Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine
baklažaanipesu
Ma lugesin oma eileöist teksti ja sain aru, et mul on ikka täiesti eriline anne antud – anne olla täiesti uskumatult dramaatiline hetkedel, kui draamat üldse pole.
Ja ma kirjutasin selle lause ära ja hakkasin mõtlema, et kuidas siis, noh. Kirjutada seda, milline on elu neil päevil.
Elu on hämmastav. Ma ei ole kunagi näinud nii palju unesid kui viimasel kaheksal kuul, kõik need on nii selged ja süžeelised, et süda läheb pahaks kohati. Täna mulle tehti lõualuuoperatsiooni unes, näiteks, niimoodi, et tõsteti haakidega, mis olid suhu kinnitatud, üles ja võeti skalp kah kukla pealt maha. Teises unes ma päästsin (minevikus, st see oli ikka sada+ aastat tagasi) üht tüdrukut, keda haiglas õde kiusas. Kolmandas olin mees, kes päästis naist, keda ta kutt peksis, olid isegi piletid ostetud Rootsi laevale, lõpuks jäi minemata (või mina ikkagi läksin, aga läbi aja, lõpetasin jälle naisena), sest naine läks mehe juurde tagasi, ainult et uuesti peksa saada.
Kõik ühes hommikus, piilusin vahepeal, aknast paistis küll valgust juba.
Lisaks on meil naistegrupis käinud tohutult huvitavad arutelud, näiteks seksisuhete teemal ja nüüd ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ükskord teen loo sellest ka, aga seniks, mõtlen. Noh, just, et kuidas zenilt põleda, nii et oleks tuhaks, aga poleks siis, vist, noh, surnuks.
Ja kas te olete märganud, et ääretult ilus sügis on olnud, see võtab igal hommikul hinge seest. Isegi, kui su maailm on nii väike, nagu minu oma seda on – koosneb töökontaktidest ja Milast ja sõbrannadegrupist internetis – siis kohe maailm saab kuidagi suuremaks, igal hommikul. Ma olen, muide, leidnud uue põhjuse, miks magama minna.
Et saaks hommikul kohvi.
Aga noh, need õhusõnad, mis eelmises postituses… Need jäävad. Alati jäävad mingid õhusõnad.
Ma ükspäev otsisin välja armastuskirja, eelviimase, mille oma elus kirjutasin (senini). St muidugi ma saatsin ta ära, aga ma tegin pilti ka enne, et ma mäletaks, mis ma olin kirjutanud.
Ma lugesin seda fotot ja mõtlesin, et faking hell, armastus on ikka megaimelik asi, mis inimestega juhtuda saab. See juhtub sinuga sajas keeles korraga, lendab üle su pea, võtab jalad alt, taob unenägudesse ja pigistab hinge, kui tangid või muusikat kuulad. Kuidas selleks üldse inimesed ressurssi leiavad, ma ei saa aru.
Õigemini, saan.
Selle leidmise osas, armastuse noh, olen ma sama rumal, nagu olin kümme aastat tagasi. Armastus võib ju olla, aga kuidas sellest päriselt asjad saavad? Pärisasjad, igapäevased, armsad asjad? Koos baklažaanipraadimine ja kardinapesu? Kuidas noh?
Kuskil on mingi saladus, millest ma veel midagi ei tea.
õhusõnad
Öösel ma ei maganud hästi.
Ma pole varem nagu märganud, et täiskuu fullm00n fullm00n mind nii väga mõjutaks, aga sel korral, jah, äkki saan süüdistada kuufaase.
Sõnaga, ma ei maganud öösel hästi.
See hakkas juba ühel teisel ööl, kui ma olla varahommikul värisenud ja võbelenud läbi une, ma tegelikult tean hästi, mis see oli. Ma valutasin. Füüsiliselt.
Täna ka, ma valutasin nii väga, pool mu nägu valutas ja ma ärkasin vist iga hingetõmbe peale. Uned on nii hästi meeles ja samas nii hästi ära unustatud, sest unes ma vaatasin nii pikalt silma, et mul hakkas sellest päriselt ka valus, mitte ainult ühest näopoolest, vaid, teate küll, sellest kohast, kus hing elab. Sealt hakkas täitsa valus.
