Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

lasteaed, mitte tallinna raad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Vahel olen ma siiralt üllatunud, milline lasteaed mind ümbritseb. Kurat, vanust on juba peaaegu 30, aga ikka teinekord vaatad ja imestad, et kus me oleme, keskkoolis ikka veel või?

Sel korral paneb mind imestama üks tšikk, nimetagem teda Emoks. Käisin eile ühel hästi toredal sünnipäeval, mis ühtlasi oli hooaja lõpugrill. Kõik oli tore, sünnipäevalaps ise ei hostinud, aga lahkelt oli lubanud oma aeda ja grillmajakest kasutada sõbranna, seesama Emo. Facebookis oli event ja puha ning kuna tegu oli mitme sõpruskonna kattumisega, siis näiteks oli see event ja külalistenimekiri väga hea abivahend sünnipäevakingituseks organiseerumisel. Nimelt igatses sõbranna väga õmblusmasinat ja kuna külalisi oli paarikümne kanti, siis leidsime, et tõesti, selle annab ära orgunnida.

Pidu oli kõik kena ja tore, kui meie kambakesi kohale jõudsime, olid kõik juba hoos. Ja kui ma ütlen hoos, siis ma mõtlen, et istusid aiamajakeses viisakalt, näkitsesid vorsti ja salatit ja jõid mullidega punast veini. No siuke viisakas täiskasvanute pidu, sõnaga. Ei mingit lõhkumist või laamendamist või röökimist.

Seda veidram oli, kui me K2-ga mingi hetk vetsus käies aru saime, et mingi kala on. Sünnipäevalaps oli kuidagi eriti närviline ja Emo vist juba bitchis, et issake, nii palju inimesi ikka ja sada häda. Käis mingi vabandamine ja koogutamine, sest ILMSELGELT naudib sünnipäevalaps oma sünnipäeva ju ikka siis kõige rohkem, kui peab sõbranna ees, kes ISE ju peo tema juures korraldamisega nõus oli, vabandama ja roomama. No tõesti, sa nagu ise FB eventist ei näinud, et 20 inimest tulemas on? Või sa kujutasid nagu ette, et 20 näeb reaalsuses välja nagu 5-6? Et nagu milles küsimus täpselt?

K2 ütles imestavalt, et kurat, mõtlesin, et need ajad on juba möödas, kui pidi majas sees vetsus käies teesklema, et pole purjus…

Ühesõnaga, Emo pani oma tujutsemisega kõik end megaebamugavalt tundma, sest koguaeg oli tunne, et me kuidagi isiklikult solvame teda oma kohalolemisega. Kuna pidu pidi südaöö paiku ka lõppema, siis õnneks võtsid kõik siiski üsna tšillilt asja. Emo muidugi aeg-ajalt ilmus ja demonstratiivselt loopis pudeleid prügikotti ja kui kell kutses märgitud lõppajal kukkus, teatas ta muidugi koheselt, et pidu on läbi. Mitte, et me poleks selle aja peale seda juba ise mõistnud… Dziisas küll.

Aga eriti tigedaks ajab mind see, et esiteks ilmselgelt on täna sünnipäevalaps veel õnnetum ja meie ei oska tema lohutamiseks midagi teha. No tõsiselt, täiesti viks ja viisakas pidu oli, Emol nagu polnud põhjust nii närvitseda.

Aga eestlasliku passiiv-agressiivsuse tipp oli muidugi see, et nüüd ta TAGANTJÄRELE KÄNSELDAS FB-S SÜNNIPÄEVA. Nagu mida hekki! Who DOES that?! Mida see žest nüüd andis? Andis seda, et minul kui kingirahakogujal on veelgi raskem need kolm inimest lokeerida, kellel raha andmata jäi (ja keda ma ei tunne ise). Ja andis seda, et vaene sünnipäevalaps, kes end täna niigi nartsult tunneb, tunneb end veel sitemini.

Ja no päriselt, KUI VANAD me oleme? 13 või? Mida hekki nagu, inimesed ei suuda normaalselt käituda? Ja no okei, ma võin mõista, et äkki oli Emol eile sitt päev ja no mind ajaks ka närvi mingi kari võõraid minu aias ja midaiganes (isegi kui olen nad ise sinna kutsunud), aga mida sa, moor, takkajärgi rusikatega vehid?

