tööajast

hoomamatu Leave a reply

Ühel päeval istusin ma arstikabineti ukse taga ja ootasin, et mind sisse kutsutaks. Ootasin tund aega ja samal ajal käis taustaks raadio, kus, nagu ikka, räägiti valimistest. Ma ei mäleta, kes stuudios olid, võibolla rohelised, võibolla kristlikud demokraadid, ma ausalt ei mäleta enam. Mida ma aga mäletan, oli jutt, et töönädalat võiks lühendada. Loogika oli selline, et kui kunagi tehti 14tunnine tööpäev 8tunniseks, siis oli toimunud suur industriaalhüpe, inimesi aitasid masinad, lühema ajaga sai rohkem tehtud. Ja nüüd on meil juba aastakümneid kehtinud 8tunnine tööpäev, kuigi tehniline areng on veelgi võimsam olnud viimastel aastatel.

Kahju, et ma ei mäleta, kes seda juttu rääkis – vaevalt ma küll oma häält oleksin muutnud, ma valin ikkagi alati erakonda, kes minu meelest esindab kõige paremini minu vaateid kõigil elualadel, aga ikkagi kahju. Ja nii laisk olen ka, et kuna mul on juba valitud, siis ei viitsi erakondade platvorme selle posti jaoks uuesti läbi lugeda, aga enihuu…

Justin kirjutas oma selle kuu A&S kolumnis ka töötamisest ja tööajajaotusest ja sellest, kuidas me teeme natuke liiga palju tööd (vähemalt mina lugesin selle mõtte välja tema tekstist). Ta aitas mul natuke oma seisukohta sõnastada selles. Mina nimelt arvan ka, et me teeme natuke liiga palju tööd. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest töökultusest, mida propageerivad erinevad sarjad, kus tundub, et politseinikud ei maga MITTE KUNAGI, neil pole iialgi eraelu ja peetakse normaalseks, et töö käib kogu aeg. Mina seda normaalseks ei pea, kuigi ka minu eriala on selline, kus tegelikult käib töö kogu aeg. St mu mõtted töötavad kogu aeg, ideid kogun ma kogu aeg ja seda ei saa kinni vajutada, aga samas ei pea selleks ka 8 tundi kontoris istuma!

Ma saan aru, et on töid, kus peab kohal olema ja mida peabki tegema kellast kellani ja mida kauem, seda parem – nt erinevad teenindusasutused, poed, pangad jne. Aga kui rääkida sellest, mida ma tean, ehk minu erialast, siis ma ausalt ei leia, et ma peaksin töötama 8 tundi tööpäevas ja ma üldse ei häbene seda öelda! Kui näiteks mõelda, kuivõrd erineb efektiivsuse poolest juba tänapäeva ajakirjaniku töö oma kolleegi omast, kes tegi seda kümme või 20 aastat tagasi. Inimestel on mobiilid, sul on praktiliselt iga kell võimalik allikas kätte saada. Ei vasta mobiilile, siis on e-mail, sotsiaalvõrgustikud  – lõpuks ikka “näkkab”. St sa ei pea taga ajama inimese päevaplaani, et kus ta mis kellal viibib, kas seal on telefoniühendus, kas inimest on võimalik telefonile kutsuda jne. Ja internet, kui lihtsaks on see meie elu infootsimise mõttes teinud! Taustauuringud, mis võtsid enne ehk päevi, saavad nüüd tehtud tundidega. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Muidugi on muutunud ka nõuded – oluline on päevakajalisus, “kuum” uudisnupp peab minema võimalikult kiirelt onlaini, et konkurent seda eest ära ei võtaks. Aga ikkagi töötame me praegu kordades rohkem kui aastaid tagasi, nii info töötlemise kui edastamise koha pealt.

Samas on hea võtta näiteks klassikaline persoonilugu, sest neis on lihtsam ajakirjaniku töömahtu mõõta. Okei, ma pean seda vist enne natuke selgitama. Kui ma töötasin SLÕLis, oli mu lepingusse kirja pandud töömaht vist neli lugu nädalas, kusjuures loo pikkuseks oli märgitud 4500tm. Reaalsuses see nii ei töötanud päriselt – ikka pidid tegema lühemaid uudisnuppe, teinekord aga pikemaid lugusid, see lepingusse paika pandu oli hinnanguline. Kuuajakirjas on aga teistmoodi, seal vist oli (kui ma jällegi õigesti mäletan) neli lugu kuus, samas loo maht oli kordades suurem. Töötamise kiirus jääb aga ühe korraliku persooniloo juures ikka samaks. Ja seejuures pole üldse oluline, et ma töötaksin kaheksa tundi ööpäevas.

