Category Archives: hoomamatu

esmaspäevane

hoomamatu 7 Replies

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

varastamisest

hoomamatu 12 Replies

Aunt Beckyga juhtus just asi, mida ma pole kuulnud, et Eestis oleks blogijate hulgas juhtunud – tema tekst varastati ja esitati ühes blogis enda oma pähe. Tähendab, ma olen kindel, et vargusi on ette tulnud, aga ma ei taha hästi uskuda, et meie keelekeskkonnas jääks püsima blogi, mis oleks üleni varastatud tekste täis. See naine (eeldusel, et varas oli naine) pidas lausa kaht blogi, kus ta varastatud tekste enda omadena presenteeris ja eriti veider oli asja juures see, et ühes blogis oli tal väidetavalt seitse last, teises kolm. Ja kõik lapsed olid erinevad.

Nii et ilmselt oli see blog üleni varastatud asju täis.

Ma arvan, et varastatud tekstidest koosnev blogi Eestis kaua ei püsiks, meie blogikogukond on siiski üsna väike ning kehtib olukord, kus keegi tunneb alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb ja teab, kust tekst pärit.

Mul oli just äsja endal huvitav kokkupuude vargusega. Jüri Pino just ütles: “Inimene ei tohiks kunagi nii edev olla, et oma nime internetiotsingusse toksib. Urr teab, kuhu võid sattuda.” Ma muidugi väldin juba pikemat aega oma nime guugeldamist, sest sealt tuleb ainult halba ja õudust ja närvivapustusi. Ma elan pigem oma naiivses roosas maailmas edasi.

Küll aga guugeldasin ma “Ööd kollases autos”, et näha, kas kuskil on seda veel arvustatud peale ajakirja Naiste (see arvustus oli väga äge, muuseas). Ja leidsin täitsa huvitava asja: keegi reidikasutaja, piltide järgi paistis üsna noor plika olevat, oli kopinud “Ööde…” esimese peatüki oma reidiblogisse ja väitis, et see on tema oma. Noh, muidugi, tema enda tekst oli täis kirjavigasid ja harilikku tiinekateksti, mida tänapäeval grammatika pähe esitatakse, ja mõned üksikud, kes “tema” sissekannet kommenteerisid, olid ka ära märkinud, et autoriõigused on olemas ja et vargus on inetu.

Kuna mul endal reidikontot ei ole, siis ei saanud ma muud teha, kui adminnidele kirjutada ja muret kurta. Ning üllatus-üllatus, täna saingi teate, et tekst on maha võetud. Suurepärane. Ma muidugi tahaks selle tüdrukuga kohtuda ja talle otsa vaadata, aga samas: me kõik teeme tatina lolle asju, kas pole? Ja mõnes mõttes on see isegi natuke meelitav, et talle meeldis mu tekst nii väga, et oleks tahtnud ise samasugust kirjutada. Noh, meelitav niimoodi veidi kummastavas mõttes.

On mul endalgi ette tulnud, et ma pole korralikult allikale viidanud, seega ei saa öelda, et ma oleks patust puhas, kindlasti pole.  Aga ometi ei tuleks ma selle peale, et oma blogisse kellegi teise blogija tekste varastada. Muidugi saan ma väga palju mõjutusi kõigest, mida ma loen – need kohatised suurtähed mu tekstis on näiteks täiesti konkreetselt Dooce’ilt üle võetud komme, samuti kipun ma üle võtma inimeste lauserütme, kelle tekste ma armastan. Aga seda ma ei pea varguseks, on ju võimatu lasta end MITTE mõjutada. On ju selge, et miski siin maailmas pole enam originaalne, kõik on millegi mõjutus, enamasti mitme mõjutuse koostöö.

Kuid ikkagi oli üsna jahmatav, et sellised asjad toimuvad, ja nii nahhaalselt veel. Mul ei ole suurt usku Google’i süsteemi, mis halvast blogist teatamistega tegeleb (reports siis), tahaks kohe näha, kas see olukord laheneb või jääbki varastatud tekstidega blogi edasi üles rippuma.

