Category Archives: hoomamatu

Kallis Emiliana: viis kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa viiekuuseks. See tähendab, et me oleme edukalt suutnud täita eesmärgid, mida me endale sinu sündides seadsime. Neist olulisim ehk: let’s not kill the baby. Seega, võib öelda, et edukus on sajaprotsendiline.

Sellel kuul omandasid sa mitu uut oskust. Näiteks suudad sa toppida suhu oma varbaid ja teed seda suurima heameelega. Lisaks keerled sa nüüd igatpidi – üle parema õla, üle vasaku, seljalt kõhule, kõhult seljale, vahepeal küünitad end poolistukile ja langed siis – potsti – taas maha. Veel on jõudsalt arenenud nihverdamise ja põntsutamise oskused. Kõhuli olles suudad sa end ringiratast nihverdada, mis tähendab, et asjad muudkui ilmuvad su käeulatusse ja asjad, oo, asjad on ju huvitavad! Ükspäev rullisid sa end oma tekilt vaat et kööki välja, iga kord taas kõhuli jõudes metsikult vaimustusse sattudes: “Laminaat! Uau, kui äge on käte all laminaat!”, ja prõmmisid kätega vastu põrandat.

Samuti oled sa hakanud arvama, et su nimi on “Tšaoo!”, sest iga kord, kui ma sind näen, lehvitan ma sulle ja just sedasama hüüangi. Peaks vist hakkama rohkem mõnda su paljudest nimelühenditest kasutama, sest see oleks päris paha, kui sa jääkski arvama, et su nimi on Tšaoo. Muidu polekski midagi, aga koolis läheb raskeks.

Ujumas meeldib sulle ka aina enam ja viimane kord ei kuulnud ma su suust ühtki väga häälekat protesti, KUIGI see oli see kord, kus sa edukalt esimest korda sukeldusid. Jajaa, ma tean! Me oleme jõudnud nüüd sellesse faasi, kus mulle tundub TÄIESTI NORMAALNE titte VEE ALLA toppida. Samas vaatasin ma kõrvalt, kuidas üks titt basseini äärelt vette lennutati ja kelle ema seal kinni püüdis ja ausalt, SEE tundus õudne. Sul on veel lootust!

Ja lõpuks ometi, LÕPUKS OMETI oled sa hakanud naerma nii, et ma ka päriselt aru saan, et see ongi naer, mitte et sa ei lämbu või ei testi lihtsalt oma häälepaelasid. Sul on tekkinud oma lemmiklood, mille peale sa kohe näost särama lööd ja kui ma sinuga veel tantsin ja laulan ka, siis sa rõkatadki naerda ja minu süda sulab. Mu titt! Ta naerab! Järelikult ei tundugi talle elu minu juures kohutav ja väljapääsmatu! Järelikult ma teen midagi õigesti!

Enamasti meeldib sulle siiski maailma tõsiselt jälgida. Eriti inimesi. Sa võõristad neid (ja uusi kohti), aga turvalisest kohast võid neid lummatult jälgida. Näiteks vedeleme koos, sina asjatad, mina loen lehte. Järsku ma tajun, et pikka aega on olnud kahtlane vaikus… ja seal sa oled! Suurte silmadega, suu kergelt naerul, mind liikumatult jälgimas. Aga mina pole sugugi nii põnev, kui on näiteks Naabrinaine. Või su isa, onu A., Naabrimees ja üleüldse kõik meessoost isikud. Käisime tädi Sikil bussijaamas vastas ja meie kõrval istusid pingil kaks prantsuse kutti. Sa jõllitasid neid häbematult kümme minutit varjamatu huviga, mille peale prantsuse poistel aina imelikum ja imelikum hakkas. Nad heitsid meie suunas kõõrdpilke, üritasid sulle kohmetult naeratada, siis üritasid sind ignoreerida ja väga blaseelt edasi rääkida omavahel, aga feilisid täiega, sest nad teadsid – seal sa oled. Vahtimas. Jälgimas. Kõike salvestamas. Kriipi!

