Üksteist minutit

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Niisiis, ma koperdasin Coelho otsa.

Jah, ma tean, ma tean, ma ise ka imestan, et üldse võtsin oma aega sellele raisata, aga kuidagi juba alustasin ja mõtlesin, et no okei, ma olen Coelhot seni vältinud, vaataks siis, kas põhjusega või olen millestki siiski ilma jäänud.

Spoiler alert. Ma ei olnud millestki ilma jäänud.

Aga intrigeeriv oli siiski – eessõnas ütleb autor, et hakkab nüüd analüüsima inimsuhete pimedamat poolt, et tuleb julge teos, mis pole ehk väga temalik, et lugemine nõuab julgust ja… Noh, olin intrigeeritud.

Umbes kümnendaks leheküljeks (samas raske öelda, e-lugeriga kaob kuidagi raamatute massiivsus ära, leheküljed pole olulised) olin ma bored out of my mind. Peategelane – Brasiiliast Šveitsi kolinud ja prostituudiameti valinud Maria – ajas mind kohutavalt närvi esimestest hetkedest. Ma mõtlesin terve raamatu vältel, et miks, mis tema juures ärritab ja siis sain aru, et nagu inimestegi puhul, ärritab see ninakus, targutamine. Kõik tema mõtted olid kuidagi üleolevad, kuigi ma sain aru, et autori plaan oli hoopis neid diibi ja sügavana esitada. Ning jaa, ma ise olen ka ninakas ja targutan, eriti tekstides, eriti pärast klaasi veini ja kui keegi kogemata midagi sõnastab nii, et ma võiks hakata nõu andma – see on kohutavalt ärritav, ma isegi ärritan neil hetkedel iseennast. Ja vot raamatu puhul ei taha, et tegelased sel viisil ärritaks. Ärritada võivad, aga mitte seetõttu, et on tunne, nagu sa oleks sattunud pealt kuulma natuke rumalapoolsete teismeliste arutelusid teemal, milline One Directioni kutt on voodis kõige parem.

Iseenesest raamatu teema oli põnev – seksi ja armastuse seosed, kuidas inimene ja inimese suhtumine seksi ajaga muutub. Kuidas võib õige partner muuta seksi armatsemiseks, kuidas mõnikord võib armatsemine olla isegi kerge nahk-naha kontakt. Õrn, hetkeks, aga piisab.

Kuid kogu raamatu vältel ei muutunud Maria oma mõtisklustega kuidagi usutavaks. Kõik oli ülepingutatud ja võlts, dialoogid olid nõrgad või suurustlevad, ja kuigi ma suudan hästi ette kujutada, et sellised inimesed (kliitoritest lambist rääkima hakkav vananev raamatukoguhoidja, näiteks) on täiesti olemas, siis ei suutnud autor mitte kuidagi panna mind uskuma, et nii just võiski kõik aset leida.

Samas, plusse oli ka. Seksistseenid ja kõik see, kus Coelho sai tegevust kirjeldada (mitte edastada otse mõtteid või dialoogi), olid tõeliselt kaunid. Usutavad, erutavad, tungisid isegi unedesse. Aga siis kõik lõppes mõne tobeda sisevaatlusega – või, veel hullem, katkendiga Maria päevikust!, fuhh! – oli kõik rikutud.

Hüplik tekst, veidrad tegelased, meespeategelase Ralfi motiive ei saanudki ma mõistma. Lisaks stilistiliselt kummaline: ühe korra täiesti suvalisel hetkel hüpati Maria peast raamatukoguhoidja pähe. Raamatukoguhoidja lugu oli iseenesest suurepäraselt jutustatud, liigutas, puudutas, oli eluline, aga miks? Miks selles vormis? Ja miks üldse, oli ju raamatukoguhoidja täiesti kõrvaline tegelane, isegi kui Maria teda oma sõbraks nimetas, oli tema roll isegi mitte episoodiline, vaid taustal hetkeks vilksatav.

