Ma olen hirmus kalendripede. Mul peab alati kalender kotis olema, isegi kui ma seda igapäevaselt ei kasuta. Noh näiteks siis, kui ma reaalselt tööd ei tee. Aga kalendrisse lähevad ka lisaks tööasjadele ju olulised sündmused kirja – arstiajad, mehe toimkonnapäevad ja muud üritused, telefoninumbrid, mida telefoni toksida pole mõtet, meiliaadressid, blogipostide ideed, raamatuideed, naljakad tsitaadid jne. Ma olen nüüd oma uue nutitelefoniga püüdnud hakata reaalselt ka telefonimärkmikku kasutama, aga pärast seda, kui ma selle Facebooki üritustega sünkroonisin ja see enam EI SÜNKROONINUD (st jättis kalendrisse aktiivseks ka keeldutud üritused), siis andsin ma jälle alla.
Igal juhul. Kalendrid on olulised. Tükk aega kasutasin ma kalendriümbrisena Helsingi ühe euro poest ostetud Puhhi-kaasi. Siis aga tüdinesin ma neist ära ja kuna ma suvel muretsesin ema-käekoti (patent pending) (ehk märsilaadse asja, mis käib risti üle keha – vankriga nimelt on see ainumõeldav) ja sinna Puhhi-märkmik enam ei mahtunud, oli vaja minimõõdus kalendrit. Niisiis soetasin Filofaxi roosakaanelise. Selle ainuke häda oli kummaline päevajagamise süsteem, kus ühel lehel olid päevad neljapäevani ja teisel reede, laupäev, pühapäev. Ma olen nimelt harjunud, et mul on vasakul pool siiski E-K ja paremal N-P. Ma nimelt olen fotomäluga ja kui ma heidan pilgu märkmikku, et neljapäevase ürituse detaile vaadata, siis unustan ma kohe ära, et neljapäeval üldse midagi toimub, kui see on kirjas vales kohas (ehk hoopis vasakul ja all, mitte paremal ja üleval).
Aegade jooksul on märkmikud huvitavate kirjetega täitunud, kui ma veel täitesisusid ei kasutanud, hoidsin ma neid alles. Hiljem hea vaadata ja näiteks staarlauseid koguda. Ja keskkooli ajal me muidugi kasutasime Maschaga märkmikke, et tunni ajal omavahel Tähtsatest Asjadest rääkida (poistest näiteks) (või lõunapausil saiakeste ostmisest) (või poistest). Vist ainult ühe korra äratas kalendermärkmik õpetaja tähelepanu, aga me teatasime süütute silmadega, et see on ju hoopis mu päevik ja tõenäoliselt jäi ta uskuma. Või kui ei jäänud, siis ei viitsinud meiega midagi ette võtta.
Tikker kirjutas kah just sellest, kuidas ta muretses suure kalendri koju seinale, et sinna nädala menüüd jm kirja hakata panema. Novot, mina nädalamenüüsid koostan peas viimasel ajal, aga uusaastaresolutsiooni panime meiegi paika seoses kalendritega. Kuna käimas on suursugused remonditööd ja peame veel lähikuudel üleval pidama kaht korterit pluss maksma pangalaenu, siis on muutunud ESSENTSIAALSEKS, et me lõpuks, LÕPUKS hakkaksime eelarvet pidama.
Mu kadunud vanaema ja vanaisa olid selles osas musternäidised. Kõik asjad läksid neil väiksesse musta märkmikku kirja, mis turult osteti, palju pension oli, mis oli elektriarve… Mul on nii silme ees, kuidas vanaema laua taga istus, natuke kookus, ja vanaisa turukotte lahti pakkis, ise siis vanaemale ette lugedes, mis palju maksis. Nunnu.
Niisiis, head näited silme ees ja suured väljaminekud lähitulevikus terendamas, võtsin ma ainuisikuliselt vastu otsuse, et meie pere hakkab kah nüüd eelarvet pidama.
Ja nii astus lavale Terve Elu Kalender. (Näidist näeb siin.)
Lisaks sellele, et see näeb nunnu välja ja on piisavalt silmatorkav, et ma teda ikka igal õhtul köögilaual näeksin (ja ostud-väljaminekud kirja paneksin), on ta eelarvepidamiseks ka selles mõttes hea, et igapäevakalendri puhul mulle isiklikult see kõik-päevad-ühel-lehel-süsteem ei meeldi. Raamatupidamise jaoks aga ideaalne – saab nädala lõpus sissetulekud-väljaminekud mugavalt silme ette. Ja Terve Elu Kalendri traditsioonidele kohaselt on seal ka igasuguseid häid säästva elu nippe, mis meile kah ära kuluvad.
Ja ikka nutt tuleb peale, kui käid korra ehituspoes ja ostad üht-teist, üldse ei midagi suurt, ja arve on 96 eurot. Väga distsiplineeriv on see kirjapanek.
Aga uut aastat on vaid ka kaks päeva olnud, ma kohe päriselt loodan, et me ikka reaalselt seda arvepidamist ka teeme. Remondi eelarve jaoks on niikuinii vaja asjad kõik kirja panna, nii et äkki jääb harjumus sisse?
Ideaalis ma muidugi tahaks kah suurt seinakalendrit, kus muud asjad suurelt silme ees, sest eriti Abikaasa kipub ära unustama, mis kohustused või värgid mul oli ja millal mul on vaja, et ta õhtul kodus oleks, aga ma pole leidnud seinakalendrile veel head kohta, kuhu ta reaalselt ka VAATAKS. Parim koht oleks ukse peal, aga selleks oleks vaja häid tugevaid magneteid, et ta alla ei vajuks (kalender siis, mitte mees), aga ma ei ole viitsinud sellega tegeleda ja uues kodus on mul koht juba olemas ka selleks, polegi magneteid vaja. Nii et praegu kärab väike seinakalender veel selleks otstarbeks küll.
Niisiis, praegu on mul igapäevaselt kasutusel suisa KOLM kalendrit, mis on isegi minu kohta overkill, aga samas nagu öeldakse: there’s no kill like overkill.
Uh, tegelikult tahtsin ma otsida oma vanad märkmikud üles ja sealt parimaid palu välja nokkida, aga nii jõle kiire on – nüüd, kui pseudoelitaristidel on ometi ju KAKS korterit, mille vahet saalida. Lisaks pean ma enne homset lühireisi veel kaks võimalikku köögi ja vannitoa kujundusplaani Google SketchUpis valmis saama (sellest mõni teine kord pikemalt), sest reedel juba hakatakse torutöid tegema ja me peame paar väga olulist asja ära otsustama (näiteks selle, kuhu tuleb vetsupott), nii et ma võib-olla tegelen sellega mõni teine päev.
Kes aga tahab endalegi Terve Elu Kalendrit soetada, saab seda teha, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com. Kalendri hind on 10 eurot.
Seda postitust toetas Terve Elu Kalender.
