Category Archives: hoomamatu

Toiduklubi: soe suvine salat

hoomamatu 6 Replies

Naabrinaine ostis ükspäev soolasiiga and now she can’t stop talking about it. Istusime tema juures,Naabrinaine valmistas parasjagu salatit. Mina istusin laua ääres, LM laua peal ja ajasime kahe suupoolega kirsstomateid sisse. Naabrinaine räägib: “Noh, tavaliselt ma ostangi turult mingit head rohelist ja keeran endale lõunaks salati kokku. Kuidas tuju on, seda ostan. Näiteks soolasiiga. Mm, nii hea!”
“Jälle see soolasiig,” ühman. “Palju sa seda siis sööd? Iga päev või?”
“Einoh, TEGELIKULT juhtus seda ainult üks kord, AGA IKKAGI.”

Peamine selle loo juures pole mitte soolasiig (ma kujutan ette, et Naabrinaine neelatab siiski praegu seda lugedes), vaid hoopis kirsstomatid. Sest ma avastasin, et PEKKI MA ARMASTAN KIRSSTOMATEID. Ma ei saa üldse aru, miks ma neid koguaeg ostnud pole ja üldse tavaliste tomatitega jaman.

Selle salati jaoks sain inspiratsiooni juunikuisest Eesti Naisest, aga tegin ikka omamoodi.

Soe suvine salat (kahele)

Vaja läheb: pakk toorsuitsupeekonit, viis-kuus keedetud kartulit, kaks peotäit pruune šampinjone, karp kirssploomtomateid, erinevat rohelist (mul oli miski valmis salatisegu), pool kurki (võib hispaania oma ka olla:)

Kastmeks: Dijoni sinepit suur lusikatäis, kaks-kolm lusikatäit oliiviõli, korralik sorts laimimahla

Valmistamine: pane peekon 200-220 kraadi juurde ahju valmima. Haki kartul pannile, maitsesta sidrunipipraga. Kui kartul hakkab pruunistuma, lisa seened (kuigi parem on vist eraldi teha, aga ma ei viitsinud). Prae läbi. Samal ajal laota taldrikutele salat, lisa poolitatud tomatid ja viilutatud kurgid. Sega kokku kaste ning lõpuks pane taldrikutele ka kartul-seened ning valmis peekoniviilud. Öeldi, et peekon saab valmis kümne minutiga, mul läks ikka oma 20 vähemalt, aga maitse asi ka ilmselt. Vala peale kaste, soovi korral paar keerdu (mere)soola. Valmis!

nutmisest ja Solterist

hoomamatu 23 Replies

Koomiks on pärit Saturday Morning Breakfast Cereal lehelt.

 

Nüüd tuleb jälle tõupuhas emandusjutt.

Kunagi ammu-ammu oli Põrnikas selline djuudur, kes jäi alati kohe pärast söömist magama. Ööd on ta algusest peale maganud täiesti probleemivabalt maha, tekitades mulle alguses isegi paanikaid stiilis ISSAND KAS MA NÄLJUTAN OMA LAST, sest ta lihtsalt ärkaski söömiseks heal juhul 4-5 tunni tagant, kui sedagi.

Aga siis ühel hetkel hakkasid magamaminekud muutuma probleemseks. Panime ta voodisse (ikka rutiiniga: vann, kaiss, söök, unelaul ja musurid, voodisse), ja siis jäimegi toa vahet käima. Preili uinus, magas kümme minutit, ärkas siis ja hakkas nutma. Meie läksime, lohutasime, kiigutasime, andsime näppu imeda (jap, tited teevad seda! imevad näppu! eriti need, kes lutti ei taha, nagu minu oma), laulsime – kuni uinus taas, et kümne minuti pärast nutuga ärgata. Ja see kestis siis tund, kaks, teinekord kolmgi.

Nagu ikka kõik asjad titega käivad, tegin selgi puhul välistusmeetodit. Kõigepealt ilmselged asjad – on tal mähe märg, on tal külm, palav, tahab ta ehk süüa siiski? Siis jäin arvamusele, et ta on üleväsinud, kuna polnud päeval hästi maganud. Aga kui ta kaks päeva järjest magas päeval normaalselt ja IKKA õhtul magama ei jäänud, sain aru, et asi on muus.

Sel päeval saabus ka Aletha Solteri raamat “Tears and Tantrums”, mis on ka eesti keeles olemas ja mida mulle paljud soovitasid. Lugesin, tudeerisin, otsustasin katsetada, sest tema meetod “lubama nutta” (st hoiad titte süles ja ei lase tal üksi nutta) tundus parem netist loetud meetodist “laskma nutta” (st laps on üksi, sina käid aeg-ajalt vaid toas).

Esimene õhtu oli KOHUTAV. Emotsionaalselt mulle just. Abikaasa oli valves ja olin üksinda ja nii ma siis istusin temaga. Nuttev titt süles, hoidsin teda kaisus ja lasingi lihtsalt nutta. Vahepeal rääkisin temaga: “Nuta-nuta. Ma saan aru, et sa tahad nutta, sest titt olla on nii hullult raske. Nuta.”

