tööajast

hoomamatu Leave a reply

Ühel päeval istusin ma arstikabineti ukse taga ja ootasin, et mind sisse kutsutaks. Ootasin tund aega ja samal ajal käis taustaks raadio, kus, nagu ikka, räägiti valimistest. Ma ei mäleta, kes stuudios olid, võibolla rohelised, võibolla kristlikud demokraadid, ma ausalt ei mäleta enam. Mida ma aga mäletan, oli jutt, et töönädalat võiks lühendada. Loogika oli selline, et kui kunagi tehti 14tunnine tööpäev 8tunniseks, siis oli toimunud suur industriaalhüpe, inimesi aitasid masinad, lühema ajaga sai rohkem tehtud. Ja nüüd on meil juba aastakümneid kehtinud 8tunnine tööpäev, kuigi tehniline areng on veelgi võimsam olnud viimastel aastatel.

Kahju, et ma ei mäleta, kes seda juttu rääkis – vaevalt ma küll oma häält oleksin muutnud, ma valin ikkagi alati erakonda, kes minu meelest esindab kõige paremini minu vaateid kõigil elualadel, aga ikkagi kahju. Ja nii laisk olen ka, et kuna mul on juba valitud, siis ei viitsi erakondade platvorme selle posti jaoks uuesti läbi lugeda, aga enihuu…

Justin kirjutas oma selle kuu A&S kolumnis ka töötamisest ja tööajajaotusest ja sellest, kuidas me teeme natuke liiga palju tööd (vähemalt mina lugesin selle mõtte välja tema tekstist). Ta aitas mul natuke oma seisukohta sõnastada selles. Mina nimelt arvan ka, et me teeme natuke liiga palju tööd. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest töökultusest, mida propageerivad erinevad sarjad, kus tundub, et politseinikud ei maga MITTE KUNAGI, neil pole iialgi eraelu ja peetakse normaalseks, et töö käib kogu aeg. Mina seda normaalseks ei pea, kuigi ka minu eriala on selline, kus tegelikult käib töö kogu aeg. St mu mõtted töötavad kogu aeg, ideid kogun ma kogu aeg ja seda ei saa kinni vajutada, aga samas ei pea selleks ka 8 tundi kontoris istuma!

Ma saan aru, et on töid, kus peab kohal olema ja mida peabki tegema kellast kellani ja mida kauem, seda parem – nt erinevad teenindusasutused, poed, pangad jne. Aga kui rääkida sellest, mida ma tean, ehk minu erialast, siis ma ausalt ei leia, et ma peaksin töötama 8 tundi tööpäevas ja ma üldse ei häbene seda öelda! Kui näiteks mõelda, kuivõrd erineb efektiivsuse poolest juba tänapäeva ajakirjaniku töö oma kolleegi omast, kes tegi seda kümme või 20 aastat tagasi. Inimestel on mobiilid, sul on praktiliselt iga kell võimalik allikas kätte saada. Ei vasta mobiilile, siis on e-mail, sotsiaalvõrgustikud  – lõpuks ikka “näkkab”. St sa ei pea taga ajama inimese päevaplaani, et kus ta mis kellal viibib, kas seal on telefoniühendus, kas inimest on võimalik telefonile kutsuda jne. Ja internet, kui lihtsaks on see meie elu infootsimise mõttes teinud! Taustauuringud, mis võtsid enne ehk päevi, saavad nüüd tehtud tundidega. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Muidugi on muutunud ka nõuded – oluline on päevakajalisus, “kuum” uudisnupp peab minema võimalikult kiirelt onlaini, et konkurent seda eest ära ei võtaks. Aga ikkagi töötame me praegu kordades rohkem kui aastaid tagasi, nii info töötlemise kui edastamise koha pealt.

Samas on hea võtta näiteks klassikaline persoonilugu, sest neis on lihtsam ajakirjaniku töömahtu mõõta. Okei, ma pean seda vist enne natuke selgitama. Kui ma töötasin SLÕLis, oli mu lepingusse kirja pandud töömaht vist neli lugu nädalas, kusjuures loo pikkuseks oli märgitud 4500tm. Reaalsuses see nii ei töötanud päriselt – ikka pidid tegema lühemaid uudisnuppe, teinekord aga pikemaid lugusid, see lepingusse paika pandu oli hinnanguline. Kuuajakirjas on aga teistmoodi, seal vist oli (kui ma jällegi õigesti mäletan) neli lugu kuus, samas loo maht oli kordades suurem. Töötamise kiirus jääb aga ühe korraliku persooniloo juures ikka samaks. Ja seejuures pole üldse oluline, et ma töötaksin kaheksa tundi ööpäevas.