Lugesin pärast ka Coelhoga tehtud intervjuud, kus ta ütles, et püüdis mitte moraalitseda ja hinnanguid anda ning see tuli tal välja. Sest kui on midagi halvemat seksiteemalisest raamatust, mis tundub targutavat ja mille tegelased ärritavad oma ebausutavuses juuksed peast, siis oleks seda raamat, mis üritab veel anda mingeid moraalseid hinnanguid. Nii et selles mõttes tubli töö, ma ei ole just prostitutsioonilise kirjanduse spetsialist, aga sageli asutakse seal kaitsvale positsioonile, “Üheteist minuti” puhul oli kõik rõhutatult neutraalne. Kuivõrd tõdemust, et armastus on olulisim ja võidab kõik, neutraalseks saab pidada.

Ja no happy ending oli muidugi kena, mulle happy endingud meeldivad, samas ei juhtu neid päriselus kunagi. Teisalt – kogu ebausutavuse juures oli see ju ainus loogiline lõpp, eks ole.

Ning jah, mõtlema pani küll. Selles mõttes, et tõesti, oleks fantastiline kogeda seda, mida kirjeldati – armastust, mis ei oma, kus vabadus annab tiivad ja kus hinged saavad üheks. Oleks meelierutav kogeda neid esimesi aistinguid – puudutust, kuulata hingamist, lihtsalt olla, kus kõik on uus ja samas nii õige, kus pilguvaat võib olla plahvatusohtlik – aga noh, seetõttu vist seda raamatut ka täiskasvanute muinasjutuks nimetatakse. Muinasjutud peavadki panema igatsema happy endingu (kogu oma kahemõttelisuses) järele, muinasjutud ongi samas ülepingutatud tegelastega ülelihtsustatud konstruktsioonid, kus juhtub, et puuraidur viib lapsed kergekäeliselt metsa, sest parasjagu pole süüa väga või kus juhtub, et raamatukoguhoidja hakkab poolvõõrale jahuma G-punktist või kus juhtub, et lilledega ilmutakse Pariisi lennujaama.

Üks muinasjutt kõik, mõned lihtsalt on paremini jutustatud.

Ahjaa, et miks üksteist minutit? Nii kaua kestvat keskmine suguakt. Noh, sümbolid, saate aru, kaval värk, onja.

draakonitest

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

nahatuolekust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.

aasta 2015 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 17 Replies

Kümme aastat küsimusi, võiks vist alustada selleaastast küsimist.

Järjepidevuse eest võiks mingi auhinna saada ehk?

Igal juhul, ma leban voodis, alasti. Terve päev juba. Töötasin alasti, kirjutasin alasti, jõin kohvi alasti ja vaatasin aknast paistvaid mände, täiesti alasti. Sest aasta viimane päev on kuidagi teinud mu hinge alasti ja niisiis tundus riietega enda katmine silmakirjalik. Üksinda kodus, las siis olla alasti, nii nagu hing on alasti.

Sel aastal üldse on palju hing alasti olnud, tormituultes rappunud. Hing on palju vatti saanud, aga ma ei oska hinnata, kas rohkem kui möödunud aastatel. Nagu ma eelmisel aastal ütlesin – raske on leida rutiinset aastat. Jälle olen ma mitu korda tööd jõudnud vahetada, jälle on mu süda mitu korda murdunud ja lugematu arv kordi õnnest laulnud. Mitu korda sinu süda sel aastal murdus? Mitu korda su süda laulis?

Mitu korda sa istusid alasti, öösel, voodil, ilma katteid peale tõmbamata? Mitu korda istusid alasti hommikuni, mitu korda ärkasid hommikul alasti, nahata, närvilõpmed valla kõigele, kõige vähemalegi? Mitu korda võis sind üks lause nutma ajada, mitu korda pani sind üks väljamõeldud sõna naerma? Mitu sõna sa välja mõtlesid? Mitu inimest oli su lähiringis, kellega sa neid sõnu jagasid?

