…umbes.
Külalispostitus Naabrinaiselt: Ellujäämisõpetus üksikvanemale
Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju mõtestatult. Muidugi mitte kogu aeg, aga mõningate asjade puhul on nii äge mõtestada suurt plaani. Mitte detaile, aga just kõige suuremat plaani. Mulle, endisele üksikemale ja paljude vallasvanemate ning nende lastega ümbritsetud inimesele üldse ei meeldi see üldine plaan ja kuvand, mis on loodud mõiste ÜKSIKEMA ümber. Samatud, õnnetud, hüljatud vaesed ja patused. Vastik. Ja ma samas saan aru, et iga kuvandi tekkel on põhjus.
Mulle tundub, et tugeva kooliga üksikemad mõtestavad tihti paljusid asju elus selgemalt ja tervemalt, kui teenelised pereinimesed (my dear, see ei tähenda, et pereelu Sinuga ei oleks üks paremaid asju, mis minuga juhtunud on). Näiteks laste kasvatamist, mis tavaperes kaob kuhugi perelu-värki ära, tajub ja mõtestab üksikvanem põhjalikumalt, vabamalt ja tervemalt. Üksikvanem vastutab elu laste ees, ja sellega seoses kogu elu ees üksi, ta saab näha tervikut, eemaldada ebaolulist olulisest, juhtida tähelepanu õigele väljale mõttetu jama seest ära. Kui kari kolmekümneaastaseid kahekümneviieselt-abiellunud, karjäärituid, kaheaastase vanusevahega laste koduperenaistest emasid võivad tunde arutada kombekabrändide ja õhtusöögi tervislikkuse üle, istub üksikvanem sügavas toolis ja lainetab kulme, sest ta ei saa aru, kuidas tõsiseltvõetavad lapsevanemad suudavad sellise rämpsuga oma aju kurnata.
Kahjuks ei saa emad, kes on üksi jäänud, alati kohe arugi, missugune perspektiiv neile sülle on langenud, ja takerduvad üksikema kuvandi ebameeldivusse, enesehaletsusse või jumal teab kuhu nad ka parasjagu ei takerdu, minul on ikka nii kurb vaadata, et nutma ajab. Ja nii ma võtan missiooniks öelda teile, mu armsad üksikemad, mitut asja, mis teid aitavad selle tee alguses ja võibolla keskel, ja võibolla ka siis, kui te ei ole üksikemad.
*üsna vabalt kõnetan ennekõike emasid, ilma erilise põhjuseta.
**ja lastest räägin mitmuses, sest neid on maailmas üldiselt üsna palju.
I memo: Sinu uus elu
1. Tere tulemast! Sa oled praegu lapsega/lastega üksi. Sul on kogu vabadus ja kogu vastutus. Ja esimene ning tähtsaim point – see on õnn, mitte õnnetus.
Sa ei ole jäänud üksi sita sisse, sul on au teha seda kõike üksi. Seda on tehtud üksi alati, täna ja siin on see lihtsam kui kunagi varem. Võimalik, et su lapsed veedavad vahel aeg isaga, võimalik, et päris tihti, kuid sina oled baasvanem. Võimalik, et su lapsed ei tunne oma isa üldse, võimalik, et see on parim asi, mis nende elus juhtub, sel juhul ei ole sa mitte vanem nr 1, vaid ainus vanem. Milline kingitus! Sinu kanda on argipäev, sina saad lastega kakelda igapäevaküsimustes, sina saad nende kätt hoida, kui neil on palavik ja lasti lahta, kui tabletid viimaks mõjuma hakkavad. Sina saad nendega naerda ja nutta. Ja sina oled see, kes kujundab nende edasise elu. Ja sa saad väga -väga palju kordi olla nende üle nii uhke, et pankreas tõuseb silmini. Wow.
