Daki targutab: Kas tõesti kõik head mehed on joodikud?

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Kolumn augustikuust 2012, kirjutatud Delfi Naistekale.

“Märkus iseendale,” kirjutas sõbranna esmaspäeval Facebookis. “Enamus toredatest, ilusatest, intelligentsetest, heasüdamlikest, huumorimeelega meesolevustest tuleb koos alkoholiprobleemiga.”

 

Tõsi ta on, see on tänapäeva Eesti valus igapäev. Konjuktuuriameti andmetel tarbis 2007. aastal alkoholi 84 protsenti elanikkonnast, 16 protsenti oli karsklasi. Vist igas eesti perekonnas – või siis suguvõsas – on vähemalt üks kui mitte mitu täie rauaga hagu andvat alkohoolikut.  See kõik on juba nii harjumuspärane, et ei taipagi kuidagi kõigi joodud õllede ja viinade üle pikemalt mõelda. Tead juba, et õhtul vahetult enne kümmet pole poodi saia mõtet ostma minna, kui just megajärjekorras seista ei taha, ning kui hommikul kümne paiku oma šopingut satud tegema, siis (eriti pühapäeviti) kohtad riiulite vahel eriti väsinud olemisega inimesi, korvid õllesid täis.

 

Ning jah, kui terve eesti soo või hävimise või rahvatervise pärast südant ei vaeva ning kodus otseselt alkoholiga probleeme pole, siis panedki selle teadmise kuhugi tagaajju ära. Kõik joovad. Eestlased joovad sitaks. Nojah, aga mis meil siin ikka teha, riigis, kus on üheksa kuud pimedust ja sitta suusailma. Juua ja teha küünarnukkidega teed lähima enesetapusillani (kui parafraseerida Dylan Moranit).

 

Aga see noorte meeste joomine… See hakkab ikka kuidagi silma, kas või oma sõprade hulgas. Alati on peol mõni paarike, kus mees silma särama võtab ja siis terve õhtu naise näägutamist kuulab: “Kullake, äkki aitab juba? Musirullike, ära võta rohkem peale…” Kusjuures kõrvaltvaatajatele ei tundu asi enamasti problemaatiline. No mis on siis, ei või siis korra kvartalis rihma lõdvaks lasta, kohe on vaja tänitada!

 

Tuleb tunnistada, et minu eelmises suhtes oli pigem vastupidi – mees alkoholiga suurem asi sõber pole, seega jääb mul üle tänitada muude asjade üle. (Muudetud 2014 minevikuvormi – toim.) Mina aga armastan väga punast veini ja mojitosid ja kuigi öeldakse, et alkoholita saab ka pidutseda, siis mina ei ole seda trikki veel ära õppinud. Einoh, ega ma ju ei pea jooma, aga nii on kuidagi lahedam. Rasedana õppisin nautima alkoholivaba õllesid, aga olgem ausad: enamik on neist pigem nagu limonaad ja ega ühe raseda prioriteetide hulgas olegi pidutsemine, alkoholiga või mitte. Alguses on süda paha, keskel rabad veel tööd teha ja ootad sünnituspuhkuse algust ning lõpus vedeled voodis ning kui eriti veab, siis boonusena valutavad kõik võimalikud ja võimatud kohad.

 

Aga mis siin minust, räägime ikka meestest. Neil polegi sellist distsiplineerivat looduse poolt loodud karskusperioodi nagu lapsekandmise ja imetamise aeg, seega kipub mehi minu kogemuse kohaselt olema kahte tüüpi. Nad kas joovad või siis nad ei joo ÜLDSE. Ja nagu kõigi äärmustega, on ühtmoodi hirmutavad nii alkohoolikud kui täiskarsklased. Mulle meenub üks ammune mõttetera, et meest, kes tilkagi viina ei võta, ei saa usaldada.

 

Miks?

