Tuli M. Inglismaalt külla ja teatas, et ma olen juutuubis. Tšekkisin järgi, olen jah. Uskumatult veider tunne on. Uhke ja piinlik samal ajal… Mis siis, et lühike mõnesekundiline jupp. Ikkagi.
Category Archives: hoomamatu
kirjanik
Täna saabus lõpuks arvele see raha, mida makstakse kõigi nende kordade eest, kui keegi mu raamatuid laenutab ja loeb.
Seda oli siis kolme raamatu kohta (neist kaks Epuga siis kahe peale) umbes-täpselt 600 krooni. Ja daki-raamat on jätkuvalt nukralt Apollos väljamüügil, et kohe piinlik on endal mööda käia. Aga see-eest on mul nüüd uus Gavalda ja Afa “Kosmos” (no kuidas ma ometi sain mitte-osta seda, eksju).
Muidu on kõik hästi. Liiga hästi. Arvestades… asju. Sellest mõni teine kord.
küsimustik
Jee, Triangel loopis mind.
Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kuna ma just oma märkmikke sirvisin, siis kümme aastat tagasi sel ajal ma olin maal vanaema juures.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
-Koristada
-Käia Tallinnas ja üks asi ära lõpetada
-Lõpetada ära üks teine asi
-August välja ronida
-Trenni
3. Lemmiksnäkid?
Need parmesanivorstikesed, Nõo omad. Suitsulõhe. Kuivatatud lest. (Ma ei tea, kas need on nüüd snäkid tegelt…)
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Maksaks oma laenud ära. Ostaks Maci. Ülejäänud raha paneks kuhugi, kust seda mulle natukese kaupa kätte antakse ja teeks näiteks poole kohaga tööd. Aga üldiselt pole miljon enam üldse suur summa, selle eest ei saa korralikku kodugi eriti.
5. Kohad, kus oled elanud?
No Tartus. Ja Tallinnas. Ja ongi kõik.
Siis võiksid küsimustele vastata Birx, Evu, Jaanika ja Unistustefond ehk Maali ja Ruudu.
goaaaaal!
Kui Luize kirjutas jalkast ja illustreeris oma juttu maailma (väidetavalt) kõige ilusama jalgpalluriga, siis tekkis kohe mul tahtmine vastu vaielda. Sest kui su koduleht on http://www.euro2008.uefa.com/, siis on häbiasi, et sõnagi pole jalgpallist siin räägitud nende nädalate jooksul.
Et loomulikult, eks ole, me kõik teame, et tegelikult on maailma kõige ilusam väravavaht Ricardo ja kõige ilusam jalgpallur Ronaldo (see PÄRIS, mitte Cristiano) (pärast Figo ja Zidane’i taandumist, kes jagasid napilt teist-kolmandat kohta) – ning jah, ma tean lugu tema hammastest, aga sellegipoolest on ta minu meelest nii ilus, et ma suren iga kord natuke sisemiselt, vaadates, kui keegi talle jalaga sääremarja litaka annab.
Ja et siis informatsiooniks – mina loomulikult hoian pöialt Portugalile (sest Brasiiliale ei saa ju enne kaht aastat jälle – ja jumal tänatud, sest ma mäletan oma kohutavaid sisemisi piinasid kaks aastat tagasi, kui oli BRA-POR mäng. Ma pidin ära surema, sest ei teadnud, kellele hõisata), veel on Hollandi poisid väga tublid ja prantslased ka. Itaalia loomulikult võib kukele käia, Saksamaa on end natukene lunastanud pärast Kahni asendamist Lehmanniga, Horvaatia ja muud idabloki maad jätavad mind suhteliselt külmaks ja türklased on lihtsalt lollakad.
Tegelikult muidugi olen ma tolerantne inimene ja lill ja kõik see, aga jalgpallifänn minus is one ugly judgemental bitch.
