Category Archives: hoomamatu

Uus kassahitt “Hädaorg” – kinodes jaanuaris 2011

hoomamatu 7 Replies

Ma vist ei tohiks üldse enam vinguda. Mitte iialgi. Sest niipea, kui ma suu lahti teen ja kurdan, et kõik on pahasti, siis läheb kohe veel halvemini.

Kõigepealt olen üritanud end (hilinenult) kurssi viia igasuguste seadustega, mis puudutavad sünnitushüvitist ja emapalka. Selgus, et jään vist sünnitushüvitisest ilma, sest selleks peab olema kolmekuuline tööleping, aga mul ju ainult kahekuuline, sest ma tulin ju ajutiselt asendajaks ja oli ju teada, et ma lähen veebruaris dekreeti. Seda väikest pisiasja polnud muidugi Haigekassa vastaval lehel kirjas (3kuulise juttu), leidsin vihje sellele guugeldades, kui otsisin tegelikult hoopis midagi muud – et mis õigused on mul sissetulekutele sünnitus- ja vanemapuhkuse ajal. (Hiljem: tuli välja, et see 3kuulise jutt käis võlaõigusliku lepingu kohta ja minuga on kõik korras, jee!) Vastust muidugi ei leidnud, ka Riigiteataja, mida ma muidu ikka armastan, oli selle koha pealt õige napisõnaline. (Nii et kui keegi oskab mulle lühidalt ära seletada, mis sissetulekud – kui üldse – võivad olla, siis kommentaarid on avatud!)

Mõte sellest, et 35 000 krooni jääb lihtsalt saamata ühe kuupäevalise ebasobivuse pärast ajab mind nutma.

Aga ma ei nutnud. Oigasin ainult ja sain vihaseks. Ja siis läksin arvutiga restardile ja kööga! Ei võta enam pilti ette, teatab et on error 0x000000e ja et ime muna. Soovitab veel sisestada Windowsi plaat, et recovery teha. No ma sisestaks hea meelega kasvõi mitu plaati, KUI MUL OLEKS CD-LUGEJA!

Parandusest öeldi, et põhimõtteliselt on kaks varianti, kas on kõvaketas pekkis või OS. Ühel juhul jään kõigest ilma, teisel juhul pean kõvasti maksma (aga porno jääb alles!). Ja kaks nädalat kuni kuu aega on siis jälle arvutivaba elu, sest järgmine nädal on ju viimane töönädal.

Siis ma ka veel ei nutnud. Läksin pahuralt voodisse, kui olin guugeldanud shit out of error 0x000000e ja jõudnud järeldusele, et selle probleemi lahendamine käib kaugelt üle minu blondi pea (kuigi ma olen kindel, et eelmise errori parandamine on üldse põhjus, miks mul see error praegu ette lõi ja see on nõme, välised kõvakettad on nõmedad!).

Nutsin siis, kui õde helistas ja küsis, et kuidas läheb ja ainus, mis ma suutsin öelda, oli “Sitasti!”. Kõõksusin ja kurtsin, et kõik on nõme ja paha ja maailm on minu vastu ja keegi niikuinii ei tule jälle mu sünnipäevale ja miks ma kellelegi tähtis ei ole ja ma ei jaksa enam voodistki tõusta, sest nii valus on ja miks keegi must aru ei saa, et mul on valus ja paha ja raske ja miks kõik mult nõuavad, et mul poleks valus ja paha ja raske ja ja ja

Totaalne emo, ühesõnaga.

Nüüd ma ravin oma emo suure tööga ja Haigekassasse pahaste kirjade kirjutamisega (teades, et sellest muidugi abi ei ole), ja kavatsen niipea, kui nädalavahetus tuleb, küpsetada sada kooki ja minna teki alla peitu. Päh.

viimase aja lugemisvarast

hoomamatu 10 Replies

Ma olen viimasel ajal väga palju lugenud. Kuna ma võtsin kätte ja hakkasin läbiloetud raamatuid üles märkima, siis näen ma eriti selgelt, kuidas ma neid viimase paari kuu jooksul neelanud olen. Isegi mind ennast üllatab natuke, et Stieg Larssoni telliskivi on minu jaoks kahe-õhtu-raamat. (Kirja panen ma oma raamatuid siis siia lehele, kui keegi juhuslikult on märganud:)