Mitmel hommikul ärkasid ja esimese asjana kallile oma unenägusid rääkisid? Mitu korda üldse said öelda hommikul: “Tere, kallis.”? Mitu korda sõites oma mõistuse sõlme mõtlesid ja mitu korda sõites, mööda tühja maanteed igavikku veeredes oma mõistuse taas sõlmest lahti mõtlesid?

Mitu korda istusid hommikul rongis, sõitsid kodupoole ja mõtlesid, et oli hull öö? Mitu sellist mälestust said enda hõlma alla koguda? Mitu korda adusid, et oled täiesti täiskasvanuks saanud – ja mitu korda leidsid, et sa ei kavatse iialgi täiskasvanuks saada?

Mitu korda katsusid kellegi selga, silitasid puusa, suudlesid kõrvatagust või tõmbasid sõrmega mööda rangluud? Mitu korda uinusid, sasides rinnakarvu? Mitu korda kallistasid, tundes, kuidas vajud tema parfüümi, kuidas ta juuksed su nägu kõditavad, kuidas olla on kodune? Mitu korda ärkasid keset ööd, enam suutmata magama jääda, mitu korda mõtlesid ja pidasid peas kellegagi vestlusi hommikul viieni?

Mitu korda viskasid telefoni vihast puruks? Mitu korda ütlesid “armastan”? Mitu korda tundsid, et sind pole olemas, et sa eksisteerid ainult ekraanil, sõnadena, et su tunded on laetud pilve? Mitu korda kirjutasid pikki kirju, mida kunagi ära ei saatnud? Mitu korda palusid, pisaraid neelates, et ometi sinuga räägitaks – ja mitu korda su palvetele vastuseks vaikiti?

Mitu korda murdusid teel kööki, vajudes põlvili iseenda pisaratesse? Mitu korda langesid lumme, naerdes, põsed õhetamas? Mitu korda seksisid öö läbi? Mitu korda püüdsid vaevaliselt meenutada, millal üldse viimati seksisid? Mitu korda pühendasid õhtu ainult iseendale, lubades endale kõike mõnusat, alates vannist lõpetades kvaliteetfilmiga?

Mitu korda lubasid, et uuel kuul ei võta ühtegi võlga? Mitu korda lubadust murdsid? Mitu korda adusid, et elu on täiesti hea? Mitu korda ütles keegi sulle, et sa oled tubli, olgugi, et sa ise nii ei suutnud tunda? Mitu korda surusid pea vastu jahedat klaasi, sulgesid silmad ja püüdsid seintesse imbuda? Mitu korda tundsid, et sind on ilma jäetud millesti väga erilisest?

Mitu korda tundsid, et sind on õnnistatud millegi väga erilisega? Mitu korda tundsid, et keegi elab su naha all, vasakus vatsakeses ja kõhus? Mitu korda tundsid, et armastus on nagu kolmekilone kott herneid – ja mitu korda armastus oli vabalt nõus olema kolmekilone kott herneid?

Mitu korda avastasid end kummaliselt peolt? Mitu õhtut nautisid kodus üksindust? Mitu korda heldisid, vaadates, kuidas su kõrval sirgub inimene? Mitmeid kallisid ja musisid ja eskimomusisid ja unekallisid jagasid?

Kuidas selle aastaga hakkama said? Kuidas sa endale täna otsa vaatad? Aga homme? Mis on see, millest sa unistad? Kas sa üldse oskad veel unistada? Mis on see, mida sa ootad? Mis sa arvad, kas sa pead veel ootama või on ehk aeg edasi liikuda? Kuhu? Ükskõik, kuhu!

Sest kõik on ju veel ees. Nagu alati, kas pole?