 

Ma ise olen mõelnud, et äkki on asi selles, et täiskarsklust harrastatakse mingi tugeva sisemise sunni tõttu. Näiteks usklikud põhjused, pühendumine spordile või – jap-jap – alkoholism. Need tugeva sisemise sunniga mehed on juba seetõttu pähklid ja kui sa mõne taolisega deitima hakkad, siis võid mingi hetk ehk avastada, et oled mehe armastuse (või kinnisidee) kõrval teisel kohal. No ja kellele see siis meeldiks!

 

Kui aga silmaga nähtavat põhjust karskluseks justkui pole, siis on see seda hirmutavam. Ma alati omaette mõtisklen, kui jälle mõnd “kuiva kaevu” kohtan, et miks küll. Otse küsin ma seda harva, sest umbes samamoodi, kui ma ei uuri inimese kiriklikku kuuluvust, ei ole minu asi ma tema toidu- või joogieelistused. Aga ikkagi – miks küll? Kas ei meeldi maitse? Aga alkohole on ju nii palju erinevaid! Või ei meeldi see, et alkohol on ju pikemas perspektiivis kahjulik? No aga arstid muudkui kinnitavad, et klaas veini aitab südamehädade vastu, parandab murtud südant ja peseb autogi puhtaks. Või siis kardavad inimesed end lõdvaks lasta? (Märkus: siinkohal ma ei ütle, et ainult alkoholiga end lõdvaks lasta saab.) Kardavad seda, mida nad joogise peaga mõtlevad, tunnevad, ütlevad, korda saadavad? Kui ongi see põhjuseks, siis saab sellest ütlusest täitsa asjagi ju – seda meest, kes ennast ei usalda, pole ka sul tark usaldada.

 

Aga kas tõesti on siis nii, et suurem osa toredatest kuttidest tuleb koos lahutamatu kuuspakiga? Vot ei teagi, ma olen nii kaua vallalisteturult eemal olnud, et puudub hea ülevaade. Minu sõpradest küll suurem osa hoiab alkoholiga pigem jahedaid suhteid.

 

Ning samas on elu näidanud, et absoluutselt iga inimene tuleb koos mingi pagasiga. Kellel selleks soome turisti viinakäru, kellel endised naised, töönarkomaania, lähedusepelgus või üleaisalöömise probleem. Ja need, kes esmapilgul tunduvad pagasivabad, on nagu täiskarsklasedki – pigem läheneda ettevaatlikult, sest kusagil on miski kindlasti peidus.

 

Nii ongi ju põnev, kas pole?

 

 

FMM-06-07-2014-015489Pika ja segase nädala lõpetuseks (üks matus, üks sünnipäev, 800 sõidetud kilomeetrit, 450 kraadi kuuma Tartus) käisime täna lõpuks ka profipildistamisel. Homme näitan rohkem pilte (koos üllatusega!), aga täna lubage mul voodis lebada ja halada, et nii jube raske nädal on olnud ja tahaks lihtsalt kaissu ja hädaldada, aga MÕNED VENNAD naudivad hoopis fjorde hetkel.

Pildistas Mario Mesi.

 

Suured Tüdrukud

Kooskasvamine 1 Reply

sleepMida tehakse siis, kui laps on suve esimesel nädalal vanaema juures maal?

On inimesi (khm-saikod-khm), kes arvavad, et siis loomulikult juuakse ja hooratakse, aga tegelikult teevad normaalsed inimesed sel ajal hoopis remonti. Nii ka meie. Enne-pärast pildid on veel tulekul, sest esik pole ikka veel päriselt valmis (ma lihtsalt ei suuda end sundida jalanõude sortimisele ja ilusate hoiukastide ostmise jaoks pole hetkel raha, et pilte teha (vt ka ootamatu hambajuurepõletik, matused jmt)) ja Mila tuba on sutt poolik, ses mõttes, et seal ei saanud teha suurt muud peale voodi ja kardinate sisseseadmise.