Ja siis, pärast tundi aega, vajus ära, panin enne voodisse kui päriselt magama jäi, jorises natuke ja – magaski! Ja ei ärganudki enne ööd, kui oli käes söögiaeg!

Võidutunne oli halvav ja ma helistasin KÕIGILE ja saatsin KÕIGILE e-kirjad, et assaraisk, mommy win!

Järgmisel päeval sõitsime PÄEV OTSA mööda Eestit erinevatel põhjustel ringi ja õhtul oli sünnipäev. Kartsin, et kõik läheb pekki ja läkski. Laps oli megaväsinud ja muljetest ja palavusest ülekuumenenud ja magamajäämisega oli taas probleem. Lisaks hakkas ta veel pärast varahommikust söömist nutma, mida ta pole IIALGI teinud. Nii ma istusin siis kell 5 hommikul suvilatrepil, närvid krussis ja sisendasin endale: “Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. See on vajalik stress. Ma ei saa teda kaitsta maailma eest. On parem kui ta harjub ja ma ei saa teda hoida ainult koduseinte vahel. Mina pole süüdi.”

Solteri põhipoint on see, et beebid nutavad, sest beebidel on stress. Tema väidet toetavad mõneti ka uuringud – et kuni kuuekuuste titade kehades ongi rohkem stressihormooni kortisool kui teistel, ja kuna nutmine on nende jaoks pea ainuke suhtlusvahend, siis vahepeal neil ongi vaja nutta, et stress välja saada.

See kõik tundus loogiline ka siis, kui üritasin end panna tema olukorda. Jah, ka mina tahan vahepeal nutta ja tõesti, mul hakkab pärast nutmist parem. Ja kõige parem on nutta siis, kui keegi kallis kaisus hoiab, mitte ei ürita mind distractida või midagi. Tähelepanu kõrvalejuhtimine võib töötada, aga nutmise vajadus ju sellest ära ei kao.

Küll aga ei ole ma nõus Solteriga kõikides punktides, näiteks ütleb ta ühes kohas otse, et umbes kui sul on alkoholiprobleem või sa suitsetad, siis ära süüdista ennast! See on kõik sellest, et su vanemad pole sul nutta lasknud ja on andnud lutti imeda! Samas olen ma teistest raamatutest lugenud, et tittedel on siiski ka imemisvajadus, näiteks sellest ei räägi Solter sõnagi. Ja no kamoon! Täiskasvanud inimene vastutab ikka ise oma valikute ja otsuste eest, täiesti jabur on süüdistada oma vanemaid selles, et nad sulle lutti andsid! Jeisuke.

Nii ma vaagisin teemat üht- ja teistpidi ja katsetasin djudetiga erinevaid asju. Praeguseks oleme saanud kätte sellise rütmi, et ma näen – õhtuti ongi tõepoolest asi selles, et päevaväsimus ja stress on kogunenud ja natuke on vaja nutta ja joriseda. Ja ma lasen tal seda teha, õigemini, ma luban tal seda teha. Hoian teda kaisus, kiigutan natuke (kartmata, et, nagu Solter ütleb, tuleb tast laps, kes hakkab tänu sellele, et ma teda kiigutan, pead vastu seina taguma), räägin rahulikult, et elu ongi nõme, aga et kohe saab parem ja lõpuks jääb ta rahulikuks. Nüüd ta enam nii pikalt ei nuta, vast kümmekond minutit. Kui on raskemad päevad, siis rohkem, aga iga kord see töötab. Ta jääb rahulikuks, natuke voodis veel joriseb, teinekord tšillib niisama, ja uinub siis. Öösiti – jumal tänatud – enam nutnud ei olegi, ainult teinekord kannatamatusest vaaksatab, kui ma mähkmevahetusega enne sööki natuke liiga kaua jahmerdan. Aga pärast – voodisse ja tuttu.

Küll aga ei ole ma loobunud siiski tema rahustamisest päeval, aga samas teinekord ei töötagi miski ja sel juhul lasen ma tal jälle olla, kuidas ta soovib. Lutti ta pole senini tahtnud ja ma ei näe ka mingit põhjust talle seda toppida. Kuna ta öösiti magab ilusasti (ptui-ptui-ptui), siis ei ole mul ju vaja ka lutti selleks, et ise kauem magada saada ja päeval saan ma tema jaoks alati olemas olla.

Mul kusjuures tuli meelde, et haiglas ma veel intuitiivselt teadsin seda. Ma mäletan end ütlevat: “Ju ta siis tahab nutta, lapsed ikka nutavad.” Aga mingil hetkel tuli peale see suur kohusetunne ja guilt, et kui ta nutab, siis on see sellest, et ma ei saa piisavalt hästi hakkama! Et MINA teen midagi valesti! Et MINA ei oska teda piisavalt hästi lohutada! Nüüd ma olen jõudnud teadmisele, et kui ma olengi teinud kõik ja ta ikka nutab, siis TEGELIKULT on tal ju ka minu süles hea ja et TEGELIKULT rahustab teda juba see, kui ta on mul kaisus.

