et siis

Määratlemata 4 kommentaari

Põhimõtteliselt jõudsime me täna Amsterdamned suunalt Tallinna suunale tagasi, Tartu suunale jõuan alles homme. Aga kuna eile oli nii, et kuigi see kift zavood-underground-like baar, kus jäägrishotid maksivad vaid ühe euro, jäi trammipeatuse suhtes mõnusasse lähedusse, oli meil ju vaja ikka veel korra viimast korda minna tüdrikeid kaema ja üsna kogemata komistasime me lõpuks ka erootikamuuseumi otsa (pun not intended), kuhu me siis natuke ülemeelikutena sisse astusime, AGA lõpuks kui me jälle väljusime ja hakkasime trammile minema, siis otsustas Amsterdamnedi Rain God, et nüüd, just nüüd on õige aeg veel kord kallata meid üle nii tiheda vihmaga, millest kohati isegi läbi ei näe, siis seetõttu – ja seetõttu ka, et Vilniuses tuli viie sekundiga maha umbes poole aasta sademete hulk ja pisikesse kopterisse (inimene väidab, et rootslaste Saabi tehases ehitatud lennuk oli hoopis, aga minu meelest oli täitsa kopter, pisike ja propelleritega) ronides sumpasin ma oma pisikeste niigi külmunud valgete jalakestega läbi poole meetri kõrguste lainete – kõige selle tõttu on nüüd nii, et mis siis, et ma tean, et mul on postkastis miljon kirja ja nüüd peab jälle puhkuse-modest välja tulema, võtan ma natuke aega end ravida, sest üsna kindlalt on mul palavik ja põletik kuskil peakolu sees.

Sest teate, see tunne, et keegi surub miljon tulist nõela peast väljapoole, kusjuures parem silm üritab samal ajal veel üsna vihaselt plahvatada, on kirjeldamatu. Ja kõike seda kaks korda ühe päeva jooksul 20 minuti kestel, kui toimus maandumine. Õudne!

Muidu oli aga reis hästi tore ja pilti ja juttu ja amsterdamiseerunud filosofeerimist saab küll veel. Ausõna.

hetk minevikust

Määratlemata 2 kommentaari

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

kirjanik

hoomamatu 1 Reply

Täna saabus lõpuks arvele see raha, mida makstakse kõigi nende kordade eest, kui keegi mu raamatuid laenutab ja loeb.

Seda oli siis kolme raamatu kohta (neist kaks Epuga siis kahe peale) umbes-täpselt 600 krooni. Ja daki-raamat on jätkuvalt nukralt Apollos väljamüügil, et kohe piinlik on endal mööda käia. Aga see-eest on mul nüüd uus Gavalda ja Afa “Kosmos” (no kuidas ma ometi sain mitte-osta seda, eksju).

Muidu on kõik hästi. Liiga hästi. Arvestades… asju. Sellest mõni teine kord.

rääkisime just jõllitamisvõistlusest…

Määratlemata 6 kommentaari

…ja Nele oli välja otsinud. See tuletab meelde, et kui ükspäev rõdul passisin ja nägin möödumas oma filmiajaloo õppejõudu, kellega kokkusattumuse mõttes kunagi iidsetel aegadel koos kohustuslikku libedasõitu tegime ühes autos ja ma talle ilmselt oma rallimisega mitmeks päevaks kõhulahtisuse tekitasin, ning arvestades tõsiasja, et siin inimene on ka käinud libedasõitu hiljaaegu tegemas – ja see kõik tuli mulle tuttava habemiku möödumisel meelde, siis mõtlesin, et kui geniaalne oleks hakata pidama kokkusattumuste päevikut. No et iga kord, kui elus tuleb ette mingi veider kokkusattumus ja geniaalsete seoste rida, siis tuleb see üles kirjutada.

No ühesõnaga, täiesti juhuslikult jaurasime rahvaga reedeöösel ja vaatasime jalkat ja tekiilapudelit ja duši võtvat Jaaku, ning üritasime meenutada, mis fantastilises huumorisarjas küll jõllitamisvõistlus ilmus, siis näed, kaks päeva hiljem ongi Nele selle täiesti juhuslikult oma postis teemaks võtnud.

no olgu siis saksamaal ka üks hea päev…

Määratlemata Leave a reply

…rääkimata, üldse mitte RÄÄKIMATAGI sellest mängust, eks ole…

(ja sellest, et ma üritasin drama queenina kaks korda rõdult alla hüpata ja nutsin pärast diivani märjaks)

rääkimata kõigest sellest, no absoluutselt ei oleks pidanud see üks värav lugema, kui oli nii selge viga!!!

rääkimata sellest võitis murat veel saksamaale super middleweight tiitli kah. no palju õnne.

