Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

täna 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.

but i’m good

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Vahepeal mind häirib mõte sellest, et kõik on kaduv.

Ma vaatan seda roosipuhmast, mis Mila ostis, ja mõtlen – see on kaduv. Ma võiksin, jah, see põõsa istutada kuskile siia Klõugale, aga kauaks ta jääb? Peab vastu suve, kaks?

Ma ei julge enam nimelt midagi istutada. Ma istutasin, kui Mila sai aastaseks, koos emaga Mila jaoks sireli. See oli eriline sirel. See sirel oli pärit meie – MEIE – sirelipõõsast Tartus.

Nüüd ei ole alles enam ei seda sirelipõõsast Tartus ega enam seda sireliväetikest Nõmmel. Sest, noh, Nõmmel otsustasid teatud asjapulgad, et taimed ei loe. Ükskõik, mis lugu on seal taga – taimed ei loe. Ei loe, mille pärast on nad istutatud, ei loe. Loeb ainult raha, mida nad saavad kokku ajada, ehitades ehituslubadeta majasid Nõmme tagahoovidesse.

Jah, tere Tallinn.

Ma jäletan neid inimesi südamepõhjani, mis siis, et nad püüdsid isegi vabandust paluda. “Me ei teadnud, et see on oluline.” Te ei teadnud, et köögi akna taha istutatud kaheharuline sirelipoeg on oluline?! Really?! Kas tõesti?! Te ei tulnud selle peale?!

Samuti on kadunud kõik taimed, mis ma Nõmmele istutasin. Forsüütia. Piparmündid. Nartsissid. Kõik on läinud. Justkui me polekski seal elanud. Justkui see polekski Mila kodu.

//

Ja siis heidetakse mulle ette, et …

//

Ma sain huvitava vastukaja eilsele postitusele. “Et mis, oled jälle lahku läinud vä?”

Huvitav reaktsioon. Ma ei viitsinud vastata, sest see tundus nii jabur. Et minu emotsioonid peaksid nagu alati olema kuidagi seoses meeste olemasolu või puudumisega minu elust. Et minu “täiuslik õnn” peaks olema kuidagi seotud meestega.

Täiesti haige kontseptsioon.

Ma saan muidugi aru, et teismeline (ja hilisiteismeline) mina olen kultiveerinud seda arusaama siin blogis 10+ aastat. Samas, kes meist 20aastasena ei tunneks, et tahaks armastada, olla armastatud?

Samas – kes meist ka hilisemas vanuses seda ei tunneks?

Ja SAMAS ei tähenda see mitte kuidagi, et elu mõõnakohad peaks olema seotud meestega. Nagu ma niisama ei võiks tunda midagi. Nagu ma niisama ei võiks tunda üksildust, või olla õnnetu, või rivist väljas. Täiesti meestesse puutumatute asjade pärast – nagu näiteks raskused koolis või rahadega või üleüldse eluga.

Aga ei, esimene mõte on mõnedel ikka, et oh, draama! Äkki läks kutist lahku!

PS. Kes on öelnud, et mul on kutt?

PPS. Kes on öelnud, et mul pole?

Nii et täna ma istun siin, kardinad ette tõmmatu, olen nutnud peajagu ja mõned, ja mõtlen, et milleks. Milleks ma käin end internetis õigustamas. Milleks käin ma end valideerimas. Milleks? Kõigil on niikuinii ammu juba kujunenud minust mingi arusaam. Ja kel pole, noh, see loob selle niikuinii mingite x-asjade põhjal. Misiganes ma ütlen või ütlemata jätan, see ei loe.

Ja on jälle hetki, mil ma kahtlen, kas sellest 10+ aastast internetis on ikka päriselt kellelegi kasu olnud. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et on. Aga kas päriselt ka on? Või taandub see kõik sellele “kas tal on jälle meestedraama”-diskursusele?

Telefon on väljas ja küllap ma sellest august ka välja tulen. Midagi hullu pole, ärge muretsege. Võibolla lihtsalt ei võta oma MA kraadi, sest noh, milleks. Ja võibolla lihtsalt, noh, ma ei tea.

Milal on keskkõrvapõletik ja ma igatsen teda iga ihukarvaga nii, et valus on. Ja ma mõtlen sellele, kui suur õnn see on, et ta mu elus on. Ja et äkki tema mõtleb ka nii.

täiusliku elu otsingud

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

bruises

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

rahu inc.

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Täna ma mõtlesin rahule. Hingerahule ja rahule üldiselt. Viimased päevad olnud rahutud – nagu nad on alati, kui Milat pole kodus, hing otsib Milat taga ja ma tahaks olla ta lähedal, suruda oma nina ta kuklasse, ja lihtsalt tunda seda rahu, mida ainult lähedalolek temale mulle anda suudab.