Tra ausõna noh. Leidub ikka fantastilisi päiksekesi meie ümber.

kultuurišokid

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 15 Replies

ahhaa, miilur!

Naabrinaine rääkis, kuidas ta sai kultuurišoki. Käisid perega veekeskuses ja samal ajal, kui ta oli LMiga lastebasseinis, juhtus ta pealt nägema stseeni. Väike laps läks ema juurde, küsis pissile ja ema saatis ta rahumeeli lastebasseini: “No mine tee seal ära!”

Laps tuligi, kükitas vette maha, väristas end ja läks siis ema juurde tagasi.

Naabrinaine oli muidugi pahviks löödud. Ja olin minagi, kui ta sellest mulle rääkis.

Täna puutusin aga kokku olukorraga, kus mul endal ka kihvatas korralikult. Harilikult ma üritan teisi vanemaid mitte arvustada – kunagi ei tea, mis on põhjustanud selle olukorra, et laps on näiteks hüsteerias ja ema lihtsalt ignoreerib teda. Või kui laps nõuab hädise häälega võileiba, aga ema ütleb, et praegu süüa ei saa. No jumal teab, eks.

Aga olime täna kohvikus, kus õue peal ka väike laste liivakast ja mängunurk. Milake jäi sinna mängima, kui me emaga lauda istusime. Mingil hetkel jooksis ta ilmselgelt häirituna meie juurde, aga kuna ma ei olnud tähele pannud, mis juhtus ja ta nagu midagi ei öelnud ka, sõime rahulikult edasi. Mõne aja pärast läks Mila uuesti liivakasti mängima ja kui ta sellele lähenes, siis seal ka olnud umbes 3aastane poiss lihtsalt lõi teda. KAKS KORDA. Lambist, sest Mila julges minna liivakasti poole.

Poisi vanemad vaatasid asja rahulikult pealt. Mul viskas silme eest mustaks ja käratasin, et kurat, löö vastu. Mila muidugi ei teinud seda, vaid lihtsalt hakkas nutma ja tuli meie juurde tagasi. Ja muidugi ei olnud see kõige adekvaatsem reaktsioon, aga kurat, ma nii vihastasin!

Jäingi siis mõtlema, et mis tegelikult selles olukorras õige lahendus oleks. Ühelt poolt öeldakse, et lastel tuleb lasta omad konfliktid ise lahendada ja kui verd otseselt ei lenda, siis las asjatavad omaette. Sellega ma päris nõus pole, eriti kui on tegu ilmselgelt agressiivse võõra lapsega. Ja kuna ma eile vaatasin seda Jürgen&Scotti koolikiusamise vastast videot, olin ma veel eriti tundlik igasuguse vägivalla koha pealt. Sest alguse saab ikkagi kõik ju lastetoast ja mulle tundub, et ka sellistest vanematest, kes rahumeeli lasevad oma võsukestel teisi lambist peksta. Sellises vanuses last süüdistada oleks muidugi kohatu, tema lihtsalt ei tea paremini.

Niisiis, mida järgmine kord sarnases olukorras teha? Minna vanematega rääkima? Rääkida lapsega? Rääkida nii vanemate kui lastega? Või lihtsalt eestlasele omaselt passiivagressiivselt lahkuda, haarata laps käe otsa ja tulistada oma parima “kui pilk suudaks tappa” näoga vaikivaid süüdistusi ignorant-lastevanemate poole, kellel, olgem ausalt, on igasugustest pilkudest täiesti savi ja pigem rõõmustavadki, et nende võsuke lõi korra majja ja liivakast kuulub nüüd uhkes üksinduses ainult temale?

Ffs, teinekord lihtsalt tulebki siuke tunne peale:

children being raised so right

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 Replies

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!

Kommentaatorile, keda minu lahkuminek nii väga huvitab…

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine

agu sihvka

Täna ilmus Delfi Naistekas mu järjekordne kolumn, sel korral kirjutan ma #naistejuttudest. Teadupoolest ma ise kommentaare ei loe (miks? sest eelmine kord kui lugesin, tahtsin kohe eneka teha. ja praegu on elu liiga ilus, et eneka peale aega raisata), aga sõbrad on juba mitu aega rääkinud, et mulle on tekkinud üks püsiaustaja.