2. Kuid sa ei pea ja ei saagi teha seda täiesti ihuüksi.
See on igav. Otsi endale toetusgrupp. Sul peaks olema keegi, kellele helistada, et jagada igapäevaseid võite ja kaotusi. See võib olla su ema, see võib olla sõber, see võib olla suvaline tuttav, kellel on samavanad lapsed, ükskõik. Aga sul on vaja jagada, kui asjad on jagatud, kahaneb üksindus. Lisaks on sul vaja võtta jagatud asju vastu, sest see aitab sul säilitada terve suhte maailmaga. Siis on sul vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde ja kedagi, kelle juurde sa saaks lapsi viia. Sul on vaja kedagi, kes jõuaks enne uste sulgemist lasteaeda kui sa oled tööasjus Saaremaal ja praam hilineb. Sul on vaja kedagi, kes asendaks sind kooli jõulupeol, sest on ülimalt tõenäoline, et sinu aasta tähtsaim kohtumine lõppeb 10 minutit pärast jõulupeo algust linna teises otsas. Jah, sa võid mõelda, et lapsed on tähtsaimad, nad ongi, aga selliseid asju juhtub. Ära unusta laste vanavanemaid, tädisid, onusid, suhe nendega on üks tähtsamaid suhteid laste lapsepõlves, usalda vanavanemaid, võimalda neile aeg lastega, jaga nendega laste elu. Juba paariaastane laps võib veeta pikemalt aega lähisugulastega, tee plaane vanaema puhkuse ajaks ja komandeeri laps külla. Luba neil tädidega loomaaias ja Lätis käia, see on kõikidele kasulik.
3. Küsi abi, inimesed aitavad sind, kuid mitte iialgi ära võta abi iseenesestmõistetavalt, see kasvatab abitust.
Kui sa otsid abi, pead sa abi andma. Kui sa tahad, et inimesed su ümber püsiks, pead sa nende jaoks olemas olema. Ükskõik kui hädas sa oma elu ja asjadega ka ei oleks. Kutsu sõpru teed jooma, võta sõbranna lapsed teatrisse kaasa. Mine emaga lõunale. Kuula ja jaga ja võta vastu ja anna. Sa võid olla hädas, sa võid nutta end igal õhtul magama, kuid see ei pisenda sind ümbritsevate inimeste elusid. Ja õpeta seda oma lastele nii, et nad teismelisena hea meelega aitaks su vennalastel õppida. Tee väikseid asju, mis toovad suuri tundeid.
II memo: Sinu Olme
4. Võimalik, et sa oled rahahädas. Tööta nagu hull.
Võibolla sa pead tegema mitut tööd, võibolla koostama keerulisi skeeme töötamiseks, isegi kui rahahäda enam ei kummita. Mõned meist teevad öösiti lisatööd, tõlgivad või heegeldavad. Mõned leiavad lapsehoidjaks tudengi, kellele sobib varahommikul lapsi valvata, seni kui nad hotellis hommikusöögilaudu katavad. Kindlasti saad sa teha päevatööd, selleks on koolid ja lasteaiad. Astu oma mugavusalast välja ja vaata ringi. Võibolla teed sa tööd graafiku alusel, vii lapsed pikaks nädalavahetuseks vanaema juurde ja pane graafikusse mitu täispäeva järjest. Aga mis põhiline – leia töö, mis su vaimu toidab, kui kohe ei leia, siis tee vähemtoitvat tööd ja otsi edasi. Aga ära tee järeleandmisi töö kvaliteedis, sest sellele järgnevad järeleandmised rahas. Isegi kui oled humanitaarkraadiga klienditeenindaja, arvesta, et sinu töö kvaliteet ei jää perspektiivis märkamata. Kuid ära unusta, et sa otsid ennekõike enda seest. Kas sa üldse tead, kes sa olla tahad? See aeg, kus sa oma elu vaikselt mööda lased, tehes mittemidagi või suvalisi asju, on möödas. Millest su lapsed õpivad? Õige, eeskujust. Sa oled nende peamine eeskuju, milliseks inimeseks sa tahad, et nad saaks?
