Umbes kolmekuune (10.07.07):
Unine Pussakas (22.07.07):
Playboy kassid (14.09):
Pesupäeva-Pussakas (27.10.07):
Unised kassid (31.10.07):
Suurpuhastust superviseeriv Pussakas (24.11.07):
Pussakas ja tema teine hiir (1.12.07):
Jõulu-Pussakas (24.12.07):
Jaanuari Pussakas sirgub meheks (09.01.08):
Veebruari Pussakas koos uhiuue Sillega (09.02.08):
Märtsikass, neutered already (20.03.08):
Panin täna seemned mulda ja loodan kolme nädala pärast omakasvatatud rukolat ehk põld-võõrkapsast süüa. Ja basiilikut ja koriandrit ja värki. We’ll see.
Kõige raskem on asja juures see, et kassid tuleb kasvulavast kaugel hoida, muidu jääme kõigest ilma. Nood on ju hullud peast mulla kaapimise järgi.
Mis mõttes ma aktiveerisin kogemata mingi vidina, mis kõiki mu klahvilööke õõnsa häälega ette loeb (hahaa, ei jõua järgi, ma olen liiga kiire!), aga mis mõttes nagu!?
Kuidas ma selle ära saan?! Õudne! Hilfe!!!
Hahahahaaa, kuidas ta hääldas praegu kategooriat “hoomamatu”, kui ma selle valisin – huumamätjuu. Ja “õ” asemel ütleb ta jumala rahuga “o”.
See meenutab mulle korda, kui ma testisin VLC pleieriga, kuidas saaks klahvidaga asja edasi kerida ning avastasin, et vajutades ctrl+alt+parem/vasak/üla/alanool, siis saab oma desktopi keerata 90 kraadi võrra igas sunnas. Täiesti jabur vidin, KELLEL seda vaja on?
Vasakule ära lauajalkat bowlingut mängima.
On olemas selline asi nagu liikluskarma. See töötab üsna lihtsalt. Näiteks sõidad. Vaatad, oh, tuleb vastu auto ja tuled ei põle. Vilgutad. Mees paneb tuled põlema ja lehvitab tänutäheks. (Olgu öeldud, et ma lehvitan alati vastu, sest, noh, kui juba lehvitatakse, siis on ju kena vastu lehvitada.) Sõidad edasi. Märkad, et järsku vilgutab keegi sulle – vaatadki, oih, suure vilgutamise käigus oled kogemata kaugtuled peale unustanud. Lehvitad sõidukijuhile tänutäheks ja paned lähituled jälle peale.
Või siis seisad ummikus, ütleme näiteks Vabaduse puiesteel enne Kaarsilla valgusfoori. Teadupoolest saab vanalinnast välja ainult mööda kitsaid ühesuunalisi tänavaid, ja üks neist (Gildi vist) tuleb Vabadusele välja. Sinu ees ja taga on pikk-pikk rodu autosid ja vaene õnnetu Gildi tänavalt pääseda üritav autojuht istub nukralt, suunatuli sees ja ei saa pöörata. Kui tuleb sinu kord, jääd sa seisma ja viipad käega – tule minu ette! Alati lehvitatakse. Iga jumala kord. Ning mõni hetk hiljem, kui sina oled sama lollis olukorras, annab keegi sulle tuledega märku, et mine-mine läbi, ma võin natuke oodata ka, mis siis, et on minu õigus (näiteks Võru tänavalt Ropkasse pöörates). Liikluskarma. Pure and simple.
Täna kohtasin ma uutmoodi karmat, kutsugem seda kodumajanduskarmaks. Sorteerisin prügi ja järsku leian – ohhoo, kahekümneviiekas, otse seal miljoni kohukeseümbrise ja paari mahlapaki vahel. Jõudsin juba rõõmustama hakata, kui telefon helises ja ma diivanile rääkima istusin. Ning – oh seda rõõmu – suure mürinaga kukub kardinapuu otse pähe. Kusjuures, inimene teisel pool toru ei saanudki aru. Allergiline köhahoog möödus kiiresti.