Ühe loo valmimine, võtame siin siis selle klassikalise persooniloo, mahuga 8000-15 000 tm. (Kaanelood on pikemad.) Kui mitte arvestada aega, mis kulub inimese kättesaamisele (ja sellele eelneb veel protsess toimetuses, kus otsustatakse, kellega lugu teha), kokkulepete sõlmimisele jne, siis kulub ühe korraliku loo tegemiseks mul kaks-kolm päeva, aga seejuures mitte 2 või 3 x8 tundi. Ehk siis, lahti lüües ideaalset stsenaariumi:
*inimesega kokkusaamine, reaalne intervjuu – olenevalt inimesest, teemast jne 1,5-4 tundi. Kindlasti saab kiiremini ja saab ka pikemalt, aga minul kulub selline aeg. Ja see on ühe päeva töö, tegelikult. Suhtlemine võtab väga läbi, eriti intensiivne intervjuu. Sellele eelneb eeltöö, taustauuring, küsimuste ettevalmistamine, mis võtab ka olenevalt allikast ja teema keerukusest vähemalt paar tundi (kuni lõpmatu hulk päevi).
*diktofonilindilt ümber löömine – olenevalt intervjuu pikkusest kah 1,5-4 tundi. Ja tegelikult on ka see päevatöö, isegi, kui see võtab ainult 2 tundi. Sa elad loo uuesti läbi ja samas hakkad juba välja noppima seda, mida kasutada ja mida mitte. Hakkad plaanima seda, kuidas lugu välja näeb, mis saab fookuseks, millest tulevad saidbarid.
*reaalne loo kirjutamine – päevatöö. Ma võin loo põhja vähem kui tunniga valmis teha, aga see ei tähenda, et see oleks valmis. Sellele järgneb veel läbikirjutamine, õhustiku loomine jne. Ideaalis võiks olla nii, et lugu jääb natukeseks seisma ja sa saad paar päeva hiljem selle juurde veel tagasi tulla ja loo uuesti läbi kirjutada.

Ma pean mainima, et seda kõike SAAB teha ka ühe-pooleteist päevaga, aga siis kannatab kvaliteet. Ja tuleb ka mainida, et enamasti käib see töö ju kõige muu töö kõrvale, st ikka samal ajal toimuvad juba järgmiste kokkulepete sõlmimised, piltide organiseerimine ja valik, igapäevane meilindus ja vastavalt toimetusele ka lühivormid, jooksvad uusinupud jmt.

Aga kas ma siis töötan halvemini selle poolest, kui ma seda nn reaalset tööd teen 4-5 tundi päevas? Ma ei ütleks. Loeb ju tulemus, kas pole? Ja sellise töö puhul on oluline, et pea oleks värske, et sul oleks uusi ideid, et sul oleks aega rahulikult tekstiga töötada ja see läbi kirjutada. Ja ma pigem arvan, et ma olen selle võrra parem töötaja, kui ma saan võtta aega oma asjade jaoks, käia ringi, suhelda sõpradega ja teha kõike seda, mida üks inimene vajab, et ta kokku ei jookseks, et ta pea püsiks selge ja ideed värsked.

Tegelikult on väga raske mõõta seda tööd, mida kirjutavad inimesed teevad. Kui ma teen ilukirjandust, näiteks, võib mul piisata loo valmis kirjutamiseks paarist tunnist. Aga see ei tähenda, et see oleks valmis, samas see tähendab, et sel päeval ei pruugi ma selle tekstiga enam töötada saada – on vaja distantsi, on vaja koguda mõtteid ja astuda natuke eemale. Toimetamisega on samamoodi. Ma tean, et ma ei ole enam hea toimetaja, kui ma olen 5-6 tundi järjest tekstimassiivi läbi töötanud. Pea lihtsalt töötab niimoodi. Samas ma tean, et ma vajadusel suudan seda teha, aga kas peaksin?