Ja kui ma ta hommikul kell 6 kinnisilmi mähkmevahetusse (heh, heheh, see kõlab nagu mingi autoteenindustöökoda) viin ja siis voodisse tõstan ja korraks silmi lahti tehes talle otsa vaadates näen MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAMAT NAERATUST, mis ütleb: “Mommy, YOU ARE TOTALLY AWESOME! Sa annad mulle süüa ja puha ja PEKKI KUI ÄGE MAAILM SEE IKKA ON!”, siis on jälle nii palju parem tunne. Ma ikka teen mingeid asju õigesti ka.

Aga seda imemisvajaduse asja tuleb natuke veel uurida, selles osas on veel segadus.

Mis on teie kogemused? Ma olen juba kommentaaridest näinud, et nii erinevaid lähenemisi on sellele tundlikule teemale. Kas tittedel peaks laksma nutta (õigemini lubama)? Või peaks proovima neid igati rahustada? Ja mis värk on ikkagi selle luti ja imemisvajadusega? Kui minu oma ei taha lutti, kas ma peaksin sundima? Kuulan meeleldi teie arvamusi.

“Minu Brüssel”, Vahur Afanasjev

hoomamatu Leave a reply

Ma kohtusin Afaga esimest korda 2007. aasta sügisel, ajal, mida ta oma raamatus kirjeldab kui unelma lõpu aega, aega, mil ta käis Eestis ja Eesti oli tema jaoks vabadus ja rokenroll. Siis ma muidugi ei teadnud, mis tema elus toimub, sain sellest teadlikuks alles hiljem, tema filmi “Teekond unelma lõppu” vaadates. (Kirjutasin sellest ka tookord.)

Ühesõnaga, ma kohtusin Afaga ajal, mille ta on hiljem raamatusse kirjutanud ja mul on hea meel, see andis minu jaoks “Brüsselit” lugedes lisamõõtme. Ma teadsin küll, st ta mainis jutu sees, et hakkab naisest lahutama ja elab Brüsseli vahet ja on hetkel kõrgepalgaline töötu (ka sellest kirjutab ta raamatus), aga nüüd, lugedes, saan ma sellest hoopis teistmoodi aru. Ka mina ju lahutasin sel sügisel ja mõistsin teda siis samuti omamoodi.

Enam me Afaga ei suhtle, st loomulikult me suhtleme, kui samasse seltskonda satume, aga enam pole sattunud. Ma mäletan, kui lugesin “Brüsseli” proovikat (vist isegi mina kunagi vahendasin teda Epule, et ta võiks kirjutada) ja ma olin NII KINDEL juba sel hetkel, et sellest tuleb mahlakas ja hea raamat.

Võrreldes teiste “Minudega”, mida olen lugenud (ma ei ole kõiki lugenud, kaugeltki mitte), on “Brüssel” tõesti mahlakas, kuigi ma ausalt öeldes ootasin, et ta oleks VEEL mahlakam. Samas see, et ta on selline piiripealne, teeb ta tõesti ausaks raamatuks. Sest Afa oleks võinud minna šokeerimise ja ülepingutamise teed, aga ta ei läinud. Ta jäi täpselt sinna piiri peale, mis näitab, et ta ei kirjutanud seda raamatut lihtsalt kirjutamise pärast, vaid tegu on ikkagi ka mingil määral sisekaemusega. Oh, muidugi on natuke ropendamist ja eneseirooniat, vildakat huumorit ja palju kasutatud sõna “tissid”, aga selle kõige taga kumab läbi ühe noore mehe elu õppetund. Ei, mõnus raamat on. Hästi mõnus.

Tahtsin välja tuua ka mõne hea lõigu, sest ma mäletan, et naersin seda lugedes, aga kuna ma neid kohti üles ei märkinud, siis peate ise raamatu lahti tegema ja selle läbi lugema. See ei ole raisatud aeg, ma luban seda.

Muuhulgas, muide, saate ka Brüsselist üht-teist teada.

wide awake

hoomamatu 4 Replies

Outloudzi plaat on NII HEA. Eriti lugu “Wide Awake”. Selline kõige mõnusam ja pretensioonitum popp (mis erinevalt muust popist ei käi närvidele).

/

Lõpuks jõudis pärale. Või noh, mis “lõpuks”. Ma arvasin, et sellega läheb veel aega. Aga ei venitanud kuut nädalatki täis.

Ühesõnaga.

MA TAHAN TÖÖD TEHA.