Aga samas muidugi ei saa eitada, et noorel Ronaldol ON oma võlu… Kui ta ometi nii… kuidas nüüd öelda… mittemehelik kohati ei tunduks. See suhkur temas võtab mitu levelit vaimustusest maha. Ei ole temas seda Mees-geeni…
teadaanne
Otsin tööd.
Oskan:
- mingil määral kirjutada
- mingil määral suhelda
- trükin ahvikiirusel
- õppida
- diplom on ka olemas
- autoga sõita
- inglise keeles kuulata-kirjutada-rääkida
Tahaks:
- et saaks natuke raha (no et üür maksta ja värki)
- et ei peaks Tallinnasse kohe kolima
- et nädalalõpud oleks vabad
- et ei peaks kellelegi midagi müüma/midagi pähe määrima/pinda käima
Kirja saab saata siit.
eivõiolla
Trent Reznor hakkab osalema “Fight Clubi” muusikali tegemises? Mismõttes?! Kas ma saaksin palun teleporteeruda nüüd/siis sinna, jah? Jah? JAH!?
Sest muidugi on Reznori-vaimustus meie hulgas (meie=daki-blogi alalised lugejad, kuigi samas isegi B. ei mäletanud seda pisiasja.. samas, kõiki vaimustusi on raske isegi mul jälgida) ammu teada. Aga “Fight Club”… Muusikaliks… Koos Trentiga? Elu on imeline.
Siin natuke meenutust.
Ahjaa. Tulekul:
- hoia ja keela
- portugali alagrupist edasipääsumängu vaatamine (ja kõikide veerandfinaalimängude vaatamine, kus portugal sees on, ja poolfinaali ja muidugi finaali)
- swap party, koos bring daki’s books and cds and dvds back to daki peoga.
- ja siis pidi muidu ka naistekas olema, ideaalsete naisteka-filmidega (“Breakfast in Tiffanys” jmt)
Sign up, I have lot of free time to fill!
Kaitstud: minevikust
elulugudest
Lugesin nädalavahetusel läbi Reet Linna elulooraamatu. Kuna ma paralleelselt hakkasin lugema ka Anna Wintouri elulugu (Jerry Oppenheimeri “Front Row”, kusjuures, täitsa huvitav paralleel ka pealkirjades – Kapstas kirjutab, et mõtles alguses panna pealkirjaks “Liidegrupis sees”, kuna Reet seda väljendit intervjuude jooksul korduvalt kasutas), siis sain pidevalt võrrelda. Reet Linna on kahtlemata väga tegus ja oluline naine, kellel on olnud põnev elu, kuid kahjuks jäi raamatu lõpetamisel suhu paha maik. Või õigemini… Oli tunne, nagu oleks käest pannud ajakirja, kus sees intervjuu Linnaga. Aga raamat ei peaks ju olema nagu ajakiri? Ühesõnaga jäi tunne, et nii heast materjalist ei olnud võetud pooltki, mis oleks võinud.
Oppenheimer on muidugi oma ala professionaal. Tema lähenemine on hoopis teistsugune – selle asemel, et panna asjad kirja küsimuse-vastuse vormis, tegeles ta taustatööga. Intervjueeris Wintouri erinevatel eluperioodidel saatnud inimesi. Sidus need kõik kokku kauniks ja loogiliseks looks, lähenes romaanilikult, kui nii võib väljenduda. Ning lõpuks hakkas tema raamatu puhul häirima Anna Wintouri kaugus, pigem. Et kõik oli kirjas teiste suu läbi.
Selles mõttes ongi need kaks raamatut võrreldamatud – üks on kirjas mina-vaatepunktist, teine teiste-vaatepunktist. Mõlemal oma head ja vead. Aga Oppenheimeril on vigu vähem. Igas lauses on näha tugev taustatöö, miski pole jäänud kahe silma vahele, ning tunda on head toimetajakätt.