Kaks aspekti on muidugi veel. Esiteks ma kirjutan väga kiiresti. Teiseks on raske mõõta, kustmaalt algab töö tegemine ja kustmaalt lõpeb. Praegu raamatut kokku pannes näiteks trükin ma sageli und oodates looideid, parandusmõtteid, süžeeliine jne telefoni, sest millegipärast hakkavad ideed ikka kõige paremini une-eelses seisundis jooksma. Ma mõtlen ülesehitusele, kompositsioonidele, sõnastusele, pealkirjadele jne kogu aeg: trammiga sõites, kartult koorides, duši all olles. Samas võin ma lugeda mingeid suvalisi artikleid netist ja järsku saabub hea idee. Seega: väga raske on selle töö puhul mõõta, millal kell kinni lüüa, millal on see kaheksa tundi täis ja millal lõppeb töötegemine.

Ma ei usu, õigemini ma tean, et ma ei oleks parem töötaja, kui ma peaksin 10-12 tundi järjest toimetuses istuma. Jah, kui mu tööspetsiifika oleks teine – kui ma oleksin toimetaja, osakonnajuhataja vmt. Aga kui minu ülesandeks on välja ajada kokklepped, genereerida ideid ja lood valmis kirjutada, siis kõige parem töötaja olen ma nii, nagu ma just kirjeldasin. Ja ma tean, et selleks, et seda tööd hästi teha, ei pea minu tööpäev kestma kaheksa tundi. See omamoodi kestab niikuinii kogu aeg.

Ja nüüd lähen ma ja teen süüa ja mõtlen sellele, kuidas peaks “Naistest, lihtsalt” raamat lõppema:)

pregnant woman’s guilt

hoomamatu 6 Replies

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

meem: külmikuuks

hoomamatu 7 Replies

Nagu LJB mõned nädalad (oeh, kuupäeva vaadates juba peaaegu mõned kuud) tagasi üles kutsus (ja ma ise kunagi mõned aastad tagasi mõtlesin), siis lõpuks jõuan kah rea peale. Fotomeem! Külmikuuks!

Meil on kombeks tuua igalt poolt, kus me reisil käime, kaasa külmikumagnet. Noh, mõnel korral on ununenud (nt Tenerifelt ma ei toonudki, sest raha ei olnud), aga üldiselt on meie kollektsioon juba päris hea. On London, on Amsterdam, on Varssavi, on Hiiumaa (K-lambake on Mihkli talumuuseumist ostetud) ja Saaremaa (kiisu, kes väidab, et meie pere parim kokk on emme, on Kuressaare turult), on München, on Taani, on Egiptus, on Rooma. Postkaart on Jrilt Bangkokist (2008), kus ta soovitab mul võtta paar põlevat jooki ja minna reisima. See oli siis, kui Bangkokist välja ei pääsenud, sest mässajad võtsid lennujaama üle.

Teine postkaart/foto on Kuldse Kolmiku ühest naistepäevaesinemisest, ilmselt aastast 2009. Koos autogrammidega. (Klikkides näeb suuremalt.) Ja siis, nagu näha, on kõiksugu muud staffi. Fotosid kogun korktahvlite peale, sest külmikuuksel kipuvad nad pleekima.

Milline on sinu külmikuuks?

vankrisaaga

hoomamatu 6 Replies

Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.

Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)

Ja siis muidugi vankreid.

Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.

No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.

“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”

Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”

Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!

Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.

“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”

No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.

Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.

Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)

Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.

Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.

Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)

5 tips for dating a blogger

hoomamatu 1 Reply

Sattusin sellise artikli peale, mis omakorda põhineb ühel teisel samateemalisel artiklil. Kuna ma olen väsinud, magamata*, tusane ja valudes, siis võib-olla on selles põhjus, miks ei suuda ma kummaski artiklis huumorit näha. Või siis on need USA blogijad mingi täiesti eriline tõug, mis kuidagi erineb Eesti blogijatest?

Nii et selle asemel teen ma hoopis ise nimekirja nõuannetest deitimiseks blogijaga – või inimesega, kes töötab peamiselt internetis. Sest see viimane pole samuti enam väga haruldane, küll aga tundub millegipärast, et väga paljud inimesed nagu hästi ei mõista, mis see internet on ja miks selleks peab pidevalt arvutis istuma.