Aga small step for a man, huge step… Ehk et mul on nüüd juba kuu aega laps, kes magab OMA TOAS. Täiesti uskumatu. See on, nagu oli ka arvata, ikkagi suurim katsumus minu enda jaoks, sest ma lihtsalt ei ole harjunud ilma temata olema. Alati on ta mul käeulatuses ja alati jääme me kaisus magama, aga nüüd… Nüüd on ta NII KAUGEL. Lihtsalt miilide kaugusel! Ma ei saagi läbi võre enam kätt sirutada! Kuidas nii üldse keegi elada saab, öelge mulle?!

Võibolla oleks õige hetk mainida, et Mila magamine on käinud umbes nii, et kui imetamisiga läbi sai, hakkasin ma teda üsna järjekindlalt ise magama õpetama. Uinus suurepäraselt pärast unelaulu lihtsalt voodisse pannes. Aga kui abielu hakkas pekki kiskuma, kolisin ma tema tuppa madratsile (laps kolis ikka öösel kaissu) ning lõpuks, kui elasime juba kahekesi, hakkasin ma lolli peaga tegema seda, et kui ma ise magama läksin või kui Mila öösel ärkas, tõstsin ma ta enda juurde magama ja nii me harjusimegi koos magama. (Vahemärkusena: see ei häirinud kuidagi seda, kuidas ta hoius magama jääb. Teistega jääb ta alati suurepäraselt magama, ainult minuga on issue olnud, et tahaks kaissu ja sada asja.)

Mis muidugi polnud mingi probleem kuni Mila sai ootamatult kolmeseks ning kasvas HIIGLASUUREKS.

Nii et nüüd seal ta on, oma toas, nagu Suur Tüdruk.

Appi, kui raske see mulle on.

Aga issake, kui palju mul nüüd järsku vabadust on! Voodis lugeda! Telekat vaadata! Ja veel sada asja!

Aga ma ei kuule enam ta hingamist, kui ma magan.

Kuidas siiski nii saab?

khm-attachment-issues-khm

 

Daki targutab: Täiusliku suhte garantiikiri

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kolumn augustikuust 2012.

Aga see on ju ainult tore, et keegi minu mehega magada tahab!” Me istusime sõbranna juures laua ümber, jutuks suhted, joogiks vein. Nagu ikka. Selle avaldusega tuli välja üks mu sõbrantsidest ja kuigi mind viimasel ajal väga vähe üllatab tõsiasi, et mu sõpruskond on, noh, ütleme… eriline, jäin ma ometi pikemalt kogu selle asja üle mõtlema.

Niisiis, kaks mu sõpra on püsisuhetes, kus peaaegu täielikult puudub armukadedus ja mis põhimõtteliselt vastavad “avatud suhte” kontseptsioonile. Ja üllatav on ehk see, et kõik osapooled paistavad olevat täiesti rahul. Ka mehed, kuigi ma olen aru saanud, et meestel on mõnevõrra raskem endale armukeselaadseid tooteid muretseda, sest “korralikud” naised jätavad sageli tehingu pooleli, kui ilmneb, et mees suhtes. “Mu naine on sellega nõus!” on lause, mida vist enamik tõeseks ei pea.
Aga nad tõesti on nõus.

 

Mida kauem ma selle kõige üle mõtlesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et äkki selline suhtemudel on lihtsalt uue ajastu märk? Lubage, ma seletan.

 

Naine leiab mehe, kelles on koos väga palju häid omadusi: ta on lahe sõber, usaldusväärne partner, hea geenimaterjaliga, suurepärane isa. Igati suurepärane inimene, kellega kõrvuti eluteed sammuda, ainult et… Seda va kirge ja armumisuima jääb väheseks. Mida siis teha? Minna lahku ära, lootuses, et kusagil on kõigile keegi.

 

Aga, vabandust, mida kuradit? KES on meile garanteerinud, et kunagi saabub see prints valgel hobusel? Kust oleme me võtnud kindluse uskuda, et raudselt leidub kuskil mõni mees, kelles on koos kõik head omadused, meil tuleb lihtsalt vakka olla, hoida uks õnnele valla ja oodata?

 

Vabandust, aga – see on ju totaalne härjasitt, kas pole?