Õigemini: ma tahan kirjutada. Ma annan küll endale aru, et kõik, mida ma praegu teen, pole niikuinii väga kvaliteetne (vt ka zombie, sooda), aga ma pean saama seda teha. Ja ma ei saa. Ma ei tea ka, mis oleks täpselt lahendus – vist see, kui olekski konkreetselt kaks elu. Sest praegu on nii, et kuna sõbrake on juba SUUR TÜDRUK, siis ta päeval magab ainult jaopärast, tavaliselt pooletunniste catnapide kaupa ja see rõõm, mis alguses oli, et söödad ära ja magab nagu nott tund aega, on kadunud. Jah, SIIS oleks saanud kirjutada, aga siis ma ei viitsinud ja ei olnud mingit isu ka, sest, noh, titt ja emandus ja väga palju muid legitiimseid vabandusi.

Nüüd aga, kui TAHAKS, ei olegi enam momenti. Seda on tõestanud edukalt viimane nädal, kui on tulnud päriselt teha tööd, mida ei ole saanud edasi lükata (sest “Meestest, lihtsalt” tuleb uustrükk ja “Naistest, lihtsalt”, noh, lihtsalt läheb trükki, esimest korda) ja on tulnud lugeda trükifaile ja teate, PÄRIS KEERUKAS on jorisevat last hoida ja püüda samal ajal trükkida. Lugemisega saab veel hakkama, trükkimine on juba keerulisem.

Ainukesed momendid, kus ma päriselt tean, et mul on aega keskendumiseks, on praegused momendid – kui laps on läinud magama, enne seda, kui ma ise magama lähen. Aga ausalt – ma ÜLDSE ei viitsi praegu ju. Sest praegu on AINUS aeg päevas, mis on päriselt MINU aeg ja ma tahan seda kulutada päevavarastades – blogisid lugedes, filme vaadates, ringi jaurates. Lõpuks muidugi, kui ma olen saanud oma päevavarastamise vajaduse rahuldada, tahaks ka kirjutada, aga siis enam lihtsalt ei jaksa. Või kui isegi jaksaks, siis tead, et see on täiesti pointless, sest sa ei saa IIALGI end ju välja magada. Pole ju nii, et oh, täna olen natuke kauem üleval, küll ma homme või hiljemalt nädalavahetusel end välja magan.

Asi pole sugugi selles, kusjuures, et Põrnikas oleks mingi totaalselt hull terrorist-laps, lihtsalt ta juba on selline olend, kes vajab tegelemist. Isegi kui see tegelemine piirdub ainult sulle otsa vaatamise ja natuke kohtlaselt naeratamisega või mööda kõhtu roomamise ja jalgadega vehkimisega. St ma võin teda ära petta ja näiteks samal ajal ajakirja lugeda, aga kaua see ei tööta ja no, ausalt, ega keskenduda muule väga eriti ei saagi (ja ega tahagi ju). Ja sellest polegi midagi, SEE PEABKI NII OLEMA, sest, noh, emandus ja värgid, aga ma nii väga tahaks, et kuhugi mahuks see va minu aeg ka. Et ma saaks kuskil segamatult mediteerida natuke ja asju kirjutada. Isegi kui nad pole midagi erilist. Lihtsalt, et lihas rooste ei läheks.

Selles suhtes, ma tunnen, olen ma hakanud oma blogisse märksa obsessivamalt suhtuma, sest see on praegu ainus kanal, mis aitab mul a) valutult suhelda, b) valutult asju läbi mõelda, c) nõu küsida ja, kõige olulisem, d) elus hoida kirjutamislihast. Sest mis see blogi muud on kui meedium. Ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma ju sisu läbi, umbes nagu uue ajakirjanumbri sisu läbi mõeldakse. Ma tahan, et postitused poleks igavad, ma tahan, et need poleks pidevalt sarnased, ma tahan, et oleks erinevad formaadid ja peamiselt ma tahan, et ma ei unustaks ära, et tegelikult kirjutatakse koguaeg lahku. (Jah, see tuleb mulle ausalt iga kord meelde, kui ma selle siin kokku kirjutan.)

Muidugi võiksin ma selle energiaraasu, mis õnnestub mul siin kulutada, panna magama ka Wordi dokumenti, aga ÄRGEM UNUSTAGEM EDEVUST.

Ah, ei, tegelikult. Õudselt tahaks tööd teha ja samas ei tahaks nagu ka, sest nii kaif on see praegune periood omal kombel. Tahaks, et kuskil oleks võimalik leida middle ground, et ei peaks olema kas üks või teine, vaid et saaks olla ehk mõlemad. Ju see aeg ka tuleb, ilmselt siis, kui väike inimene on rohkem iseseisev ja magab öösiti pikemate juppide kaupa. Aga noh, ma tõesti ei oodanud, et see kirjutamisvajadus juba praegu närima hakkab.

/

Muuhulgas tundub mulle, et see “Wide Awake” lugu oleks väga hea asi, mida lahata võtmes “naiste diskrimineerimine” ja “noorusehullus”, aga ma praegu ei viitsi ja alati on võimalik, et ma kujutan asju ette, sest ma pole enam normaalne.

Sest ega ma polegi.