Ma annan endale aru, et see on suuresti eskapism ning suuresti “ette” lugemine, sest jumal teab, millal mul jälle lugemiseks sel määral mahti jääb. Seega ei tunne ma mingeid süümepiinu ja vaatan vaid imestavalt otsa sellele, kes julgeb mulle ette heita, et ma nii palju aega raamatutele pühendan (kui selline inimene peaks leiduma). Ma tunnen sellest naudingut ja ainus hirm on, et raamatud saavad varsti otsa, tööraamatukogu enam kasutada ei saa ning kere valutab liiga palju, et end mõnda raamatukokku vedada. Jätkuvalt mõtlen e-lugeri soetamise peale ja aina tõsisemalt.

Samasugust naudingut lugemisest tundsin ma viimati vist lapsena, kui suvevaheaegu eelistasin vanaema diivanil veeta, tuhnides vanades raamatutes. Või õigemini, tunne on sarnane: et ma peaks justkui tundma süümekaid, aga ma ei tunne (“Väljas on nii ilus suvi, mine ometi õue mängima!” vs “Sa oled perenaine, miks meil ei ole soe söök laual ja vannitoapõrand pestud?”). Ja ma loen ja loen ja loen ja muutun aina kurvemaks, kui raamat taas läbi saab.

Muidugi satub ka halbu raamatuid sekka. Üks sellistest, mida kohe soovitada ei julgeks, on noormees nimega Egert Anslani debüütromaan “407 karaati” (kuigi raamatu kaanel öeldakse, et tema debüütromaan alles ilmub, siis on mul seda raske uskuda, kui ma debüütromaani juba käes hoian. Poteito-potaato?). Tähendab, see on täitsa okei, aga ma ei tea, kas see õigustab endale kulutatud aega. Teos on telliskivi, ilmselgelt on autor püüdnud ja natuke üle pingutanud. Mõned liinid on tarbetud ja ei vii kuhugi, mõned “psühholoogilised” sisevaated käivad ilmselgelt üle tema pea. Vahepeal kehtib ütlus less is more ja selle raamatu puhul küll. (Pikem arvustus peaks ilmuma lähiajal Naistes.)

Ja siis üks üllataja – Chelsea Handler “Minu lustlik elu”, groteskse alapealkirjaga “Vaba hing, sex ja linn” (minu esiletõste). No päriselt. Kesiganes leidis endas jultumust panna EESTIKEELSE raamatu kaanele sõna “sex”, peaks end kõvasti näkku lööma. Kas see inimene arvas, et potentsiaalne lugeja äkki ei tunne ära sõna “seks”? Või siis tahtis ta äärmiselt ebaõnnestunult püüda “Seksi ja linna” vaatajaid? Igal juhul, ma pole vist eales lugenud raamatut, mille pakend oleks nii eemaletõukav, aga sisu üllatavalt hea.  Päriselt, ma poleks sellele pikemat mõtetki pühendanud, kui ma poleks juhuslikult seda lahti teinud ja paari lõiku lugedes aru saanud, et tibi on äge! Alkohol, mehed, eneseiroonia – äge noh. Ta on äge ja kirjutab ägedalt. Kuigi palju ägedam on ilmselt originaalkeeles lugeda. No kuulge, igal juhul annab ju palju parema pildi pealkiri “My Horizontal Life: A Collection of One-Night Stands” kui eestikeelne variant. Ja pealegi on tšikk kirjutanud raamatu “Are You There, Vodka? It’s Me, Chelsea”. Nii et ühesõnaga värskendav tuuleiil kõikide rasedaraamatute vahele. (Pikem arvustus peaks ilmuma samuti lähiajal Naistes.)

Ja praegu olen kaevunud Stieg Larssonisse. “Lohetätoveeringuga tüdruk” sai läbi, täna kohe ka “Tüdruk, kes mängis tulega”. Mulle meeldib Larssoni stiil. Ta on muhe, tabav ja väga edukalt järgib reeglit less is more. Ka julmi ja rõvedaid stseene kirjeldab ta kohati närviajava rahulikkuse ja emotsioonituseta ja see just ongi ta tugevus. Nagu Hargla kuskil ütles – lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled “kindlus” ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi. Ometi on ta raamat paras tellis ning mitte selle tõttu, et autor oleks liialt oma häält armastama hakanud. Mulle tundub, et see ongi põhjamaalik kriminaalromaan – põhjalik, oma rütmiga ja isegi natuke aeglane, emotsionaalselt justkui distantseeritud. Lugesin ühest arvustusest, et “Lohetätoveering” kippus venima – kui süüdlased olid juba kolmveerandi peal teada, siis miks edasi jahvatada… Aga minu jaoks oligi see lõpu “venivus” tõeline komm! See, kuidas sõlmiti kokku kõik raamatu jooksul tekkinud otsad, kuidas leidis lahenduse “algne” probleem, see oli mõnus! Ja muidugi tuletas see raamat meelde, mis tegelikult peaks olema ajakirjanduse eesmärk…