 

Võib-olla on tõesti tõetera selles, et kui sa oled juba leidnud kellegi, kelles on enamik sulle sobivaid omadusi koos, siis sa lihtsalt lepidki temaga? Mis on selles halba? Ning ehk tõesti on kirge ehk mujalt õigem otsimas käia? Miks mitte, kui ühtegi osapoolt see ei häiri?

 

Ma mõistan, et see suhtemudel käib paljudel üle pea, ma ei ole isegi kindel, kas oleksin valmis sellist suhet elama. Samas on mul olnud õnn viimase kuue aasta jooksul järjest kaks korda nii meeletult armuda ja armastatud olla, nii et miks peaksin ma üldse eeldama, et kusagil on veel kolmas kord mind ootamas? Veel täiuslikum kui need eelmised? Ja et kui suhtemured hakkavad üle pea kasvama, siis võin endale öelda, et uks tuleb õnnele lahti hoida ja minema kõndida, sest “kusagil leidub kõigile keegi”?

 

Kuidagi absurdne tundub ka see ühiskonna poolt heakskiidetud suhtemudel. Et pigem ole üksi, kui suhtes, kust puudub KÕIK. Aga miks mitte olla pigem suhtes, mis ei tee õnnetuks, aga ka mitte täielikult õnnelikuks? Miks mitte leppida mehega, kelles on 75% kui olla elu lõpuni üksi?

 

Sest kui kellelegi on väljastatud garantiikiri, et õnn ükskord õnnele saabub, palun seda ka mulle näidata. Ja juhatada mind vastavasse asutusse, sest ka mina sooviks kirjalikku tunniskirja sellisel juhul.

 

Igaühele on ju kuskil keegi, lõppeks, kas pole?

Märkus aastast 2014. Mul on väga hea meel, et ma leidsin endas jõu ukse õnnele lahti hoida ja leidsin julguse minema kõndida, kuigi see pole lihtne ja pole praeguseni lihtne, sest eelmine elu ei taha must kuidagi lahti lasta. Vahel on tarkus ka selles, et aru saada, millal on õige hetk loobuda…

Arhiividest: Tallinna-lugusid

Argielu 1 Reply

Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.

Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.

Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.

Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.

Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.

Valjult. Valjult.

Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.

Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”

No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.

Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.

Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.

Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.

Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.

Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.

Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.

Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).

Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).

Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.

Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.

 

mälestustest

hoomamatu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen lugudeinimene. Minu jaoks koosneb maailm, elud, armastus, saatused – kõik need koosnevad lugudest. Ma armastan lugusid, ma kogun lugusid. See on see, mille ümber kõik keerleb, millest sünnivad müüdid ja tõekspidamised.

Seoses kõigi nende surmade ja kaotusega olen ma sel kevadel väga palju mõelnud selle üle, kuidas kõigil meist on mingid mälestused, mis teevad elu kirkaks. Need mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui keegi küsiks: “Mis on sinu elu eredaimad hetked?” Meil kõigil on need… Aga kui me neid kellegagi ei jaga, kui me ei räägi seda lugu, seda mälestuse lugu, siis lähevad need mälestused meiega sõna otseses mõttes hauda.

Ma tean enda eredaid mälestusi, oma elumälestusi. Aga kui ma kaotaks oma õe, ema, isa – kas ma teaks nende omi? Ei. Ma teaksin neid mälestusi, mis MUL nendega seostuvad, mis minu jaoks on nendega seotult kõige eredamad, kõige kirkamad. Aga neil võib ju olla – ja ongi – sadu mälestusi, mida nad hoiavad ja kellegagi jagada ei pruugi, aga mis ometi on neist teinud NEMAD. Ja ma ei saa sellest ilmselt kunagi teada.

Veel üks imelik mõte on sellega seoses… K2 ütles selle välja, kui tal hiljaaegu Rootsis külas käisime.

“Kas sa oled mõelnud sellele, et kunagi on iga ema elus hetk, kui ta võtab oma lapse viimast korda sülle… ja ta ei tea, et see on viimane kord?”