5. Jah, okei, tõenäoliselt oled sa rahahädas. Majanda nagu hull.
Pea eelarvet, kui sa oled siiani olnud vastutustundetu laristaja, lähtu sellest, et iga laristatud euro tuleb nüüd su laste tulevikufondist. Kas see õlu on seda väärt? Sa pead lastele võimaldama hobisid ja trendikaid asju. Kui sul on imik, arvesta, et sa pead neile võimaldama seda kõike kohe varsti. Et miks sa pead neile nõmedat mainstreami võimaldama – sest sa ei taha nende elu raskemaks teha. Nad on tavalised lapsed. Kaasajas. See enam ei loe, kuidas sa ise kasvasid. Nad peavad saama tegeleda sellega, mida nad tahavad. Ehk nad tahavad maalida, see on lihtne. Aga kui nad tahavad purjetada? Sa ei saa neid ju siis maalima sundida, sest sa ei oska majandada? Jällegi – tule oma mugavusalast välja. Mõned meist jätavad alati ise õhtusöögi söömata, aga saadavad lapsi laagritesse. Kui sa järgid punkti 4, siis see ei kesta kaua, varsti saad sa kõike teha, varsti. Jah, see on normaalne, et sa siiski tahad vahepeal endale midagi arutud lubada, tee seda, aga enne luba endale mitterahalisi arutusi. Mängi keskkooliaegse sõbraga öö otsa lauamänge ja ära osta küünelakke. Kasuta edasi oma vana telefoni, aga sõida lastega nädalavahetusel tudengibussiga Narva pelmeene sööma. Pelmeenid võid, kusjuures, kaasa pakkida. Ja veel – ära lajata oma lastele rahamuredega, sa ei pea neile aru andma asjade tegelikust seisust. Iga kord poes kommi ei saa, kõiki ilusaid riideid ei saa, sest see on arutu, mitte selle pärast, et raha ei ole. Muidu kasvavad inimesed, kellele tundub, et kui raha on, siis võibki ja peabki ainult arutusi tegema.
6. Väga tõenäoliselt oled sa üldiselt liimist lahti. Sul on ükskõik väga paljudest asjadest.
Sa ei viitsi koristada, sa ei viitsi pead pesta ja riietelt plekke eemaldada. Sa arvad, et sul on tähtsamaidki asju teha. Vale puha. Nüüd korista, pese ja triigi nagu ei kunagi varem. Võibolla on su laste riided kõik kolmanda ringi päritolu, võibolla sul ei ole ühtegi paari terveid sukkpükse, aga see ei tohi välja paista. Okei, sukkade osas ei ole head lahendust, kanna pükse, aga lapsed hoia puhtana ja korralikuna. Et Miks? Sul on suva ja niigi raske? Me võime kõik jahuda vaimsetest väärtustest, aga fakt on see, et räpasel lapsel on raskem leida sõpru ja elada rõõmsat elu, kui korralikul lapsel. Välimus loeb. Sulle võib tunduda see ülepingutusena, aga kust küll tekivad eelarvamused halvasti värvitud räpaste juustega auklikus kampsunis saamatute üksikemade osas? Inimesed jälgivad su välimust. Ja on vähe neid, kelles aukliku võidunud kombekaga väikelaps eelarvamusi ei tekita. Õpeta oma lapsi puhtaks eeskujuga, räpasest titest kasvab räpane teismeline. Neil ei ole vaja eelarvamustega võidelda, päästa nad sellest. Ja kodu, koristamine on tüütu küll, aga lapse kodu peab olema selline, et ta sõbrad seal hea meelega käiks. Jajaa, sa võid arvata, et lastel on suva, aga ei ole. Oled sa kuulnud teismeliste vestlusi? Ja sinu sõbrad. kui sa tahad, et inimesed (vt p nr 2) sinu juures käiks, tee nii, et neil oleks sinu juures hea. Kui sa vajad ööbivaid lapsehoidjaid, loo neile meeldiv ööbimiskoht. Sul on tõenäoliselt pesumasin ja tolmuimeja, kasuta neid. Kui ei ole, leia sõpru, kellel on, ja ühenda pühapäevane playdate paari masinatäie pesu pesemisega