Nimelt on üks kommentaator, kes järjekindlalt iga kolumni all küsib, et miks mu abielu ei püsinud ja MIDA SEE DAKI OMETI TEGI, et ta mees minema läks. (See osa vist varieerub, vahepeal heidetakse mulle ette, et miks ma ta küll välja viskasin, teinekord aga olevat mina see mustem pada.) See on ikka täitsa müstiline, kuidas inimmõistus töötab,  kas pole.

Tabloiditöötajana saan ma väga hästi aru, miks lugejaid alati lahutused-abielud huvitavad. Põnev on ju! Nii väga tahaks näha teiste musta pesu: kas on ka sama must kui meie enda oma? Või on mustem? Pesevad kuidagi teisiti? On nad ehk samasugused inimesed nagu meie või puuksutavad vaid vikerkaari ja toituvad vaid kasteheinaveest?

Umbes nagu mu eelmise lahkuminekuga – ka tol korral kuus aastat tagasi sain ma hunnikutes kirju ja maha pidada uudishimutsevaid vestlusi. Mis siis ikkagi juhtus? Mööngem, eelmine lahkuminek oli kordi skandaalsem, eks ole. Aga juba siis kirjutasin ma avalikult ja pikalt-laialt sellest, kuidas enam ma seda viga ei korda, et oma eraelust liiga palju blogis kirjutaksin. Ja ma pidasin ma sõna, vähemalt omast arust on mul alati piirid väga paigas olnud. Kui olen millestki kirjutanud, siis AINULT läbi enda tunneteprisma, kuigi jah, ka see on tekitanud hõõrdumisi teinekord. Sest paratamatult mõjutad sa oma tunnetega teisi ja teised mõjutavad su tundeid…

Ja nagu ma ei kirjutanud blogis meie suhte algusest, ei kirjutanud ma ka sellest, et abielluda plaanime. Pulmapäeval jätsin blogisse vaid ühe vihje, et midagi on toimumas – kes teadsid, need teadsid. Rasedusest teatamisega ootasin kah, kuigi spekulatsioonid tiirlesid… Ning samas vaimus mainisin põgusalt ka lahkuminekut.

Teistmoodi on see kummaline, et ma pean põhjendama, MIKS ma ei põhjenda avalikult oma suhte lõppemist. Suhted ikka saavad läbi, see ei ole mingi uudis ju. Väga suur protsent suhteid lõppeb just sellises faasis nagu meil – kui laps on paariaastane, selja taga on nii palju elumuutvaid asju, millest osad kasvasid kriisiks, teised mitte… Ja peamine on see, et siin ei ole tegelikult ju süüdlast. Me mõlemad oleme süüdi, ühtemoodi. Ma ei tea, mis ülestunnistusi see kommentaator ootab, aga iga mõtlev inimene teab, et niimoodi tavaliselt suhetes on. SUHETES ON KAKS OSAPOOLT. Kaks inimest, kes armastavad, kaks inimest, kes tülitsevad, kaks inimest, kes teevad haiget ja kaks inimest, kes kas saavad hakkama või ei saa.

Ja ma ütlen veelkord: mul on tõesti kahju, et kõik nii läks. Ma tõesti pole kedagi teist nii palju armastanud kui oma lapse isa. Ta oli mu elu suurim armastus. Aga Mila vajab õnnelik-olemiseks kahte ÕNNELIKKU lapsevanemat.

Ma võin öelda, et ma olen praegu kordi ja kordi õnnelikum kui aasta tagasi. Ma ei tea, kas seda on kõrvaltvaatajale näha, aga see polegi oluline. Oluline on see, et Mila on õnnelik. Ja ta on.

Muidugi on olnud kohutavalt raske. Vahel on nii valus, et ma ei saa voodist püsti. Alles eelmisel nädalal ma nutsin, käsi pliidile toetatud, et ma köögipõrandale kokku ei vajuks. Nutsin nii valjult, et hing jäi kinni ja kassid tulid kräunudes uurima, mis lahti. Vahel tundub, et ainus variant ellujäämiseks on alla anda ja surra (paradoksaalne, ma tean). Vahel tundub, et viimased aasta-poolteist on olnud sürreaalne unenägu. Vahel tundub, et ma pole maailma selgelt juba mitu aastat näinud – see oli enne rasedust viimati, edasine on juba raseduse, kolimise, hormoonide, magamatuse, sünnituse, imetamise, magamatuse, sünnitusjärgse depressiooni ja kildudeks purunemise virvarr.