Ma arvan, et mu süda purunes sel hetkel kildudeks.

Ma ütlesin seda oma emale, kui me jaanipäeval tantsisime ja ta ütles: “Oi, näed, ma ei mäletagi, millal viimati me koos tantsisime, vanasti ikka koguaeg sai koos tantsu vihutud…”

Ta arvas, et eks ma ikka ronin kaissu vahel kui on raske ja et ehk nüüd on see kord, kui mina võtan tema sülle.

Aga ikkagi. Kogu see igapäevane sülendus. Ma võtan oma last päevas sadu kordi sülle… ja ükskord tuleb viimane kord. Ja MA EI TEA, ET SEE ON VIIMANE KORD.

Fucking blows my mind.

Vanaisaga seoses on mul kõige rohkem kahju kõigist neist mälestusest, millest ma midagi iial ei saagi teadma. Tal pidid olema mõtted, motiivid, põhjused, miks ta oli selline nagu ta oli. Miks ta tegi nii nagu tegi. Ja ma ei saa seda iial teada.

Veel on uskumatu see, et ta ongi surnud. Et ta ei näegi enam ühtki päikesetõusu – kuigi ma ei tea, palju ta neid ju üldse nägi. Aga et me kõik sureme. See on lihtsalt nii hoomamatu kontseptsioon ja ometi peaks olema kõige loogilisem asi maailmas. Umbes nagu on minu jaoks täiesti hoomamatu, et Milat polnud neli aastat tagasi olemas ja ma lihtsalt tegin ta sisuliselt tühjast õhust oma kõhus valmis. Ja nüüd on PÄRIS INIMENE. EI MILLESTKI TEHTUD.

Ja samamoodi kaob kunagi ei millessegi. Nagu sina ja mina ja me vanemad ja sõbrad ja õed ja vennad ja lapsed ja…

Sellistel hetkedel soovin ma, et oleksin usklik. Et ma usuks millessegi kindlasse. Et ei oleks vaid uitmõtted, et miski on millekski vajalik ja nii edasi.

Aga ma ei tea, millesse ma usun.

Eriti pärast kõiki neid unesid ja iseenesest käimahakkavaid kellasid.

Leinamisest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

See kevadsuvi on olnud lahkumiste poolest raske. Esimene kaotus tabas meie pere mai lõpus ja ma ei taha ega oska sellest praegugi veel rääkida, sest pole seda veel läbi elanud, see pole kohale jõudnud.

Aga täna öösel läks mu isapoolne vanaisa. Me olime selleks justkui valmis, ja justkui ei olnud ka, sest ta on olnud haige ikka väga-väga kaua ega, me räägime siin kümnetest aastatest. Ja see, et ta on haige, on olnud normaalsus. Justkui ei uskunudki, et surm võib kunagi tulla. Kuigi see oli raske kõigile ja ikka käisid läbi need mõtted, et surm oleks mõningane kergendus… et siis kohe end nende mõtete mõtlemise eest siunata. Sest KES mõtleb nii?

Ilmselt tegelikult paljud.

Ma tulin siia kirjutama, lootes, et see kuidagi midagi lahti sõlmib, sest mu tunded on segased. Natuke organisatoorseid mõtteid, seda loomulikult ka, on käes aeg, kus tuleb juba ise matuste korraldamisse panustada. Aga ma ütlen ausalt – ma ei olnud kunagi oma vanaisaga lähedane ja ma olen nuhelnud ta kaela mitmed patud, eriti pärast kõiki neid tunde, mis sai veedetud suhteteraapias, kui püüdsime lahkuminekut kuidagi normaliseerida ja leevendada (ei töötanud väga). Aga targemaks sain ma seal küll ja nimelt selle, et kõik need suhtemustrid, kõik head ja halvad – neist väga suur osa tuleb vanematelt. Ja nemad võtavad “tarkused” (ja tarkused) kaasa oma vanematelt. Ja ma olen terve elu süüdistanud just seda vanaisa nii paljudes asjades…

Sest ta on teinud palju haiget. Väga palju haiget. Aga samas – me KÕIK teeme väga palju haiget, kas pole?

