kodus töötamisest
Või noh. Kuna mu enda arvuti tegi nervous breakdown mulle siin, siis töötan ma tööarvutiga kodus. Lihtsalt ei viitsi vedada hommikul ja õhtul edasi-tagasi.
Ma ei saa aru, miks tehnika minu läheduses töötada ei taha? Ometi armastan ma ju seda (tehnikat) meeletult!
Päh.
kõik see mees, ajaveebi peole!
Salajaste allikate põhjal võin öelda, et Ajaveebi pidu tuleb sel aastal Tartusse ühe kindla kaalutlusega – Tartus on rohkem aktiivsemaid blogijaid, kes actually viitsiks ka kokku tulla. Noh, mis iganes kuluaarides ka ei sosistata: kõik see mees ajaveebi peole!
Ehk siis me siin juba tüdrukutega ükspäev otsustasime, et kollektiivselt tuleb minna, seega andke teada, kes veel tulijad on:) Sest minu jaoks on kõik üks suur “siinpool reaalsust”, kus kohtuda.
kasvab ja kohiseb
Ma olen ikka hea aednik küll, mõtlesin praegu oma peenra ees istudes, seda kastes ja umbrohunääpse välja kakkudes. Nimelt tegin ma endale viis või kuus erinevat maitsetaimedepeenart, ainult et… Jah. Ma enam ei mäleta, mis järjekorras mida ma kuhugi panin.
Seega ma eeldan, et praeguseks on pea välja pistnud juba koriander ja rukola ja salatisibul, aga võimalik, et ei ole ka need. Noh, kui suureks kasvavad, siis näeb.
Aga muidu on tšill ja grill ja lill. Aasta üks ilusamaid aegu on taas käes.
Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis…
Kõik lõhnab, õitseb, aed on mattunud rohelusse minutitega, õitsevad tulbid ja nartsissid, meelespead ja mingid kollased lilled, mis on võib-olla ka mingid tulbilaadsed, ma eeldan.
Ja võib-olla, võib-olla saab varsti pakkima hakata. Võib-olla.
satc
Rääkisime ükspäev, et kui “Sex and the City” esilinastub, siis oleme me valmis kino ukse taga kämpima, et kindlasti seda kohe esimesel päeval näha.
Kusjuures, kuna ma nii üliharva kinos käin, siis ma isegi ei tea, kuidas täpselt saada pileteid või kuidas käituma peaks.
Aga countdown begins. Õnnelikud londonlased, nagu näiteks Tikker, saavad filmi näha juba mai lõpus. Meie siin kaugel idablokis peame ootama veel pikemalt.
Aga Daily Mail’is on hea artikkel filmist, naistest ja muust.
emotsionaalsed karussellid
Teate neid inimesi, kellega te samaaegselt tahate kohtuda ja ei taha ka?
See on hirmus, kui palju selliseid oma inimesi olen ma viimase paari päeva jooksul näinud. Või on keegi teine (nt Birx) näinud, kes mulle selle peale helistab (et vaadata, mis reaktsioon on ja kuidas emotsionaalne karussell pihta hakkab).
Need inimesed tekitavad tohutu emotsionaalse karusselli. Juba sellepärast, et esiteks ajab sisemiselt segadusse see tahan-näha/ei-taha-näha asi.
Igasugustele eluseadustele kohaselt näed sa neid inimesi aga loomulikult siis, kui sul on bad hair day, kui sa oled just tulnud autoteenindusest ja haarad kiirelt midagi süüa, et siis koju duši alla tuustida või kui sa voolad poest välja, miljoni koti alla mattunud ja koduriietes. Igasuguste eluseaduste kohaselt näed sa neid siis, kui sa neid tegelikult kõige vähem näha tahaks.
Need on inimesed, kellele sa alati justkui tahad tõestada mingil müstilisel põhjusel, kui hästi sul läheb, sa tahad alati välja näha parim ja… No ühesõnaga.