Nii ma ärkasin ja töötasin ja ma tundsin, et ma pole ise – aga samas, millal ma täpselt olengi ma ise? Selline pooludus-poolunes olek, see ongi parim minu enda versioon äkki? Sest see tõeline, närvideni-väljas-mina-ise, see on selline tõeline plähmerdis, mul on sageli temast kopp ees ja ma tegelikult ei ole väga üllatunud, et päriselus, noh, kuidas nüüd öelda… Ma viimasel ajal ise ütlen paljude asjade kohta, et mul ei jätku nende jaoks ressurssi. Et äkki on vastupidi ka, maailma olulistel inimestel ei jätku minu jaoks ressurssi, äkki ressursijagamine on kuidagi nagu energia jäävuse seadus? Mida annad, seda saad vastu… Ja iga maailma olulise inimese jaoks ei saa teha Facebooki-gruppi, eks, kus päevast päeva ressursse jagada.
Vaatasin just pealkirja, et jah, praegu ma olin juba voodis ja tulin välja, sest mul tuli oluline mõte. Sõnadest, mis on jäänud ütlemata. Et neid sõnu on nii palju, ja need on ütlemata. On nii palju sõnu, mida ma ise pole öelnud ja mis on mulle ütlemata jäetud. Mis on neist sõnadest saanud, kus need on? Hõljuvad kusagil eetris? Mis neist lõpuks saab? Tuhmuvad, hääbuvad… või koguvad jõudu, paisuvad, kuni plahvatavad? Pisikesteks sõna-, hääliku- ja tähekildudeks?
Ja lõpuks noh, ongi killud.
Siis veel mõtlen suhetest ja eludest, mis lõppevad, on lõpetatud, see teeb ääretult kurvaks. Närv oli täna nii väga krussis, laps läks etendusele, ma istusin tükk aega autos ja mõtlesin, mida teha. Läksin ja jalutasin vihaselt läbi metsa – no ikka nii, et seened olid ka proper hirmul – kuni jõudsin randa. Oli tuulevaikne ja soe, ei oleks absoluutselt arvanud, et oktoobri lõpp. Kui ma poleks olnud üksinda, oleks isegi võibolla vette kiskunud.
Sõnaga, istusin seal, suitsetasin, näppisin liiva ja kibuvitsa, tegin paar vihaselt kissitavat selfit, siis mõned normaalsed fotod ka, kõik oli ere ja maailma reaalsuse värvifilter oli paigast. Roosast pusast sai fuksiapunane, erkkollastest kibuvitsalehtedest said lõikavkollased jälkmoodustised, muidugi kaunid, aga jälgilt kunstlikud. Kõik tundus nii vale ja võõras ja metsas undsas tuul, rannas mitte, kõik oli, noh… Nagu filmis, aga ma ei tea, mis filmis ja kuidas see film peaks lõppema.
Närv sai samas puhastatud, nüüd olen käinud toast tuppa, vahtinud taevast ja täiskuust läikivaid majakatuseid, mõelnud ja mõelnud, avanud kirjakasti, saatnud prügikasti nii mõnedki õhusõnad, millele pole kunagi määratud kirjaks saada.
Aga uned, noh, ühelgi ööl võiks olla ilma nendeta.
Ja samas, miks siis ka mitte, kui need juba on. Olgu siis see elu kogu oma põlemises ja värvirikkuses, äkki suudan õppida selgeks, kuidas põleda nii, et ei lähe alati tuhani välja, vaid lõppeb vaid näpukõrvetusega.
pildikesi autosõidult
Täna hommikul ühel maanteel. Stseen rullub lahti, tegelasteks ema (31) ja tütar (4).
Tütar: “Mida sa täna teed?”
Ema: “Ma viin su baabuška juurde ära ja siis lähen autoga töökotta. Ja siis lähen tööle.”
Tagaistmelt kostub hingestatud ohe.
Tütar: “Oehhh… Ma olen sellest nii tüdinenud!”
Ema (hoiab naeru tagasi): “Millest?”
Tütar: “Et kogu aeg on autot vaja parandada.”
Ema: “Jah, ma tean, mina olen ka tüdinenud.”