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014)

aastakokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014)

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin anda endast uuel tööl parima – ja ma arvan, et ma andsin ka. Ma lõpetasin üsna edukalt magistriõpingud, eduka all pean silmas seda lihtsat tõde, et ma jäin ellu. Ja siis ma andsin endast uuest järgmisel uuel tööl parima, kuigi muidugi, lage ees ei ole. See tunne on vabastav ja piirav samaaegselt. Trennirutiini lubasin, ei õnnestunud, kui jalutamine välja jätta.

Ja võimu enda üle võtsin tagasi. Ma olen lõpuks vaba.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mm, Facebook oli nagu tite-uudiseid täis. Lähedastest vist keegi ei sünnitanudki, tuttavatest aga nii mõnigi.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt. Mingit pidepunkti.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Jurmalas käisin ju ka, see on ka ikkagi välismaa.

7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Augustikuus oli üks konkreetne kuupäev.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et enda pisarates libastumist oli vähem. Et ma suutsin hommikuti kardinad eest tõmmata ka neil päevadel, kui tegelikult poleks tahtnud. Et ma ei kukkunud auku, kuigi auguserval sai kõõlutud nii mõnigi kord.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Süüdimatus.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige sai palju oldud. Vigastuse… mm… kas need südameümbrusevigastused lähevad ka arvesse? Sealt ma ikka vigastasin, ennast ja teisi.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ei suuda ühtki ostu meenutada, ausalt öeldes. Söök äkki.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Preili Triin. Tähestikusupp, et nad mu elus on olnud. Ja üldse mu naised, nad on olnud suurepärased.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Väiklaste inimeste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Klooga metsad! Selfid! Pilvemaailm!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

Needtobreathe “Again”. James Blunt “Telephone”. Foo Fighters “Monkey Wrench”. James Bay “Scars”. Tanel Padar & The Sun “Õnne valem”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud. Suutnud inimestega suhelda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Nutnud. Tundnud. Ennast süüdistanud.

20. Kas sa armusid aastal 2015?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

Ja armusin tegelikult väga palju. Naistesse, meestesse, töödesse… Suur armumise aasta on olnud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Pigem ei olnud. Pigem olid öödest alguse saanud suhted, mida jätkuvalt hindan. (Lauren!)

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“You’re The Worst”, “Best Time Ever With Neil Patrick Harris”, “Blindspot”, “Brooklyn Nine-Nine”, “Doctor Who”, “Master of None”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Kite Runner”, “Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal” (tegelikult on need viimased, mis meelde tulevad, kindlasti lugesin tegelikult veel häid raamatuid)

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

James Bay.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Töö, magistrikraadi.

27. Mis oli selle aasta parim film?

“2 Days in Paris”. Mitte nii väga filmi enda pärast.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

31 tuli vist UFO-baaris, karja naiste ja paari üksiku meessoost sõbraga. Oli mõnus, vanusekohaselt piisavalt igav, aga nunnu.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmisest aastast muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, maikad, alastiolek.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Muusika. Pilvetunded (ühtlasi ka võtsid mõistuse). Kirjutamine.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl. Aziz Ansiri.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla, pagulaste, privaatsuse küsimus.

34. Keda igatsesid?

Pilvi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lauren. Hello-tiim.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas.

Kõik kukume. Aga me ajame end ka kõik jalule. Ja seal teisel pool, seal teisel pool on Elu.

plahvatades

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Mind vahepeal tabab see tunne.

See on suht haige tunne, ma vihkan seda tunnet mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see hiilib ligi, ootamatult. Ma ei tea kunagi, mil see tulemas on. Teiseks sellepärast, et see võtab üleni üle. Algab kuskilt rinnakust, liigub kurku, pigistab hingamisteid, patsutab vasakut vatsakest, liigub kõhtu, tekitab sõlmi, seejärel liigub mööda jalaveene varvastesse ja sunnib need krõnksu tõmbama.