1. Lepi kokku mängureeglites. Kas sa tahad, et ta sinust kirjutaks? Või oled sa sellele täiesti vastu? Või on mingi kesktee – näiteks oled sa nõus, et sinust kirjutatakse, aga varjunimega/ainult headest asjadest/ei midagi isiklikku? Usu mind, on märksa parem kohe suhte alguses see piir paika panna ja kui su partner on mõistlik blogija, siis ta peab kokkulepetest kinni ja mõistab, et tema blogi ei ole ainult tema blogi ja ta ei või seal kirjutada valimatult seda, mida sülg suhu toob, vaid peab arvestama, et kellestki oma blogis kirjutades seab ta ka selle inimese rambivalgusse.

2. Vii end ligikaudugi kurssi sellega, millega su partner päevad läbi tegeleb. See tähendab: loe ta blogi. Heida aeg-ajalt pilk peale ta Twitterile. Kui sa oled Facebookis, siis külasta ta profiili (kui sa oled juhuslikult ta oma uudisvoost ära blokkinud, näiteks, või ta lihtsalt ei ilmu sinna – mul on mõned sellised müstilisel põhjusel). Vaata, mida ta Google Readeris jagab. Kui mõte sellest on sulle vastumeelne ja sa arvad, et blogid on nõmedad ja ajaraisk, et Twitter on pussydele ja et Facebook on täis perve, kelle hulka sa ei taha kuuluda, siis võta seda niimoodi: see on üks suhtlusvorm. Kui sa tunned huvi selle vastu, mille vastu su partner huvi tunneb (ja mida ta internetiga jagab), siis on see üks viis püsida ühel lainel.

3. Ära mõista hukka “computer face’i”. See on nüüd punkt, mis kehtib eriti inimeste puhul, kes töötavad internetis – neil on computer face. Ja selles pole midagi imelikku, et nad päevad läbi arvuti taga istuvad. Või noh… tähendab, mõne jaoks on pool tundi jutti arvuti taga juba liiga palju. Nende jaoks, kelle töö on internetiga tihedalt läbi põimunud, on see üks silmapilk. Muidugi on võimalik ka arvuti taga istumisega üle pingutada, aga see pole praegu teemaks. Ehk siis: kui sulle tundub, et arvuti saab sinust rohkem kvaliteetaega, siis räägi sellest. Võib-olla on tegu ajutise perioodiga, mil tulebki rohkem aega netis veeta ja tööd teha? Võib-olla on aga tõesti su kallim natuke üle pingutanud ja vajaks puhkust – aga pea meeles, et mitte sina ei ole selle üle otsustaja, kui palju on liiga palju. Täiskasvanud inimene otsustab selle üle ise.

4. Aktsepteeri. Kui see, et su partner on blogija/Twitteris/Facebooki aktiivne kasutaja, on sulle tõsiselt vastumeelt, siis tuleb sellest rääkida kohe alguses. Muul juhul – aktsepteeri. Sa ei pruugi sellest aru saada, aga sotsiaalsetes võrgustikes aktiivne olemine pole tänapäeval enam midagi imelikku. Pane paika reeglid (näiteks et õhtusöögi ajal pole vaja twitterdada või et sinust blogis ei kirjuta) ja aktsepteeri. See, muuseas, tähendab ka seda, et sa püüad mõista, et internet on tema jaoks üks suhtlemisvorme. Kui ta saadab sulle e-kirja, siis võiksid sellele reageerida. Kui ta saadab sulle sõnumi, siis võid ka sellele vastata. Mõned inimesed lihtsalt on tekstipõhisemad kui teised.

5. Ära mõista hukka. See tundub küll väga sarnane eelmise nõuandega, aga ma pean siinkohal silmas seda, et kui internetis on olnud halb päev, siis ära tee tema muret maha! Uskuge mind, ka internetis võib tulla ette kiusamist, sitta ja tõelisi katastroofe ja need ei ole kuidagi vähem tähtsamad kui asjad “päris maailmas”. Kui see juhtub, siis tasub järgida viidatud artikli nõuannet pakkuda drinki ja sigaretti, toetavat õlga ja ära kuulamist. Ja õnneks – täpselt nagu “päris maailma” sitagagi – internetisitt lõpuks möödub. Ning tuleb uus päev.