Ohjah, sellised lood täna siis.

see ei ole meem*

hoomamatu 16 Replies

Maali jagas täna Gugl Riideris huvitavat artiklit ja kuna ma ikka aeg-ajalt armastan oma käekotisisu revideerida ja seda blogis üles loetleda (neid poste peaks aja jooksul ikka päris mitu kogunenud olema), siis mõtlesin, et seekord teen teistmoodi. Saanud artiklist innustust, ladusin kõik oma käekotis leiduva (v.a arvut ja, loomulikult, fotokas) tugitoolile ja tegin pilti.

Palun väga, siin on minu käekotisisu:

Kummalisel kombel on mul KAHEKSA erinevat huuleläiget-pulka, kuigi ma neid üldse ei kasuta, vahepeal vaid näpuga pealemääritavat huulepalsamit (sest minu meelest on see protsess üliseksikas). Ja muidugi väike nunnu hiina poest saadud taskupeegel ja näokreem, sest kunagi ei tea, millal näokuivus ootamatult rünnata võib.

Nagu näha, olen ma päikseprillipede. Kodus on mul neid veel umbes neli-viis paari, kõige rohkem on mul kahju, et oma kõige ägedamad prillid bioenergeetiku juurde kevadel unustasin. Kaks erinevat lõhna on kah, ühe kinkis ema jõuludeks.

Ja siis on ilmselge, et mul on värk kollaste pardikestega või siis üldse loomakujuliste võtmehoidjatega. Kirjastusevõtmed on need, kus on hiireke, auto- ja koduvõtmetel on pardikesed, neist üks Evu kingitud. Kust ma teise sain, ei mäleta hetkel.

Kahekroonised on lahtiselt kotis, sest me nimelt kogume kahekrooniseid. Ja et neid mitte ära kulutada, võtan nad heaga enne rahakotist välja. Kahekrooniste kogumine selle aastaga muidugi lõppeb, eks siis näeb, palju oleme aastatega jõudnud kokku kraapida. (Note: Abikaasa pole eriti osav kogumises, ma pean talle seda pidevalt meelde tuletama.)

Lisaks märkmikule ja paberipahnale on veel nätsu ja kingapuhastuskomplekt, mille vist Abikaasa mu kotti torkas. Must have on taskunuga, kus küljes veinipudeliavaja (sest kunagi ei tea, millal sind hea veiniga rünnatakse).

See moklemispildiga asjandus on pulmadeks tehtud märk, mida soovitas pulmaisa. Eh, eks ta üks kitš ole ja APPI KES KASUTAB COMIC SANSI?!, aga samas armas mälestus.

*See ei ole meem jah, aga te võite ka kõik teha seda, täitsa huviga vaataks.

queen of passive agressive

hoomamatu 7 Replies

Ma arvan, et ma olen passiivagressiivsuse kuninganna. Ma kardan kohutavalt konfrontatsioone, aga sellegipoolest vihkan ma päris paljusid inimesi (või õigemini, nende käitumist, mis ajab mind närvi), nii et kuna ma kellelegi näkku midagi öelda ei julge, siis jätan ma igale poole kurje kirjakesi. (Selles mõttes sooviks ma väga, et ma oleks samasugune nagu Dad from Shit My Dad Says raamatust, kes on kõige vähem passiivagressiivne inimene MAAILMAS. Hea raamat on, soovitan lugeda, enne kui sellest tehtav sari kõik ilusa ära rikub, sest sarjas mängib peaosa William Shatner ja kuigi Shatner on AWESOME, on sarja treiler kohutavalt jura.)

Ükspäev näiteks läksime turule ja nagu alati oli parkimisega hullumaja. See on muidugi omaette teema, miks Tartu avaturu juures pole korralikku parkimissüsteemi, AGA.

No ja siis mingi vend oli parkinud end ristseliti üle tee, umbes meeter äärekivist. Ja mida mina tegin? Jätsin talle passiivagressiivsusest nõretava kirjakese kojameeste vahele, sõnadega: “Hästi pargitud, tropp.” Ja mõned viited liikluseeskirjale. Ma muidugi saan aru, et ma olen eriti vastik inimene seda tehes, aga kui ma seda ei teeks, siis läheks ma vist peast lolliks ja saaks sada breakdown of the närvi.

