- Mul on üks hästi suur saladus ja ma olen hästi õnnelik.
- Nädalavahetusel käisin Maailma Kõige Lahedamas Baaris, kus on menüüs miljon šotti, mis kannavad supernimesid (näiteks My Anus Is Bleeding, Kopliliinid, Törts Keppi ja Lennukiga Lennata, Roosamannavaht, Sperma Spritzen jne).
- Sünnipäevalapsele kingiti Zili uks.
- Käisime mere ääres ja metsas piknikul.
- Ämm kinkis kaks paari übernunnusid kingi.
- Arvuti on kaks korda juba blue screen of deathi visanud.
- Varsti on PUHKUS!
- Ja varsti saab Saaremaale!
- Ja Hispaaniasse.
- Ja kursakokkutulekule.
- Ja Hedsa sünnale.
- Ja paadimatkale.
- Ja Milliele .ch-sse külla.
- Ja igast kohtadesse, sest on käes see aeg aastast, kus saab sõita mööda tolmuseid teid läbi imekauni Eestimaa ja lihtsalt olla õnnelik. Või siis olla paigal, sõitmata, ja ikkagi olla õnnelik.
kevadine
Käid mööda Tartut ringi, silmad peas suured kui tõllarattad ja ei usugi, et kõik on nii ilus ja nii hästi lõhnab ja nii roheline ja nii sireline ja ja ja
Ja käid ringi mööda Tartut, ajad pea Jaani kiriku ees õieli ning ei suuda uskuda, et sellest on juba viis aastat, kui sa seal viimati istusid ja hinges rahutust tundsid, sest ülikooli oli ootamatult saanud läbi ja sa ei teadnud, mis sind ees ootab.
Sõidad öösel taksoga läbi Tartu ja vaatad, pea viltu, kuidas majad mööda kihutavad, kuidas mõned majad lagunevad ja teised on ümbritsetud ehitustellingutega ning kuidas mõned majad on värskelt heledaks värvitud, nad kiiskavad pimeduses edvistavalt ning nende värskelt valtsitud vihmaveerennid on nii uhked ja nii säravad, justkui Hollywoodi naeratused.
Istud palavas kontoritrepil, loed raamatut ja tunned, kuidas linn su ümber aurab ja suveks saab.
Istud õhtul jahedas Pirogovil või välikohvikus, vehkled sääskedega ja ikka on nii õnnelik olla, sest sirelid õitsevad ja ise oled loll ja rahul, sest miks ei peaks olema, kui kõik on nii kena, et isegi parmud tunduvad puhtamad ja viisakamad kui tavaliselt.
Sõidad läbi palava õhu, rattad krudisevad liival, osa sellest liivast on ehk isegi jäänud siia veel talvest; aga kes teab, äkki on hoopis uus liiv. Väntad ja väntad ja lõpuks enam ei väntagi, kulged lihtsalt niisama läbi aguli, tõmbad kopsud aguliõhku täis ja tunne on nii kodune: see lämbe ja kurkukriipiv niiskusehõng, saunahõng – see on kodu, see on Tartu.
Ainult et kõik ülejäänud eestlased on juba ujumas ära käinud, sina ikka veel mitte, sest jõkke ei taha ja kaugemale minekuks pole bensuraha, aga kevad on ja päike on ja äike on ja sinitaevas need kevadised rünkpilved ja värskelt niidetud muru lõhn seguneb kõige selle muuga, mis õitseb ja lõhnab ja öösel voodis linade vahel polegi ehk enam nii üksi olla.
esimene nädal
Uh. Esimene gluteeni-kaseiini-suhkruvaba nädal on läinud üle kivide ja kändude. Esimene suur kiusatus oli oma külmkapp, kust vaatasid vastu kohukesed ja jogurtijoogid. Kohukesed sõin kohe ära, jogurtijoogid jäid puutumata.
Teine väljakutse oli nädalavahetus. Õnneks oli liha lubatud ja värsket salatit sai ka kõvasti ja kuigi emps oli ostnud jogurti- või keefirimarinaadis kana, siis pistsin selle süümekaid tundmata pintslisse. Ning kui Siki ostis šokolaadipiima, siis pidin ma otsad andma: no NII HULLULT oleks tahtnud noh! Lõpuks siis võtsin kaks lonksu, hakkas parem küll.
Pühapäeval-esmaspäeval toitusin reedel kokku keeratud frikadellisupist, hommikuti ikka leiba pasteediga (sest muid valikuid pole). Ja praekartulitest. Siis said kartulid otsa.