Mul õnnestus eile näiteks näha oma elu esimest armastust. Kohutavalt, ma mõtlen, KOHUTAVALT imelik oli. Esiteks ei näe need inimesed kunagi välja täpselt samasugused, nagu nad on sinu peas. Eriti kui sa pole neid mõni aasta näinud. Teiseks teevad mälu ja elu ka trikke, detailid ununevad, kortsud tulevad juurde…
Ja nende kohtumiste alguses on murdsekundiks selline tunne, et maailm peatub ja pöörleb samaaegselt, ja nagu sa istukski karuselli peal. Teate seda vene multikate algust, kus lauldi “Karusjel, karusjel…”?
Muidu on täiesti okei, need karussellid on tegelikult värskendavad. Aga kui liiga palju satub paari päeva peale, siis väsitab ära.
Selline lugu siis nende emotsionaalsete karussellidega. Teemaarendus lonkab täna mõlemat jalga, sest ka see väsitab ära, kui ühte päeva (eilsesse) mahub nii palju superhead ja nii palju überhalba. See lihtsalt ei saa olla võimalik.
Aga kõigest sellest juba järgmine kord. Ehk.
täiskasvanud inimesed
“…ja sa pead selle kõik endale andeks andma.”
“…Issand, nii palju on asju, mida andeks anda ja mis läbi mõelda.”
“Ja see on alles pealispind. Usu, kui sa endas kaevama hakkad, siis…”
“…oi, jaa, siis on seal nii palju väga vastikuid asju… Õudne. Ja ma pean kõik selle ette võtma. Ma näen praegu ainult pealispinda ja isegi seal on nii palju asju, mis on vastikud ja millega tegeleda tuleks. Kui ma veel kaevama hakkad…”
“Jah, nüüd oled sa täiskasvanud inimene… Sellega me tegelemegi.”
Kaitstud: when i go undercover
Kaitstud: ps. i loved you
a girl’s gotta do what a girl’s gotta do…
Vahepeal, nagu täna, on selline ideaalne päev, kui sa teed ainult armsaid, iseenda-armsaid asju.
Näiteks töllerdad roosades pidžaamades päev läbi ringi. Näiteks kastad aias oma maitsetaimepeenart ja korjad kolm tulpi vanaema sünnipäeva puhuks aiast tuppa lauale. Näiteks vaatad kassidega aknal, kuidas äike läheneb ning siis, justkui imeläbi, tunned üle nädalate vajadust, füüsilist vajadust koristada.
Ja siis annad sellele kirele järele, sest olgem ausad, kui tihti see ikka sind tabab. Iga võimalust tuleb kasutada!
Koristad, pakid ära (või peagu ära) oma talveriided. Koristad. Võtad välja suveteki ja lõpuks! saab jälle kasutada mõnda neist paljudest kiftidest voodipesukomplektidest, mis kapis seisavad. Sest, noh, talvetekk on ju suur ja selle jaoks on ainult kaks (õieti kolm, aga see on teine lugu) komplekti, mis on surmani ära tüüdanud.
Siis teed – või polnud järjekord päris selline? – impro-pastat (ehk improviseeritud), tuleb hea, suussulav.
Siis võitled natuke aega reaalsustega, mis tahavad jälle kummalisel kombel ristuda. Oi, ma vihkan, kui see juhtub! Unenäod ja siis päriselu, ja siis telekaelu – kõik seguneb, ristub… Õhh!
Siis sööd natuke rabarberikooki, mis, jällegi, suussulav. Külma piimaga…
Ja siis teed oma tüdrukuasju. Kitkud-katkud-kreemitad-maskitad. Viilid-poleerid-lakid.
Ja siis, ideaalse tüdrukupäeva lõpuks, paned küünlad põlema ning arvutist peale ideaalse tüdrukufilmi: “PS. I Love You.” Löristad nutta iga natukese aja tagant, ja siis ühe löristamise vahel teed pausi, et kirjutada veider sinavormis post selleks, et öelda: tüdrukud! Vaadake seda filmi!
Ja muusika on nii-nii hea!
Äkki peaks hoopis Iirimaale minema…
Ja ma just jõudsin järeldusele, et oleks pidanud seda koos Birxiga vaatama, et selle käigus teha sarja-triviat, sest seal on terve plejaad häid (peamiselt) sarjanäitlejaid koos. Darned.