kellaaega, aga mille tahaks ära jõuda teha.

Ja koduse/vabakutselise inimese päev ju sellistest asjadest üldiselt koosnebki. Nimekiri asjadest, mis on vaja ära teha ja pisikestest ülesannetest, mis muidu päevast päeva edasi lükkuvad, sest lihtsalt ei tule keset päeva meelde, et lill tuleks ümber istutada või et täna oli plaanis külmkapikoristus.

Tore on ka see, et ta sünkroniseerib end Google Task’iga, kuigi see viimane on minu meelest natuke kohmakas ja ebaõnnestunud. Aga noh, Google sulgeb juulist ka Google Readeri, nii et võibolla nad ikka ei olegi alati kõiges kõige targemad ja paremad.

Mõnusaks teeb Any.DO veel see, et ma saan asjad maha tõmmata. Ma ei tea, see on mulle alati kuidagi oluline olnud, annab sellise tunde, et nüüd on midagi saavutatud. Kui lihtsalt nimekiri on ees ja tuimalt sealt asju teed, pole see sugugi nii äge kui iga tehtud asi maha kriipsutada.

Lisaks saab seada pikaajalisemaid eesmärke, näiteks mul on someday veerus kirjas, et tahan külastada Jõuluvana ja minna Pariisi. No ja siis see igavene miinus viis kilo ka muidugi. Neid õnneks äpp mulle veel meelde pole tuletanud, mis on minu silmis pluss.

Natuke läks küll aega mul, et Any.DO täispotentsiaali tabada, aga nüüd, kui seda näen, siis julgen soojalt soovitada. Dream it, wish it, do it! Hahaa!

wow.

hoomamatu 10 Replies

Niisiis, tänaseks lõunaks on mulle saadetud või saadetamas muuhulgas küttepuid, šampooni, lusikaid, sokke, kookospiima, elektriarveraha, lillekimp…

Wow.

Nagu Naabrinaine ütles: “Sul on võimalus korraldada uus kleidikorjandusskandaal.”

Mõtlesin natuke ja jõudsin järeldusele, et teen hoopis sellise lubaduse. Seniks, kuni peamiselt vabakutselise asju teen, võtan hoopis Dakiblogile uue hingamise andmise enda päevatööks. Aitab küll juba sellest koomast, kus ma ei julge kommentaare lugeda ja postitan nagu jumal juhatab.

Ehk siis hakkan tegema aktiivset blogimistööd. Ning vasakule küljepaneelile lisasin annetusnupukese, kui keegi aidata soovib. Kuigi abi on olnud juba üüratu, teie kõigi poolt.

Aitäh, et olemas oled. Aitäh, et loed. Ma luban, et ma hakkan nüüd korralikult kirjutama ka.

Ja suvel kutsun kõiki soovijaid aiapeole. Hanged on ehk seks ajaks läinud.

hommikupoolik teletornis

hoomamatu Leave a reply
Tallinna teletorn. Kaks korda õnnestus mööda sõita MAAILMA SUURIMAST PULGAST KESET METSA. Ja siis olime Sikiga mõlemad megahämmastunud, et seal nii vähe ruumi kõikjal on. Mälestused olid mingist suurest tuulisest väljast, mille lõpus torn…

 

 Härjapõlvlased.

 

Up to the sky!

 

170 meetrit tühjust. See oli tõepoolest päris õudne hetk seal peal seista.

 

See on selle ema nägu, kes palvetab iga päev, et võiks mingi töö tekkida, sest praegu oleks tööle minek tõeline puhkus.

 

Millal ma Londonisse saan? Ah? Öelge mulle?

 

Ja ühtlasi on see selle inimese nägu, kes avastas, et päris kõhe on ikka nii kõrgel hängida.

 

Mila ei olnud kõrgustest heitunud.