Nii, nüüd tuleb ainult hea raamatukogu leida, et raamatutevool ei lõppeks…

kuidas saada inimeseks

hoomamatu 4 Replies

Ühesõnaga, reedel, kui ma olin täiesti surnud töönädalast, pidevast valutamisest ja igapäevasest projektist “Lehm libedal jääl (kes veab kilomeetrite kauguselt süüa koju)”, otsustasin ma, et ma pean tegema endale restardi ja saama inimeseks.

Kõigepealt proovisime me tähistada pulmatähtpäeva, käisime kinos “Kuninga kõnet” vaatamas ja hiljem Olematus Rüütlis söömas. Viimane oli väike pettumust, ootasin apteeker Melchiori vaimus keskaegset hõngu (ikkagi Toompea! Ikkagi see koht, kus see rüütel tapeti!), sain sünnipäeva tähistavad vene baabad ja jazzi-versiooni tuntud süldilugudest. Aga oli okei. Film oli muidugi überäge, Colin Firth on ületamatu ja noh, ajalugu, eks, see ajab mind siin viimastel päevadel niikuinii pöördesse kohe*. Imestama pani see, et kino oli rahvast TÄIS. Kas see on mingi Tallinna eripära või siis olen ma käinud koguaeg kinos valel ajal, aga ma pole vist kunagi näinud saali, mis on 80% täis.

Laupäeval proovisin päris-restarti ehk siis tunnistasin endale ausalt, et mul ON VAJA sõbrannatamist ja mojitosid olen ma niikuinii pool aastat igatsenud, rääkimata heast restos-käigust**. Niisiis tuletasin Nirtile meelde tema jumalast antud kohust rasedate õnnetute naistega tegeleda ja me päevavarastasime mitu head tundi, õgides head pastat ja juues mojitosid. Ja lõpuks käisime veel romantilist komöödiat (“Love and other drugs”) ka vaatamas. No mis saaks olla parem, eks. Siis ma jõudsingi järeldusele, et inimeseks saamiseks on tingimata vaja sõbrannatamist ja päevavargust ja ma kavatsen edaspidi neid restarte veelgi teha.

Ahjaa, kogu see aeg käis mul kodus arvuti ja üritas tõsta mõndasadat gigabaiti staffi ühe kõvaketta pealt teisele (uuele! minu omale! ise ostsin!) ja pärast seda, kui ma olin guugeldanud the shit out of error 0x8007045D ja teinud kõike, mida oskasin ja ka seda, mida ei osanud, andsin ma alla ja otsustasin, et pekki. Kodust on vaja pagenduda, sest siin on jälle remondi-, also known as sõjatanner ja nii läksin ma kolmandat korda sel nädalavahetusel kinno ja vaatasin filmi nimega “Tron: Legacy”. Jõudsin järeldusele, et kui ma surivoodil üldse midagi kahetsen, siis ei ole seda mitte kõik need üheöösuhted, korrad kui ma olen püüdnud alkoholi alistada või sekundid, mis on raisatud nime “Nõia-Ints” pealkirjadest lugemisele, vaid just need kaks tundi, mida ma selle filmi peale raiskasin, on põhjus, miks ma surivoodil nutan. No vähemalt oli see visuaalselt… okei, aga süžee ja kõik muu sakkis nii hullult äässi, et ma isegi ei suutnud pahandada nende kümnete inimeste peale, kes filmi ajal edasi-tagasi käisid, sest kui ma oleks viitsinud oma valutava kere püsti ajada, oleks ma vist kah käinud vahepeal koridoris aega surnuks löömas.