Eile leiutasin supertoidu: tatrapudru praetud sibulate, päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suitsuvorstiga (tegelt ma selle koostist pole uurinud, aga vist võib? suhkrut ikka ei panda sinna ju?), mida teen ka täna ja siis on tatar otsas.
Ja raha on ka otsas (3 krooni on rahakotis).
Nii et mis saab homme, seda ma tõesti ei tea. Isegi hommikusöögiks pole leiba enam, nii et suure tõenäosusega tuleb see sai sügavkülmast välja võtta… Ilgelt kehv on mingeid spetsdieete pidada, kui pole raha, eks ole. Nii et kuna ma ei tea, kas ma seda lihtsalt füüsiliselt saan endale lubada, siis peab vist panema vähemalt homme dieedi pausile ja õhtuks ikkagi makarone tegema. Neid on ju kapitäis, nagu ikka.
Pfft.
Hiljem… Leidsin kapist läätsi! Ja purgi purustatud tomateid! Homme siis läätsesupp. Päästetud.
how’re you
Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri “Tetra-Sync” loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.
Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.
Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?
Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.
K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: “Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.”
Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!
Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.
Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.
Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.
Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.
esimene päev
Tähendab, egas ma nüüd iga päev ei hakka ilmselt mingit toidupäevikut pidama, aga nii enda jaoks tahan kirja panna selle tänase poeskäigu… Ja tegelikult pole täna esimene, vaid teine päev, sest juba eile toitusin peaaegu õigesti (no see leivake ikka oli nisujahusisaldusega…)
Muidugi sattusin ma täpselt kahe rämeda äikesehoo vahele, nii et poes oli hullult kiire ja kõht oli hullult tühi. Muidugi on KÕIGE TARGEM IDEE minna poodi näljasena, nii tulevad isud, mida muidu üldse ei esinekski.
suhteveerg: endiste suhete mälestusesemed
Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil “Baby Jane’ist” oli “endiste tüdruksõprade karp”, mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.
Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.
Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.
Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.
Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.
Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.
Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.
Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)
Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.
Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil “endiste tüdruksõprade karp”?
Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna “tarbeesemete” kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?
–
*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.
i’m afraid of automatic doors
Käisin eile arsti juures, kes arvas, et ma võiksin hakata katsetama gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga. Põhjuseid selleks on mitmeid, miks me (st mina ja arst) tahaks selle dieedi mõjumist näha, üks neist näiteks see, et ta arvab mu gluteenile ja muule säärasele allergiline olevat ning see allergia mõjutab mu immuunsüsteemi ja seega ka aju ning kokkuvõtteks, ühesõnaga: paha-paha.
No selle mõttega olen ma juba pikka aega mänginud, senikaua, kui mu selle arsti juurde suunanud arst dieedi jutuks võttis. Ja kõige tagatipuks pidi säärane toitumine muidugi igati tervislikult ja kaalule soodsalt mõjuma. Igal juhul, ma olen käpp.
Või õigemini OLIN käpp, kuni hakkasin uurima, mille sees siis need kolm asja on, mida ma vältima peaks: gluteen, kaseiin ja valge suhkur.
Appike! Sisuliselt, eks, ei tohi ma isegi leiba süüa, sest seal on gluteiin sees. Arst õnneks aga ütles, et võin küll, kui korralikult mälun ja näiteks bioensüüme (VIST, pean järgi tsekkima, kas oli see sõna) lisaks võtan. No ja muidugi mu arm pasta – polegi vist pastat, mis oleks gluteenivaba. Õigemini, on riisinuudlid küll, aga olete te neid maitsnud? Need on nagu… riisist! Tehtud! Nuudlid!
Riisiga on mul üldse sellised huvitavad lood, et see on asi, mis on mind alati üsna külmaks jätnud. Jajah, ma tean küll, et ma peaksin seda sööma, sest see on tervislik ja värki, ja ma sööngi, aga lihtsalt mul pole kunagi riisi järgi isu olnud. Ausalt. Mul on olnud isu igast asjade järgi, no näiteks tomatite või kohukeste või kiirnuudlite või kartulipudru või frikadellisupi järele, aga mitte riisi. Never. Noh, nüüd siis tuleb hakata õppima seda sööma.
Ja õnneks on mul kartulid, liha ja juurikad, mida võin nüüd lõppematult süüa. Ainult et, mnjah, pasta ja jogurtišeigid on praeguseks siis minevik.