Linna (või siis õigemini Kapstase) raamatus aga jäid närima nii paljud asjad. Natuke nõrk toimetajatöö. Siis see “mina-mina-mina”. Ma ei ole kunagi Reet Linnaga ise rääkinud, ehk siis tundunuks mulle see raamat (ehk siis tema kõnepruuk) ka loogilisem. Nüüd aga tundus, et on natuke mindud kergema vastupanu teed. Kasvõi kõik need artiklidki, mis on pärast raamatut ilmunud – kõik näitavad, KUI palju saanuks veel teha, kui paljude inimestega rääkida, kui palju erinevaid kihte juurde põimida.
Samas, igaühe tõde ja elu ongi subjektiivne. Ehk ei tahaks ka mina selles olukorras, et keegi teine minu lugu oma silme läbi räägib või seda ümber üritab jutustada. Aga kas see on siis nüüd elulooraamat? Pigem tahaks ikkagi öelda, et see on üks pikaleveninud intervjuu. Tundub, et ka Linna ise ei olnud nendeks kohtumisteks just eriti ette valmistunud, hüppas teemalt-juhtumiselt järgmisele, nimed käisid siia-sinna… Natuke oleks võinud olla rohkem struktuuri, toimetajatööd, ühtepõimimist.
Kahjuks pole ma lugenud teisi Eesti esinaiste elulooraamatuid, aga nüüd, ma arvan, et võtan ette. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas siis ikkagi Eestis neid elulooraamatuid tehakse. Et kas nüüd Linna oma on pigem reegel või hoopis erand.
Note to self: kirjutada sellest, kuidas blogi tähendus (enne vaat et hädavajalik koht murede-rõõmude vahendamiseks ja endas ja maailmaasjades selgusele jõudmiseks) on viimase poole+ aasta jooksul drastiliselt muutunud.
6 weird things in bed
Weird shit to do in bed. Krokult võtsin, kuigi ta mulle seda edasi ei andnud. Aga ma vabalt eeldan, et Birx oleks niikuinii andnud*, seega. Kuus kummalist asja, mida ma voodis teen.
- Ma magan pea kahe padja vahel. Ma lihtsalt ei oska muudmoodi magama jääda, kui et padi peab olema üle pea. Kõik küsivad, kuidas ma hingata saan, aga minu meelest pole see üldse kummaline – vabalt saab hingata.
- Vahepeal kasutan ma kõrvatroppe ja silmaklappe. Näiteks kui parmud all jauravad või keegi muru niidab või tuleb päeval magada.
- Mu magamajäämise rituaal on järgnev: kõigepealt leban ma kümmekond minutit või nii selili, käed üle pea ja mõtlen rahulikke mõtteid, harutan päeva lahti, nii-öelda. Siis keeran end alati paremale küljele ja alles siis uinun.
- Ma ei saa magada ilma tekita. Alati peab midagi peal olema, muidu ei tule und. Nagu paljudel teistelgi: mida raskem, seda parem.
- Ma usun, et unenäod on päris. (See läheb ju arvesse?)
- Ma ei oska alasti magada. Mulle meeldib magada maikas ja pükstes või öösärgis. Alasti jäävad rinnad ette ja üleüldse, ma ei saa aru, kuidas inimesed oskavad nii.
*Mul on lihtsalt see nii kaua mustandis olnud, et Birx on vahepeal jõudnud juba ära teha ja nagu ärasõnutult, ei andnudki mulle edasi. Aga noh, ärasõnumisega on siinpool lood halvad – nimelt kõik halb kipub teoks saama, mida tahtmatult või kogemata üle huulte öelda või mida karta. Minuga on juhtunud viimase kuu jooksul KÕIK hirmsad asjad, mida ma olen kartnud, et juhtuvad. Kewl, mis?
**Aga see-eest lõikasin ma juuksed lühikeseks. Või noh, nagu ikka naistele suurte kaotuste puhul omane on – ikka esimesena juuste kallale. Ma näen välja nagu kuueaastane poisike. (Samas nägin ma enne ka välja nagu poiss, nii et who cares.)