Aga mõtlesin ka muud sorti rahule.

Näiteks ükspäev, see oli nädalavahetus. Oli soe, ma tuulutasin tube, aknad olid lahti ja väljas kisasid mingid Klõuga kohalikud kutid. Muudkui lähenesid ja lähenesid eemalt, see ei paistnud lõppevat, ja kisasid: “AL-DOOOO! KAL-LEEEEE!” Ja nii aina edasi ja edasi, kuni nad jõudsid meie akende alla. Lemmik torises nendega läbi avatud köögiaknaprao, üle kasside ja mikrolaineahjude ja leivakastide. No see pisike 5 cm ruumi, mis seda akent avada saab.

Klõuga rahu eripärad. Alati on kuskil mõni tiinekas, kes otsib oma Aldot taga. Või Kallet. Ma hakkasin lõpuks juba muretsema, et kus nad siis ikka on. Ja mis on saanud “rotikatest”, ma saan aru, et sul pole kõneaega, et helistada, aga kas üle küla karjumine on taas moodi tulnud? Ma pole kunagi üle küla karjunud. Kui ma ei saanud tiinekana välja helistada ja isegi mitte “rotikat” teha, siis ma lihtsalt käisin – kisamata, kusjuures – läbi kõik kohad, kus sõbrad võiks olla, koputasin ehk akendele… Aga ma olen ka linnamutt. Siin Klõuga puude vahel võib kergesti kaduma minna. Millise puu peale sa ikka koputad, kui sõbrad kadunud?

Aga rahust.

No hetkel haugub kuskil mingi koer, nonstop. Proovin haiget (muidugi haige! Sest t-5 päeva maka tähtajani!) last magama saada ja see neetud koer muudkui haugub. Või siis võtame kasvõi hommikud, kui Klooga harjutusväljal käivad mingid… ee… pidustused. Paugutavad seal ja elad nagu ümberringi käiks sõda ja – see ei häiri mind üldse. Ei häiri see neetud koer, ei häiri see neetud harjutusväljak.

Sest nii kuradi mõnus on, kui öösel voodisse pugedes kuuled mingit x-aja rongi. Kui hommikul kuuled, kuidas alumise korruse koer õue läheb. Aga peamiselt kuuleme me siin vaikust ja päikesepaistet ja vihma ja tuult.

Ja siis see rahu asi, eks. Et kui lihtne ja tore on, kui sa kohtud kellegagi ja see rahulevel – ja samas ärevuslevel, elevuslevel teha UUSI JA ÄGEDAID ASJU – kui see klapib. See on nii kuradi äge. Ma kogen seda pea iga päev, sest mind ümbritsevad lihtsalt NII MINU INIMESED.

Ma rääkisin täna intervjuu käigus (sest ma olen NII PROFESSIONAALNE, et intervjuude ajal kipun ikka oma elust rääkima), kuidas ma olen teinud teadliku otsuse koguda enda ümber ENDA inimesi. Neid, kellega võngud samal sagedusel. Ja kuidas mind hämmastab see polaarsus, mida ma olen seoses sellega märganud. Et inimene kas ON või POLE sinu inimene.

Kui palju aega ma oleks kokku hoidnud, kui ma oleks sellest juba 23aastasena aru saanud, nagu khm-khm, mõni. Aga jällegi, eks kõik need kemplemised ja rähklemised on ju vajalikud, eks, et õppida, muudkui õppida enda kohta.

Ah, muidugi, siis tuleb peale hahk (tänane uudissõna, copyright pending) ja sa mõtled, et miks SINA pead muudkui olema see loll, kes muudkui õpib (nagu loll) ja keegi teine ei pea õppima ja kõik teised muudkui on ja jauravad… Aga hahk läheb mööda ja sa saad aru, et nii peabki olema.

Ma olen enam kui kindel, et ma olen täna nädala pärast naaaatukene ületöötanud ja ületeinud, aga sellest pole midagi, sest ma OTSUSTASIN, et kõik saab heaks. Kõik saab tehtud. Magistritöö valmib. Kõik saab korda. Ma käin trennis ja tööl ja vaimustun ja inspireerun ja naeran pisarateni ja kaotan end mõnda öhe teinekord ära, kuigi see teinekord saab olema kauges tulevikus, aga siiski.

Kõik kaunis ja inspireeriv jääb ja tuleb ja seda tuleb veel, see jääb tulema.

Ja rahu ka. See ka.

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Milka just ärkas unest, seletades midagi segast.

Mila: “ii-nii…”
Mina: “Mis sa ütlesid?”
Mila: “Õõ-ii-nii…”
Mina: “Ah?”
Mila: “KÕRINI.”