Ühe loo valmimine, võtame siin siis selle klassikalise persooniloo, mahuga 8000-15 000 tm. (Kaanelood on pikemad.) Kui mitte arvestada aega, mis kulub inimese kättesaamisele (ja sellele eelneb veel protsess toimetuses, kus otsustatakse, kellega lugu teha), kokkulepete sõlmimisele jne, siis kulub ühe korraliku loo tegemiseks mul kaks-kolm päeva, aga seejuures mitte 2 või 3 x8 tundi. Ehk siis, lahti lüües ideaalset stsenaariumi:
*inimesega kokkusaamine, reaalne intervjuu – olenevalt inimesest, teemast jne 1,5-4 tundi. Kindlasti saab kiiremini ja saab ka pikemalt, aga minul kulub selline aeg. Ja see on ühe päeva töö, tegelikult. Suhtlemine võtab väga läbi, eriti intensiivne intervjuu. Sellele eelneb eeltöö, taustauuring, küsimuste ettevalmistamine, mis võtab ka olenevalt allikast ja teema keerukusest vähemalt paar tundi (kuni lõpmatu hulk päevi).
*diktofonilindilt ümber löömine – olenevalt intervjuu pikkusest kah 1,5-4 tundi. Ja tegelikult on ka see päevatöö, isegi, kui see võtab ainult 2 tundi. Sa elad loo uuesti läbi ja samas hakkad juba välja noppima seda, mida kasutada ja mida mitte. Hakkad plaanima seda, kuidas lugu välja näeb, mis saab fookuseks, millest tulevad saidbarid.
*reaalne loo kirjutamine – päevatöö. Ma võin loo põhja vähem kui tunniga valmis teha, aga see ei tähenda, et see oleks valmis. Sellele järgneb veel läbikirjutamine, õhustiku loomine jne. Ideaalis võiks olla nii, et lugu jääb natukeseks seisma ja sa saad paar päeva hiljem selle juurde veel tagasi tulla ja loo uuesti läbi kirjutada.

Ma pean mainima, et seda kõike SAAB teha ka ühe-pooleteist päevaga, aga siis kannatab kvaliteet. Ja tuleb ka mainida, et enamasti käib see töö ju kõige muu töö kõrvale, st ikka samal ajal toimuvad juba järgmiste kokkulepete sõlmimised, piltide organiseerimine ja valik, igapäevane meilindus ja vastavalt toimetusele ka lühivormid, jooksvad uusinupud jmt.

Aga kas ma siis töötan halvemini selle poolest, kui ma seda nn reaalset tööd teen 4-5 tundi päevas? Ma ei ütleks. Loeb ju tulemus, kas pole? Ja sellise töö puhul on oluline, et pea oleks värske, et sul oleks uusi ideid, et sul oleks aega rahulikult tekstiga töötada ja see läbi kirjutada. Ja ma pigem arvan, et ma olen selle võrra parem töötaja, kui ma saan võtta aega oma asjade jaoks, käia ringi, suhelda sõpradega ja teha kõike seda, mida üks inimene vajab, et ta kokku ei jookseks, et ta pea püsiks selge ja ideed värsked.

Tegelikult on väga raske mõõta seda tööd, mida kirjutavad inimesed teevad. Kui ma teen ilukirjandust, näiteks, võib mul piisata loo valmis kirjutamiseks paarist tunnist. Aga see ei tähenda, et see oleks valmis, samas see tähendab, et sel päeval ei pruugi ma selle tekstiga enam töötada saada – on vaja distantsi, on vaja koguda mõtteid ja astuda natuke eemale. Toimetamisega on samamoodi. Ma tean, et ma ei ole enam hea toimetaja, kui ma olen 5-6 tundi järjest tekstimassiivi läbi töötanud. Pea lihtsalt töötab niimoodi. Samas ma tean, et ma vajadusel suudan seda teha, aga kas peaksin?

Kaks aspekti on muidugi veel. Esiteks ma kirjutan väga kiiresti. Teiseks on raske mõõta, kustmaalt algab töö tegemine ja kustmaalt lõpeb. Praegu raamatut kokku pannes näiteks trükin ma sageli und oodates looideid, parandusmõtteid, süžeeliine jne telefoni, sest millegipärast hakkavad ideed ikka kõige paremini une-eelses seisundis jooksma. Ma mõtlen ülesehitusele, kompositsioonidele, sõnastusele, pealkirjadele jne kogu aeg: trammiga sõites, kartult koorides, duši all olles. Samas võin ma lugeda mingeid suvalisi artikleid netist ja järsku saabub hea idee. Seega: väga raske on selle töö puhul mõõta, millal kell kinni lüüa, millal on see kaheksa tundi täis ja millal lõppeb töötegemine.

Ma ei usu, õigemini ma tean, et ma ei oleks parem töötaja, kui ma peaksin 10-12 tundi järjest toimetuses istuma. Jah, kui mu tööspetsiifika oleks teine – kui ma oleksin toimetaja, osakonnajuhataja vmt. Aga kui minu ülesandeks on välja ajada kokklepped, genereerida ideid ja lood valmis kirjutada, siis kõige parem töötaja olen ma nii, nagu ma just kirjeldasin. Ja ma tean, et selleks, et seda tööd hästi teha, ei pea minu tööpäev kestma kaheksa tundi. See omamoodi kestab niikuinii kogu aeg.

Ja nüüd lähen ma ja teen süüa ja mõtlen sellele, kuidas peaks “Naistest, lihtsalt” raamat lõppema:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.