 

…nagu näha.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Ellujäämisõpetus üksikvanemale

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 10 Replies

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju mõtestatult. Muidugi mitte kogu aeg, aga mõningate asjade puhul on nii äge mõtestada suurt plaani. Mitte detaile, aga just kõige suuremat plaani. Mulle, endisele üksikemale ja paljude vallasvanemate ning nende lastega ümbritsetud inimesele üldse ei meeldi see üldine plaan ja kuvand, mis on loodud mõiste ÜKSIKEMA ümber. Samatud, õnnetud, hüljatud vaesed ja patused. Vastik. Ja ma samas saan aru, et iga kuvandi tekkel on põhjus.

Mulle tundub, et tugeva kooliga üksikemad mõtestavad tihti paljusid asju elus selgemalt ja tervemalt, kui teenelised pereinimesed (my dear, see ei tähenda, et pereelu Sinuga ei oleks üks paremaid asju, mis minuga juhtunud on). Näiteks laste kasvatamist, mis tavaperes kaob kuhugi perelu-värki ära, tajub ja mõtestab üksikvanem põhjalikumalt, vabamalt ja tervemalt. Üksikvanem vastutab elu laste ees, ja sellega seoses kogu elu ees üksi, ta saab näha tervikut, eemaldada ebaolulist olulisest, juhtida tähelepanu õigele väljale mõttetu jama seest ära. Kui kari kolmekümneaastaseid kahekümneviieselt-abiellunud, karjäärituid, kaheaastase vanusevahega laste koduperenaistest emasid võivad tunde arutada kombekabrändide ja õhtusöögi tervislikkuse üle, istub üksikvanem sügavas toolis ja lainetab kulme, sest ta ei saa aru, kuidas tõsiseltvõetavad lapsevanemad suudavad sellise rämpsuga oma aju kurnata.

Kahjuks ei saa emad, kes on üksi jäänud, alati kohe arugi, missugune perspektiiv neile sülle on langenud, ja takerduvad üksikema kuvandi ebameeldivusse, enesehaletsusse või jumal teab kuhu nad ka parasjagu ei takerdu, minul on ikka nii kurb vaadata, et nutma ajab. Ja nii ma võtan missiooniks öelda teile, mu armsad üksikemad, mitut asja, mis teid aitavad selle tee alguses ja võibolla keskel, ja võibolla ka siis, kui te ei ole üksikemad.

 *üsna vabalt kõnetan ennekõike emasid, ilma erilise põhjuseta.
**ja lastest räägin mitmuses, sest neid on maailmas üldiselt üsna palju.

 

I memo: Sinu uus elu

1. Tere tulemast! Sa oled praegu lapsega/lastega üksi. Sul on kogu vabadus ja kogu vastutus. Ja esimene ning tähtsaim point – see on õnn, mitte õnnetus.
Sa ei ole jäänud üksi sita sisse, sul on au teha seda kõike üksi. Seda on tehtud üksi alati, täna ja siin on see lihtsam kui kunagi varem. Võimalik, et su lapsed veedavad vahel aeg isaga, võimalik, et päris tihti, kuid sina oled baasvanem. Võimalik, et su lapsed ei tunne oma isa üldse, võimalik, et see on parim asi, mis nende elus juhtub, sel juhul ei ole sa mitte vanem nr 1, vaid ainus vanem. Milline kingitus! Sinu kanda on argipäev, sina saad lastega kakelda igapäevaküsimustes, sina saad nende kätt hoida, kui neil on palavik ja lasti lahta, kui tabletid viimaks mõjuma hakkavad. Sina saad nendega naerda ja nutta. Ja sina oled see, kes kujundab nende edasise elu. Ja sa saad väga -väga palju kordi olla nende üle nii uhke, et pankreas tõuseb silmini. Wow.
2. Kuid sa ei pea ja ei saagi teha seda täiesti ihuüksi.