Ma ei oska kuidagi leinata. Kui suri mu teine vanaisa, oli nii palju lihtsam see leinaprotsess. Mu tunded tema vastu olid selged, ma hindasin ja armastasin teda väga. Aga kuidas leinata kedagi, kes on su veresugulane, su lihane vanaisa, aga kelle suhtes oled sa pea elu aeg tundnud võõristust, kellega ei seo sind pea ükski soe mälestus? Kuidas seda tehakse?

Ma peaks töötama, aga ei suuda. Ma peaks lõpetama oma jaanipuhkuse ja vastama kirjadele ja avama kalendri, aga ma ei suuda.

Sest ma mõtlen, kuidas leinata. Ja ma ei tea vastust.

Daki targutab: Ebatäiusliku koduperenaise ülestunnistus

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Kolumn Delfi Naistekale augustist 2012. Sel ajal filmiti saadet “Õhtusöök viiele”.

Olen hetkel seotud ühe projektiga, millest ei tohi ma veel mõnda aega rääkida, aga mis on mind pannud mõtlema täiuslikkusele ja sellele, kui suur hädapätakas mina ikkagi olen.  Ja kas tõesti ongi nii, et ma olen ainus selline inimene maa peal? Vähemalt praegu on küll mulle selline mulje jäänud, et ma erinen kõikidest teistest inimestest nii drastiliselt, et on puhas ime, et mu külalised koheselt mu koju sisse astudes südamerabandust ei saa. Hea seegi, eks.

 

Tegelikult on mind nii väga ära tüüdanud see kõikide õiendamine ja tänitamine ja eile oli mul lõpuks kadunud ka igasugune huumorimeel. No tore on, et mu sõbrad tunnevad mul külas käies kergendust: “Olgu mis on, vähemalt ei näe mu kodu välja nagu Dakil…”

 

Ma pole kunagi eriti varjanud, et ma pole suurem asi koristaja, aga kunagi varem pole sellest inimesed ka erilist numbrit teinud. Nüüd aga on Naabrinaine mõnikord tõsimeeli arvamust avaldanud, et kui ma enne korralikuks ei hakka, siis kindlasti juhtub see pärast seda, kui mu lapse sõbrad ei taha talle külla tulla. Kui ta seda esimest korda ütles, arvasin ma, et see on järjekordne nali, aga tuli välja, et ta ei teinudki nalja. Okei, tõesti mäletan ma, kui õelad lapsed üksteise vastu on ja narrimiseks polegi erilist põhjust vaja, aga…

 

…Kas te ajate mulle jama? Ma pole ELU SEES kuulnud, et lapsed omavahel arutaksid, kelle ema parem perenaine on. Pigem ei viitsi lapsed ju ise ka eriti koristada ja kui just nad ei pea sõbra tuppa minekuks läbi mustapesu hunnikute ja mädanevate toidujäänuste sumpama, siis peaks neil üsna ükskõik olema, kas mul on kirjutuslaual hunnikus ühe või kahe kuu ajakirjad.

 

Tõepoolest – ma absoluutselt ei viitsi koristada, aga ma teen seda ikka. Nüüd veel rohkem kui varem, aga paradoksaalselt paistab see nüüd veel vähem kui varem välja. Ma jaksan/suudan vaid selle kõige suurema kaose likvideerida – laiali lennutatud pudru, ribadeks tõmmatud vetsupaberirulli, kasside joogikaussi uputatud krõbinad, vanni kuhjatud šampoonipudelid, laiali lammutatud rahakoti. Ma jõuaks ilmselt koristada ka nii, et mu ema rahulikult hingata saaks, et ma pole päris hukka läinud – aga siis ei jõuaks ma jälle teha muid asju. Näiteks tööd. Või süüa. Või tegeleda lapsega.