Kiitma peab sind ka selle eest, et mingil müstilisel põhjusel magad sa vahepeal… kaheksani. Üheksani. KÜMNENI. Sellele järgneb tavaliselt päev, mis on täis minu frustreerumist, sest sa lihtsalt EI MAGA lõunauinakuid, aga siiski. SIISKI. Sa magad normaalsete aegadeni. Sa lähed magama punkt kell kaheksa (või natuke varem). Sa jääd magama praktiliselt iseseisvalt – pöörad lihtsalt selja, kui on minust isu täis saanud, ja uinud. Miks see sul päeval küll välja ei tule? Kuidas on päeval täiesti võimatu saada sind magama kauemaks kui pooltunniks, ükskõik, mis trikke ma sinuga ka ei teeks või tegemata jätaks? Ja olgu, neil päevil, kus sa oled NORMAALNE, kuigi magamata – vabalt! Tee kasvõi kuus pooletunnist uinakut, kui see sulle sobib. Aga enamasti ju siiski ei sobi. Enamasti on nii, et sa magad pool tundi, ärkad, oled rõõmus, aga peagi saad sa aru, et see oli mingi jama. Ja et sa tegelt oled väsinud. And then you unleash the whining. OH THE WHINING. Vahepeal on mul tunne, et ma ei suuda seda vingumist ära kuulata. Et ma lihtsalt ei oska enam mitte midagi teha, sest sa pole mitte millegagi iialgi rahul. Ja sa ei usu mind, kui ma ütlen, et mõnetunnine uinak annaks päevale sootuks teised värvid. Ja siis sa vingud. Ja vingud. Oleks, et sa nutaks. Ei, sa ei nuta isegi. SA VINGUD.

Ei tea küll, kellelt sa seda õppinud oled?

Oh, wait…

Mis veel? Vankriga jalutamised on muutunud äärmiselt problemaatiliseks, sest sa keeldud niisama pikali olemast ja magamisega, nagu teada, on sul kehvad lood. Aga küllap me lahenduse leiame, sest kõhukotis võid sa lõputult hängida. Tavaliselt tassib sind su isa, aga tema on ju nii palju tööl ja neil kordadel, kui ta on kodus, on su rõõm hoomamatult suur. Oled ühes toas: issi. Viiakse teise tuppa: OH JOY, veel üks vanem! Seekord emme! KUI FANTASTILINE! (Ja magamisest võib taas vaid und näha.)

Ahjaa! Uusim aktiviteet sinu nädalates on beebifolk, mida sa paistad samuti nautivat (sest sa ei vingu sel ajal ÜLDSE). Aga no miks sulle EI peaks see meeldima, kui seal on tädi Kessu ja tädi Liis ja Retikas ja hulk teisi ägedaid tittesid, keda saab muudkui jõllitada ja jõllitada ja erinevalt prantsuse kuttidest ei hakka neil sugugi ebamugav.

Sulle maitseb porgand ja õun. Kõrvitsat oled sa nõus taluma ainult seetõttu, et teda on mõnus kõikjale mäkerdada. Ka see juhtus kuidagi ootamatult ja märkamatult, sulle lihtsalt hakkasid toiduained huvi pakkuma ja sa võid terve porgandiga meeldiva pärastlõuna veeta, teda hellalt suhu toppides, imedes, mekutades, armastavalt vastu enda pead tagudes… Ja nüüd hakkad sa vaikselt juba pihta saama, mida söömine endast kujutab. Peamiselt on see, nagu kõik asjad su elus, lihtsalt üks tore mäng, mida vahepeal harrastada.

Ma loodan, et mängu su ellu jätkub veel kauaks.

Armastades,

emme

daily challenges

hoomamatu 19 Replies

Abikaasa on juba mitu aega rahulolematult vannitoas kaalul seismas käinud ja pahaselt puhisenud. Kui ma lõpuks küsisin, et mis lahti, teatas ta mulle, et kaalub liiga palju. Selle peale pööritasin mina silmi: “ÄSJASÜNNITANUD naise majas roppusi rääkima…” Aga tundub, et tal on tõsi taga, sest ühel õhtul, kui ma kooki tõin, teatas ta peaaegu ahastavalt: “JÄLLE sa tõid kooki!”

Mina, olles unustanud TRAAGILISED viis lisakilo mehe… hmh, tahaks öelda, et puusal, aga ausalt öeldes, ma küll ei tea, kus tal need lisakilod end peidavad. Võibolla kuskil musklite vahel. Igaljuhul, selleks ajaks olin mina juba unustanud selle “ma kaalun nii palju”-jutu, pööritasin taas silmi ja ohkasin. “No ma söön siis ise…”
“Ei-ei, ma söön ikka ka, aga ma lihtsalt MÕTLESIN, et peaks hakkama vähem sööma…”
“Miks?”
“No tahaks üks viis kilo alla saada.”

Mille peale mina teatasin täiesti mõistlikult: “CHALLENGE. ACCEPTED.”

(Abikaasa: “Mis “challenge”? See pole mingi “challenge”!”)

Kokkuvõttes leppisime kokku (“SINA leppisid! MINA ei leppinud!”), et võistluse eesmärk on olla oktoobri lõpuks viis kilo kergem. Ma ei tea, mida võitja täpselt võidab või kaotaja kaotab, aga ma sain öelda “CHALLENGE. ACCEPTED” ja tõmmata alla lugematul hulgal fitness appe.