See on igav. Otsi endale toetusgrupp. Sul peaks olema keegi, kellele helistada, et jagada igapäevaseid võite ja kaotusi. See võib olla su ema, see võib olla sõber, see võib olla suvaline tuttav, kellel on samavanad lapsed, ükskõik. Aga sul on vaja jagada, kui asjad on jagatud, kahaneb üksindus. Lisaks on sul vaja võtta jagatud asju vastu, sest see aitab sul säilitada terve suhte maailmaga. Siis on sul vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde ja kedagi, kelle juurde sa saaks lapsi viia. Sul on vaja kedagi, kes jõuaks enne uste sulgemist lasteaeda kui sa oled tööasjus Saaremaal ja praam hilineb. Sul on vaja kedagi, kes asendaks sind kooli jõulupeol, sest on ülimalt tõenäoline, et sinu aasta tähtsaim kohtumine lõppeb 10 minutit pärast jõulupeo algust linna teises otsas. Jah, sa võid mõelda, et lapsed on tähtsaimad, nad ongi, aga selliseid asju juhtub. Ära unusta laste vanavanemaid, tädisid, onusid, suhe nendega on üks tähtsamaid suhteid laste lapsepõlves, usalda vanavanemaid, võimalda neile aeg lastega, jaga nendega laste elu. Juba paariaastane laps võib veeta pikemalt aega lähisugulastega, tee plaane vanaema puhkuse ajaks ja komandeeri laps külla. Luba neil tädidega loomaaias ja Lätis käia, see on kõikidele kasulik.
3. Küsi abi, inimesed aitavad sind, kuid mitte iialgi ära võta abi iseenesestmõistetavalt, see kasvatab abitust.

Kui sa otsid abi, pead sa abi andma. Kui sa tahad, et inimesed su ümber püsiks, pead sa nende jaoks olemas olema. Ükskõik kui hädas sa oma elu ja asjadega ka ei oleks. Kutsu sõpru teed jooma, võta sõbranna lapsed teatrisse kaasa. Mine emaga lõunale. Kuula ja jaga ja võta vastu ja anna. Sa võid olla hädas, sa võid nutta end igal õhtul magama, kuid see ei pisenda sind ümbritsevate inimeste elusid. Ja õpeta seda oma lastele nii, et nad teismelisena hea meelega aitaks su vennalastel õppida. Tee väikseid asju, mis toovad suuri tundeid.

II memo: Sinu Olme

4. Võimalik, et sa oled rahahädas. Tööta nagu hull.

Võibolla sa pead tegema mitut tööd, võibolla koostama keerulisi skeeme töötamiseks, isegi kui rahahäda enam ei kummita. Mõned meist teevad öösiti lisatööd, tõlgivad või heegeldavad. Mõned leiavad lapsehoidjaks tudengi, kellele sobib varahommikul lapsi valvata, seni kui nad hotellis hommikusöögilaudu katavad. Kindlasti saad sa teha päevatööd, selleks on koolid ja lasteaiad. Astu oma mugavusalast välja ja vaata ringi. Võibolla teed sa tööd graafiku alusel, vii lapsed pikaks nädalavahetuseks vanaema juurde ja pane graafikusse mitu täispäeva järjest. Aga mis põhiline – leia töö, mis su vaimu toidab, kui kohe ei leia, siis tee vähemtoitvat tööd ja otsi edasi. Aga ära tee järeleandmisi töö kvaliteedis, sest sellele järgnevad järeleandmised rahas. Isegi kui oled humanitaarkraadiga klienditeenindaja, arvesta, et sinu töö kvaliteet ei jää perspektiivis märkamata. Kuid ära unusta, et sa otsid ennekõike enda seest. Kas sa üldse tead, kes sa olla tahad? See aeg, kus sa oma elu vaikselt mööda lased, tehes mittemidagi või suvalisi asju, on möödas. Millest su lapsed õpivad? Õige, eeskujust. Sa oled nende peamine eeskuju, milliseks inimeseks sa tahad, et nad saaks?
5. Jah, okei, tõenäoliselt oled sa rahahädas. Majanda nagu hull.