Ja kolmandaks vihkan ma seda tunnet sellepärast, et see on tunne, mil ma tunnen, et ma vist päriselt elan. Elan ja, heh, tunnen. Tunnen nii teravalt, et see tahab mõistuse ära võtta, lööb füüsiliselt näkku ja peksab kõhtu, taob oimukohtades ja lämmatab.

…see on see tunne, ma ei tea, kas sa tead seda? See tunne, kui sa elad oma tavalist elu. See võib olla hetkel, kui sõidad autoga ja See Lugu hakkab mängima. Või kui sa pesed nõusid. Või koristad. Või saed metsas kuusepuud. Või teed mingi selfi ja mõtled, et milleks. Või kui keegi filmis ütleb midagi, mis on klišee või isegi, kui pole, kuidagi kõnetab.

…see on see tunne, mis võtab hingamiselt hoo ja elamiselt sekundid, kõik vaikib selleks hetkeks, ja siis su sees plahvatab. Plahvatab vaikselt, kui juhuslikult sel hetkel pole üksinda. Plahvatab valjude nuuksetena, kui sel hetkel oled üksinda. Kuuled oma pisarate metalset kaja tühja korteri seintel, kuuled iseennast õhku ahmimas…

…ja siis on see möödas, su ainus tundehetk, see ainus hetk, mil sa korraks tunned, et oled, et oled emotsionaalne olend, et sul on tundeid anda mujale ka kui ainult igapäeva. Et sul süda võib aktiivselt murduda. Et sul on tegelikult tundeid nii palju ja need elavad kuskil sul seal, salaja, isekeskis, vatsakese sees ja rindkere all, aga, vanad reeturid, lendavad laivi siis, kui seda kõige vähem ootad.

//

Õhtuleht muidu kirjutas, et täna vist on kõige raskem pühadejärgsem päev.

Ehk tõesti.

Mis muu see ikka olla saab. Nii palju häid emotsioone, see on nagu sugar crash, kas pole? Kui liiga palju sööd puhast suhkrut, siis lõpuks kukud, natuke järsemalt kui muidu?

Onju?

kõige-kõigemad

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Naabrinaine pakkus #naistejuttudes välja, et võiks püüda oma aastat meemi kujul kokku võtta. Niisiis viskas ta õhku need (mugandatud) kõige-kõigemad.

Sõitsin täna saarde, hing laulis, tagaistmel laps ja kõlarites jazz ja mõtlesin, kuidas möödunud aastat kokku võtta ja kirja panna.

Kolm kõige paremat hetke 2015

Millised on parimad hetked? Igas päevas peaks ju neid olema – ja ongi, muidugi. Aga need kõige-kõigemad sellest aastast, ja veel kuidagi reastada…?