Aga siis on hetked nagu eile. Tegin köögis süüa, viskasime Ruumiga nalja, mängis hea muusika, Mila tuli ja sundis mind istuma, et saaks minuga kallistada, akna taga tegi tööd isa, kes ehitas mulle imeilusa metsviinapuuväätide sõrestiku. Ja ma jälle tundsin, et mu elu on fantastiline. Oh, muidugi, paska on nii palju, et vahel on sitas sumpamisest silmamunad ka valusad, aga ikkagi, ilusat on nii palju rohkem.

Nii et, kallis fänn-kommentaator, siin on su vastus. Teinekord tahad midagi teada, tule küsi otse.

Kuigi ega ma ilmselt siis midagi teistsugust ei vastaks.

Suvepildid: sõbrad. Kärdu

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Kärduga kohtusin kunagi, kui blogis kurtsin, et tahaks kellegagi keppida, aga kaaslane puudub. Kärdu elas ka veel Tartus, lisaks õppis minu vanas osakonnas ja nii me hakkasimegi koos keppimas käima. Kepid kaasa ja spordiradadele!

Nüüd elab Kärdu kah Tallinnas ja mul on selle üle ainult hea meel. Selle, ja ta punaste juuste üle. Punapead on hotid!

Suvepildid: sõbrad. Mallu

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Mallu on nagu minu noorem ja seksikam versioon. Ja natuke rohkemrase versioon. Üks mu lemmikütlusi maailmas pärineb just Mallu suust (neid on tegelikult palju): “Maalim on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni. Ja tasuta kasse.”

deitimissaitide salaelu

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Liitusin pooleldi naljapärast, pooleldi eksperimenteerimise huvis ühe deitimissaidiga. Juba teist päeva on nii kohutavalt naljakas ja põnev samaaegselt. See on ikka täitsa huvitav, mis asju sa enda kohta teada saad, kui sellisel saidil ringi käid.

Näiteks on seal selline huvitav mäng nagu “Vali mind”. See tähendab, et keegi on kuskil klikkinud, et läheks sinuga hea meelega näiteks koertega jalutama või eksootilisele kruiisile. Sulle antakse ette kuus poissi, kelle hulgast on sul kolm võimalust valida, et kas arvad ära, kes sinuga deitida tahab.

See tähendab: mina võtan seda kui põnevat real life arvutimängu, et muudkui püüan arvata, kes mind küll tahta võiks. Tegelikult peaks vist valima, kellega ISE tahaksid minna (ja siis lootma, et õnn naeratab). Selles mõttes kaval nõks: ei pea sisutühjalt passima ja profiile läbi klikkima, ja samas on kohe hea ettekääne inimesega kontakteerumiseks, kui lähebki täppi.

Vaatan neid pilte seal ja mõtlen, et mis on ühe või teise profiilipildi valiku taga. Nii näiteks meeldib mulle mõelda, et vennad, kes panevad enda profiilipildiks Benny Hilli, Cheshire’i kassi või Yoda, on tegelikult hea huumorisoonega põnevad inimesed (mitte kollid, kes seda varjata tahavad).

Siis on teatud seltskond vendi, kes poseerivad autodega või panevadki suisa ainult autopildi profiilipildiks.

Veel üks huvitav tendents on vendadest grillimas. Kükitavad grilli kõrval. Kummardavad grilli kõrval. Grillivardad käes. Poolik pilt, kus ise on vasakus ääres, keegi on välja lõigatud – aga grill on näha. Mõtlikud vennad, kes seisavad ja vaatavad uneleval pilgul grilli poole paar meetrit eemal jalge ees. Äkki see on mingi hooajaline teema?