Noh, ma olen üritanud sporti ju teha siin natuke varem kah, aga ausalt öelda pole ÜLDSE viitsinud. Nüüd vähemalt on mul kellelegi milleski pähe teha ja pealegi saab kaalu sportimata kah kaotada. Mis muidugi ei tähenda, et ma vahel ei viitsiks nüüd sporti teha. Ühtlasi proovisin üle pika aja, millises vormis on mu kõhulihased ja kui varem suutsin ma järjest teha 70-80 ringis neid, siis nüüd venitasin kuidagi 50 välja. 50!!! Õudne. (Kätekõverdusi tuli see-eest seitse ja titt on pidanud end ise pärast seda süles hoidma, sest mu randmed enam ei tööta. Ripub mul niimoodi juuste küljes nagu ahvipärdik.)

Enihuu.

Viimased kolm päeva on olnud edukad. MyFitnessPal arvutas välja, et ma võiksin süüa päevas 1200 kcal (juhul kui ma end ei liiguta. Kui liigutan, siis selle võrra rohkem). SitUps karjub mulle kõrva, kui on aeg järgmine seeria kõhulihaseid teha (eesmärk on 150 jutti suuta). Tõmbasin sammulugeja-rakenduse ka, aga see pole eriti efektiivne, efektiivsem on MyFitnessPalile öelda, kuidas ja palju ma kõndisin ja ta ise teab mulle öelda, palju ma kulutasin. Näiteks ükspäev käisin Stromkal jalutamas ja kulutasin üle tuhande kalori! Mila on muidugi äärmiselt amüseeritud, kui ma temaga koos tekil vedelemise asemel järsku üles-alla vehkima hakkan, telefonist kostev treeneri-vile taustaks. Ma võin jumala kindlalt vanduda, et täna ta ütles “Emme. Loll.” Aga no mis tal viga naerda, tema koosnebki põhimõtteliselt ainult kõhulihastest, mille külge on kinnitatud pea ja jäsemed.

Seega vuhin ma häbi tundmata harjutusi teha ja kui ei viitsi enam, siis… No siis polegi midagi.

Selle kõige tulemusena valutavad mul tänaseks KÕIK kohad, eriti see koht, kuhu tavaliselt tramp stampe tehakse. Ilmselgelt pole keha enam ÜLDSE harjunud, et temaga mingeid harjutusi tehakse.

Ma ei tea, mis taktika on Abikaasal. Esmaspäeval sõi ta šokolaadi, eile jäätist. Noh okeeeei, ta tõesti liigub päev otsa ja on muidu sportlik ja tubli, AGA IKKAGI. It is on!

Viis kilo, see peaks olema ju kukepea. Onju!

Onju?

Guys?

…

summer of music

hoomamatu Leave a reply

Käisime eile Naabrinaisega Dredgi kontserdil ja ma mõtlesin sel ajal igasuguseid asju (lisaks sellele, et Dredgi trummar on freaking hot!). Esiteks ma mõtlesin, et mul pole vist nii paljude supermuusikaelamustega hooaega MITTE KUNAGI varem olnud.

Hooaja avas 30 Seconds to Mars.

Continue reading

Mila ja mehed

hoomamatu 3 Replies

Mila on hakanud inimesi võõristama ja see on minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt raske. Ma saan ju aru küll, et mida rohkem ta käib ja erinevate inimestega kohtub, seda parem see on ja seda rohkem ta harjub, aga nii vastik on näha, kuidas see teda stressi viib. Lisaks on minul kui, hm, tähelepanuhooral väga raske mõista võõristamist kui nähtust üleüldiselt, kuigi mind ju ometi ümbritsevad inimesed, kelle iseloomustamiseks võib vabalt kasutada sõna “tagasihoidlik” ja nad on täiesti normaalsed.

Tundub, et djudetil lihtsalt läheb aega vaja, et olukorraga harjuda. Ta on nõus võõrastes kohtades täiesti rahulikult ringi uudistama, kui mina olen käeulatuses ja ükski hullunud baaba ei taha teda lõua alt kudistada või sülle haarata. Aga ma olen tähele pannud, et kui titega kuhugi ilmuda, siis paratamatult pöördub kogu tähelepanu temale, kuigi tema tahaks võibolla rahulikult tšillida, ilma et keegi teda näppima tuleks. Nii näiteks saatsin Abikaasa lapsega vanavanematele külla ja läksin ise poodi. Kui tagasi jõudsin, oli titt hüsteerias ja minu süda murdus taas tuhandeks killuks. Või siis käisime oma bändituuril suve lõpus ja külastasime Sikit tema töökohal ning kui ma püüdsin last talle sülle anda, hakkas ta kohe kisama. Ja tee siis talle selgeks, et Siki on ju oma! Kõige omam üldse!