Samal ajal jätkub alumiste naabrite terror, kes kisavad ja lõugavad üksteise peale hommikust õhtuni. Joovad vist kah vahelduva eduga, aga see pole enamasti mandatoorne. Kisada võib niisama kah, ja kisavadki. Teisipäeva hommik algas minu jaoks kell kaheksa, kui mutt allkorrusel laste peale lõugas. Ja õhtused helid on ALATI mehe ja naise ja laste kooskisamine, umbes nagu ühislaulmine, kui ühislaulmine toimuks põrgus.

Kuna politsei kutsumisest pole abi olnud, siis viskas mul kopsu üle maksa ja mõtlesin, et mis muu aitaks, kui üks tugevalt sõnastatud kiri nende postkastis! Ma olin muidugi üliviisakas, alustasin kirja sõnadega “Head naabrid!” ja lõpetasin “Mõistvale suhtumisele lootes”. THAT SHOULD SHOW THEM, RIGHT?!

Ohjah. Ei aidanud see midagi, ikka käib kisa edasi hommikust õhtuni, ilmselt vaikides vaid ajal, kui lapsed ja mees koolis-tööl on.

Vot, oleks mees, siis saadaks mehe ukse taha neil korda looma, aga meest ju pole, kuradi visiitabielu maivõi. Ja päevasel ajal vist politseid kutsuda ei saa?

Nii et jätkuvalt kannatan alumiste naabrite terrori all ja lähen vaikselt peast hulluks. Mis muidugi teeb mõne kuu pärast toimuva kolimise igati lihtsamaks. Oh, kuidas ma igatsen elada oma majas, kus oleks pisike aiake ja MITTE ÜHTEGI JOODIKTERRORNAABRIT.

Huvitav jah, et kõik kohad, kus ma rohkem kui aasta olen elanud, on tulnud koos terrornaabritega. Kui Pargis sai vähemalt kasuisa ahjuroobiga alumiste ukse taha saata, siis nüüd pole midagi teha. (Pole ju ahjuroopigi.)

Nüüd aga istun ma lootoseasendis lauale ja hakkan zeni esile manama.

HILJEM: Hahahahaaa, sain just reklaamkirja, saatjaks “Naaber”, subject “Aeg on vahetuseks soodne!” Tõesti on, hea meelega vahetaks naabreid.

/

Et natuke postitust nunnumaks muuta, siis räägin vahelduseks karvastest asjandustest ka. Pussakas on ära õppinud triki. Nimelt tõuseb ta tagumistele käppadele ja hakkab pai otsima, kui ma koju tulen. Ta püsib niimoodi päris kaua, nii et ma juba mõtlen välja plaani, kuidas seda ära kasutada, et ta püsti seisab. Näiteks õpetan teda ise endale krõbuskeid valama, sest nüüd ta ju ulatab kapini, mille peal ma neid hoian.

Ja Miuks, noh, Miuks on ikka Miuks. Ronib nii võimatult sülle kogu aeg, pressib end kohtadesse, kuhu ta ilmselgelt ei mahu ja alati solvub, kui hommikusel paituurile Pussakas ka tuleb. Ja vahepeal mängib pööraselt nähtamatute mänguasjadega.

rock&non-alcoholic beverages

hoomamatu 9 Replies

Septembris Ei Joo projekt läheb päris hästi. Kuigi K. oli äärmiselt skeptiline selles suhtes, et Underis on võimatu kaine peaga käia, siis jätkuvalt olen mina positiivne.

Nii näiteks käisin ma laupäeval peaaegu Underis, ehk Rock&Art festivalil, mis toimus Underi kõrval. (Muidugi jäi mulle segaseks – nagu on jäänud igal aastal – et kus täpsemalt see kunsti osa oli, kas tõesti Antoni tätuutelk?)

Noh, katsumus see muidugi oli. Kuna ma pole ka mõnda aega suitsu teinud, siis pidin ma kõigepealt rabanduse saama. Issake, kas inimesed HAISEVAD koguaeg niimoodi?! See oli räme segu uriinist, mitmepäevasest joomisest, alkoholiaurudest ja pesematusest. Õah. Nii et terve õhtu pidin ma hoolega jälgima, kelle kõrval ja kus ma seisan.

