Kas te teete vahepeal nii, et lähete kõnnite salamisi mööda vanade tuttavate kodulehti ja profiile ringi ja vaatate, mis neist saanud on? Ikka teete ju, eks. Vähemalt mõned teist. Nagu minagi.

Vahepeal vaatad ja jääd mõtlema. Mõtled, kuidas ükskord oli. Nii kummaline – on olnud inimene, kes on olnud nii lähedane. Sa mäletad temast pisimaidki detaile, näiteks seda, kuidas ta naerma hakates alati kõigepealt käe suu juurde tõstis või kuidas ta juukseid näolt puhus. Või kuidas te tobedalt tülitsesite ja kuidas ära leppisite. Kuidas rääkisite sellest, mis teist kunagi saab…

Ja siis sa näed, et temast ongi saanud. Kes on abiellunud, kes on saanud lapse. Kelle laps käib juba lasteaias. Mõtled ja muigad ja oled nende üle õnnelik. Siiralt, ainult väikese kahetsusega, et elud on kasvanud nii, et käivad nüüd paralleelselt, mitte ei ristu enam nii tihti kui varem.

Või see kord, kui sa istusid volbriõhtul kodus, sest ei olnud muud tuju ja tööd pidi ka tegema, ja kuulsid, kuidas mäe peal maja taga naisehääl rõõmsalt hüüatas: “Nii tore, et me kõik oleme koos!” ja kõik huilgasid talle kiitvalt takka. Vaatasid: puha võõrad näod. Nojah, kehitasid õlgu.

Kus on see “meie”, kes oleks pidanud sinuga koos olema? Varem oli neid meiesid nii palju rohkem. Nüüd on uued meied, natuke vanasid meiesid, hästi palju kummaliselt teisenenud meiesid. Neid meiesid, mis ei hakka enam kunagi meie olema. Neid meiesid, mis lisaks sellele, et ei hakka enam kunagi olema meie, ei ole isegi enam mitte sina ja mina.

Vaid on hoopis võõrad inimesed.

Naljakas, kuidas naabripoiss korjab üles su küljepeegli ja toob selle õhtul sulle koju kätte. Mäletad, et kunagi ajas ta sind rattaga taga (jajaa, päris paljud mu lapsepõlve naabripoiste-jutud seostuvad ratastega). Ja kunagi sõitsite te ühe bussiga kooli.

Naljakas, kuidas näed [kustutatud turvapõhjustel] moodi inimest, kõnnid omast arust rahulikult edasi, ainult et Birx küsib kõrvalt muigega: “Mis, kas sul oli stroke vahepeal?” Ja kui sa pärid, miks, siis ta muigab samamoodi edasi: “Sest et sa arvasid…” – ja sa lõpetad lause: “…et ma nägin [kustutatud turvapõhjustel].” Ta ei olnud tema moodigi üldse. Lihtsalt suvaline mees tänavalt. Aga sa olid tahtmatult korra seisatanud ja tahtnud sammu tagasi astuda.

Naljakas, kuidas vahepeal need meied, mis kõik on – meiesid on pea lugematu hulk, kas pole? – need meied võivad olla nii samm edasi kui samm tagasi. Tähendada üht või teist või vahel, mõnel keerulisel korral, mõlemat. Ja saa siis nüüd aru, mis oleks arukas tegu.

Esimene kevadine äike puudutas meie maja ainult servaga ja kõmises kauguses.

Esimene kevadise äikeseootus puudutas otse sisemust ja ei mäletagi, millal enne oleks olnud nii mõnus tunne äikest oodates. Äike oli lihtsalt ideaalne lõpp elektrit, katkiminemisi, purunemisi, elektrilöökide saamisi, muretsemisi, pisarateneelamisi, paanitsemisi, korraks päikse käes hinge tõmbamisi, autos lollakaks naermisini täis päevale.

Nüüd on mingid otsad jälle justkui seotud, kasvõi illusoorselt.

Aga illusioonid, kallid sõbrad, meile ju nii väga meeldivad…