See-eest kui lasta tal natuke uue ümbrusega harjuda ja rahulikult olla, on ta üsna sõbralik ja talub pigistamist päris hästi. Kõige kindlamini tunneb ta end muidugi omas kodus, aga ka Siki Kuressaare-kodus harjus ta üsna kähku. Mis toob mind postituse pealkirjas õhku visatud teema juurde.

Nimelt on Milal tekkinud omad pisikesed rutiinid ja üks neist on isaga koos ärgata ning siis temaga koos köögis hängida, kuni Abikaasa tööle läheb. Mina saan selle võrra tunnikese kauem magada ja nii mõnus on läbi poolune nende jutustamist ja asjatamist kuulata. Ja siis, kui ERITI hästi läheb, tuleb Mila minu juurde voodisse ja jääb hommikuunne, mis tähendab, et ideaaljuhul magame me näiteks 11ni. Kuna tal aga magamine ikka veel väga hästi välja ei tule, siis vahepeal tähendab see pooletunnist uinakut… aga sellest mõnes muus postituses.

Igal juhul, suvelõpu-bändituuril Abikaasa kaasas ei käinud ja kuna mina olen hommikuti teatavasti poolsurnud, hakkas Milal üsna kähku voodis hängides igav. Magas natuke ja hakkas jorisema, millega mina sugugi kaasa ei tahtnud minna, sest ma OLIN juba selle kella-seitsmese-hängimise temaga ära teinud ja ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et MOMMY NEEDS HER SLEEP.

Järsku lähenes kuskil onu A. (onu siis Milale, mitte mulle, mulle õemees), ma suutsin läbi poolune registreerida vaid hüüatuse: “Tibu! Tule siia!” ja selle, et kellegi käed mu kõrvalt lapse haarasid.

“Too ta siis mulle tagasi ka mingi hetk!” pomisesin ja magasin õndsalt veel tund aega. Nemad hängisid kahekesi köögis ja kuigi Mila nägi onu A.-d viimati jaanipäeval (ja vaevalt, et seda mäletab), oli ta väga rahulolev. Ülejäänud päevad, mis me seal veetsime, oli onu A. heaks väljapääsuks, nad hängisid suurima heameelega koos. Mõned mehed on kohe nagu sündinud tittedega tegelema, A. on üks neist. Seda on lihtsalt nii cool vaadata, kui mehed end tittedega vabalt tunnevad. Ja tited tajuvad ju seda ka ning vastutasuks tunnevad end nendega vabalt. Coolness all around.

 

 

hairless

hoomamatu 34 Replies

Nüüd on siis täiesti kindel, et emadus ja hormoonidemöll on must lõplikult võitu saanud. Ma olen ametlikult peast segi. Veelgi ametlikumalt, kui ma varem olin.

Nimelt lõikasin ma endal juuksed lühikeseks. Või mis – lühikeseks! Poisipea lõikasin.

(Ma annan võimaluse suminal saalis vaibuda.)

Kõik algas sellest, et ma postitasin feissi omast arust nunnu foto, mille Abikaasa must Piia ja Runni pulmas tegi. Juuksed olid sellel kinni, aga nägu naerul ja ma ise nii mitterase, et ma kohe olin selle pildiga väga rahul. Kommentaarides puhkes aga vaat et õnnitlustelaviin, et oi kui äge uus soeng ja et sulle ikka nii hästi sobib poisipea.

Enter: confused face.

Ja mõte oli idanenud.

Tegelikult mõtlesin ma poisipeale juba varem. Esimest korda, kui mul see mõte tuli, otsustasin selle juurde 30ndal eluaastal tagasi pöörduda. Siis tuli see mõte uuesti rasedana, aga ma otsustasin, et rase ei ole adekvaatne selliseid otsuseid vastu võtma. (Hah, nagu viis kuud magamata imetav off meds ema oleks!) Ja SIIS hakkasid mul juuksed peast kukkuma. Ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Mul on alati palju juukseid peast kukkunud, ma arvasin, et mul on kogemus olemas. Isegi siis, kui ma pulmasoengut käisin tegemas, ohhetas juuksur, et küll ikka mõnel tuleb juukseid peast. (See, kusjuures, sai tol hetkel otsustavaks vastuseks “kuule, sa oled vist rase”-naljale, sest kõik ju teavad, et rasedatel ei tule juukseid peast sellise hooga.)

Mingil hetkel raseduse ajal arvasin ma, et nagu kõige muuga sellel teekonnal, on mind raseduse headest külgedest säästetud, sest juukseid tuli peast ikka samasuguse hooga. Kuni ühel hetkel see lõppes ja ma avastasin, et kurat! Võib ikka mõnel lakk olla peas! Ja see mõni olen mina! Jei!

