Vahepeal käin ma ikka oma blogi vanu arhiive lugemas ja ikka ja jälle hämmastun ma mitme tõsiasja üle. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui
– tõsiselt isiklikest asjadest ma ikka kirjutasin, ma nagu ei mäleta seda üldse nii… isiklikuna
– kui topsy turvy ma olin
– kui teistmoodi ma olin
Jap, ma olen ikka väga palju muutunud, võrreldes näiteks kevadega või sügisega 2007. Ei ole sugugi ju palju aega möödas, aga… hoopis teistmoodi olen. Oh, lollusi teen muidugi senimaani, vahepeal isegi grandioosselt, aga selle konkreetse 2007. aasta karusselliga ikka ei anna võrrelda. Muidugi, 2007. aasta olen ma kuhugi ära ka matnud, nii et näiteks ühel õhtul “tutvustas” mulle end üks tütarlaps, kelle ma olin täiesti ära unustanud. Mul on muidu nägude peale fenomenaalselt hea mälu ja teda ma ei mäletanud, rääkimata sellest, et ta oli veel ühe mu sõbra sugulane ja me olime ikka mitmeid aegu sel kevadel koos veetnud.
Ainus, mis ma sain sellise piinliku juhtumi peale kosta, oli: “See oli ju 2007…” Nagu see, heh, peaks võõrale inimesele midagi selgitama või vabandama.
Naljakas on ka see, et sel raamatutuuril ütles Roy midagi väga olulist, mis lõikas otse südame sisse ja ma ei saanudki aru, et a) keegi polnudki mulle varem nii öelnud ja b) et see mulle ikka veel korda läheb. Ta ütles: “Daki, sinuga juhtus midagi väga kohutavat…” See lause muidu jätkus muude sõnadega, aga see esimene pool läks mulle väga korda. Muidugi juhtus midagi väga kohutavat! Miks ma ei või seda valjult välja öelda? See kohutav ei pea olema võrreldav teiste inimeste kohutavatega, see oli Minu Kohutav. Ma ei taha öelda, et see teeks mind kuidagi eriliseks või midagi, aga see, et keegi seda… justkui tunnustas, see oli minu jaoks oluline.
Ja seda inimeselt, keda ma praktiliselt ei tunnegi, eks.
Ja see kohutav, see Minu Kohutav, pani mind tegema kohutavaid asju. Kuidagi on sattunud, et viimaste nädalate jooksul olen ma kohtunud oluliste inimestega, kellega me oleme rääkinud, hommikutundideni näiteks mööda öist ja jahedat Tartut jalutades, ja kellelt ma olen saanud andeks paluda. Ja mu andeks palumised on vastu võetud. See on ka hästi oluline olnud minu jaoks.
Ning siis mind üllatab veel, kui õnnelik ma praegu olen. Ma loen oktoobrikuu 2007 arhiive, siis, kui ma ametlikult lahutasin, ja mul hakkab sellest tüdrukust kahju. Kui valus tal oli, kui katki ja maailmapidetu ta oli. Ning praegu… praegu ma mõtlen, et stress… Ma hakkan selle sõna tähendust juba vaikselt unustama. Oh, kindlasti on raamatutähtajastress ja artiklitähtajastress (aga artikleid on aina vähem), on raha-pole-enne-palgapäeva-stress (aga see on alati), kuid kõik need stressid on tillu-lillud, võrreldes… No ma ei tea, võrreldes olnuga.
Ma olen tõesti tohutult õnnelik. Igast sitast on läbi tuldud, hüüde saatel “Ärgem kaotagem meeleheidet!”, vahepeal inimestele liiga tehes, vahepeal ise olnud see, kellele liiga tehakse… Aga kas nii ei käigi see iseenda tee otsimine, iseenda koha leidmine?
Selle aasta maikuu erineb tohutult 2007. aasta maikuust. Ja kuigi ees on suured muutused – me näiteks ei tea senimaani, erinevalt Epust ja Justinist, kuhu me kolime või kuhu kodu rajama hakkame, sest Inimesel saab kool Tartus läbi ja töö ootab teda Tallinnas, aga me teame üht – et me teeme teineteist naeruväärselt õnnelikuks. Ja et me pole vist kedagi elus nii palju armastanud, nagu me armastame teineteist. Müstika, eks ole. Eriti müstiline on see neile, kes on meie suhte kujunemislugu kõrvalt näinud. Aga ma ise arvan, et see on üks põhjuseid, miks on kõik praegu nii heas kohas, nagu ta on – et me oleme andnud teineteisele vabadusi ja hingamisruumi, me oleme olnud ausad, me pole üksteist hambad ristis sundinud või ennast sundinud. Ja ikka oleme me teineteise juurde tagasi tulnud ja leidnud, et seal on kõige parem.
Vigu oleme ka muidugi teinud, sittakanti, aga välja oleme jõudnud väga heasse kohta.
Näete siis, nüüd kirjutasin üle pika aja kõige isiklikuma posti, mis ma olen üldse selles n.-ö uues blogis kirjutanud.
Ja poole tunni pärast lähen ma koju vanni ja olen lihtsalt vahu sees õnnelik. Waka-waka:)