Enihuu. Tänu sellele, et tänane päev on olnud nii übernõme, siis on kadunud kõik see positiivsuslaks, mis ma eilsest sain ja ma lähen uude nädalasse, hambad risti ja palved huulil, et saaks juba rutem puhkusele ära, sest mul on tunne, et ma lähen vaikselt hulluks. Tahaks, et juhtuks midagi head ja kohe praegu!

/vasakule puhisedes ära/

//lootes, et peagi saab see sõda siin kodus läbi ja ma saan kuhugi pikali heita ja raamatut rahus lugeda//

///also known as wishful thinking///

—

*Ajaloolasest ema arvas, et minust võib veel asja saada, kui ma guugeldades leitud teadmisi vitaalivendadest presenteerisin; mina arvan, et minust võib lihtsalt hea guugeldaja saada.

**Hea restos-käik: hõlmab huvitavaid toite, soovitavalt Itaalia päritolu. Igal juhul ei kvalifitseeru heaks restos-käiguks need korrad, kui pearoogade hulgas on valida pippuripiffi ja klassikalise seaprae vahel.

asjad, millest ma Tallinnas aru ei saa

hoomamatu 25 Replies
  • Kioskid. Ma ei saa aru Tallinna kioskitest. Tartus on kioskid, mis on funktsionaalsed – sealt saab krõpsu, limpsi, talongi ja ristsõnu. Suitsu kah. Ja peale on kirjutatud R-Kiosk. Lihtne, selge, konkreetne. Pole küsimustki, kaua nad näiteks avatud on, sest R-Kioskid on vist kõik sama kaua avatud. Aga Tallinna kioskid… appi! Alguses ma arvasin, et see on mingi üks anomaalia-kiosk, millest ma mööda juhtusin sõitma, aga siis ma sain aru, et igas tähtsamas bussi-, trammi- või trollipeatuses on üks selline. Seal müüakse MÜSTILISI asju. Näiteks kaisuloomi. No jumal hoidku, MILLINE INIMENE ostab kioskist kaisuloomi?! Ja siis müüakse seal veel igast kummalisi sädelevaid ja säravaid asju, küünlaid, juhtmeid, susse, säraküünlaid ja nii edasi. Müstika. Müüjad räägivad eranditult vene keeles ja enamasti näitavad arvet väikese kalkulaatori pealt, kui ma vene keelest aru ei saa. Ahjaa, ja nende aknad on täis erinevaid silte ja kleepse. Näiteks on ühe kioski aknal ajalehest välja lõigatud (peal?)kiri “РЕФЕРЕНТ”. Mis see peaks tähendama, ma ei tea.
  • Linnud. Mu maja vastas on park (ja see pole see kalmistupark, eks, tehkem see kohe selgeks. Seal pole mänguväljakut, seal on vaid paar suurt kivi.) ja igal hommikul, kui ma kohvivett ootan, vaatan ma aknast välja. Vaatan ka igal õhtul, sest ma olen harjunud aknast välja vaatama. Ja tükk aega ei saanud ma aru, mis on täpselt valesti. Peaks ju olema ideaalne, et mul on akna taga (teoorias) rohelus. Ning ühel hetkel ma taipasin – siin pole ÜHTEGI lindu. No kurat ja perse, see ajab lihtsalt vanduma. No kuidas nii saab, et pole linde?! Iga inimene, kes on Tartus elanud, saab aru, mida ma silmas pean, kui ma räägin lindudest. Tartus on linnud igal pool, eriti on nad sellistes kohtades nagu pargid. Ja selles on alati olnud minu jaoks midagi fantastiliselt müstilist, kuidas nad õhtuti kogunevad, siis kisades lendu tõusevad… Ma igatsen linde!
  • Taksod. Proovisime tellida reede õhtul kell pool 7 taksot siia maailma lõppu, et Raekoja platsi abikaasa saaks. Helistasime läbi üheksa taksofirmat ja tulemuseks null. Pidime ikka oma sõitvale risule hääled sisse ajama ja ma viskasin poisid linna ära, sest oli kiire ja puha. No aga palun öelge mulle, MIKS ei ole võimalik reede õhtul, veel täiesti normaalsel kellaajal, saada taksot? Minu kahtlus on, et mitte keegi ei viitsi siia pärapõrgusse sõita. Aga muidu on mul alati Tallinnas taksodega jamasid olnud, no ei ole võimalik siin linnas taksot saada. Müstiline. Peaks vist paar taksojuhti ära kodustama, aga ka see on praegu raskendatud, sest taksojuhtide kodustamine tuleb kõige paremini välja siis, kui saab alkoholiga sõbrustada. Oh alkohol, kuidas ma igatsen sind!