Pea eelarvet, kui sa oled siiani olnud vastutustundetu laristaja, lähtu sellest, et iga laristatud euro tuleb nüüd su laste tulevikufondist. Kas see õlu on seda väärt? Sa pead lastele võimaldama hobisid ja trendikaid asju. Kui sul on imik, arvesta, et sa pead neile võimaldama seda kõike kohe varsti. Et miks sa pead neile nõmedat mainstreami võimaldama – sest sa ei taha nende elu raskemaks teha. Nad on tavalised lapsed. Kaasajas. See enam ei loe, kuidas sa ise kasvasid. Nad peavad saama tegeleda sellega, mida nad tahavad. Ehk nad tahavad maalida, see on lihtne. Aga kui nad tahavad purjetada? Sa ei saa neid ju siis maalima sundida, sest sa ei oska majandada? Jällegi – tule oma mugavusalast välja. Mõned meist jätavad alati ise õhtusöögi söömata, aga saadavad lapsi laagritesse. Kui sa järgid punkti 4, siis see ei kesta kaua, varsti saad sa kõike teha, varsti. Jah, see on normaalne, et sa siiski tahad vahepeal endale midagi arutud lubada, tee seda, aga enne luba endale mitterahalisi arutusi. Mängi keskkooliaegse sõbraga öö otsa lauamänge ja ära osta küünelakke. Kasuta edasi oma vana telefoni, aga sõida lastega nädalavahetusel tudengibussiga Narva pelmeene sööma. Pelmeenid võid, kusjuures, kaasa pakkida. Ja veel – ära lajata oma lastele rahamuredega, sa ei pea neile aru andma asjade tegelikust seisust. Iga kord poes kommi ei saa, kõiki ilusaid riideid ei saa, sest see on arutu, mitte selle pärast, et raha ei ole. Muidu kasvavad inimesed, kellele tundub, et kui raha on, siis võibki ja peabki ainult arutusi tegema.
6. Väga tõenäoliselt oled sa üldiselt liimist lahti. Sul on ükskõik väga paljudest asjadest.

Sa ei viitsi koristada, sa ei viitsi pead pesta ja riietelt plekke eemaldada. Sa arvad, et sul on tähtsamaidki asju teha. Vale puha. Nüüd korista, pese ja triigi nagu ei kunagi varem. Võibolla on su laste riided kõik kolmanda ringi päritolu, võibolla sul ei ole ühtegi paari terveid sukkpükse, aga see ei tohi välja paista. Okei, sukkade osas ei ole head lahendust, kanna pükse, aga lapsed hoia puhtana ja korralikuna. Et Miks? Sul on suva ja niigi raske? Me võime kõik jahuda vaimsetest väärtustest, aga fakt on see, et räpasel lapsel on raskem leida sõpru ja elada rõõmsat elu, kui korralikul lapsel. Välimus loeb. Sulle võib tunduda see ülepingutusena, aga kust küll tekivad eelarvamused halvasti värvitud räpaste juustega auklikus kampsunis saamatute üksikemade osas? Inimesed jälgivad su välimust. Ja on vähe neid, kelles aukliku võidunud kombekaga väikelaps eelarvamusi ei tekita. Õpeta oma lapsi puhtaks eeskujuga, räpasest titest kasvab räpane teismeline. Neil ei ole vaja eelarvamustega võidelda, päästa nad sellest. Ja kodu, koristamine on tüütu küll, aga lapse kodu peab olema selline, et ta sõbrad seal hea meelega käiks. Jajaa, sa võid arvata, et lastel on suva, aga ei ole. Oled sa kuulnud teismeliste vestlusi? Ja sinu sõbrad. kui sa tahad, et inimesed (vt p nr 2) sinu juures käiks, tee nii, et neil oleks sinu juures hea. Kui sa vajad ööbivaid lapsehoidjaid, loo neile meeldiv ööbimiskoht. Sul on tõenäoliselt pesumasin ja tolmuimeja, kasuta neid. Kui ei ole, leia sõpru, kellel on, ja ühenda pühapäevane playdate paari masinatäie pesu pesemisega