Muide, väike inimene naeratab. Joriseb, nutab, tšillib, üritab keerata, naeratab, joriseb, sööb, tukub, tšillib, naeratab jne.

tuhat sõpra

hoomamatu 18 Replies

Tere, mina olen Daki ja hetkeseisuga on mul Facebookis 832 sõpra. Jah, mina olengi üks neist, kellele viitavad kõik need lugematud blogid, ajaleheartiklid ja muud kirjatükid, kus autorid meeleheites käsi ringutavad ja küsivad: “Kuidas on võimalik, et kellelgi on 832 sõpra?! See ju pole võimalik!!!”

Ma iga kord muigan neid tükke lugedes, aga kuna sellekuine Anne&Stiil võttis taas teemaks selle va Facebooki ja tabamatu netisõpruse teema, siis.

Ühesõnaga, ma ei saa absoluutselt aru sellest paanikast. Esiteks muidugi on nii ära leierdatud see FB ja sõpruse teema. Kõik tahavad seda fenomeni analüüsida, mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja mul on tunne, et kui millestki muust pole kirjutada, siis oh, võtame jälle selle teema, et kuidas ikka on mõnel tuhat sõpra netis.

Miks seda asja üle tähtsustada? Õigemini, ma saan aru, et minu seisukoht ongi kogu selles netiasjanduses natuke teine. Asi on vist selles, et informatsioon, mida ma internetis välja annan, on KÕIKJAL sama. See tähendab – pole olemas mingit Facebooki või Twitteri sala-mina, mida jumala eest ei tohiks võõrad silmad näha või lugeda. Ja kõik informatsioon, mida ma internetis välja annan, on juba aastaid teadlikult läbi mõeldud ja selleks ette nähtud. Kuna kõik teavad, kes ma olen, siis mul pole absoluutselt vaja põdeda, kas keegi neist 832st sõbrast Facebookis on spioon ja võib üles korjata mõne infokillu ning sellega näiteks mu karjääri pekki keerata.

See muidugi ei tähenda, et minu neti-mina olekski päris-minaga võrdne. Loomulikult mitte. Ka ei taha ma, et kõik minust klõpsitud fotod internetti satuks ja sellest, kuidas ma titepiltidesse suhtun, olen ka juba kirjutanud. Loomulikult ei reklaami ma kusagil oma aadressi (kuigi vist suurem osa juba teab, kus ma elan, kui sel teemal kevadel blogis jutustatud sai) ja kuigi mu telefoninumbrit on võrdlemisi lihtne leida, on selle kaudu mind raske kätte saada (ma ei võta võõraid numbreid vastu teadupoolest). Ehk siis: muidugi on asju ja informatsiooni, mis internetti ei kuulu ja selles osas pole ju vahet, kas mul on 83 või 832 sõpra. Ma ei annaks seda infot välja kummalgi juhul.

Ma ei saa hästi aru neist inimestest, keda suured sõbralistinumbrid häirivad. Miks nad häirivad? Et ei suuda nende kõigiga kvaliteetset netisuhtlust ülal hoida? Aga kas selleks on mingi sundus?!

Miks mul üldse nii palju sõpru on? Mingi hulk sai neid lisatud siis, kui mängisin paar aastat tagasi mingit FB mängu, kus oli vaja rohkelt kontakte, kes sama mängu mängiks. Nii sattuski mingi sadakond võõrast naist mu sõbraks. Enam ammu ma seda mängu ei mängi, aga… no las nad olla siis seal listis, mis see mind vaesemaks teeb! Kui neid ei huvita, mis ma teen, siis saavad nad mind ise ära kustutada. Kui mind ei huvita, mida nemad teevad, saan mina sama teha. Ma ei ole ju kohustatud nendega suhtlema lihtsalt sellepärast, et nad mu sõbralistis on.

Lisaks käin ma ja lisan vahepeal sõbraks endale inimesi, kes tunduvad toredad või ägedad, aga keda ma isiklikult ei tunne. Mõned neist võtavad sõbrakutse vastu, mõned mitte. See on minu jaoks… hm, nagu esimese sammu astumine. Et äkki saab nii leida uue toreda tuttava. Umbes võrdväärne linnas ägedale inimesele ligi astumise ja enda tutvustamisega. Mõned võõristaksid sel juhul, teised aga äkki hoopis tervitaksid uut suhtlemisvõimalust. Sama FBs.

Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui mind lisavad minu jaoks võõrad inimesed, näiteks sellesinatse blogi lugejad. Sest, nagu öeldud, on info kõikjal niikuinii avalik, avalikustamiseks juba eos mõeldud. FBs saab aga luua ehk isiklikuma kontakti – kui selleks peaks soov tekkima – kui näiteks blogisamas kommentaare vahetades. Kuigi ka see viimane on variant.