Eks siis näis, kuidas läheb. Asja muidugi ei tee lihtsamaks ka Inimene, kes võikski ainult pooltoodetest elada, mul aga nüüdsest enam pool- või valmistooteid tark osta pole. Ja kui aus olla, siis olen ma alati asja niimoodi ka eelistanud.
Tupsud, on kellelgi kogemusi sellise asjaga? Vabalt jagage palun! Vaatame, kuidas see eksperiment läheb, hoian teid kindlasti kursis. Ja ehk ilmuvad siia vahelduseks ka uuemad ja põnevamad retseptid.
PS: Päikse käes trenni teha oli täna surm.
nii remargi korras
Tahtsin siis ka remargi korras praegu Tartu kuumimal teemal sõna võtta. Et siis jah, minu meelest on Beriti pilt kohutavalt kaunis, esteetiline, voolujooneline ja lihtsalt väga ilus. Nagu ma esimest korda seda pilti nähes hüüatasin: “Ma tahan seda endale!”, kavatsen ma ka oma sõnade juurde jääda ning selle eest oksjonil võidelda viimse veretilgani…
…või viimse rahatilgani…
…aga ikka täitsa uskumatu on see, et tehakse aktinäitus ja siis öeldakse, et sorry, naise v*** ei sobigi aktinäitusele! Riivab sündsustunnet! No kassanäe, ei oleks ise ausalt selle peale tulnud… Eriti head on muidugi kõiksugused kommentaatorid, kes asjale kohaselt endast väljusid, fekaalid ja kõiksuguse muu asjasse väga puutuva lauale virutasid.
Berit ütles Facebookis väga tabavalt: “Tundub jah, et aktist on väga mudeldatud arusaam. Alasti-naine-käsi-juustes: aktsepteeritud akt, alasti naine läbi oma jalge vaatamas: riivatu foto.”
Vahepeal, tead, vaatad seda maailma ja aina imestad.
nõelanägu
Suu on olnud paistes juba nädal aega, mis teeb rääkimise, naeratamise ja hea tuju in general üsna võimatuks. No ikka ei ole võimalik elada, kui iga neelatus ja liigutus valutab nagu vanakurat.
K. soovitas, et ehk ma võiksin proovida nõelravi. Ja kuna meeleheitel inimesed teevad meeleheitlikke tegusid, siis panin end kiirelt Tsui (ma loodan, et ta nimi kirjutatakse nii) juurde Hiina Keskuses kirja.
Võdin oli sees, kui eile kohale läksin. Mind juhatati taharuumi, kus kõigepealt lõi pahviks tugev viirukilõhn. Heitsin Tsui lüheldaste käskluste peale lauale pikali ja üritasin talle seletada, mis mul viga on, kui ta, näpud mu suus, üritas aru saada, kust valutab ja kui tugevalt. (“Ai-ai-ai-ai-aaaaah! Just seaaaalt!” – ja ma üldiselt olen ikka väga kõrge valutaluvusega*) Ning siis läks asjaks.
Ma ei osanud üldse ette kujutada, mis tunne see olla võiks, kui keegi nõelu paneb. Noh, mõtlesin, see võib vabalt olla midagi sarnast tätoveerimisnõelale. Aga võta näpust, polnud. Oli lihtsalt kerge surve. Valusaks läks siis, kui ta hakkas nõelu läbi katsuma ning valupunkte otsima. Liigutas aga nõela näos või käes ringi ja küsis: “Tunneme? Tunneme?”, kuni ma tõmblesin, vibelesin või ohkasin: “Tunneme-tunneme.” Need otsimishetked olid küll natuke ebameeldivad, eriti näos. Aga samas oli selline magusvalus tunne, nagu ikka on, kui paistes koha peale vajutada.
Kogu see vedelemine oli tegelt üsna igav. Mingil hetkel tõmbas ta mu kohale mingid soojalambid ning peagi hakkas mul üsna palav. Siis vaatasin ma lakke ning imetlesin suurt toru, mille kaudu – nagu ma kuulsin – kellegi ülemise korruse naabri väljaheited torustikku jõuavad. Tuba oli vaikne, kui välja jätta veelahin torust ja Tsui väheldane ringinahistamine ja see, kui ta iga teatud aja tagant tuli taas mu punkte otsima ja nõelu liigutama.
Oleks hirmsasti tahtnud näha, milline ma nõeltega välja näen, aga ei õnnestunud isegi käte nõelu kiigata. Ja kõige vastikum tunne polnud mitte nõelad varvaste vahel, vaid hoopis käeõndlas.