Pean temaga nõustuma. No tõesti on vahel asjadest kohe nii kõrini, et öösel ka ärkad (või käid mööda netti ringi, nagu minu puhul) ja deklareerid, et on kõrini.

Kaitsesin täna ära oma magistritöö teooriaosa ja pärast seda pillisin, vaadates filmi “Motherhood”, nagu idikas.

KÕRINI.

and the air is pure menthol

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 9 Replies

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.

Gagarini valvsa pilgu all

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 2 Replies

20150301_174136Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.

Eile siis hakkasime koristama, st Mila hakkas. Võttis tolmuimeja ja no siis ega ma ei saanud ju kaua kõrvalt vaadata. Ammu oleks olnud tegelikult aeg, aga koguaeg on ju mingi vabandus. Kui sa veedad kodus päevas lisaks unetundidele veel umbes 3 tundi, siis ei raatsi koristamisele aega raisata. Aga nii me siis koristasime. Kas ma olen ainus, kellel juhtub nii, et kui ta hakkab koristama, siis see toob välja lihtsalt kordades suurema hulga muid asju ja sodi, mida peaks veel koristama?

Nii metafooriliselt kui ka täitsa otse küsin.

//

Veel mõtlesin eile tülitsemise peale. Et kuidas ma tülitsen. Milal oli mingi kerge error ja ma mõtisklesin selle valguses, et Mila vist tülitseb nagu mina. Et kui on mingi probleem, siis ta võib toriseda ühe ja teise asja üle, otsida põhjuseid, kuni lõpuks keegi on piisavalt tark ja kannatlik, et jõuda temaga koos välja selle põhjuse juurde, mis teda päriselt vaevab. Ja kui piisavalt tark ja kannatlik mitte olla, siis torisemine jätkub ad infinitum.

Õnneks ma Mila kõrval olen piisavalt tark, et kohe aru saada, et ei, asi ei ole selles pusletükis, mis sattus tolmuimejasse, vaid ilmselt milleski muus.

//

Ja siis neil päevil ma üldse mõtlen palju. Vahepeal otsustan, et ei peaks, eks. Et paneks mõtlemise hetkeks pausile. Või siis, otsustamise. Et üldiselt ei otsusta midagi, mõnda aega. Elan rahulikult, teen tööd, kirjutan magistrit, maksan arveid ja katsun võlgadest lahti saada. Et lihtsalt, lasen sujuvalt elul minna.

Aga ikka on iga jumala päev vaja vastu võtta mingeid otsuseid. Kas sa näiteks tahad minna  sinna kokkusaamisele või ei. Kas sa tahad võtta ette selle ürituse korraldamise või ei. Kas sa avad selle tšätiakna või ei. Kas sa võtad vastu selle sõbrakutse või ei. Kas sa sõidad koju mööda Harku teed või mööda mereäärt. Kas sa tõused kell 750 või 800. Kas sa teed õhtul frikadellisuppi või tomatisuppi. Kas sa vastad sellele sõnumile või ei. Kas sa avad selle kirja või ei. Kas sa räägid sellest unenäost või ei. Kas sa blogid või ei. Kas sa segad end (pseudo)intriigi või ei. Kas sa lähed vahatamisse sel nädalal või ei. Kas sa sööd lõunat sööklas või ei. Kas sa ükskord lähed trenni või ei.

Vahepeal tahaks nii väga, et kõik otsused oleks tehtud mu eest ja mul on nii tore, kui vahepeal kasvõi Milagi teeb need minu eest. Et täna koristame ja nii on. Sest et talle meeldib. Mis siis, et mulle ei meeldi, aga mulle meeldib temaga koos. Ja oh, oleks see vaid vastus ka teistele küsimustele – et muidu mulle ei meeldi, aga meeldib x-ga koos. Kuidagi… endast peaks lähtuma panema need küsimused. St endast ja Milast, muidugi, ka, aga ma räägin siin Mila-välistest asjadest hetkel, kui üldse nii saab öelda asjade kohta. Sest Mila juurde tuleb kõik tagasi.

//

Ma olen elanud Kloogal aasta ja kaks kuud ja esimest korda ma tunnen, et mul on siin päris esimene kohalik sõber. Lisasin Facebookiski sõbraks ja puha. Lasteaed teeb sotsiaaleluga ikka imesid, ma ütlen. Mis siis, et alles teisel katsel õnnestub. Minul siis. Milal paistab õnnestuvat esimesel katsel. Täna täiesti ootamatult jooksis ta lasteaeda jõudes mu käte vahelt välja, et kallistada oma sõbrannat.

Ma sulasin väikeseks lombiks, see oli lihtsalt nii hullupööra armas.