Ma üldiselt ei võta päevapoliitilistel teemadel sõna, aga kuna Gerd palus mul sõna levitada, siis seda ka teen. Nimelt veab ta küsitlust “16aastaselt otsustajaks?”, kuhu on oodatud kõikide teie arvamused.

Mis ma ise arvan? Teate, ma ei teagi. Jah, ma olin 16, kui lasin teha endale oma esimese tätoveeringu. Ma olin 16, kui hakkasin tohutult huvituma poliitikast ja hängisin noorte reformaritega ning isegi kaalusin erakonda astumist, kui saan 18. Nii et selles vanuses olin ma tohutult ärgas ja aktiivne, jälgisin poliitikat ning omasin tugevat – kuigi praegu tagantjärgi mõeldes, ehk põhjendamatut arvamust. Aga arvamus oli mul siiski ja ma oleksin KINDLASTI valima läinud.

Praeguseks on minust saanud sotsdemm natsionalistlike kalduvustega, ning ma ei tea isegi täpselt, mis see tähendab. Valimas käin jätkuvalt ja kui keegi tahaks mult selle õiguse ära võtta, siis ma kisaks kõvasti. Hääletamine on minu jaoks UHKUSE ASI, minu kohus minu riigi ja rahva ees.

Aga samas, me kõik teame Seda Blogi, mida peab üks 18aastane neidis… Kuidas nemad kiisukesed hääletaksid? Kui just kanepi legaliseerimist, juuksesirgendajate tasuta muutmist ja kommiveini odavamaks määramist valikutena kirjas pole, siis ei vea neid ilmselt mingi vägi valimiskasti juurde.

Nii et ma ei tea. Seksida ja abielluda tohime selles vanuses ju juba küll, miks siis mitte ka hääletada? Ja olgem ausad, tumba-jumbasid, m*e ja mongoleid on igas vanuses, iga rahvuse ja mõlema soo hulgas. Tuleb lihtsalt lootma jääda, et asjalikemate inimeste arvamus jääb lõpuks peale.

Seega hääletaks ma vist neile hääletusõiguse andmise poolt. Sest mina ise oleksin selles vanuses seda õigust tahtnud, kui keegi oleks pakkunud.

Kuna vahepeal oli mul jälle mingi kala blogtreega, siis esitan uuesti eilse küsimuse suurele ringile.

Homme  astun üles Põltsamaa õpilaskonverentsil, kus räägin pikemalt blogimisest, blogimisega seotud rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ennast virtuaalmaailmas kaitsta. Täpselt nagu eelmiselgi aastal, kui käisin rääkimas Forseliuse kooli kirjanduspäeval, küsiks ka sel korral teie arvamust.

Kust lähevad blogimiseetika piirid? Millest on okei kirjutada, millest mitte?

Kuidas kaitsta iseend ja oma mainet internetis?

Milliseid nõuandeid annaksite teie oma kogemuste põhjal värsketele blogijatele? Kommentaarid on oodatud!

Neljapäeval astun üles Põltsamaa õpilaskonverentsil, kus räägin pikemalt blogimisest, blogimisega seotud rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ennast virtuaalmaailmas kaitsta. Täpselt nagu eelmiselgi aastal, kui käisin rääkimas Forseliuse kooli kirjanduspäeval, küsiks ka sel korral teie arvamust.

Kust lähevad blogimiseetika piirid? Millest on okei kirjutada, millest mitte?

Kuidas kaitsta iseend ja oma mainet internetis?

Milliseid nõuandeid annaksite teie oma kogemuste põhjal värsketele blogijatele? Kommentaarid on oodatud!

Kas keegi oskaks soovitada mõnd puhke/peomaja mõneteistkümnele inimesele siin Lõuna-Eestis? Võtsin infokataloogi ette ja silmad läksid kirjuks, mõtlesin, et äkki kellelgi mõnd head soovitust.

Tuubida on äge! Lõpuks julgesin ma isegi kõhuli alla sõita (Siki julges ka), kuigi NII ÕUDNE OLI.

Novot. Täna oli siis see mu kauaoodatud KKT viimane trenn ja ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku harjutasin kõnet. Ma nimelt tahtsin suurte ja ilusate sõnadega treenerile öelda, et ta on mu lemmik ja mul on väga kahju, et ma enam ei saaa tema trennis edasi käia. Ja võibolla teda natuke ka seebitada, et äkki ta mõtleks teha samu trenne ka õhtuti.

Ja siis juhtus selline lugu, et ta võti külmus lukuauku ära ja ta ei jõudnudki meile trenni andma. Ootasime seal siis kakskümmend minutit asendustreenerit (käisin vahepeal jõusaalis vaatamas, kas ma olen tugevamaks saanud – ei olnud), kes, kuuldes sõna “hantlid”, tegi virila näo ning jätkas karglemist ja keerutamist.

Uh, kuidas ma vihkan keerutamist!

No nii ma sealt tulema tulingi, keset trenni, pisarad nördimusest silmas.

/

Pärast jäin kirjastuse hoovile lumme kinni, tagusime Epuga seal päris mitu korralikku minutit lumekamakaid siia-sinna.

/

Segased ajad on. Nii üldiselt. Hinges ja mujal ka.

Olen juba pikemat aega tahtnud kirja panna väikese, kuid olulise asja.

Teatavasti koosneb peenete daamide kokteil Cosmopolitan igasugusest maitsvast ja kallist kraamist nagu Cointreau, jõhvikamahl, viin ja laimimahl. Kuna aga Cointreau ise maksab juba hea hulga raha, siis ei ole seda kõige säästlikum kodustes tingimustes valmistada. Või õigemini, ükskord me üritasime ja pärast piinarikast laimide pigistamist tuli kokteil ikka mingi kummalise maitsega: hapu ja pani nägu krimpsutama, ühesõnaga üldse mitte nagu üks Cosmo peaks olema.

No ja siis me nüüd joomegi edasi ikka lihtsate eestlaste kombel, kelle jaoks kokteil ei tähenda 4 cl viina, 4 cl likööri ja 4 cl mahlakest, vaid kokteil tähendab ikka 4 cl viina ja 250 ml mahla.

Nii et lubage esitleda: kokteil Komsomolitar:

–6 cl viina
-100 ml jõhvikamahla
-200 ml punast Schweppesi

Pildil on muidugi illustreeriv tähendus.

Ja kui juba dekadentsi peale jutt läks, siis huvitav, millal küll Mökusse lähme? Tahaks ka selle imekoha ära näha, mis kõigi meeli erutab viimased nädal aega.

Maamees sõidab linna asju ajama, aga õhtuks kisub kere heledaks ja kõht tühjaks. Astub siis restorani sisse, vaatab menüüd, kratsib natuke kukalt ja tellib siis ühe “Viini šnitseli”.
“Millised kartulid juurde lähevad?” pärib tülpinud müüja.
Maamees vaatab talle üllatunud näoga otsa, kratsib jälle kukalt ja küsib siis: “Ah… soo… Või et lausa ise saab valida?”
“No ikka saab ise valida,” kinnitab müüja.
“Ahsoo… No kui ise valida saab, siis ma võtaks “Jõgeva kollast”!”