Tütar: “See on… nii väsitav!”
Ema (ikka veel naeru alla surudes): “Isegi mitte niivõrd väsitav, kuivõrd kulukas. Raha pole.”
Tütar: “Nojah, aga siis sa pead minema ju tööle, näiteks hakkad veel teist tööd tegema. Siis on rohkem raha.”
Ema vaikib hetke imestunult. Siis: “Mm… Aga ma teen praegu juba päris palju tööd, ma teist tööd ei jõuakski.”
Tütar: “Aga no mõtle, siis me saaksime rahulikult käia Selveris. Selveris on alati parimad pakkumised. Minu lemmikpood on Selver.”
Ema (rohkem iseendale): “And she rested her case.”
2/10/15
Täna kümme aastat tagasi suri mu vanaema. Oli täpselt samasugune imeline sügispäev, isegi vist soojem, kindlasti mitte nii tuuline. Sest noh, Tartus pole kunagi nii tuuline kui siin.
Täna ma olin õnnetu ja õnnelik ühekorraga. Pärastlõunal tundus, et on selline päev, kus naeratad ja maailm naeratab vastu. Klooga härrasmehed ütlesid tere, kui rongile jalutasime.
Aga poes selgus, et ükskõik kui väga sa ka pangakaardile ei naerataks, pank ei naerata vastu. Kui oled teinud ühe haiguslehe (ja unustanud, et haigekassat huvitab vaid eelmise aasta keskmine), jäänud jälle autoga teele ja maksnud ära esimesed hädavajalikud arved, siis naerata, palju tahad, kaart läbi ei lähe. Nutsin korra autos, võtsin võlgu ja maksin toidukraami ära. Siia kopin aga minu kümne aasta taguse teksti samast päevast. See ilmus mu blogis 2. oktoobril 2005.
If the doors of perception were cleansed, everything would appear to man as it is: infinite
Ma mõtlesin eile küll mitmeid kordi inimeste egoismile ja sellele, kuidas mõtte jõuga saab end haigeks mõelda.
Ma olin alguses pahane ja hiljem kurb ja mures ja. Kõike oli.
Sõbrad on mul endiselt lahedad.
Tartu oli ka täiesti hull eile, kõik kohad asusid liiga kaugel, kaugemal kui tavaliselt. Tee Eedeni juurest koduni võttis julgelt poolteist tundi. Vahepeal sai istutud asfaldil ja vaadatud, kuidas mehed teevad tehases tööd. Ja siis sa kõnnid ja kuuled, kuidas sügis langeb sahinaga peale ja see on tegelikult nii ilus, missiis, et on pime ja lehed on ühtmoodi hallid, mitte punased ja kollased.
Aga et ma hommikul ärkasin, tundus, et on pime, ja ma hakkasin ütlema: ”Mu ema muide tahab, et ma poisipea lõikaks.”
Ja ma ei öelnudki, sest ma ärkasin alles kell kümme. Uuesti. Segaduses. Kuidas ma ei kuule, mis mu ümber toimub, kui ma magan? Ma alati kuulen.
Ma pean hoidma oma mõtteid tegevuses, eemal. Ma vaatasin selle jaoks isegi ”Ajalikku ja ajatut”, kuigi ma olin sekund tagasi väitnud, et ma hoian endast praegusel perioodil erinevad usundid eemal. Nad rääkisid õigeusu liturgiatest, kõik need habemetega mehed. Preestrid.
Mu vanaema oli ka ristitud õigeusu kirikus.
See on kummaline, kuidas ei saa välja öelda kõiki neid kõige tähtsamaid asju. Sest sõnad on odavamad kui tunded ja mälestused vahepeal. Sest sõnad on neutraalsed ja labastavad seda, mida sa pead kalliks. Või tegelikult see nii ei ole, aga tundub, et on.
Kõige nostalgilisemad hääled on tänavapuhastusmasinad tühjas linnas. Hilisõhtul või varahommikul. Kõige nostalgilisemad hääled on sõnad, mida lausutakse mööblist tühjas korteris, nii, et ükski tuli ei põle. Need, mis metalsete tükkidena põrandale tagasi langevad.