III memo: Sinu suhted
7. Võimalik, et sa oled paljude asjade peale pahane, aga üks tähtsamaid asju – ära kakle.
Eriti oma laste isaga. Mitte kunagi, ja mitte mitte kunagi laste kuuldes. Okei, võibolla ta on tühikargaja ja töllmokk, võibolla ta hülgas su valusalt ja ootamatult, võibolla sa hülgasid ta ise, aga ei ole päriselt rahul sellega, kuidas ta olukorras käitub, vahet pole. Mis teie vahel oli, on möödas ja kuulub unustamisele, tema suhted lastega ei ole aga sinu asi. Need suhted peavad olema sõltumatud, ja korralduma ise. Sul ei ole aega ja energiat, et sellega tegeleda, kui ta on siga, lülita ta enda elust välja (nb! mitte laste elust), kui te saate normaalselt läbi, ole neutraalne sõber. Ära eelda midagi, ära anna hinnanguid. Kui ta ei huvitu sinu imikust, tema kaotus, ära sunni, mõne aasta pärast on laps valmis ise oma suhteid looma. Kui tal on uus pere, kellega kõik on parem kui sinuga iial olnud on – neela alla. Su lapsed võidavad igast uuest pereliikmest rohkem, kui sinu ego kannatab. Sina, just sina, oled küll kõige tähtsam kogu maailmas, kuid sellised teemad ei puuduta sind.
8. Jah, sul on võibolla sinu enda arvates, sõltub, kui konservatiivne kasvatus sul on, ebatraditsiooniline peremudel
Ära väända suhteid lastega veidraks, need võivad jääda ka edaspidi traditsiooniliseks. Ära sa, jumala eest, proovi kahte vanemat mängida, tekitad veel lastes bipolaarsust. Ja ära liialt sõpsi pane, sa oled lapsevanem, mitte vahva sõbranje. Su lapsed vajavad raame, tuge, toetust tugevamalt kujundilt, kui sõber, oma emalt. Teie kooselu võiks pigem olla tiim, kes arvestab teise poolega, kui ei võrdusta kõiki liikmeid. Ja seda sa ilmselt tead, et sa ei tohi oma muresid lastega jagada, seda kirjutavad kõik õpikud ja naistekad – laps, lapseeas, ei saa kanda sinu isiklikke koormaid ja väiksemaid hunnikuid. Muidugi sa võid laste nähes nutta ja taldrikudi lõhkuda, aga ära jaga probleeme sisuliselt. Kui ema nutab, siis ta on kurb, see on täpselt nii palju, kui nad teadma peavad.
9. Võimalik, et sul tekib uus suhe.
No muidugi tekib, sest kõik mehed jumaldavaid iseseisvaid naisi, ja ei ole iseseisvamaid naisi, kui üksikemad. Oht on selles, et oled muutunud liiga valivaks. Aga see pole eriti oht, tegelikult. Lihtsalt olles olnud aastaid üksikema, sa enam ei vaja ühtegi meest, sa saad olla koos ainult sellise inimesega, kellega sa tõesti tahad koos olla, kes on sinu ideaalmees. Sa ei tee järeleandmisi, sest sa tead, et üksi on kõik väga okei, sa ei näe vajadust oma elu mingi tõhu pärast muuta. Õige kah. Sga kui ta tuleb, see õige, siis ole hea, ja ära proovi kujundada tema suhteid sinu lastega, las need kujunevad ise. Uue issi otsimine oma olemasolevatele lastele on leebelt öeldes perversne. Küll aga võib ema uus kutt tuua teie kõikide ellu väga palju toredaid asju, ta võib olla su laste sõber, sest ta ei pea niiväga lapsevanem olema. Ta võib olla ka natuke rohkem lapsevanem, aga las ta ise valib koos lastega, kui palju. Sa ei pea ennast koormama nende suhtekorraldusega, palju lõbusam on observeerida ja vajadusel veidi suunata. Kui ta on väärt mees, siis jookseb kõik ise paika.
***
Mul on hea meel, kui sa siiani lugesid, mul sai kohe nii palju kergem. Ma olen väga paljudele elus tahtnud neid asju öelda, vahel olen öelnud ka. Ma tahaksin tänaval kuuteistaastastele noortele emadele seda kõike karjuda ja siis kirjutada seda neile tublidele, kes teadlikult otsustavad üksi lapse saada. Ja ka neile, kelle juurest mees on just Soome kolinud, jättes nad kolme teismelise pojaga üksi. Kõikidele.
taking a day to breathe
Viimase paari kuu jooksul on mind väga lähedalt puudutanud kaks enesetapukatset. Kaks eri inimest, kaks täiesti erinevat olukorda, ainus ühine nimetaja mina otse epitsentris.