Underisse sisse ma ei jõudnudki, käisime hoopis Rüütli poes alkovaba õlut otsimas. Müüja soovitas Saku alkovaba asemel Saku kalja, milles on aga, üllatus-üllatus, 0,5 protsenti alkoholi! Ehk siis me vaidlesime pikka aega, kas ma tohiksin seda üldse juua, eriti arvestades, et ma olen autoga. Öelge mulle siis, kas poolest liitrist 0,5protsendilisest kaljast jääb täis? St kas puhud välja?

Muidugi tekitas see ka üleüldise küsimuse, et kas see on siis üldse septembris mittejoomine, kui ma alkosisaldusega KALJA (wtf süsteem ikka) joon. Ma jäin enda juurde, et see on samahea kui keefir või konjakikommid ja JÄTKE MIND RAHULE.

Noh, lõppeks sain ma ainult pool pudelit ära juua, sest turvaks ülendatud baari regulaar S. võttis selle mult käest, kui lavale lähemale läksin, et Nyroki esinemist näha.

Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ega mind väga kainekana õue mängima ei kutsunudki. Võibolla on K-l õigus ja on suhteliselt võimatu lõbutseda koos lõputult täis inimestega, kui ise samal ajal kaine oled. Aga kuna ma lubasin ammu juba ühele oma uuele lemmikinimesele, P.P.-le, et ma lähen vaatama, kuidas ta Nyrokiga esineb, siis võtsin ma end kokku. P.P. pärisnimi pole muidugi P.P., vaid on hoopis P.M., aga terve Tartu ja ülejäänud Eesti, kes punk-skenega kursis on, teavad teda P.P.-na. Kuna mul on selle nime vastu allergia, siis ma nimetan teda siin lihtsalt P.P.-ks. Päriselus nimetan ma teda Little Dude’iks, sest ta on võimatult lühike ja armas. Te teate ju küll minu suurt ja tingimusteta armastust, mis tekib igaühe vastu, kes õigekirjaliselt võimekas on. Ja ta on (üllatuslikult) just selline inimene. Kunagi oli ta väga tuntud punkar, hmm, ilmselt on senini, aga kuna ta enam ei joo, siis saan ma lõpuks näha teda pärisinimesena ja pärisinimesena on ta ääretult tore. Little Dude’iga on veel see asi, et enne, kui ta Saksamaale läks ja Tartus mäsles, siis ma kartsin teda ja ta roosaks värvitud pead ning põgenesin Pirogovilt alati, kui ta välja ilmus, sest ta lihtsalt OLI NII HIRMUS.

Nüüd ma teda enam ei karda, vaid kallistan, ja ma olen täitsa õnnelik, et elu mulle selliseid tüüpe teele veeretab.

Ahjaa! Reedel sain Lianalt – kes on vist üks mu suurimaid fänne – kaks pehmikust lille kingituseks ja laupäeval sain M.-ilt, kes oli kunagi mu suur fänn, kingituseks kollase auto:) Noh, nii sümboolselt, kuna viimane raamat on ju kollasest autost.

(Ei-ei, ma ei saanud kingituseks tema kollast autot, mis tal on ka olemas, vaid hoopis rinnamärgi, kollase auto kujulise. Vott!)

Aga laupäev lõppes nii, et kui lõpetas Nyrok, siis kiskusid mul lõuad juba laiali ja koju ma läksingi. Pfft. Septembris mittejuua pole üldse raske, aga ma pean hakkama leidma endale meelelahutusi, mis oleks niisama lõbusad, kui olid kääbikutesöömised ja piiritult rokkimised.

Pealegi igatsen ma mojitosid.

maailma parim abikaasa olen

hoomamatu Leave a reply

“Huvitav, kas me saame oma esimest tähtpäeva koos ka pidada,” arutlen restos, telefonikalendrit näppides.
“Hmm, jumal teab, mis aasta pärast augustis toimub…”
“Ei-ei, ma mõtlen seda, kui meil kuu aega saab.”
“Ahhaa.”
“Nii, 20. september on esmaspäev, ei saagi koos pidada…”
“Musi… Me abiellusime kahekümne esimesel…”

Pärast rohket naeru: “It’s SO going on my blog…”

vana kulda aastast 2007: kummalisimad kohad, kus oled magama jäänud/ärganud

hoomamatu 3 Replies

Otsisin vanast blogist kummitusepilti (ei leidnud), aga leidsin hoopis terve posu Vana Kulla kategooriasse minevaid postitusi. Naersin end ribadeks, igatsesin oma sõpru, kellega oleme nüüdseks lahku kasvanud ja naersin veel. Siin teile sissekanne 9. septembris 2007. Kummalisemad kohad, kus oled magama jäänud ja/või üles ärganud.