 

Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik teised suudavad nii läbi ja lõhki täiuslikud olla? Kuidas? Mille arvelt? Kas tõesti mitte keegi teine ei anna oma lapsele vahel poest ostetud salatit, sest nii on lihtsam? Kas tõesti mitte keegi teine ei viitsi teinekord nädal aega pesu kokku lappida ja kappi ära panna? Kas tõesti on kõigil kodus viis ühesugust pokaali ja viis ühesugust klaasi ja viis ühesugust magustoidunõu? Kas keegi teine ei ole elanud remondipoolikus korteris mitu kuud kastide otsas? Kas ma tõesti olen siis ainuke laiskvorst maailmas, et minu üle peab kohe konstantselt nalja viskama? Äkki kutsuks siis kohe tervisekaitse, mupo ja sotsiaaltöötajad kohale, et ehk ei sobigi ma ühiskonnas niimoodi vabalt ringi käima? “Jumala eest, tundub, et see naine on ju päris ohtlik suisa oma lähikondlastele! PESU NÄDAL AEGA KUIVAS RESTIL!!! Kus on lastekaitse silmad?!”

 

Kõige rohkem häirib mind vist kogu selle koristamise-asja juures tõsiasi, et ma tõesti ei saa aru, milles täpselt probleem on. Ma ei tea, mul pole küll kombeks külla minnes sõprade kodukorda hinnata ja kommenteerida, kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist tõesti väga eestlaslik sõpru sisse kutsudes kiirelt vabandada: “Tead, püüa mitte tähele panna seda segadust, ma tõesti ei jõudnud…” Siis otsid silmadega seda nimetet segadust ja õhtu lõpuks avastad, et tõepoolest – raamaturiiulis on üks raamat natuke viltu…

 

Nii et ma otsustasin natuke solvuda, sest kogu see koristamise-värk on mingi pseudoprobleem minu jaoks. Ja siin pean ma muidugi segaduse all silmas seda, milline minu kodu igapäevaselt välja näeb, mitte seda segadust, mida näeb sellistes tõsielusaadetes nagu näiteks “Hoarders”, kus inimesed haiglaslikult oma maja otsast otsani asju täis topivad ja hiljem unustavad, et lisaks neile elas majas veel keegi, keda pole juba kuid näha olnud…

 

Eks ma siis olen edasi sõpradele see hoiatav näide, kui see on mu roll siin ilmas. Aga enne, kui ei saa köögikappe seina, jäävad ka need kastid kõikjale laiali ja köögikappe ei saa enne seina, kui on seinad ära soojustatud ja krohvitud, aga seda ei saa enne teha, kui tuleb elektrik, aga elektrik maksab rohkem kui mul hinge taga on ja nii see ringlus mul siin käib.

 

Aga jah, koristada ei viitsi ma tõepoolest ja tavaolukorras tõepoolest eriti. Eks siis kaevake mind kohtusse, kui muudmoodi ei saa…

Märkus aastast 2014: koristan ikka samamoodi nagu tol ajal – igapäevane närviajav kraamimine lapse järelt. Aga nüüd on mul elukaaslane, kes ise koristab. Hämmastav! Mees, kes koristab! Vabatahtlikult! Uskumatu!

veregrupidieet ehk GIMME MAH BACON BEEOTCH!

Inimesed ja inimeseks olemine, Toidujutud 29 Replies

Minu uus ripsmetehnik Agnes on selline multifunktsionaalne inimene, kes muuhulgas on õppinud Kanadas tantsu, tegutseb fotograafina ja plaanib hakata õige pea andma toitumisalast nõu eratreenerina. Täna vestlesime natuke sel teemal, sest on tõsi, et kogu selle saikondus-lahutussaagaga seoses on mu kaal tõusnud, aga kuna selle langetamine pole olnud mu viimase aja prioriteet*, siis pole ma selle pärast muretsenud, sest a) ma tean, mis on selle põhjuseks, b) ma tean, mis on selle psühholoogiliseks põhjuseks (ja ma tegelen sellega) ja c) ma jõuan selleni.

