Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.

Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.

Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.

Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.

//

Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.

Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…

Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.

Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.

Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.

Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.

//

Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.

Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.

(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)

AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.

This feels like true bliss.