Continue reading

kummitustejahil

hoomamatu 2 Replies

Viimasel ajal olen ma sattunud sõltuvusse erinevatest kummitusesarjadest. Nii vaatan ma religioosse pühendumusega “My Ghost Story” nimelist saadet, mis on kohati päris kriipi ja pärast mida peavad korteris kõik tuled põlema. Vahepeal vaatan ma ka erinevaid “Ghost Hunterseid”, aga ainult neid osi, mille internet on kriipiks tunnistanud. Niisama passimist, kus pimedas toas EVPsid püütakse ja tühjusega räägitakse, tulemusi saamata, ma vahtida ei viitsi. Ikka kriipit peab olema, olgu see siis mõne meelest lapsik või misiganes.

Ses mõttes, et nett on muidugi täis kõiksuguseid kummitusevastalisi, kes kõiki neid šõusid maha teevad, viidates sellele, et tõelised teadlased mingite EVPde ja ektoplasmadega ei tegele ja et üleüldse, kõik “paranormaalne” on tegelikult seletatav. No las jääda igale oma arvamus, mulle lihtsalt meeldib see kõhedus ja närvikõdi, mida ma saan, kui vaatan mõnd videokaadrit kahtlastest varjudest või kuulen eriti jubedat EVPd.

No ja selles vaimus (no pun intended) käisime siis nädalavahetusel kummitusi otsimas. Mu pikemad püsilugejad (heh, praegu tuli hea konstruktsioon, umbes nagu see sõnavärd “lisaboonus” – püsilugejad ju ongi juba pikemad) ilmselt mäletavad, et kunagi 2008ndal aastal õnnestus mul pildile mingi imelik must kogu püüda ja sellele seletust ei saanudki (kui viitsin, otsin pildi vanast blogist välja). Ja no kõik need orbid ja värgid – need tunduvad ju MARULIHTSAD pildile saada, sest isegi mina oma suures kummitustehulluses olen kindel, et enamasti on need tolmukübemed. Iseasi on muidugi siis, kui seda orbi liikumas näha, siis on nad kriipid.

Novot. Ja kuna me oma pisukest pulmareisi otsustasime Vihula mõisas pidada, siis tundus kuidagi eriti loogiline, et võiks kõik lähikonna mõisad läbi käia ja tonte otsida.

Ka Vihula mõisas pidavat kummitama, kinnitasid valvelauatüdrukud ja üks naine, kes tundus jutu järgi kõigi ülemus olevat. Et öösel ühe ja kolme vahel pidi olema eriti kõhe. Seesama ülemus-naine oli ükskord ise valves olnud ja kuulnud köögist kolistamist. Läks siis rõõmsalt vaatama, arvates, et kokk teeb ületunde, aga selgus, et polnudki kedagi, maja pime ja külalised kõik teises tiivas oma tubades.

Lisaks pidi vanas härrastemajas, kus on ka toad (me ööbisime peamajas), tundma vahel külmi kohti ja asjad vist liikuvat, ukset käivat. Sealne legend ütleb, et seal saanud hukka kunagi noor tüdruk, kelle armuvalus noormees ära kägistas. Huvitaval kombel pidavat aga just poiss seal kummitama, kes nüüd rahu ei saavat. (Kui ma nüüd juttu õigesti mäletan.)

Käisime siis ka uurimas muid mõisaid, Palmses (kus pidavat kummitama hotelliosa ehk vana viinaköök, aga sinna me miskipärast sisse ei astunudki, kuigi üks FB-tuttav meid sinna külla ootas, ei tea, mis meil hakkas), Sagadis, Kalvis. Tee peale jäi veel üks mõis, mida pildistasime, aga mille nimi ei ole meeles (Malla?). No ja muidugi, kui ma pilte hakkasin vaatama, olid kõik masendavalt selged, ei ühtki orbi ega kahtlast varju. Nagu ikka.