Ma ei ole vastu võtnud vist ainult mõningaid sõbrakutseid ja kuigi mulle ükski konkreetne hetkel ei meenu, tean ma, et olen ka keeldunud. Mul on tunne, et ma ei ole sõbraks võtnud paari inimest minevikust, kellega ma tõesti ei soovi kontakti hoida või taasluua. Muidugi on neil ka selletagi kerge teada saada, millega ma parasjagu tegelen (I mean, have you SEEN my blog?!), aga kuidagi see teadmine, et mu värsked postitused ei jõua nende inimeste FB seinale, on minu jaoks meeldiv.

Selge see, et ma ei jõua mingil juhul kõigi nende 800 inimese eludega end kursis hoida, aga nagu öeldud: a) selleks pole mingit kohustust, b) kõik ei olegi FBs aktiivsed, c) samas on alati võimalus nendega kergelt kontakti saada, kui selleks peaks vajadus tekkima. FB on nagu aktiivne ja elav aadressiraamat minu jaoks, võiks isegi öelda.

Ja kummalisel kombel ei ole seal kunagi neid inimesi (või on ja nad vaikivad), kelle kohta tegelikult tahaks (küsimata) teada saada, kuidas neil läheb. Lihtsalt huvi pärast. Ja nii, et sa ei peaks neid ise selleks üles otsima. Noh et rahuldad oma uudishimu ära ja liigud edasi. Selliseid inimesi on mu elus küll ja veel, kõigil ilmselt on. Oh, mulle just meenus, et hiljaaegu sattusin FBs ühe oma kunagise naabritüdruku sugulase otsa, kellega me paar suve koos mängisime, aga kellest ma midagi ei mäletanud. Õudselt äge oli teda virtuaalruumis näha ja teada saada, et ta elab nüüd Itaalias. Ta oli mulle aastate jooksul aeg-ajalt meenunud küll, aga meie päriselukontakt oli täpselt sellisel tasemel, et ma küll mõtlesin, mis tast saanud on, aga poleks iialgi hakanud tegema suuri samme selleks, et seda teada saada. Selleks on FB suurepärane kanal.

Aga ma saan aru, et paljude inimeste jaoks on FB hoopis teise eesmärgiga ja enamik inimesi ei laotagi oma elu internetti ei suurel ega vähesel määral. Ja siis paljud on seal vahepeal. Ma saan aru neist, kelle jaoks on oluline hoida oma eraelulisi mõtteavaldusi saladusena või vähemalt avalikuna kontrollitud ringile inimestest. Aga ma ei saa aru, miks nende jaoks on nii traagiline, et on inimesi – nagu mina – kelle jaoks ei ole mingit vahet, kui suur mul see sõbranumber on, samamoodi nagu pole mingit vahet, kui suur on mu blogi lugejaskond. Info, mida ma väljastan, neti-mina, kes siin kondab, see on ikka sama hoolimata numbrist.

Aunt Becky muide kirjutas sarnasel teemal hiljuti, et miks on hea oma pärisnime all blogida. Olen tema sõnadega absoluutselt nõus. Ja sellele saab alla kirjutada ka FB ja sadade sõprade kontekstis. Sest kui sa ALATI annad välja infot teades, et see võib jõuda sadadeni, siis oled sa alati mõnes mõttes vaba ja kaitstud. (Ja paljudes mõtetes muidugi mitte, aga see pole hetkel teemaks.)

/

Ma saan aru, et mu mõtted on hüplevad ja pole just kõige paremini omavahel kokku põimitud, aga noh, sooda jne.

tubur ja teised

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin emmendusvälist, aga see veel pole…

Esiteks tahan ma öelda, et see hiigeltite nali hakkab vaikselt kuluma juba – täna kaaluti arsti juures. On võtnud kilo juurde sünnist, ehk siis 5160 g. Pikkust on visanud 3 senti juurde.

Aga mitte sellest…

Kes mind tunnevad (või on mu blogi lugenud), teavad, et mul on sõnadega oma suhe. Nimelt meeldib mulle sõnu lühendada. Ja no see Daki moodi lühendamine ei tähenda alati seda, et sõna tingimata lühemaks saaks. Nii ütlen ma juba vähemalt kümme aastat lamba kohta lambut, õlle kohta õlut (palataliseeritud l), sõna “vein” käändub minu jaoks mitte “vein, veini”, vaid “vein, veint” (samamoodi “õlut, õlutit”). Rääkimata sellest, et üks parimaid sõnu kõige armsa kohta on meie peres “tuburideido”.

See teeb õudselt raskeks titaga suhtlemise, sest nüüd, kui ma olen peast segi läinud (tunnistamine pidi olema esimene samm paranemisteel), on mul VEEL SUUREM vajadus sõnu väänata ja käänata. Lisaks ut-lõppudele on tekkinud moodi ka ur-lõpud.

Näiteid (kõik nimetav kääne): lehmut, sõpsur, mähkut, musur, varvut (ehk varvas)

Mu ainsaks lohutuseks on, et ma tegin seda juba ka enne. Ma mäletan selgelt, et Birxi ajas see kohutavalt närvi näiteks, aga kuna mul on lühimäluprobleemid, siis ei suuda ma meenutada, mis sõnad need tookord olid… Probably alcohol related.