III memo: Sinu suhted

7. Võimalik, et sa oled paljude asjade peale pahane, aga üks tähtsamaid asju – ära kakle.

Eriti oma laste isaga. Mitte kunagi, ja mitte mitte kunagi laste kuuldes. Okei, võibolla ta on tühikargaja ja töllmokk, võibolla ta hülgas su valusalt ja ootamatult, võibolla sa hülgasid ta ise, aga ei ole päriselt rahul sellega, kuidas ta olukorras käitub, vahet pole. Mis teie vahel oli, on möödas ja kuulub unustamisele, tema suhted lastega ei ole aga sinu asi. Need suhted peavad olema sõltumatud, ja korralduma ise. Sul ei ole aega ja energiat, et sellega tegeleda, kui ta on siga, lülita ta enda elust välja (nb! mitte laste elust), kui te saate normaalselt läbi, ole neutraalne sõber. Ära eelda midagi, ära anna hinnanguid. Kui ta ei huvitu sinu imikust, tema kaotus, ära sunni, mõne aasta pärast on laps valmis ise oma suhteid looma. Kui tal on uus pere, kellega kõik on parem kui sinuga iial olnud on – neela alla. Su lapsed võidavad igast uuest pereliikmest rohkem, kui sinu ego kannatab. Sina, just sina, oled küll kõige tähtsam kogu maailmas, kuid sellised teemad ei puuduta sind.

8. Jah, sul on võibolla sinu enda arvates, sõltub, kui konservatiivne kasvatus sul on, ebatraditsiooniline peremudel

Ära väända suhteid lastega veidraks, need võivad jääda ka edaspidi traditsiooniliseks. Ära sa, jumala eest, proovi kahte vanemat mängida, tekitad veel lastes bipolaarsust. Ja ära liialt sõpsi pane, sa oled lapsevanem, mitte vahva sõbranje. Su lapsed vajavad raame, tuge, toetust tugevamalt kujundilt, kui sõber, oma emalt. Teie kooselu võiks pigem olla tiim, kes arvestab teise poolega, kui ei võrdusta kõiki liikmeid. Ja seda sa ilmselt tead, et sa ei tohi oma muresid lastega jagada, seda kirjutavad kõik õpikud ja naistekad – laps, lapseeas, ei saa kanda sinu isiklikke koormaid ja väiksemaid hunnikuid. Muidugi sa võid laste nähes nutta ja taldrikudi lõhkuda, aga ära jaga probleeme sisuliselt. Kui ema nutab, siis ta on kurb, see on täpselt nii palju, kui nad teadma peavad.

9. Võimalik, et sul tekib uus suhe.

No muidugi tekib, sest kõik mehed jumaldavaid iseseisvaid naisi, ja ei ole iseseisvamaid naisi, kui üksikemad. Oht on selles, et oled muutunud liiga valivaks. Aga see pole eriti oht, tegelikult. Lihtsalt olles olnud aastaid üksikema, sa enam ei vaja ühtegi meest, sa saad olla koos ainult sellise inimesega, kellega sa tõesti tahad koos olla, kes on sinu ideaalmees. Sa ei tee järeleandmisi, sest sa tead, et üksi on kõik väga okei, sa ei näe vajadust oma elu mingi tõhu pärast muuta. Õige kah. Sga kui ta tuleb, see õige, siis ole hea, ja ära proovi kujundada tema suhteid sinu lastega, las need kujunevad ise. Uue issi otsimine oma olemasolevatele lastele on leebelt öeldes perversne. Küll aga võib ema uus kutt tuua teie kõikide ellu väga palju toredaid asju, ta võib olla su laste sõber, sest ta ei pea niiväga lapsevanem olema. Ta võib olla ka natuke rohkem lapsevanem, aga las ta ise valib koos lastega, kui palju. Sa ei pea ennast koormama nende suhtekorraldusega, palju lõbusam on observeerida ja vajadusel veidi suunata. Kui ta on väärt mees, siis jookseb kõik ise paika.