Kõige halvem on praegu vaikusest undav korter, aga muusikat ei taha. Valuvaigistid on otsas, hammas ikka kasvab täie raginaga ja peksab igemeid valusaks. Tunne on. Kummaline tunne on. Tahaks magada, kaua-kaua. Aga ma tean, et täna ma ei maga. Ilmselt kuni matusteni ei maga. See oleks minulik.
Oh. Mul oli veel enne ilusaid ja häid asju ka peas. Aga neist kunagi hiljem, kui need mu juurde tagasi jõuavad.
Te olete ilusad, inimesed.
tere
September jäi täiesti vahele.
Jah, ma tean. Mul on blogi. Ma peaksin sellega tegelema.
See-eest tuli vahepeal välja uus raamat, kuhu ma olen panustanud. Ja siis see veebileht on ka, kuhu ma igapäevaselt panustan, teate küll ju.
No igal juhul, ma tulin tegelikult ütlema, et elu on… noh, imelik.
Elu on selline siiruviiruline, peamiselt. Tuleb ja läheb, üles ja alla. Ma näen pidevalt täiesti pööraseid unenägusid ja vahepeal on mul tunne, et see, mis ma unes näen, võib olla reaalsus. Või vastupidi.
Muuhulgas jäin täna jälle autoga teele. Neljas auto, viies?
Ma tegelikult, tegelikult üldsegi tulin ütlema, et ma tunnen viimasel ajal, kuidas ilukirjandus pressib must välja. Varbaotstest ka pressib välja. Ma seisan köögis, teen kohvi, ja peas hakkab kerima…
…ainult sel ühel korral ta ei vaadanud aknast välja. Igal muul hommikul ta oleks vaadanud, aga mitte sel korral. Sel korral ta lihtsalt segas oma kohvi, vaatas ainiti kapinuppu ja juurdles, kas peaks palkama koristaja. Ta poleks iial osanud aimata, et just seda hommikut jääb ta kõige rohkem oma elus kahetsema.
Ja see pressib must välja. Mingid suvalised lausekatked, suvalised hetked, suvalised deja vud.
Mult küsiti ükspäev, mis on mu ideaalne deit ja ma ütlesin hetkegi mõtlemata: “Katustele!”, teadmata, mida ma täpselt selle all silmas pean. Mida ma SAAN selle all silmas pidada, kui ma kardan kõrgust?
Vot, ja….
Elu on tegelikult kohutavalt hea viimasel ajal. See on lihtsalt pöörane, kui hea elu on. Oh, hea all ei pea ma silmas, et ei oleks mingeid, ee, tundemõõnu ja -tõuse, muidugi on. Aga värvikirevus tähendabki, et on pööraselt hea. Miski pole rutiin, iga hommik on uus. Ma jään ilma punastest kuudest, sest ma olen rampväsinud, aga…
…tegelikult ma ei tea, mida ma ütlema tulin.
Vist seda, et ma olen alles, aga et mul on nii palju asju käimas, et ma ei tea, kuhu suunda joosta.
Ja see on vahelduseks nii suurepärane tunne.
RAM
Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.
Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.
No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.
Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.
Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”
Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.
Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju
ja
nii
edasi
//
Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.
Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.
Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.
Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.
Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.
Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.
Word.
steal my sunshine
Täna on olnud imelik päev.
Ma ärkasin umbes kell 6. Siis ma ärkasin kell 7. Siis kell 8. Siis natuke suikusin veel, aga põhimõtteliselt võib ärkamisajaks lugeda kellaaega 8.
Ma ärkasin ja arvasin, et on pärastlõuna. Ma ärkasin ja tundsin, kuidas ärevus teeb mu kõhtu pesa, kuidas ma ei suuda hingata, kuidas midagi on tegemata, kuidas töötöötöö, kuidas ma vean lugejaid alt.
Siis vaatasin kella ja noh, see oli 6.
Ja päev otsa on olnud selline valgus. Et pole päikest, aga pole pilvi ka. Ma palusin, et siia saadetaks äikest, aga ikka veel – ei midagi.
Ma olen olnud teisipäevast saadik ilma Milata. Ma olen kaks nädalat olnud uuel töökohal ja kuigi ma töötan ka öösiti ja sageli unes (see on fantastiline!), on mul praegu tunne, et ma olen astunud kuhugi virtuaalreaalsusesse ja ma ei jaksa enam üldse.