(on a plus side: eurosport ikkagi näitab vahepeal poksi, mis, ma arvasin, on kuhugi olematutele kanalitele minu eest ära peidetud. ja no TEGELT ma olin murati poolt, aga no ebaõiglane ühele riigile anda nii palju kommi ühel päeval. ebaõiglane!!!)

minu jaoks on nüüdseks EM läbi, finaali muidugi vaatan, aga see enam ei loe. ei loe.

õnneks kahe aasta pärast saan oma brasiilia särki ja kolme paari stringe uue lootusega kanda.

(ma muide kardan, et see on praegu lihtsalt fänni-karma, kuna tü/rocki finaaliga said selleks aastaks imed otsa)

küsimustik

hoomamatu 4 kommentaari

Jee, Triangel loopis mind.

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Kuna ma just oma märkmikke sirvisin, siis kümme aastat tagasi sel ajal ma olin maal vanaema juures.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
-Koristada
-Käia Tallinnas ja üks asi ära lõpetada
-Lõpetada ära üks teine asi
-August välja ronida
-Trenni

3. Lemmiksnäkid?
Need parmesanivorstikesed, Nõo omad. Suitsulõhe. Kuivatatud lest. (Ma ei tea, kas need on nüüd snäkid tegelt…)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Maksaks oma laenud ära. Ostaks Maci. Ülejäänud raha paneks kuhugi, kust seda mulle natukese kaupa kätte antakse ja teeks näiteks poole kohaga tööd. Aga üldiselt pole miljon enam üldse suur summa, selle eest ei saa korralikku kodugi eriti.

5. Kohad, kus oled elanud?
No Tartus. Ja Tallinnas. Ja ongi kõik.

Siis võiksid küsimustele vastata Birx, Evu, Jaanika ja Unistustefond ehk Maali ja Ruudu.

goaaaaal!

hoomamatu 5 kommentaari

Kui Luize kirjutas jalkast ja illustreeris oma juttu maailma (väidetavalt) kõige ilusama jalgpalluriga, siis tekkis kohe mul tahtmine vastu vaielda. Sest kui su koduleht on http://www.euro2008.uefa.com/, siis on häbiasi, et sõnagi pole jalgpallist siin räägitud nende nädalate jooksul.

Et loomulikult, eks ole, me kõik teame, et tegelikult on maailma kõige ilusam väravavaht Ricardo ja kõige ilusam jalgpallur Ronaldo (see PÄRIS, mitte Cristiano) (pärast Figo ja Zidane’i taandumist, kes jagasid napilt teist-kolmandat kohta) – ning jah, ma tean lugu tema hammastest, aga sellegipoolest on ta minu meelest nii ilus, et ma suren iga kord natuke sisemiselt, vaadates, kui keegi talle jalaga sääremarja litaka annab.

Ja et siis informatsiooniks – mina loomulikult hoian pöialt Portugalile (sest Brasiiliale ei saa ju enne kaht aastat jälle – ja jumal tänatud, sest ma mäletan oma kohutavaid sisemisi piinasid kaks aastat tagasi, kui oli BRA-POR mäng. Ma pidin ära surema, sest ei teadnud, kellele hõisata), veel on Hollandi poisid väga tublid ja prantslased ka. Itaalia loomulikult võib kukele käia, Saksamaa on end natukene lunastanud pärast Kahni asendamist Lehmanniga, Horvaatia ja muud idabloki maad jätavad mind suhteliselt külmaks ja türklased on lihtsalt lollakad.

Tegelikult muidugi olen ma tolerantne inimene ja lill ja kõik see, aga jalgpallifänn minus is one ugly judgemental bitch.

Aga samas muidugi ei saa eitada, et noorel Ronaldol ON oma võlu… Kui ta ometi nii… kuidas nüüd öelda… mittemehelik kohati ei tunduks. See suhkur temas võtab mitu levelit vaimustusest maha. Ei ole temas seda Mees-geeni…

seksitöötajatest filmides seksitöötaja silmade läbi

Määratlemata Leave a reply

Julia Roberts in Pretty Woman is the poster girl for Captain Save-a-Ho guys everywhere. In real life, she’d have been a popular streetwalker, but the tattoos, the pregnancies, and the scars from bitch fights would eventually take their toll, and she’d wind up looking like Charlize Theron in Monster. Julia’s real-world career would have been nasty, brutish, and short.

Elizabeth Berkley played (sort of) a stripper in Showgirls. Her lack of dance talent would be a nonissue, as many strippers are terrible dancers. But in the real world, the other girls would give her hell about licking the pole—”Ew, gross, germs! I have to touch that pole, too, you know!” (As if that was the dirtiest thing they ever wrapped their fingers around.)

Mistress Matisse’i kolumn The Strangeris