Aga kui Agnes oma eratreeneri plaanist rääkis, siis sattusin ma kohe õhinasse ja pakkusin end sügisel katsejäneseks. Agnes muidugi arvas, et kui ma teen juba praegu paar lihtsat muutust, siis võibolla polegi mul sügisel tema abi vaja.

“Mis trenn sulle muidu meeldib?” uuris ta. Ja ma rääkisin. Et oi-kuidas-mulle-ei-meeldi jooksta, aga olen seda püüdnud endale mitu aastat peale sundida. Aga et mulle väga meeldib jõudu teha, sest seda ma jõuan ja lihaseid mul on ja…

“Kullake, see jutt jäta kohe järele!” haaras ta hellalt mu näost. “Kuule, kujuta nüüd ette: kui sa kogu selle rasva oma kehalt eemaldaksid, oleksid sa mingi tõeline ambaal! Sul on juba praegu liiga palju lihaseid ja kui su eesmärk on kaalu alandada, siis sul lihtsalt POLE VAJA kõiki neid lihaseid, et oma keha ringi vedada, on ju nii?”

OH GOD MA EI PEA ENAM JOOKSMA FAKK JEAH! oli ainus, mis ma mõtlesin.

Tegelikult meigib see väga senssi ka. Ja tore on see, et kõik Agnese soovitatud spordialad – rattasõit, jooga, planking ja keplemine – on need, mida ma olen mingil eluperioodil teinud ja väga nautinud.

Toitumisest rääkisime ka, Agnes usub tugevalt veregrupidieetidesse – või õigemini, mulle tundub, et täpsem oleks sõnastada: oma keha kuulamisse. Ma jäin kahtlevale seisukohale, sest olen kunagi seda asja uurinud ja ainus, mis mul meelde jäi, oli see, et kõik head asjad keelati mulle kui AB-grupile lihtsalt ära. Lubasin aga asja uurida ja nüüd ma seda siin põneva Uru-Eng mängu saatel tegingi.

Mis selgus? Oh jaa, mul oli õigus! MA EI TOHI MIDAGI HEAD SÜÜA. Liha, peekon? Unusta ära, kui see pole just jänes või kalkun, põhimõtteliselt. Tore on see, et tomat, küüslauk ja sibul on kõik kas soositud või nullefektiga (ehk “pohhui”, nagu ma seda Lemmikule ette lugedes sõnastasin). Jahutooted põhimõtteliselt ka – enamasti pohhui. Juustudest soovitatakse kodujuustu (kas just “väkk”, aga “sügav dislaik”), õnneks on mozzarella.

Ja siis kõige õõvastavam! Kaalu langetamiseks PEAN MA SÖÖMA PIIMATOOTEID. JA HOIDUMA PUNASEST LIHAST. Millest koosneb praegu mu elu? Punasest lihast ja piimatoodete vältimisest, kui see pole just parmesan pasta peale või supi sisse. Noh, midagi ma teen õnneks õigesti, juurikaid ja muud veget söön hea meelega, AGA MIS MÕTE ON SEL LIHATA?

(Vabandage mu dramaatilisust, mäng on siiski ülipõnev siin taustal.)

No ma ei tea, äkki naljapärast siiski proovingi. Sest mereande võin pee-emm mõõdutundetult näost sisse ajada ja mm, mereannid, mm… Õnneks Lemmikuga meil päris palju kattub (peekonile ja singile peaks me mõlemad matused tegema), aga no siiski. Inimkatsed? JA VEEL PEEKONIGA?

You have got to be kidding me!

Also, pildiga seoses: Adventure Time on vist üks parimaid multikaid, mis IIAL on tehtud. Regular Show ja Bob’s Burgersi kõrval, muidugi.

On kellelgi kogemusi veregrupidieediga? Ma tean, et arvamused sellest, kas see töötab, on vastandlikud ja eriti vist midagi siin teaduslikult tõestatud pole, aga ikka põnev ju kuulda teiste kogemusi ka!

—

*Prioriteetide järjestus ajalises lõikes: 1. Ellujäämine. 2. Õnnelik olemine. …45. Kaal.