  1. Ehk see hetk, kui ma sain aru, et ma suudan. Suudan nii paljut. Ja tegelikult neid “ma suudan” hetki polnud üks, neid kogunes aasta peale päris mitu. See hetk, kui tuled magistritöö kaitsmise komisjoni eest, sulged enda taga ukse ja saad aru, et suudad. See hetk, kui auto lõhkeb keset maanteed ja saad aru, et suudad ise hakkama saada. See hetk, kui, ükskõik mis, kus sa oleks varem kasutanud õlekõrt, sa enam ei kasuta. Sest: ma suudan. Töötada nagu loom, olla olemas, tulla mugavustsoonist välja, julgeda astuda kinnisilmi. Ma suudan.
  2. See oli vist tähtede vaatamise öö. Ühtlasi märkis see kuidagi mu suvelõppu, aga kuidagi ka mingi ajaperioodi lõppu. Tegelikult võib vabalt olla, et need on kaks või mitu õhtut ühes, aga kuidagi praegu see on saanud üheks õhtuks. Kuidas me ootasime järve ääres, kuni kõik on läinud. Paljad kehad vees, klammerdumine, tähistaevas, vetepimedus jalge all, see natuke kõhe tunne, mis pimedas ujumisega alati kaasneb. Siis ahelsuitsetamine tekil, niiske liiv külje all, tuhanded soovid, mitte ükski neist määratud täituma. Üks suvi lõppes ja see ei tule kunagi tagasi.
  3. Ja kõik need hetked, neid hetki on samuti nii palju, aga nad on ühtmoodi kõik nii olulised. See hetk, kui su tütar tõstab keset meeleolukat jõulupidu pilgu, leiab sinu oma, naeratab, ja tõstab käed üles, moodustades pihkudest südame. Salajane “ma armastan sind”. See hetk, kus sa istud köögipõrandal, pühid silmanurgast pisara, aga juba kuuled jooksusamme, ta saabub ja ütleb, et sa oled parim. Kõik need väikesed ja suured võidud, mis käivad kooskasvamise teel – jagatud supp, eraldi supid (sest vahel on meil eraldi suppide isu). Jagatud õhtud, jagatud raamatud, jagatud hommikud, jagatud autosõidud, laulud, luuletused, põdramärkamised, vildikameigid, pärismeigid, teineteisele kleitide valimine ja välimuse kiitmine, videosse püütud mõtisklused õunamahla teemadel ja “palju õnne sünnipäevaks” soovimised. Kõik need hetked, mil ma saan olla selles elus selle fantastilise ime saatja.

Kolm kõige sitemat hetke 2015

  1. Noh, neid oli, aga siiski vist tasub öelda, et polnud ühtegi hetke, mis oleks olnud objektiivselt või subjektiivselt sitad. Oli emotsionaalseid hetki, magusvalusaid, segaseid, piinlikke, hetki, mis panid tundma, et tahaks ära, tahaks liikuda edasi, või tagasi, kuhugi, kus pole SIIN. Aga ometi noh, eks ole, oma elust ära ei põgene. Seega… Üks hetk eredalt ületab teisi. Ma lebasin kontoripõrandal, sest ma enam ei suutnud. Oli lõputult palav ja ma pidin maha viskuma, sest ma värisesin ja muidu ei oleks suutnud üldse olla. Ma olin Älis, astunud jäneseurgu ja teistpidi sealt välja ronimas.
  2. Need hetked, mil sa tajud, et kõik on piiratud. Aeg on piiratud, võimalused, õnn – kõige jagub jaokaupa. Ja et muinasjutud ei saa reaalsuseks.
  3. Ja need hetked, kus sa tunned, et sa oled koormaks, sa oled tülinaks. Et sa teed kallile inimesele haiget.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016

  1. Ihult ja hingelt pariislannaks. Muuhulgas ka Pariisis ära käia. Üksinda. Sest see on Linn, kuhu peab esialgu palverännakule minema üksinda.
  2. Rohkem enne mõelda, ja alles siis öelda või teha.
  3. Rääkida. Eriti kallitega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ei suuda kunagi öelda iial, seega… Ma lubasin endale varemgi, et ma enam ei, kunagi ei… Aga lubadusi murtakse, ka endale antud lubadusi. Niisiis, see on raskeim osa sellest kõigest, ma ei suuda öelda iial. Ma tahaks öelda, et ma edaspidi alati teaks paremini, alati teeks õiged valikud, aga ma ei saa seda öelda. Aga on suur tõenäosus, et ma iialgi enam ei tööta ajakirjas Hello. Ja on suur tõenäosus, et ma ei vaata kunagi enam, kuidas Dave lavalt kukub ja jala murrab. Seda ma ilmselt tõesti ei tee enam iialgi.

Ja seda, ma loodan, noh, ka:

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015

Aasta Tiim: Minu Naised
Aasta Lauluhääle Lahtilaulmise Koht Ja Muidu Eluliselt Vajalik Isend: Mon Rouge
Aasta Elamusetekitaja: Dave Grohl

…ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.

Pöörane.

tormijalutamisest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.

novembrikuu lemmikhetked

Argielu 8 Replies

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.