Seega tänane kolumn on depressioonist. Ja sellest, kui raske võib olla paluda abi. Isegi, kui sa ei pea paluma, kui sul on abi sealsamas, võta vaid vastu see käsi.
Vahel on see võimatu.
Vahel on lihtsam appi karjuda äärmuslikke meetmeid kasutades. Ma saan nii hästi aru sellest, ma olen olnud selles õudusunenäos ja mindki on päästnud täiesti juhuslikud kohtumised või telefonikõned.
Nii nagu mina olen nende kahe inimesega täiesti juhuslikult just selles elupunktis kokku sattunud. Ma ei suuda hinnata, kui suur või oluline mu roll nende kahe inimese elus on. Õigemini – tüdrukul läheb hästi, sellest on nüüdseks paar kuud möödas. Elab. Elurõõmuga.
Aga see teine… tõmbas hinge kinni ja ma hingasin sisse alles järgmisel päeval telefonikõne saades. Ja alles siis sain ma aru, et see tõmbas jalust rohkem kui oleks arvanud.
Nii et ma võtan vaikse päeva. Võibolla kaks. Vaikus on muidugi siin kontekstis sümboolne, täidetud laste kisa ja muusikaga, näiteks. Aga ma login korraks internetist välja.
Ja ütlen tänusõnad kõigile teile, kellel oleks olnud minu juurest lihtsam minema kõndida, võibolla isegi oli see ainus soovitus, mis neile anti. Aga nad ei kõndinud. Või ei pannud toru ära. Ja nad ootasid, kuni ma tegin selle esimese sammu.
Lisan siia lõppu Eluliini ja psühhiaatria valvenumbrid. Eile kolumni jaoks numbrit otsides avastasin, et see on pea võimatu ja lõpuks pidin ikka Naabrinaiselt küsima. Kriisis inimene? Ei tea, kaua tema guugeldada jõuab…
ELULIIN 6314 300
PERHi Seewaldi valvetuba 617 26 50
TÜ Kliinikumi valveõed 731 87 63, 731 87 68
TÜ Kliinikumi valvearst 731 87 64, 5331 8764
organising madness
Teadupoolest olen ma oma elu hullupööra organiseerima asunud. Ma plaanin sellest kõigest eri vormides ja asendites kirjutada, aga pärast tänast päeva, kui ma olin tööd teinud, lapsega mänguväljakul käinud, elutoa järjekordselt ümber tõstnud (alles eelmisel nädalal toimus viimatine häppening), hakkasin ma midagi ravimikorvist otsima ja bämm!
Tund aega hiljem istun ja guugeldan ravimeid, mille toimetest mul aimugi pole, et teaks, kuhu lahtrisse nad panna.
Idee sain Manni ingliskeelsest blogist, teostus, noh, jah. On nagu ta on.
Niipea, kui ma seda teksti hakkasin eriti HDR-iks töödeldud pildile peale panema, sain ma aru, et mul pole ilmselgelt kõik peas korras..
Ühesõnaga, proovisin kah mingit süsteemi luua ja lõbusaid sildikesi ja osakondi ehitada, jõudsin teha ainult sildi NINA. Sest kui allergiahoog tabab, on megapohh, kus palavikurohi on, peaasi et ninaosakond nähtav oleks.
Kui aus olla, siis kadus mul lihtsalt poole pealt isu vaheseinadega jamada ära… Niikuinii on kuu aja pärast kõik nagu enne.
…ja niipea kui ma olin selle alumise teksti ära sisestanud, hakkasin ma kahtlema postituse mõttekuses.
Ehk et laisa koduperenaise nipid: silte ei viitsi teha, märgista näiteks lapse mütsiga tema tavaar. Potsikud silti ei vaja, haavaosakonna tunneb ka käega katsudes ära. Igapäevaravimid on plastikkotis ja muud lahtised ravimid, mida harvem vaja läheb, toppisin vanasse DVD-karpi.
</end=”nipid”>
Tõesõna, see kodus istumine ja uue põhikohaga töö otsimine/ootamine ajab HULLUKS.
Appi.