Mingil hetkel hakkas valutav suupool soojalt surisema ning valu vaikselt kaduma.
See kestis täpselt selle ajani, kui koju jõudsin ja õhtuks pidin ikka valuvaigistid sisse lajatama. K. lubas, et hommikuks peaks kõik möödas olema, aga boy was she wrong. Õigemini, täna on parem küll, näiteks pole ma võtnud valuvaigistit ja suudan üldiselt funktsioneerida, käisin isegi Elvas arsti juures, aga niipea, kui koju saan, neelan valuvaigistit küll, sest suht võimatuks on asi jälle läinud.
Nii et ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta. Kogemusena oli huvitav, aga kas ka seda paarisadat krooni väärt?
Ma lihtsalt tahaks, et see valu juba ükskord lõppeks.
—
*Vt ka nibu- ja keeleneet, tätoveeringud
igapäevast vingu ja hala
Uh, see nädal oli füüsiliselt ja emotsionaalselt üks väga raske nädal üle pika aja. Alles ma siin hõiskasin, et stressi üldse pole, võib-olla sellepärast siis tunduski nüüd natuke rohkem pingutamist kohe stressina. Varem, kui ma polnud siuke kulge-rahulikult-zen-mutt, poleks ma sellise nädala peale mitte kulmu ka tõstnud. Aga täna, kui ma kell 17 raamatud kokku pakkisin ja Prima Vista nädala ametlikult lõppenuks sain kuulutada, oleks ma praktiliselt poeparklas kokku kukkunud, sest nii suur pingelangus oli.
Füüsilisest raskusest: juba eelmisel laupäeval otsustas mu selg valutama hakata ja nii helistasin ma kolmapäeval, pisarad silmis massöörile, et paluuuun, tehke miidaaagiiii… Ning muidugi sain ma maiööl ju külma ning vasak põskkoobas on viimsed päevad valutanud. Ja ka see pole veel kõik, oo ei. Muidugi otsustas taas hakata kasvama tarkusehammas, mis tähendab, et lisaks vasakpoolsele põskkoopale on valutanud ka vasak suupool PIDEVALT* ja üldse ilgelt tropp on see, et koguaeg on valus ja päev algab ja lõppeb valuvaigistite söömisega.
Sel nädalal muidugi olid pikad tööpäevad ja esmaspäeval tuleb veel üks hästi stressirohke päev, aga sellepärast ma muretsen siis, kui see käes on. Lisaks oli veel see Hull Reede, kui ma pidin inglise keeles magistrandidele loengut pidama ja enne seda olin ma ikka suht breakdown of the närvi** äärel, ise sain aru küll, et olen ju ette valmistunud ja teemat natuke ikka valdan ja et TEGELIKULT ei peaks muretsema, aga ma kohe ei oska ilma muretsemata. Viimases (või eelviimases) “The Middle’i” osas just oligi, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes muretsevad, ja need, kes ei muretse. Mina olen raudselt nende hulgas, kes muretseb.
Paradokse täis olen ka, nagu näha. Alles räägin zenist ja siis juba muretsemisest. Oh jah.
Õhtul veel oli kohustus ja rõõm mängida plaati Wave’il, mis oli nunnu ja äge ja ma mõtlen, et äkki ikka ei peaks diidžeitamine sisaldama endas nii palju tantsimist, aga teate, ma teistmoodi ei oska ka kohe. Kui mul oleks rohkem neid DJ gige, siis oleks ma märksa paremas vormis, otsustasin, kui higist tilkuvana lavalt maha ronisin.
Järgmine kord mängin plaati siis Roll ja Bassi festivalil, 21. mail rokiklubis, ma vist lähen peale kell 22 B-saalis.
Aga jah, mu sõbrad, kuidagi hullumeelne on veits olnud, või õigemini, natuke nihkes, et ei ole saanud õieti muule keskenduda, kui Nendele Olulistele Asjadele, Mis Tuleb Ära Teha. Aga nüüd ma vist katsun end kokku võtta ja õue minna ja natuke inimese kombel lõõgastuda. Kui ainult suu ei valutaks nii õudselt.
—
*Seda asja on varem hästi saanud ravida viinaga, no et hoiad viina põses, aga mul kodus viina polnud ja ma proovisin Pirita liksiga. NOT COOL, GUYS. Ärge järgi tehke. Valu vastu kah ei aidand.
**Nii närvis olin, et pesin kogemata enne kodust lahkumist hambaid karvaeemalduskreemiga ja imestasin, et miks ei vahuta.