JA SIIS ütles üks tuttav feisis, et oota-oota. Kolme kuu pealt hakkavad peast tulema. Ma valmistusin. Valmistusin hoogsalt. Kogusin voodi alla veepudeleid ja konserve, ostsin kokku soola ja tikke. AGA IKKAGI POLNUD MA VALMIS. On ikka päris kohutav näha oma juukseid – mis juba enne polnud teabmis – sel viisil peast kukkumas. Lõpuks oli mul tunne, et neid ei tule peast mitte ainult kammides, pestes ja juukseid lahti tehes, vaid ka siis, kui mõni naaber ust paugutab. Pauh! Ja mul jälle karvatort kukub. Ja naabrid teadupoolest selles majas linkide otstarvet ei tunne.

Pärast seda feissbuki pildisegaduslugu hakkasin ma taas mõtlema, et peab, kurat, midagi ette võtma. Aga kas tõesti – poisipea? Mulle, kes ma olen eluaeg tulihingeline poisipeadevastaline olnud?

Sel kohal peaks vist seletama, et mul ei ole midagi poisipeadega tüdrukute vastu. Vastupidi, ma tean tonnide viisi üliägedaid naisi, kes rokivad poisipäid… poisipeadega? Poisipeades? Hm. Igal juhul. On sitaks ägedaid poisipeadega naisi. Naabrinaine. Nirti. 100protsendiliselt kõik Kaisad, keda ma tunnen (neid on kaks, mõlemad ägedad). Tervel mu tädi perekonnal on mingis vormis poisipea. Väike-Liis (mõni aeg tagasi). Aigi Viira. Ja tuntud naistest ei maksa rääkidagi! Halle Berry. Siis see tšikk, kes mängis Hermionet. Dooce. Sienna Miller. Kirsten Dunst. Jenna Elfman.

Aga minu õigustuseks – nemad on ILUSAD inimesed, kes suudavad poisipea välja kanda. Mina? Not so much.

Pealegi on mulle alati tundunud, et pikad juuksed on naiselikud. Ja kui minus miskit muud naiselikku pole, siis võiksid vähemalt juuksed ju olla.

Nojah, aga kui ma mõtlen, et pikad juuksed on naiselikud, siis ma eeldan, et need näevad välja sellised:

…mitte sellised õled nagu sellel pildil.

Niisiis, midagi pidi ette võetama. Ja mulle tundus, et see olen mina, kes peab midagi ette võtma.

Enne muidugi tegin ma suurt uurimistööd, näiteks proovisin interaktiivses soenglas endale erinevaid soenguid pähe. See ei aidanud väga, sest ükskõik, kuidas ma neid virtuaalseid parukaid ka ei sättinud, nägin ma ikka välja nagu mikripea.

Siis oli variant lihtsalt juuksed kinni panna ja proovida ette kujutada, et patsi polegi, on vaid tukk. See töötas selles mõttes, et ma olen alati teadnud, et kinnised juuksed ja tukk sobivad mulle. Loogika ju ütleks, et milleks seda rotisaba siis sinna taha?

Lõpuks läksin ma Naabrinaise juurde ja küsisin, et mida tema arvab poisipeast. Vastus oli muidugi väga naabrinaiselik: “Häh, ainult lollidel on pikad juuksed, kõik normaalsed naised kannavadki poisipead!” All jokes aside, abi temast muidugi väga polnud, sest kuigi tal olid kunagi pikad juuksed, käis poisipeani jõudmine temal kuidagi lihtsalt ja märkamatult. MUL seevastu jalg tudises all ja oli tunne, nagu ma hakkaks hulluma. Kurat, see on ju elumuutev otsus!

Kaalukeeleks jäi lõpuks tõdemus, et esiteks, kui ei meeldi, siis on lootus, et see kasvab välja ja pealegi, kus ma ikka niiväga käin?! Kui on õudne, siis saan kodus peidus istuda ja kedagi ei koti. Ahjaa, Abikaasa. No temal on alati mingi poisipeade-fetiš olnud ja ta on mulle juba aastaid ajanud, et ikka jõle tüütud on need karvad ja et poisipea oleks the thing, aga ma olin selles osas väga skeptiline ja pealegi nii tark olen ma küll, et ühtki sellist otsust ei tohi mehe mahitusel teha. Aga vähemalt oli see julgustus, et no kui mulle endale ei meeldigi, siis vähemalt talle ikka meeldib.

Seega istusin ma laupäeval kell 12 juuksuritooli: “Kui ma püüan ära joosta, hoidke mind kinni. Ja üleüldse, ega teil veini pole?”

Issandjumaljeesus, millise adrekalaksu annab selline välimusemuutus! Ma käisin terve laupäeva ringi nagu elektrijänes ja kartsin juba, et asi pöörab hulluks, samas olin ma ootaval seisukohal, et mida ma järgmisel hommikul asjast arvan.