Siis on suur hulk kutte, kes poseerivad erineva koguse alkoholidega. Preili T. sattus samas mängus meesterahva peale, kelle pildiks oli ta ise tassimas kuut kasti õlut üksteise otsas. “Einoh, valiks küll, aga raske on nagu nägu näha sealt kastide tagant,” kommenteeris ta. Alkohol on levinud teema – nagu Eestis vist üldse – aga minu jaoks on selge vahe, kuidas sellega pildile jääda. Peoõhkkonnas tehtud kena pilt, juhuslikult koks käes: okei. Pilt, kus tüüp poseerib, jalad harki, ise lösakil tugitoolis, hea kui särk on selga jäänud, õllepurk kõhul – big no-no.

Ja siis on muidugi need õnnetud, kelle pildid on – otse öeldes – sitad. Udused, üks õnnetu kahepiksline thumbnail, seegi kellegi grupipildist välja lõigatud… Võib-olla on toredad inimesed, aga kindlasti ei midagi sellist, mis minuga klikiks. Okei, kõik ei peagi olema fotogeeniused, aga tänapäeval on ikka raske leida head vabandust normaalsete piltide puudumiseks. Iseasi, kui ei taha panna deitimissaidile pilte, mis liialt identiteeti paljastaks, aga ma räägin praegu neist inimestest, kes TAHAVAD ilmselgelt seal olla ja koos piltidega, aga ei suuda normaalseid fotosid sebida. Kurb, päriselt! Sest hea foto annab NII PALJU juurde.

Ma olen avastanud, et kui nägu on võimatu näha, siis ma eelistan sageli neid pilte, mis on imselgelt tehtud reisidel. Ma ei tea, miks. Ja teine sort pilte, mida ma eelistan – lähivõtteid, isegi kui tegelikult pole näost suurt aru saada. Siinkohal ongi oluline vahet teha, et ma ei eelista MEHI, vaid PILTE. Naljakas, eks, kuidas sa võid potentsiaalselt toreda tüübi kehva pildivaliku tõttu välja praakida, aga mõni asshole jääb sõelale, sest profiilipilt oli tore.

Teine naljakas asi, mis on juhtunud – käisin täna pika treti linnas ja avastasin, et vaatan kõikjal inimesi nüüd selle näoga: milline oleks ta deitimissaidi profiil? Näed, selle praagiks netis välja, aga kui tänaval tuleks juttu rääkima, räägiks küll… Ja nii edasi. Naljakas.

Ühesõnaga, eksperiment jätkub. Sest kuigi, ma vana internetipede, olen läbi blogi, Facebooki ja muude “aukude” kohtunud sadade inimestega, siis pärast reidi-aegu kümme aastat tagasi pole ma oma horisonti deitimissaidiga laiendanud. Ja see on huvitav, see, mis on hariliku horisondi – blogituttavad, blogilugejad, sõbrad, netisõbrad, sõprade sõbrad jne – taga!

Lisa. Unustasin ühe huvitava trendi. Pildid, kus kutt poseerib skulptuuri või mõne kahuriga. Need kahuriomad ma praagin kohe välja. Mitte et mul oleks vähe häid sõpru, kellel on thing relvade vastu ja ma saan aru sellest, et meestel kohe on värk kahuri otsa ronida, kui kuskil mõni vedeleb, aga no… Maitea. Ja need skulptuuripildid on lihtsalt amüsantsed. Mõned rohkem kui teised. No ja näiteks Preili T nägi eile pilti, kus kutt oli mitte lihtsalt skulptuuri, vaid suisa hauakivi kõrval poseerinud… “This was bad,” sõnas Preili T. Usun. Usun.

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

Suvepildid: sõbrad

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

K. on üks mu pikaajalisemaid sõpru, kes on mu elus juba rohkem kui 15 aastat. Me oleme koos teinud suure hulga lollusi, aga alati teiselt poolt välja tulnud.

Ja ta on üks kõvemaid ja kangemaid mutte, keda ma tean. Kui mul oleks selline elu olnud nagu tal, oleks ma ammu alla andnud ja hakanud surma ootama. Aga tema, näet, going on strong. Ja naeratab ikka veel.

Suvepildid: sõbrad

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

image

Blogimiseni ilmselgelt hästi ei jõua, seega püüan hoopis elu läbi piltide jagada.

Ma armastan oma sõpru. See sõber, kes on pildil, ütles eile ootamatult näiteks: “Daki, sa oled nii-ii hea ema. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei oleks seda sinust uskunud…”

Muah!