See tähendab, tööd jaksan.
Milat jaksan, ja ma ei saa aru, miks teda pole minuga. Miks.
Aga ma ei oska nagu üldse händlida seda normaalse elu värki. No kuidas peaks mahtuma ühte nädalasse 18 tundi tööd päevas (sellest suur osa nähtamatu töö, selline, mis kohe lugudeks ei formeeru), igatsus/kvaliteetaeg lapse mõistes ja siis veel, ee…
Ma kogu aeg mõtlen, kuidas ometi suuta olla ka hea sõber. No kuidas inimestele selgeks teha, et see minu linnasolek, linnaskäik – ma käin linnas tööl. Kui ma elaks linnas, oleks see hoopis teine tera. Aga praegu käin ma linnas tööl ja ma tahan sealt ära saada võimalikult ruttu. Kui ma peangi seal ööbima, tähendab see hotelle ja hotellid sakivad äässi, sest – ja ma ei saa sellest aru – miks pole olemas hotelli, kuhu sa tšekid inn kell 17 ja lahkud järgmine päev kell 17?
Aga see tähendab, et pildist.
See tunne on mul, pidevalt.
Et kui ma hoian kätt telefoni peal, siis mul on ühendus päriseluga. Ma ei jaksa (eriti selle kuumaga, kui ma olen kolm päeva järjest ninaveritsenud ja koguaeg on tunne, et saan kohe südari) (jeesus, ma olen vana) isegi mõelda sellele, kuidas end linna vedada ja pärast tagasi, lisaks, noh, olen nädalavahetusel tööl ja…
Tegelikult oli mul mingi point ka. Vist see, et nii superhullultäge on see tunne. See tunne, et sa teed tööd rõõmuga. Et teed ja kohe näed tulemust. Tuleb idee, teostad (või lased kellelgi teostada) ja see müüb. Et, noh. Et on koht, kuhu minna. Et on inimesed, kes sind igatsevad. Tahavad sinuga kõrvuti veeta tööpäevi.
See on nii suur väärtus, tegelikult, et ma ei saa aru, kuidas kõik seda ei mõista. Kuidas kõik ei ole pidevalt tänulikud, et neil on töö, et neil on töö, mida nad armastavad ja inimesed ümber, kes neid armastavad.
Ja ma igatsen Milat.
Ühtlasi vaatasin kahe aasta taguseid pilte ja omg, ma olin nii hott siis. Äkki ikka peaks juuksed jälle lühikeseks lõikama.
PS. Mr Robot on sitaks hea sari, aga nii kuradi kriipi, et sure või maha.
PPS. Meenus, et lause “May I kiss you?” on kuradi seksikas.
Andke palun äikest.
Aitäh.
klõuga glämuur
Ärkasin täna hommikul meeletu kassiga, sest olin näinud juba x+1 korda selle nädala jooksul unes mingeid vastikuid asju, ärevuse ja süütundega hinges, et puhkus on kohe läbi ja mul on tunne, et ma pole midagi teinud, kuskil käinud, kedagi näinud ega Milale piisavalt ägedaid elamusi pakkunud. Lisaks on meil naistegrupis meremeestenaised, mõni, muudkui purjetavad ringi ja mul meenus, et Naabrinaine pole ikka mulle veel nende purjekat tutvustanud ja siis ma olin kurb ja kade, sest ühtäkki tundus, et see oleks ju Täiuslik Suvehetk, see mis on bucket listist puudu veel – no et istuda jahil või purjekal ja juua mojitosid ja vaadata päikesetõusu ja hiljem ka loojangut – või vastupidi.
Kuna kass vaevas mind nii tugevalt, siis leidsin, et kõige targem on minna jalutama ja leida inimesi, kellele hästi öelda (see teeb alati tuju heaks). Nii ma siis käisin kõik Klõuga supermarketid läbi ja komplimenteerisin müüjaid. Hakkas tõesti parem (aga raha sai ka otsa).
Olime juba kodu juurde ära jõudnud, kui näitasin Milale üht koera. Koeraga kaasas olnud mees tuigatas korraks, fookusseeris pilgu meile ning järgnes dialoog.
