I always said I hated this city and now that I’m leaving, I’m trying to taste the air for the first time.
Iga kord Tallinnale mõeldes tuleb mu sisse selline magusvalus peaaegu-kodu-igatsus. Mulle on viimasel ajal sageli kangastunud need korrad, kui ma jõlkusin üksi linna peal pärast tööd, ostsin midagi head, lugesin Tammsaare pargis raamatut, loivasin Islandi väljakul ja välismini taga. On tulnud meelde need salajased kiirkohtumised öös sealsamas pargis. Või vähem salajased jaurid pärast Placebo kontserti ikka veel selles “Medsi”-uimas.
Iga kord Tallinnas käies ma tunnen end seal peaaegu-hästi-peaaegu-väljaspool-konteksti. Selles mõttes, et kõik on seal nii kodune, osad tänavakivid on talla all tuttavadki, aga mina enam ei ela seal.
See on umbes nii, et iga kord Ropkas käies tõmbub süda valusaks kämbuks, sest see on mu kodu ja mina enam ei ela seal.
Tallinn on teistmoodi kodu. Kas inimesed võib olla mitu kodu? Eriti, kui ta on samal ajal kodutu?