Öösel muidugi oli kõhe ka, eriti kui Abikaasa juba magama oli jäänud ja ma elavalt ette hakkasin kujutama, mis tunne oleks, kui keegi mind nüüd näiteks katsuks või ma mingeid hääli hakkaks kuulma. Õnneks aga uinusin siiski ruttu, abivahenditega pole enam unetus mu sage kaaslane, isegi siis, kui majas kummitab.

Millegipärast on aga mul ERE MÄLESTUS sellest, et kuskil olen ma harjunud kummitustega elama ja mingis paralleeluniversumis on kummitamine mu igapäevane kaaslane. See deja vu tunne tekib eriti eredalt siis, kui mõni Ghost Story saatekülalistest räägib, kuidas nad on ära harjunud oma nähtamatute kaaslastega. Ma olen proovinud meenutada, et mis värk siis, kus mu elukohtades on niimoodi kummitanud, et ma sellega ära harjusin, aga ei meenugi. Muidugi, Tallinna korteris kuulsin ma sageli hääli ja tajusin kohalolekut ja Pargi tänava keldris ei julge ma senimaani üksi käia, aga reaalselt sellist kummitustega kooselamise kogemust mul siiski pole.

VÄLJA ARVATUD UNEDES. Jah, unedes kummitab mul sageli, enamasti vanavanemad. Nii et kas tõesti on need uned jätnud musse sellise kummalise jälje, mida ma justkui päriskogemuseks pean?

Ahjaa, Pargi tänava keldris tegime me noorena igast asju, et ikka karta põhjust oleks. Keerutasime taldrikut, tegime peeglikoridori (kust pika vahtimise tulemusena ALATI keegi ilmuma hakkas) ja paar korda üritasime isegi EVPd lindistada, kuigi me muidugi ei teadnud siis midagi sellest lühendist. Me lihtsalt mõtlesime, et paneme maki lindistama ja ise lähme ära, keerame ukse lukku ja pärast kuulame, mis peale jäi. Paar korda õnnestus meil tõesti tabada seletamatut kolinat ja sammukaja, mis ei kostnud läbi lae, vaid samast ruumist. Kuhu need kassetid saanud on, seda ma enam ammugi ei tea, oli ju asi üks 15 aastat tagasi.

Vot sellised lood siis minu ja kummitustega. Eks see üks natuke lapsik hobi ja uskumus ole, aga mulle meeldib. Häid õudukaid ju tehakse nii harva, et päriselulistest asjadest tuleb lisa otsida.

Ja siis joostes voodisse hüpata ja silmad kinni pigistada, sest OHMYGOD KEEGI ON KINDLASTI VOODI ALL! Ja haarab mind kohe jalast!

/

EDIT. Leidsin pika otsimise järel selle vana kummitusepildi, mis oli hoopis aastast 2007. Piltidel enne ja pärast seda pole midagi akna taga, kogu kaob hetkega. Samuti olid kõik elavad hinged pildiseeria tegemise ajal toas sees, keegi ei käinud väljas. Ja ma siis pildistasin järjest, umbes kümnesekiste vahedega terve seeria pilte Sikist ja koerast. Aga igaljuhul jah, siin siis minu kõige paranormaalsem pilt. Kunagi, kui ma selle blogis avaldasin, siis tuli mitu teooriat, mis see võiks olla (kaasa arvatud tehnilised seletused), aga kuna ma posti üles ei leidnud, siis ei tea ka enam, mis tookord öeldi. Igal juhul, let me present you: Must Tundmatu Kogu Akna Taga That Scares The Shit Out Of Me. Ja võrdluseks ka enne-pärast pildid. Eriti õudne on see, et see kogu muudab valgust toas – ma ei saa aru, kuidas me seda ei märganud!

road rage

hoomamatu 9 Replies

Niipea, kui saabub 1. september, lähevad autojuhid peast lolliks. Umbes nagu nad alati kaotavad pea ja selge mõistuse, kui saabub esimene lumi (sest lumi on Eesti oludes alati tohutu üllataja). Viimased kaks päeva olen ringi sõitnud, peas mängides mõttega, et võiks olla olemas selline süsteem, et sa valid mingil ekraanil auto numbri ja süsteem ühendab sind selle autoga, ehk siis sul on võimalus kaasteelistega suhelda. See süsteem võiks töötada umbes kümne meetri raadiuses, olen ma välja aretanud. Ja oi, kuidas ma suhtleks.