Vähemalt on selge, et must koduperenaisblogijat niipea ei saa. Või vähemalt mitte kvaliteetset koduperenaisblogijat.
24.02.2013 päev piltides
and the winner is…
…kommentaar number 10, seega Maris, palju õnne! Võtan sinuga ühendust!
Aitäh Pikule, Siljale ja Piale, kes nii vahva kingituse kokku aitasid panna!
Suur aitäh teile, kes te kaasa lõite. Ja ka teile, kes te ei löönud kaasa, aga ikka mind lugemas käite. Tänapäeval on giveaway’d ju kõikjal, aga ma teen neid ainult väga erilistel puhkudel. (Peamiselt sellepärast, et ma ei oska hästi tasuta asju küsida.)
Kümnes dakiblogimisaasta on ametlikult alanud.
Kümme.
Woah.
dakiblogi 9!
Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!
Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…
NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)
Stages of Hangover
Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”
Läbitud kell 1130-1200
Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”
Läbitud kell 1200-1220
Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255
Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!
Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.
Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.
Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.
–
Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.
”
All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”
Lisaks omalt poolt juurde, et see on kujuteldamatu ja kirjeldamatu. Ainus, mida tahaks, on täielikku vere väljavahetamist ja uusi organeid või lihtsalt surra. Kohe. Ja seda on täiesti vıimatu kirjeldada inimesele, kellel pohmelli pole, või piirdub see kerge iivelduse ja peavaluga. Nemad on õnnelikud inimesed. (Ilmselt ka targemad ja korralikumad ja paremad ja ilusamad ja heamad ja nii edasi.)
February Favourites
Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.
Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.
Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.
Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.
What happens when you lose everything
You just start again
You start all over again
Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.
Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.
Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?
arvetemüstika
I have recently become to a little sum of money.
Hah, ma lihtsalt tahtsin seda öelda. See kõlab hästi. Tegelikult on asi märksa proosalisem – sain natuke palka, see tähendab, et natuke sain süüa osta, midagi jäi kütte ostmiseks laupäeval ja natuke jäi täpselt ühe arve maksmiseks.
Naabrinaine (kes on ühtlasi mu advokaat ja raamatupidaja) käskis ära maksta elektri.
Hmm, mõtlesin ma. Elektrist palju olulisem on ju internet.
“No kui pole elektrit, pole ka interneti,” targutas Naabrimees. Või noh, mis targutamine see ikka oli. Rohkem nagu heatahtlik Kapten Ilmselge.
“No aga kui ma saan internetti telefonist…”
“Kui pole elektrit, ei saa laadida telefoni ega arvutit,” naeratas Kapten Ilmselge ja ma viskasin teda plastiliiniga.
Heh, ei. Ega ma mingi plastiliiniloopur pole.
Ühesõnaga, jah, loogika on tappev. Kui on neli põhilist arvet, mida iga kuu maksta (laenud võetakse ju küsimata) ja kui kommunaalide jaoks antud summast ei jätku, siis jäävadki sõelale nett+telekas, telefon ja elekter. Elekter tundub neist kõige mõistlikum esmajärjekorras maksta.
Aga see on 30 eurot rohkem kui oleks nett või telefon. Mis on sisuliselt nädal aega söömist või kuu aega rahumeeli kütmist. 30 eurot teeb suure vahe.
Hmpff.
Nii et sisuliselt pean ma mängima hetkel õnnemängu, et millal midagi esimesena välja lülitatakse. Mul pole kunagi elektrit välja lülitatud, kuigi olen paar korda elus selle maksmise uude kuusse lükanud, küll aga on mul küll ja veel ära võetud netti ja telekat ja mitmel eri kujul telefoniühendust. Enamasti ikka nii, et ei saa välja helistada, aga kui mind eelmine kord lahti lasti, siis läks ikka arvetega ka nii, et mulle ei saanud lõpuks sisse helistada.
Aga ilma arvuti ja netiühenduseta pole mul praktiliselt mingit lootust elatist teenida.
Samas…
Ilma elektrita pole lootust ellugi jääda, elatise teenimisest rääkimata.
Äh, nojah, okei, FAIN. Maksan siis selle elektri ära.
Jei.
One down, three to go. Jooksvaist kuludest rääkimata.