Aga eile nägin ma oravat. Nii et kõik polegi päris lootusetu, eks. Ja täna käisin ma esimest korda rasedate joogas ja ma tunnen, et äkki see on koht, kus ma ei tunne ennast varsti enam võõrana. Sest ma tunnen end siin kõikjal võõrana. Isegi bussis ma istun ja tajun, kui out of place ma olen.

Muudest mõtetest teine kord. Ma proovin koguda positiivsust.

kõhujutte

hoomamatu 2 Replies

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

mul on päriselt pealkirjaprobleem

hoomamatu 5 Replies

Kõigepealt tänase päeva (ja võimalik, et nädala) kõige ägedam pilt:

Pikalt oodatud comic relief tänase päeva lõppu. Ma kohe NAERSIN. Ja iga kord, kui ma seda kutsi uuesti vaatan, siis hakkan ma jälle naerma.

Tegelikult ma tahtsin kirjutada tööteema jätkuks veel seda, et mu lemmiktänav Tallinnas on alati olnud Maakri tänav. Kui ma Kaupmehes veel elasin, sai sealt päris sageli käidud ja ma nautisin iga korda (isegi neid väga tuuliseid). See on mõnus, kuidas seal kohtuvad uus ja vana, pisikesed miniatuursed majad kõrgete hoonete kõrval ja vahel. Nii nummi, nii kompaktne, selline tunne, nagu oleks astunud nukumajja. Ja kuigi ma olen ühe korra elus seal tänaval asuvas asutuses põgusalt töötanud, töötan ma seekord sel tänaval PÄRISELT ehk saan iga päev mööda seda tööle ja koju käia ja see on hullult mõnus. Isegi, kui tuul tahab aluspüksid jalast viia, aga samas on Tallinna tuul alati selline olnud, nõuab…

jäin jälle pilti vaatama ja hirnuma, sry…

…nõuab harjumist. Kogemus on näidanud, et Tallinna tuulega harjub nibin-nabin kuue kuuga. Mõned ei harju muidugi kunagi.

Ostsime eile põrandalambi, panin kokku ära ja siis jäi üks tükk üle. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga on. Ideid, mille jaoks see jupp olla võiks?

propeller*

hoomamatu 3 Replies

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

—

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

100 days to go

hoomamatu 15 Replies

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

ülbe pingu

hoomamatu 5 Replies

Pärast seda, kui ma hommikul kell 3 ärkasin, sest oli:

  • pissihäda
  • metsik janu
  • valu seal general areas, mida ma ei oska muudmoodi selgitada, kui, noh, VAAGEN, mis valutab nii, nagu üritaks miski teda ülaltpoolt laiemaks suruda ja see läheb iga päevaga aina hullemaks, täna lõid lausa pisarad silmi
  • selg valutas
  • mees ei võtnud kaissu
  • ja lõpuks hakkasid kassid mängima

Ühesõnaga, pärast seda ma istusin veel umbes seitsmeni üleval, sest und ei tulnud, sest valutas ja paha oli ja janu ja VALUTAS noh. Sellele äratusele (no poolteist tundi sain veel suikuda) järgnes päev, kus inimeste põhisõna mulle on: “Ei, te ei saa muga lugu teha.” Ja minu närvide peamine sõna on breakdown ja ma olen kindel, et kui ma järgmise nädala üle elan, siis ma elan kõik üle, aga point ongi selles, et ma ilmselt ei ela järgmist nädalat üle…

No siuke päev on olnud, et kohe nutma ajab. Valu ajab nutma ja see, et ma pean bussiga homme Tartu ja tagasi sõitma ja see mõte ajab juba nutma, kui valus mul seal pingi peal esimese kahekümne minutiga hakkab – no kõik ajab nutma noh. Ilgelt nõme on see elu ja ma olen kaotanud igasuguse omapoolse huvi seda paremaks kuidagigi muuta, sest niikuinii kõik koguaeg valutab ja on nõme.

No ja pärast sellist päeva näen ma SEDA pilti ja enam ei ajagi nutma. PINGU RAISK!