Ma arvan, et see oli kodumajanduskarma. Märksa keerulisem ja komplitseeritum kui liikluskarma. Sest see kahekümneviiekas ilmselt ei olnud minu oma seal prügis (samas, iial ei tea), aga “minu prügi, minu cash”, mõtlesin. Ja kardinapuu nägi seda kõike, irvitas õelalt ja lasi end kinnitustest lahti. “Minu diivan, minu ohver,” mõtles ilmselt tema. Võib-olla üritas mind röövida, kes teab.
Kodumajanduskarma võib olla ka lihtsam. Näiteks – kassiliiva unustad vahetamata ja leiad märjaks kustud ajalehe voodi kõrvalt. Vahetad kassiliiva ära – karma kohe pöördub. Taas pure and simple. Aga nagu näha, võib kodumajanduskarma olla ka ilge bitch, kui ta nii otsustab.
XX
Täna kell kümme äratas Birx mind tuleviku-unenäost, kus ma oskasin paari meetri kõrgusel maapinnast hõljuda (kõrgemale ei julgenud, sest ma mõtlesin, et ega see mõni uni ometi ei ole, kus ma kõike suudan). Kõrgema klassi inimesed olid teistest suuremad ja pikemad ning nende orjad pisikesed ja käpud (nagu mina praegu).
Aga miks mind eriti see uni võlus – ma just hakkasin Hugh Lauriega suudlema, kui telefon helises. Neetud.
…ja leidsin rääkiva kassi:) Mitte need kaks rääkivat kassi, aga üks teine. Täitsa hull, kui endal kodus keegi kümme korda päevas sellist häält teeks… (lugesin informatsiooniboksi läbi):
See-eest oli mul täna outer reality experience. Nimelt hakkas ühes mu ära pakitud kotis toas, mida keegi ei kasuta, laulma mulle eksmehe õe eelmiseks jõuluks kingitud mängujänes: “Celebrate good times, come on!” Seejuures ma tean, et ta hakkab laulma siis, kui teda vajutada kõhu pealt ja kui ma seda kuulsin ja asja uurima läksin, oli päris spooky – kott liikus (sest jänes liigutab lauldes kõrvu) ja see oli kõige kaugemas nurgas üldse, ees takistuseks miljon kasti ja mu restaureeritud toolid. Aga kuna oli päevavalgus, siis polnudki VÄGA jube ja ma jätkasin hommikust kohvijoomist.
Nice thing to tell my shrink again, right?
Ja ma olen kindel, et ma ei kujutanud seda ette.
Muidu oli hullult tore. Kaevasin kaks korda autot välja ja kolmanda korra kaevasin autot sisse, et oleks võimalik kahe meetrikõrguse hange vahele parkida. Käisime lumes hullamas, ingleid tegemas ja imepisikese mäe peal kelgutamas (aga kift oli, ühtegi puud polnud takistuseks ja lõpuks saime päris aktsepteeritava kelguraja sisse sõidetud). Hiljem oli all girls night Birxi juures koos meega tee ja ahjukartulite ja Bonesiga, püksatu (kuivama panime noh). Kui välja jätta see pisiasi, et näiteks aasta tagasi sain ma kirjutada 23.03 nii: “Kuuldavasti teenivat Lõuna-Eesti oma nime ja kisub juba sinna kahekümne pügala kanti… Mis tuletab meelde, et peagi on käes jälle see aeg, kui peaks hakkama kandma minimaalselt riideid…” ja täpselt aasta tagasi pidasime me Tikri sünnipäeva (mäletate itaallasi ja soojal rõdul suitsetamist?), siis TEGELIKULT on selline ilm hullult cool and I wouldn’t want it any other way. Võinoh. Teate küll. LUMH!!!
Ahjaa, ma olen sada miljonit korda rääkinud The Big Bang Theoryst, aga lõpuks panin ka viimase osa üles: proovige vaadata siit. Ja öelge mulle, et Leonard ei ole Jri moodi. Haah!
Vaadake siit.