—

*Kui keegi on piisavalt rumal, et küsida, miks ma magada ei saa, siis siin on lühike selgitav list: 1) valud, 2) valud, 3) valud, 4) hingata ei saa, sest nina on pidevalt kinni, 5) valud

Toiduklubi: Vabariigi aastapäevaks

hoomamatu Leave a reply

Vabariigi aastapäeva puhul tahtsin, et söögiks oleks midagi hästi eestipärast ja et kook oleks midagi muud, midagi, mida ma pole veel teinud (mu spetsialiteet on muidugi mandariinikook, mida ma olen nüüd viimasel ajal küll eriti kõvasti teha saanud). Niisiis sirvisin kokaraamatuid ja otsustasin teha sealiha Nigella raamatust ning Amaretto-šokolaadikooki Ramsay kokaraamatust. Tulemus sai… pidulikum kui tavaliselt. Mis ju oligi taotlus. Muidugi muutsin mõlemat retsepti natuke, sest nii kuidagi läks.

Sealiha sinepikastmes à la Nigella

Vaja läheb: kaks viilu seakarbonaadi, oliivi/seesami/küüslaugu- või mõnd muud maitseõli, 50 ml kuiva siidrit, kaks supilusikatäit Dijoni seemnetega sinepit, 50 ml vahukoort

Valmistamine: Lõika lihaviiludelt pekk (ja kamar, kui on) ning rulli taignarulliga toidukile vahel kiirelt õhemaks. Kuumuta pannil maitseõli (retseptis oli küüslauguõli, ma tegin seesamiõliga) ja prae liha mõlemalt poolt keskmisel kuumusel umbes 5 minutit. Erinevalt retseptist ketrasin ma peale ka pipar. Tõsta lihaviilud pannilt kuskile sooja (nt taldriku alla) ning vala sinna siider. Lase vedelikul paar minutit vaikselt keeda, seejärel lisa sinep ja koor.

Serveeri liha koos kartulite, rohke kastme ja salatiga. Kuna ma olen suur kapsafänn, siis läks meil juurde ka veel praekapsas. Salatiks tegin klassikalist tomati-sibulasalatit õliga. Retseptis olid kastmekogused suuremad, vähendasin umbes poole võrra ja ikka jäi meil kastet kõvasti üle. Nii et kui sulle tundub see kogus liiga suur, siis vähenda julgelt. Aga kaste muidugi on selle roa staar.

Amaretto-šokolaadikook

Vaja läheb: koogivormi määrimiseks võid (mul oli silikoonvorm ja võid vaja ei läinud), 350 g tumedat šokolaadi (umbes 60% kakaosisaldusega, mul oli Bitter), 6 sl Amaretto di Saronno likööri, 4 suurt muna, 50 g Selga šokolaadiküpsiseid, 200 g suhkrut, pealeraputamiseks kakaopulbrit

Valmistamine: Pane ahi 180C juurde sooja. Valmista ette koogivorm – määri võiga, kata küpsetuspaberiga, kuidas oled harjunud. Sulata šokolaad veevannis ja kui see on peaaegu sulanud, lisa juurde liköör ja sega mass ühtlaseks. Vahusta munakollased kausis paksuks ja kreemiseks. Purusta küpsised (retseptis olid amaretti-küpsised, misiganes need ka on ja kustiganes neid ka leida võiks, mitte igal juhul Prismast) ja sega munakollaste hulka koos šokolaadiga. Vahusta munavalged teises nõus pehmeks vahuks, mikserda sisse suhkur, kuni vaht on kõva ja läikiv. Sega munavalgevaht ettevaatlikult (nii kolmandik korraga) šokolaadisegusse. Siis vala tainas vormi ja pane 35-40 minutiks ahju, kuni kook on pealt krõbe. Võta kuumus maha ja lase koogil tund aega ahjus jahtuda.

Serveerida võid vahukoore või mascarponega. Kook on üsna rammus ja kuna tainas pole jahu, siis ei püsinud ta mul hästi koos ja kippus lagunema, eriti vormist välja võttes. Kui ehk poleks olnud silikoonvorm, poleks nii lagunenud. Samas jälle paistis ka raamatust, et ta peabki rabe olema ja pealt pragunemine oli Ramsay’ sõnul täitsa lubatud.