Loomulikult langesin ma järgmisel hommikul masendusse. Vaatasin end peeglist, tõdesin, et näen välja nagu rekkalesbi, nutsin peatäie ja ahastasin. Sest issandjumal, mis mul ARUS oli?! Nüüd on mul titt, rasedusarmid JA poisipea, kes mind üldse veel kunagi iialgi tahtma peaks?! (Kui oma mees kuskile ära läheb, ja no muidugi ta ju läheb, sest MUL ON POISIPEA for fuck’s sake!)

Siis ma sain sellest üle. Otsustasin, et MÕNE nurga alt pole häda kedagi ja TEGELIKULT näokujuga soeng sobib, asi on lihtsalt… noh, selles näos, mis sinna juuste ja lõua vahele jääb. Ja seda ei paranda ükski soeng. Ja vähemalt ei kuku mul nüüd enam juukseid peoga välja või kui kukubki, siis vähemalt on neid palju vähem ära koristada. Kui ma nüüd kuidagi suudaks harjuda selle vastiku torkiva tundega kuklas kui pea padjal on, siis võiks täitsa elada juba ju.

Sest mõne nurga alt näen ma ikka tõesti väga cool välja:

 

 

 

 

happily ever after questionmark

hoomamatu 15 Replies

Täna ma olen mõelnud palju iseenda peale. Õigemini – ma olen mõelnud palju iseendale oma elu erinevatel hetkedel. Kuidas ma olen olnud või kuidas asju näinud. Peamiselt on end väga raske ette kujutada sellesse teise olukorda, ellu mõned aastad tagasi; on raske meenutada, mis tunne oli olla Daki aastal 2005. Õnneks on mul paljudest eluperioodidest päevikud või blog, millele toetuda ja alati, kui ma oma minevikku loen, tekib eraldatuse tunne. Et see ei ole mina, kes on neid mõtteid mõelnud või seda elu elanud. Funny that way.

Aga üks tähelepanek rabas mind nii, et kõigepealt hakkasin ma nutma (ma üldse viimasel ajal muud ei tee, kui nutan), siis ronisin voodist välja, valasin endale klaasi veini ja mõtlesin. Ja proovin selle mõtte nüüd läbi kirjutada.

Ümardades võib öelda, et mul on olnud elus kaks suhet. No TEGELIKULT on mul suhteid olnud umbes miljon, millest pool miljonit on toimunud minu peas. Aga no ÜMARDADES. Rough estimate. Et võib öelda, et neid on olnud kaks. Abikaasa ja Exhusband, see, keda pikaajalisemad lugejad (ja need, kes on lugenud “Daki.elab.siin” raamatut) teavad Rübliku nime all.

Niisiis, kaks suhet. Ja ma täna sain aru, KUI erinevad need teineteisest on.

Oh, muidugi on siin ilmselged asjad mängus. No kasvõi see, et Exhusbandiga kestis kõik vaid aasta ja natuke peale, või et Abikaasaga on meil laps, või veel sada muud üksikasja. Täiesti loogiline, et nad on erinevad, peavadki olema erinevad, see on normaalne.

Mis on aga totaalselt erinev, on MINA neis suhetes.

Kunagi, nagu mu pikaajaline lugeja mäletab, olin ma üks eksinud hing, kes ainult ootas ja ootas, uskudes, et kuskil on olemas see suur ja ilus TUNNE, et kuskil on olemas keegi, kes tahab mind päriseks. Sellest edasi ma eriti ei mõelnud, juba mõte, et keegi tahab sind päriseks, avalikult, julgedes suhet sinuga tunnistada, käia sinuga tänaval käest kinni – juba see mõte tundus mingil ajahetkel ületamatult uskumatu. Ja siis see juhtus. Nii oligi. See oli päriselt olemas. Järgnesid fanfaarid, paraad, kõne peaministrilt ja Islandi presidendi visiit. See oli olemas. Nii oligi. Ja ma sain selle!

Otse loomulikult sukeldusin ma sellesse uude, värskelt leitud õnne pea ees. Kõik oli igaveseks. Tol hetkel. Kõik oli alatiseks, kõik oli lõputu, ELU OLI LÕPUKS KÄES. Polnud mingit küsimustki. Kas me peaks hakkama koos elama? Loomulikult! Kas üks meist peaks teisele Tallinna järele kolima (tema mulle siis)? Loomulikult! Kas me jääme elu lõpuni kokku? Loomulikult! Kas me peaks abielluma? LOOMULIKULT.

Ja kui see sai läbi, siis see sai nii lõplikult läbi, et… et oligi läbi. Kuigi me praegu saame omavahel suurepäraselt läbi, ei ole mul hinges olnud kordagi mõtet, et mis siis kui… Et mis oleks kui… Sest see oli. See oli lõputu ja igavene ja kõikvõimas ja kui see sai läbi, siis seda polnudki enam ÜLDSE.

Armastus sai läbi.