***

Mul on hea meel, kui sa siiani lugesid, mul sai kohe nii palju kergem. Ma olen väga paljudele elus tahtnud neid asju öelda, vahel olen öelnud ka. Ma tahaksin tänaval kuuteistaastastele noortele emadele seda kõike karjuda ja siis kirjutada seda neile tublidele, kes teadlikult otsustavad üksi lapse saada. Ja ka neile, kelle juurest mees on just Soome kolinud, jättes nad kolme teismelise pojaga üksi. Kõikidele.

and the winner is…

hoomamatu Leave a reply

kommentaar number 10, seega Maris, palju õnne! Võtan sinuga ühendust!

Aitäh Pikule, Siljale ja Piale, kes nii vahva kingituse kokku aitasid panna!

Suur aitäh teile, kes te kaasa lõite. Ja  ka teile, kes te ei löönud kaasa, aga ikka mind lugemas käite. Tänapäeval on giveaway’d ju kõikjal, aga ma teen neid ainult väga erilistel puhkudel. (Peamiselt sellepärast, et ma ei oska hästi tasuta asju küsida.)

Kümnes dakiblogimisaasta on ametlikult alanud.

Kümme.

Woah.

dakiblogi 9!

Argielu Leave a reply

Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!

Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…

NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)

Stages of Hangover

Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”

 

Läbitud kell 1130-1200

 

Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”

Läbitud kell 1200-1220

Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255

Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!

Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.

Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.

Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

Lisaks omalt poolt juurde, et see on kujuteldamatu ja kirjeldamatu. Ainus, mida tahaks, on täielikku vere väljavahetamist ja uusi organeid või lihtsalt surra. Kohe. Ja seda on täiesti vıimatu kirjeldada inimesele, kellel pohmelli pole, või piirdub see kerge iivelduse ja peavaluga. Nemad on õnnelikud inimesed. (Ilmselt ka targemad ja korralikumad ja paremad ja ilusamad ja heamad ja nii edasi.)

February Favourites

hoomamatu Leave a reply

Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.

Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.

Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.

Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.

What happens when you lose everything
You just start again

You start all over again

Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.

 

Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.

Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?

dakiblogi sünnipäevakingitus

hoomamatu 24 Replies

Kui K. täna küsis, kuidas elu muidu läheb, vastasin, et elu on üldiselt lill. Kui see lill on üks neist lilledest, kes regulaarselt potist välja ronivad, mulla kõikjale elamisse laiali loobivad, teised lilled ümber lükkavad, kassid traumeerivad ja siis ronivad tagasi potti, et laastamistööd nädala pärast uuesti korrata.

Nii et elu on lill.

Tuleval nädalal tähistab Dakiblogi grandioosselt oma 9ndat sünnipäeva. Selle puhul luban suisa blogima hakata – tihedamini kui kord kaduva kuu jooksul. Palusin aga paar sõpra appi, et kokku panna väike sünnipäevakingitus mu truudele lugejatele, kes hoolimata mu lillelisest elust ja kirjutamismõõnast on siiski minuga jäänud. Seega, lubage esitleda – Dakiblogi sünnipäevakingitus SULLE!

Dakiblogi sünnipäevapakett:

Nagu näete – ainult väga andekate inimeste ülilahedad asjad, kõik oma kätega tehtud ja kaasa tuleb hea annus mõnusat aurat, mida ainult nende asjadega saab, mida armastuse ja kirega tehakse.

Kuidas Dakiblogi sünnipäevapaketti võita?

  • Ole palun kõigi meie Facebooki-sõber ning liitu Pia, Piku ja Dakiblogi Facebooki-lehtedega. Siljal FB-lehte ei ole, aga mine vaata tema blogisse ikkagi, äkki jääb midagi silma 😉
  • Jäta selle postituse alla kommentaar – kui sina midagi käsitsi teha tahaks osata, siis mis oskus see oleks? Või võibolla juba oskadki – siis kirjuta, mis sind selle tegevuse poole tõmbas!
  • Loosiratta löön keerlema ja valin võitja kommenteerijate hulgast järgmisel pühapäeval, 24. veebruaril – päeval, kui ma üheksa aastat tagasi esimest korda internetti blogipostituse teele saatsin.

Head loosiõnne!

…ja aitäh, et olemas olete.