“Kas sul tüdruk kardab koeri?”
“Ei karda, aga pelgab – kuni on kindel, et koer on sõber.”
“Oi, minu koer on nii sõbralik! Tead, kui ta sul praegu koeri kardab, siis ta jääbki kartma. Sa pead KOHE laskma tal koertega sõbraks saada!” teatas ta ja lähenes võidukalt. Mila taandus koridorijahedusse, mängis slinkyga ja jälgis stseeni ettevaatliku tähepanelikkusega.
“No teate, ma usun, et see on pigem hea omadus – ei peagi kohe iga võõra koeraga sõbrustama, kui pole teada, kas on sõber koer või mitte.”
Koer lähenes, lönta-lönta, ja ma kükitasin, et teda sügada. Koera, mitte meest.
“No minu koer on ikka väga sõber! Ta ei hammusta kedagi! Isegi hiiri ei söö ära!” kurtis koeramees. Muigasin. Mila mängis slinkyga.
“Mis koera nimi on?” küsisin viisakalt (seda vist tehakse?).
“Lilu.”
“Li… LU?” pärisin ettevaatlikult, kartes, et olin valesti kuulnud.
“Lillu jah! Lilian!”
Koera saba hakkas rõõmsalt sähvima. Siuke must karvanäss, halli tukaga, suvesoeng selga lõigatud, aga ilmselgelt juba elu näinud koer.
“Jah, vaata! Tal siin rinna peal on liilia!” tõstis koeramees Liliani lõuga ja demonstreeris valget maniskit. Oli vist jah nagu mingi lill.
“Tegelikult oli Lilian mu sõbra koer. Aga sõber… Noh, läks Saksamaal ujuma ja enam tagasi ei tulnudki.”
“Väga kurb.”
“Aga no mina… Tead, ma elan praegu ta naisega koos ka. Aga ega ma siis kohe… Tähendab, ma olen hea mees! Ma tegin parasjagu nende juures remonti ja noh, keegi pidi ju koera endale võtma…”
Noogutasin mõistvalt. Hea, et naise kauba peale sai!
Tõusin ja püüdsin viisakalt vabandades lahkuda. No et meil vaja hakata süüa tegema ja nii.
“Oota nüüd! Kas sa ujuda oskad?”
“Mina? Muidugi.”
“Seda ma arvasin,” kiikas ta hindavalt mu tagumikku. (Kas see näitab kuidagi ujumisoskust? Või et kui suur ääss, siis kindel, et hulbib vee peal?) “Tead, ma nokitsen siin paati juba mõnda aega. Varem rentisin välja ka. Tahate sõitma tulla? Tütrega koos? Saate tasuta!”
“Einoh, me maksame hea meelega rendi eest, ei ole vaja tasuta…”
“Aga noh, mul läheb natuke aega selle paadiga. Tellisin kolm korda Rootsist plastvärvi, no selline spetsvärv on, Eestist saada pole, aga ikka ei ole kohale jõudnud! Aga tuleb üle värvida, muidu ei saa. Tead, ilus paat on…”
“Usun,” kinnitasin ukse pealt, needes, et miks see kuradi tellis ukse vahel just praegu peab olema, muidu saaks ukse kinni panna ja asi vask. “Nii et kui saate valmis, pange rendikuulutused välja ja küllap me juba ühendust võtame!” pakkusin.
“Ei pane ma mingeid kuulutusi! Siis tulevad ju igasugused! Aga sulle ja tütrele, vot sulle ma lubaks. Aga kui sul mees on, siis tasuta ei saa!” lajatas ta lõpetuseks.
Õigemini, ta rääkis veel midagi edasi, aga me kiirustasime juba treppidest üles.
No vot, küsi ja sulle antakse. Ainult et, nagu öeldakse, soovidega tuleb ettevaatlik olla.
Aga no seda ma küll ei tohiks enam kurta, et Kloogal puudub paadiglamuur, kosjasaamisvõimalused ja seltsielu. Kõik olemas, tuleb ainult silmad lahti hoida!
tunnetest
Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.
Österreich
Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.
Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.
Õigemini… Tähendab…
Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.
Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…
See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.
Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.
Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.
Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.
Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”
“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.
Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.
Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.