Ja täna sain ma aru, et ilmselt suri koos selle minu “esimese suhtega” minu usk igavesse armastusse.

Tähendab, ma olen alati olnud väga realistlik selles osas, mis puudutab suhteid ja kõiksugu “igavikulisust”. Ma usun, et see on normaalne, et inimesel on elus mitu “elu armastust” ja enamikul on nii. Mõndadel on tõesti ainult üks elu armastus, aga paljudel on mitu – ja see on okei. Ma olen alati uskunud, et parem on minna lahku, kui vinnutada ammusurnud suhet. Ma olen olnud selles osas tõesti realist, aga ometi… Ometi on see pea ees igavikku sukeldumine ju siiski midagi, mida ma tegin, mida ma tahtsin teha. Mul oli usk, et võibki nii minna, võibki nii olla ja võibki igavesele armastusele loota.

Mu praegune suhe on nii totaalselt teistmoodi. Muidugi on ka tema mu elu armastus – teistmoodi ei saakski. Aga. Aga minu suhtumine sellesse on nii teistmoodi ja praegu, kui ma sellest aru sain, lõi see mind jalust. Algusest peale olen ma väga ettevaatlikult Abikaasasse suhtunud. Ma olen alati võtnud seda kui ajutist nähet. Et on küll õudselt hea, olen küll õudselt armunud, kõik on õudselt suurepärane – aga KINDLASTI ON SEE AJUTINE. Ja mõneti paradoksaalselt olen ma ometi end selle inimesega sidunud nii lõplikult, kui end üldse kellegagi siduda saab. No okei, majalaen on veel puudu. Aga no ikkagi, eks. Ja kuidas ma siis olen selles suhtes, nii üle pea sees, kui ma ise arvan, et see on ajutine?

See ajas mul juhtme totaalselt kokku. Mitte, et keegi ütleks, et see on ajutine. Mitte, et meil oleks pandud mingi expiration date, et kui selleks ajaks pole neid või neid asju, siis lähme lahku. Sest kuidas niimoodi ometi siin maailmas on – et ühest küljest annad sa endale aru, et suur osa suhteid purunevad, lahutusprotsent on mai-tea-kui-suur, sa peadki olema alati valmis ise hakkama saama, sa arvestadki sellega, et asjad on ajutised, eriti inimsuhted. Ja OMETI tahad sa, et SEE SUHE, see praegu siin kestaks igavesti. Kuidas siis see töötama peaks? Kuidas selle skisofreenilisusega hakkama saada?

Mulle meeldib vabadus. Õudselt. Selles mõttes on minu suhete moto alati olnud “vabadus, võrdsus, vendlus”. Et meil mõlemal peab olema vabadus (ka vabadus ära minna, kui see hetk peaks tulema). Et me peame olema võrdsed, et suhe töötaks võrdsetel alustel. Ja et mul oleks kaaslane, seltsiline, keegi, kellega ma saan arutada ilmaasju, vaadata tänaval ilusaid naisi ja rääkida rõvedusi.

Ma tahan, et keegi tahaks mind igaveseks, päriseks. Ma tahan ise kedagi tahta igaveseks, päriseks.

Ja see “igaveseks, päriseks” on samas ju nii kuradi hirmutav! Pealegi on see nii kuradi ebareaalne, et miks üldse sellise illusiooniga jamada!

Ning siis pead sa kuidagi õppima elama selle pideva ebakindlusega, et see saab ju ühel hetkel NIIKUINII läbi. Ja samas tahad ikkagi ka supermegasuhet, aga et sul oleks supermegasuhe, siis sa pead panustama. Sa pead panustama ja investeerima tundeid, aega, südant millessegi, mis saab ühel hetkel niikuinii läbi. Or so they say. Või nii sa ise usud.

Kuidas siis? Kuidas siis käituda või tunda või elada?

Kas ainult mina näen selle olukorra skisofreenilisust? Või on keegi veel?

Toiduklubi: pasta kirsstomatite, pesto ja rukolaga

hoomamatu 7 Replies

Nagu teada, olen ma pidevalt maailma lihtsaimate ja maitsvaimate spagettide otsinguil. Umbes nagu ma alati maailma parima šokolaadikoogi otsinguil olen. Igal juhul katsetan ma suurima heameelega erinevaid spagettide ja maitsvate asjade kombinatsioone ja mida vähem ma ise seejuures lõikuma, segama, hakkima, keerama ja muidu vaeva pean nägema, seda parem. See roog on hüvastijätt suvega, ühendab endas lihtsuse, kerguse ja selged suvised maitsed.