Näiteks.

“Kuulge, punase Honda juht! Mida te küll mõtlete?! Kas te EI NÄE, et fooris on punane, on siis vaja ristmikule sõita?”

või

“Härra Audi-juht, ma kohe tahaks teada, miks te 35ga sõidate, kui ühtegi autot teie ees pole, taga on aga terve rodu ootamas?”

või

“Halloo, kaubikuonu! Mis häda on teil perses, et te peate niimoodi eessõitva auto otsas sõitma? Kas ei saaks jätta mingitki pikivahet? Näete, alles oleks ülekäiguraja juures talle tagant sisse sõitnud, suure pidurdamisega tõmbasite isegi külje ette! Aga ikkagi ei õpi, ikka sõidate samamoodi, nina pees edasi. Mis teil häda on?”

Ja samamoodi tahaks ma kisada teinekord neile juhtidele, kes MINU perses sõidavad. No ausalt, mis pind küll kuskil torgib, et peab olema kohe niimoodi mul sabas, kaks meetrit vahet! Abikaasa ütles, et mingi uurimuse järgi on osadel inimestel lausa psühholoogiline häda, et nad peavad sõitma võimalikult väikest pikivahet hoides. Ma ei tea, äkki nad igatsevad oma ema või midagi, aga no TÕE POOLEST.

Kolmapäeval jäin isegi tööle hiljaks, sest inimesed läksid peast napakaks, ummistasid ristmikke ja venisid liikluses.

See autost-autosse süsteem oleks kindlasti väga tore, aitaks ehk vähendada road ragei, aga samas oleks see võibolla ka väga paljude kakluste allikaks. Sest jumal teab, kellega sa mölisema satud, äkki peatab auto kinni ja võtab kurika välja? Ükskord juhtus meil nii, et Tallinnas sõitis üks bemm nina perses kinni. Selle peale tegi õemees talle paar hoiatust, vilgutades piduritega. Kui normaalsed inimesed saavad sel juhul aru, et võiks veits tagasi tõmmata (ma teen ka seda vahepeal neile, kes ei mõista vahet hoida), aga see bemmivend läks peast puhta lolliks, hakkas meid jälitama, aeg-ajalt kõrvale sõites ja rusikaga vehkides. Jälitaski Tallinnast välja (asi juhtus ise Tartu mnt-l enne bussijaama), kusjuures veel tegi mingi triki, et sõitis meist ette ja jäi lennujaama juurde tee äärde ootama, kuni me mööda sõidame. Ja siis jälitas Jürini välja, kus me tanklasse tõmbasime ja olime valmis juba konfrontatsiooniks. Siis vahtis natuke ja pani ikka ajama. Ja sellest, et tegelikult oli TEMA süüdi ja oleks võinud mõistlikumalt liigelda, ta aru ei saanudki.

Nii et võibolla polekski see süsteem nii hea, sest ma olen kindel, et patoloogilisi hulle ei paranda miski ning nad arvavadki tõsimeeli, et nemad teevad kõike õieti (just “õieti”, sest nad ilmselt ei tea ka, mis vahe on sõnadel “õigesti” ja “õieti”). Need on vennad, kes lasevad Tallinn-Tartu maanteel 160ga, saavad Kosel trahvi, kimavad edasi ja saavad Pallastvere ristis uuesti trahvi (true story).

Ning patoloogiliste napak-parkijate vastu see ei aitaks, isegi passiiv-agressiivsed kirjakesed, mida ma teinekord akendele neile jätan, ilmselt ei aita. Küll aga aitavad need minu närve ja südametunnistust, et ma tegin vähemalt MIDAGIGI.

Uuuuuuh. Nii, hakkas kergem küll. Ohutut liiklemist kõigile!

Ahjaa, muuhulgas liitusin ka aktsiooniga Septembris Ei Joo. Jätsin hüvasti mojitodega, mida ma ALLES õigesti tegema õppisin (it was a sad, sad day), aga see-eest teen tutvust alkoholivabade õlledega. Tahaks kohe näha, mis nägu Underis selle peale tehakse.