Enne serveerimist raputa üle kakaopulbriga. Ka on kook VÄGA RAMMUS, aga läks hästi peale küll:)

talvehooaja uued sarjad

hoomamatu 5 Replies

Käes on mid-season sarjade aeg. Neid tuli päris trobikond, millest ma mõned endale katsetamiseks välja valisin, sest olen teinud viimasel ajal oma sarjade seas suuremat sorti harvendust. Kõigepealt ma nagu ei viitsi enam eriti vahtida neid, ma parem loen. Ja veits hakkab ära tüütama see, et süžeeliinid on teinekord nii etteaimatavad. Põhimõtteliselt mängime me Abikaasaga iga krimisarja alguses mängu “who did it” ja ma peaaegu alati panen täppi. Sest alati on süüdi see tegelane, kelle näitleja on natuke rohkem tuntud kui teised. Ja ta ei pea olema nagu tuntud tuntud, ta võib olla lihtsalt keegi, keda sa oled mõnes kõrvalosas kunagi veel näinud – that guy noh – aga väga harva pannakse kõrvalosasse natuke kaalukamat f-klassi näitlejat, kui see tegelane pole kuidagi asjaga seotud.

Lisaks harvendasin kõvasti ka komöödiasarju, sest need pole enam naljakad. “Mike ja Molly” näiteks saatsin pikalt, sest ei tulnud sealt midagi head, jäi üsna keskpäraseks.Õnneks “Modern Family” ja “Cougar Town” on jätkuvalt hullult head. Eriti meeldib mulle, kuidas “Cougar Town” iga osa alguses iseenda üle nalja viskab, õigemini ebaõnnestunud sarja nime üle. Ja on ka mõned uued komöödiasarjad, mis on märksa paljulubavamad.

Siin on väike slaidikokkuvõte sel hooajal linastuvatest uutest sarjadest-saadetest, mina veel ootan “The Body Of Proofi”. Ja “Fairly Leagal” on ka tõmmatud, aga pole viitsinud veel vaadata. Siin aga need, mida olen viitsinud vaadata.

Traffic Light. Komöödia (aga mitte laugh trackiga, mis on boonus) kolmest sõbrast, kellest üks on abielus, üks hakkas just oma pruudiga koos elama ja kolmas on siuke pidev vallaline (viimase osas “My Familyst” tuntud Nick ehk Kris Marshall). Nende omavaheline nokkimine on kohati hullult naljakas, natuke meenutab “My Boysi”. Selline mõnus, vaba, tundub unscripted. Praegu vaatan hea meelega.

Perfect Couples. Kah suhtekomöödia, mis keskendub kolmele paarile, kellest igaüks omamoodi kiiksuga. Kohati ülepingutatud, aga vaatan, kuni viitsin, sest mulle meeldib David Walton.

Mr Sunshine. On Matthew Perry uus sari. Üritab olla väga over-the-top, aga feilib, vist, üsnagi. No selline… Et kui panna kokku võimalikult palju kreisisid karaktereid, et siis peab ju naljakas olema? Aga ei ole. Kohati on lausa piinlik.

Episodes. Briti-USA ühissari, mis keskendubki sellele, et USAs üritatakse menukat Briti sarja uuesti teha. Sarja staarid on Franny ehk Tamsin Greg, Joey ehk Matt LeBlanc (HALLIDE JUUSTEGA!) ja dr Secretan ehk Stephen Mangan. Täitsa omamoodi, aga vist on selline, millesse peab end sisse elama, enne kui väga meeldima hakkab.

The Chicago Code. Krimisari, mis tundub natuke kopeerivat “Blue Bloodsi” ideed, ainult et Tom Sellecki ametis on selles sarjas “The L-wordist” tuntud Jennifer Beals. Ideed selles mõttes, et kunagi varem pole olnud minu arust eetris sarja, kus nii tähtis politseiametnik üks põhitegelasi on. Ja nüüd on selliseid sarju kaks. Vaatasime piloodi ära, anname võimaluse, kui aega jääb. Tundub, et püüavad erineda tavalisest krimisarjast, mis jälgib liini laip-investigatsioon-lahendus, ning püüavad sisse mässida võimalikult palju erinevaid liine. Eks näis, kas töötab.

Criminal Minds: Suspect Behavior. “Criminal Mindsi” spin-off, mida nad juba vist eelmises hooajas ka ühes osas tutvustasid. Ma täpselt ei saa aru, mis FBI rakuke see tiim on, kellele sari keskendub, aga las ta olla. Tähtis on see, et seal on ilus briti poiss (Matt Ryan) ja tiimi juhib Forest Whitaker, kes. ei. suuda. rääkida. täis. lausetega. vaid. peab. pidevalt. lauseid. hakkima. ja. see. on. üsna. häiriv. Aga no ikkagi “Criminal Minds”.