Aga no ikka tunnen ma end jõle imelikult, kui keegi peaks pealt kuulma, kuidas ma TÄIESTI NORMAALSE HÄÄLEGA titega räägin, kasutades mingeid dakisõnu, mis MULLE tunduvad täiesti normaalsed. Üleüldse olen ma märganud, et ma lapsega kahekesi olles ei kaota KUNAGI närvi, aga niipea, kui olen avalikus kohas, tõuseb stressitase lakke. Millegipärast mulle tundub, et sel juhul tuleb hoida võimalikult madalat profiili, et jumala eest keegi ei paneks tähele, et ma olen lapsega, sest siis hakkavad KÕIK arvustama, kuidas ma oma last kasvatan. No et ISSAND KUI TA NÜÜD NUTMA HAKKAB. Kodus on mul närv totaalselt nullis. No las nutab! Aga avalikus kohas – ohõudu! Justkui näitaks see, et mu laps avalikus kohas vääksatab, et mina olengi hülgurema (see?!) ja kohe kutsub keegi lastekaitse, sotsiaalameti, tuletõrje ja preestri kah veel igaks juhuks.

Ega ma ju ütlegi, et see mingi ratsionaalne hirm oleks. Vist ikka mingi hormoonide värk. Ja ju möödub.

Aga kuidas endalt see imelik sõnaväänamiskomme küljest harjutada, seda ma ei tea. Sest näiteks eile rääkisin ma sellist “muinasjuttu” lapsele mähkmevahetamise ajal:

Elasid kord Mähkuripoeg ja Musuripoeg. Musuripoeg ja Mähkuripoeg läksid poodi. “Mina tahan osta mähkuteid!” ütles Mähkuripoeg. “Aga mina,” teatas Musuripoeg, “mina tahan osta musureid!”

Ma juba näen nii selgelt, kuidas mu laps tuleb pärast esimest koolipäeva koju ja ütleb midagi sellist: “Aga, empsur, õpetaja ütles, et ei ole olemas selliseid asju nagu musurid!”, ja hakkab lohutamatult nutma. JÄLLE RIKKUSIN MA LAPSE ÄRA. JUBA JÄLLE.

 

[like action=like]

valikvastused

hoomamatu 22 Replies

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…

Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.

1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)

2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)

3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)

4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)

5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).

6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.

Jne.

Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.

Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.

Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…

Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…

Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.

Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.

Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.

Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg

Kallis Emiliana!

hoomamatu 7 Replies

Täna said sa kuu aega vanaks ja see on minu esimene kiri sulle. (Sest ega ma mingi hull pole, kes veel sündimata lapsele kirju kirjutab…)

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled vaimustav. Lihtsalt vaimustav! Ma olen küll terve oma täiskasvanuelu väikeste olendite (loe: kasside) eest hoolt kandnud, aga ma poleks kunagi arvanud, kuivõrd erinev on ühe väikese inimesega kõrvuti elamine ja kasvamine. Iga päev on teistmoodi, iga päev on uus ja iga päevaga sa teed aina enam ja enam asju. Juba sa vargsi naeratad ja täna vaatasin ma sind viis minutit järjest, kui sa üritasid end ümber pöörata. Sa ajasid oma pea hästi kuklasse, viskasid selja silda ja vihase ägamise saatel üritasid end kõhuli saada. Veel see ei õnnestunud, kuid mulle tundub, et see on päevade küsimus. Lisaks teed sa vahepeal selliseid hääli, mida ma oskan nimetada ainult kõne algeteks ja IGA KORD kui sa nii häälitsed, jääb mul süda seisma, sest sa oleks nagu tulnukas. Mis mõttes tegid sa just INIMESE HÄÄLT?! See on nii kriipi ja nii harjumatu, aga ma tean, et ma harjun peagi su aina tihedama lalinaga ja see valmistab mulle ainult rõõmu, täpselt nagu kõik need teised asjad, mida sa teed. Aga kui samas tempos su areng edasi läheb, siis võib vabalt olla, et suve lõpuks sa kõnnid ja jõulude paiku lõpetad ülikooli.

Mulle tundub, et sa oled üsna rahulolev laps, kuigi kohati tundub, et sa oled NII FRUSTREERITUD sellest, et sa ei saa liikuda. Eriti tuleb see välja su hommikusel mürgeldamise ajal, kui sa mööda mu kõhtu üritad roomata, ajad end aeg-ajalt kätele püsti, vaatad oma suurte silmadega ringi ja siis ähkides hakkad uuesti mürgeldama, kuni lõpuks, jah, lõpuks tuleb see kraaksatus: “TEHKE MIDAGI! MA EI SAA LIIKUDA! Miks ma pean elama sellises maailmas, kus ma isegi liikuda ei saa?!”