Vaja läheb: sööjate arvu järgi spagette, punast või rohelist pestot, paarsada grammi kirsstomateid, peotäis rukolat, värskelt jahvatatud pipart, parmesani juustu

Valmistamine: pane spagetid keema. Nüüd mine ja tegele kuskil millegi meeldivaga. Kui spagetid al dente, kurna need, viruta mõnuga hulka pool purki (või terve, kuidas isu on) pestot, rebi hulka rukolat ning lõigu juurde kirsstomatid. Sega sealsamas potis kõik segamini, jahvata peale mõni keerd pipart ja riputa üle parmesaniga. Tehtud.

saturated summer

hoomamatu 5 Replies

Jätan suvega hüvasti. Nii palju asju oleks veel tahtnud sel suvel jõuda, aga täitsa palju sai ikkagi tehtud ka. Alguses mõlkus meeles postitus pealkirjaga “Seepiakarva suvi”, sest mul on tunne, et see suvi oli üleni seepiakarva. Aga pilte üle vaadates ei raatsinud neid seepiateks muuta, keerasin hoopis saturatsiooni (really? siuke sõna?) juurde, sest mõned hetked on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud ju ikkagi ka.

Sel suvel…

…käisin ja hängisin erinevate ägedate sõpradega erinevates ägedates kohtades, näiteks Tallinna katusel…

…ja juhuslikult avastatud Ökosaarel Linnahalli külje all (kus sattusime juhuslikult filmi!).

…sõitsin Kopli trammis nii, et kotist paistis viinapudel (avatud) ja näpu otsas kõlkus kott barankadega.

…käisin nii paljudel superkontserditel ja nägin nii paljusid bände laivis, et see tundub juba liigse hellitamisena.

…nägin topeltvikerkaart!

…sain tuttavaks Viljandi kasside ja tagahoovide ja katusekorteritega ja armusin sellesse linna.

…käisin Abikaasaga “Nooruses” shotte joomas.

…üritasin pidevalt teha perepilte roheluses.

…vahepeal perepildid õnnestusid… sort of.

…mängisin Tallinna vanalinnas turisti ja kaifisin seda, kui ilus see linn võib olla.

…tutvusin värskete lambutitega.

…nautisin ülipakse juukseid – augustini.

…pidasin Imatra kose ääres piknikku.

…imetlesin hingematvaid päikeseloojanguid.

…ja lõputut taevast mere kohal.

…hänguutisin ja chilluutisin sõpsuuturiga kõikides mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades.

…üritasin pildistada sõpra, sõbrale ei meeldinud.

…hängisin põllu peal, kaks õlletopsi näpus.

 

…vaatasin, kuidas lambaid aetakse.

…käisime igasugu ägedates kohtades söömas.

…ja last, but not least – nägin esimest korda elus rästikut!

 

tere, sügis

hoomamatu 7 Replies

Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.

Enter: meganohu.

Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.

Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.

Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.

Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!

Naabrinaine ja õunad

hoomamatu 7 Replies

Naabrinaine on hull kõnnimutt. Ükspäev näiteks läksime me linna hängima, õigemini olin mina tema deit ühel sünnipäeval, sest elulogistika tõttu polnud me pikka aega näinud. Minu idee õhtust: lähme takso või trammiga linna, sööme kuskil ja libistame kokse ja jalutame Kadriorgu sünnipäevale.

Naabrinaise idee õhtust: jalutame Koplist linna, Jägermeister kotis, ostame Viru väravate juurest lilled ja lähme Kadriorgu sünnale. Pole vist vaja öelda, et käiku läks Naabrinaise plaan, hiljem jalutasime veel Kadriorust Kukusse peole (olime seal umbes viisteist minutit). Mitte, et see plaan kuidagi kehvem oleks olnud, jummalast äge rändomhäng üle pika aja, Tallinnas on SITAKS ilusaid kohti ja Kalamajas võiksin ma igavesti jalutada. (Ma praegu vaatan, et me kõndisime Kadriorgu umbes kümnekilomeetrise ringiga, sinna siis veel tagasi linna kõndimine veel otsa. Kopli lapid rokivad.)

ENIHUU.

Naabrinaine on julm kõndur, is my point.

Niisiis jalutas ta ükspäev Nõmme turule, lihtsalt selleks, et võtta endale paar õuna. Valis ilusad ubinad välja, hakkas neid ulatama müüjatädile kaalumiseks. Järgnes dialoog.

“Palun, ma võtaks need!”
“Teate. Andke mulle 20 sentid, mis ma neist kahest õunast kaalun NAGU MINGI LOLL.”

Hiljem helistas Naabrinaine võidurõõmsalt: “Ma olen ilmselgelt mõjuvõimas naine.”

Ja viimatine naabrinaise-ism…

Saatsin pärast poeskäiku rõõmsa sõnumi: “Mult küsiti dokumenti!”
Naabrinaise vastus: “Kuskohas? Pime müüja?”
Kaks minutit hiljem saabus selgitus: “Heas mõttes pime muidugi…”