Tegelikult on tore see, et seal räägivad nelja mulle meeldiva sarja tüübid armsalt ja nunnult ja naljakalt ja “päriselt”. Ma olen hetkel natuke armunud Matthew Gray Gublerisse, kes mängib Criminal Mindsis dr Reidi, kes kahtlemata on päriselus totaalselt kift tüüp (sarjas muidugi ka, aga seal on ta natuke kuivik, mis siis et geenius ja nohik). Ja no muidugi The Big Bang Theory Johnny “Olen nagu Jri” Galecki. Ilma prillideta. Nämm.
Muud ei olegi öelda. Kvd on.
Five For Fighting – “The Riddle”
Mul on saanud omamoodi hobiks otsida välja, mis lugu mängib sarja lõpus, kui kõik otsad kokku tõmmatakse (nagu näiteks sel korral). Tavaliselt on see lugu või pealkiri või sõnad kuidagi seotud sündmustikuga ja ma kohe tahaks rääkida selle inimesega, kes muusikalise poole eest vastutav on ja neid helitaustu välja valib. Ilus on. Nagu seegi lugu. Rääkimata laulja huvitavast häälest, on ka romantiku- ja sõnademängu armastavale hingele natuke midagi.
The batter swings and the summer flies
As I look into my angel’s eyes
A song plays on while the moon is high over me
Something comes over meI guess we’re big and I guess we’re small
If you think about it man you know we got it all
Cause we’re all we got on this bouncing ball
And I love you free
I love you freelyHere’s a riddle for you
Find the Answer
There’s a reason for the world
You and I…
…kui sa ei olnud eile elektrist ilma jäänud pimedas Zavoodis tund aega vähemalt, siis ei ole sind olemas. Või vähemalt ei saa sa end Zavoodielanikuks või -fänniks nimetada.
Mitte, et ma tahaks ennast Zavoodielanikuks nimetada, need ajad on möödas. Aga see oli midagi fenomenaalselt cooli lihtsalt.
Ja üldse juhtus nii palju armsaid asju eile, ja natuke hirmsaid ka, et ma kohe ei oskagi hoomata veel. Hiljem kunagi.
/
Ahjaa, ja klatin võlad ka kohe ära: KALLID PIIA JA NADJA! MA OLEN LÕPMATA TÄNULIK, ET TE MINU PÄRAST IKKAGI SELLE ÜHE KÜSIMUSTIKU TÄITSITE (MIS SIIS, ET PEAMINE VASTUS OLI KAKS ROCKI ÜHE HINNAGA) JA MA EI LÕPETA KUNAGI OMA TÄNULIKKUSE NÄITAMIST (NT LAUAJALKAŽETOONIDES VÕI NENDES KOLLASTES NÄMM SHOTIDES).
Kui sa peaksid kuidagi olema seotud mõne kuritööga, siis kõigepealt kuulab sind üle uniform, siis tulevad uurijad Sipowicz ja Bobby Simone. Siis, kui nemad on ära käinud, tulevad CSI ja Grissom ja Taylor jne. Siis, kui tegemist on mingi eriti põneva asjaga, tulevad FBI tüübid ja BAU koos Gideoni ja Reidi ja teistega. Vahepeal vaatavad laiba üle lahkaja ja muud eksperdid. Juhul, kui tegu on militaarvärgiga, õigemini õhujõudude asjaga, siis tuleb Jag ja komandör Harmon Rabb ja teised. Kui tegu on hariliku kuritööga, siis tulevad Law and orderi tüübid ehk advokaadid ja süüdistajad ja teised.
Kõige huvitavam kogu selle triangli juures on, et absoluutselt iga rakuke sellest pikast protsessist arvab, et just tema on võtmeisik ja just nende tiim lahendab TEGELIKULT kuritöö. Olenevalt siis sarjast on selleks CSI-tüübid, FBI profilerid, advokaadid, tavalised uurijad ja politseinikud, süüdistajad, lahkajad jne.
Tahaks sarja, kus oleks kõik need omaette põnevad ja kasulikud rakukesed kuidagi ühtseks ja loogiliseks tervikuks seotud. Ma never ei usu, et tegelikult lahendavad kõik mõrvad CSI-vennad või advokaadid või BAU.
Jap, ma olen liiga palju Criminal Mindsi viimasel ajal vaadanud.
Ja täiesti Jri Tartus-olemisega korrelleeruvalt on mul maailma kõige suurem halbolla.