Üsna jonnakas oled ka. Sellega seoses, Mila-mutt, peame me rääkima ühest asjast. Nimelt su päevased magamised, nendega on väike probleem. Sulle millegipärast ei meeldi päevasel ajal toas magada ja tahad seda ainult väljas vankris teha. Probleem tekib aga siis, kui ma näiteks haigeks jään – nagu eile – ja ei jaksa sinuga jalutama minna. Ning siis lööb su jonnakus välja ja sa KEELDUD magamast. Mis tähendab, et sa OLED ÜLEVAL. Noh, iseenesest poleks sellest midagi hullu, kui sa nii ära ei väsiks. Vaata, ma saan aru, et seda ei meeldi sulle tunnistada, aga sa oled veel väike. Sa vajad märksa rohkem und kui mina või su isa. Ergo, sa pead päeval magama. Sest kui sa päeval ei maga, oled sa õhtuks nii läbi omadega, et ei jää enam magama. Mis tundub jabur, ma tean! Aga samas ma mõistan sind, ka mul on vahepeal nii. Et oled nii kohutavalt väsinud ja nii sitt on olla sellest, sa tead, et pead magama, aga und ei tule, sest NII SITT ON OLLA sellest, et oled nii väsinud. Ja nii see läheb. Ahjaa, ma tahtsin veel lisada, et kui sa kätega tuuleveskit teed ja jalgadega jalgratast sõidad, SIIS EI TULE UNI PAREMINI. Believe you me.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kedagi nii hullupööra armastada võiksin. Sa oled kohutavalt intensiivne, päevad sinuga on nagu 500tonnise naftatankeriga mööda mägiraudteed sõitmine, aga see, mis sa vastu pakud, on imeline. Ma olen nii väsinud sellest, et ma pean KOGU AEG otsustama, aga kunagi, kui sa ise emaks saad, saad sa aru, mis tunne see on. (Ja kui sa ei taha emaks saada, siis see on ka okei.)

Niisiis, kui sa saaksid nüüd oma päevased magamised korda, siis oleks asjad märksa roosilisemad. Sest ausalt öeldes on üsna väsitav sind õhtul KAKS TUNDI ööunne panna. Sellest, et ööunne panekuga peab alustama juba kuue paiku, ei hakka ma rääkimagi, sest sa oled veel liiga väike mõistmaks, mis tähendab selle pärast loobuda grillist mererannal või mõnest kaunist jalutuskäigust või väljasõidust, sest laps on üleväsinud ja plaanid tuleb ära jätta.

Aga ka sellest pole väga hullu, sest tuleb veel suvesid, aga ainult see suvi oled sa nii väike, nii et ma olen täitsa nõus tegema kõike selleks, et sa hästi kasvaksid. Kui see tähendab grilliõhtust loobumist selle kasuks, et sind KAKS TUNDI (kas ma juba ütlesin, et KAKS TUNDI!?) magama panna, siis so be it. Ja seejuures tahan ma rõhutada, et ööunesid palun mitte muuta. See on suurepärane, et sa kell 7-8 magama jääd ja südamerahus hommikuni välja paned ning kenasti pärast öiseid söömisi magama tagasi lähed. Palun samas vaimus jätkata.

Ma tahan, et sul oleks õnnelik lapsepõlv. Seda, et sul ka õnnelik elu oleks, ei saa ma garanteerida ja mingil hetkel pean ma andma su Emakese Elu meelevalda (kelle lemmiktegevuseks kahjuks on trääsa näitamine), aga ma loodan, et ma suudan sulle garanteerida õnneliku lapsepõlve. Ma ei ole kunagi elus vist midagi nii väga tahtnud kui seda.

Armastusega,

emme

PS. Palun vabandust su esimese passipildi pärast. Olgu sulle lohutuseks see, et pass kehtib vaid kaks aastat ja et MITTE KELLELGI pole normaalseid passipilte. Aga ikkagi: vabandust. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei pannud seda internetti.

nihe

hoomamatu 10 Replies

Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.

Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.

Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. (“Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!”) Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi (“Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?” Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)

Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: “Tissid!” ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!

Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled  STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna “muretsema” üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.

Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: “Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!”

Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.

Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.

I win at life.

Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.

—

*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.

and then this happened

hoomamatu Leave a reply

Ma olin kuulnud ja näinud piisavalt seda Family Guy Epicaci-klippi, aga ma ei uskunud, et see päriselt nii toimib… Projectile vomiting on tegelt ka olemas. Hüsteeriliselt naljakas.

“My newborn daughter would spit up occasionally, like all babies, but one day when she was just 3 weeks old, she began to projectile vomit. I swear it shot from her mouth 4 feet across the room. Ironically, I had just watched ‘The Exorcist’ the night before, so I was positive she was possessed. I couldn’t believe a tiny baby could have the ability to do this naturally. Hysterical, I called my parents, the emergency room, and a priest. When I got to the emergency room, the doctor explained it to me, and told me I was probably just overfeeding her. My priest laughed so hard he had to sit down.”

Allikas.