1 uus auto
1 uus PUNANE auto
1 uus PUNANE auto nimega Mon Rouge
800 sõidetud kilomeetrit
50 liitriga
4 artiklit
2 esitlust
vist?
viimasel nädalal
18 esitatud arvet sel aastal
ehk et tööd ju on
1 uus boiler
100 liitrit sooja vett
mis ei tilgugi läbi lae nagu üleeile
1 vana boiler, millega ma ei oska midagi pihta hakata
1 nohune laps
1 känseldatud sünnipäev, mida nohune laps väga ootas
n+1 õhtut, kus oleks võinud minna linna, aga ma ei läinud, seda kahetsedes ja mitte kahetsedes samaaegselt
0 sooja radikat keskküttest
1 soe radikas elutoas, elektriküttest
sajad eurod, mis sulavad sõrmede vahelt
1 kinnitatud magistritööteema, mis ikka veel paneb hinge täiega põksuma
0 kirjutatud magistritöö lehekülge
n+1 referaati
n+1 ainet
1 koolivaheaeg, mis võiks aidata ajul end lahti sõlmida, aga selle asemel on
1 nohune laps
1 oranž kõrvits, millest saab homme
1 potitäis kõrvitsapüreesuppi, mis loodetavasti toob naeratuse näole vähemalt
2-l inimesel
1 lõpetatud Krossi “Kallid kaasteelised”
4 alustatud teadusartiklit, seni lõpetamata (lugemisel, mitte kirjutamisel, siiski)
8+ pilti fotojahil, mida ei jaksa ära töödelda
vähemalt 6 postitust, mis istuvad järjekorras ja ootavad, et ma nad lõpetaks
2 komplekti uut pesu, millest
1 komplekt on Britney Spearsi nime kandev, kusjuures poes mõõdeti mulle välja
85DD suuruses rinnahoidjad, kuigi tõdes, et ka
85E oleks sobiv, mille peale ma hakkasin lihtsalt naerma, sest
miljon korda “kamoon?!”, have you MET me and my boobs?
∞ arv triibulisi riideid, millest ma olen kõriauguni tüdinenud
∞ arv “Let it go” kuulamisi (ja “Emme, laula!”) kodus, autos, puhkehetkel
∞ arv segaseid tundeid, millega peaks tegelema, aga selle asemel panen ma nad oma triipude taha peitu ja loodan, et kõik laheneb iseenesest
Category Archives: Argielu
day 1
Jejee, lähen moevooluga kaasa ehk et osalen ka siis trendikas (kuigi fotojaht on ju siiski ammuunustatud vana asi) projektis iga päev temaatiline pilt teha. Esimese päeva challenge on must-valge autoportree.
Kuna tundsin end nagu kalts ja meenus suht hilja, et pidin pilti tegema, võtsin hoopis ühe vana pildi.
leiutajateküla daki
Täna olid eriti eredad ja värvikad unenäod. Muuhulgas käisime emaga suuskadel mööda vanu indiaaniradasid, aga enne seda nägin unes, et ma olin teadlane. Või isegi pigem leiutaja. Ma olin (ilmselt eilse Doctor Who osa valguses) leiutanud ajas tagasi rändamise vahendi.
“Õigemini pole see ajas tagasi rändamine,” täpsustasin unes ühele noormehele. “Sa saad sellega hetkes tagasi minna ja selle hetke uuesti läbi teha. Ma muide olen seda ka juba praegu selle vestluse ajal kasutanud.”
Ja olin tõesti. Vahend ise oli natuke nagu higipulk – seda pidi tõmbama endale nahale, kus ta hakkas kergelt helendama ja vupsti, olid sa tagasi situatsioonis, mida sa muuta tahtsid.
Noormees, kellele ma oma leiutist näitasin unes, oli mulle võõras, aga muutus kasvavalt murelikuks. “Aga sa ju tead, et see on ohtlik! Sa oled naine ja naised ei tohi leiutada, saati veel midagi nii suurt ja olulist…! Me peame põgenema, koheselt, enne kui keegi teada saab.”
Muuhulgas nägi see noormees välja natuke nagu Mallu Kardokas, aga polnud kindlasti tema.
Ja siis me põgenesime. Mingil põhjusel võtsin ma oma asjad kaasa kilekotiga ja mõtlesin, et küllap seal, kuhu ma lähen, palju asju pole vaja. Sest venelased on ju juba sees ja ime, kui me siit Tallinnagi jõuame…
Noormees arvas, et me peaksime auto või ühistranspordi asemel proovima siiski hääletada. Et kuidagi anonüümsem ja turvalisem.
Aga enne kui me maanteele jõudsime, vajus sisse sild, mööda mida me kõndisime. Jões ujusid mõned tuttavad inimesed, kellele mu saatja ilmtingimata hüvasti tahtis öelda, aga seda tehes kippus ta ise ära uppuma…
Ja siis tatsas tuppa Mila ja ütles sosinal: “Terekest!”, ja sinna mu põgenemine ajas rändamise vidinaga ka jäi. Kas venelased said mu kätte või ei? Eks seda näidatakse ehk järgmises osas.
nädal senini numbrites
Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:
- 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
- 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
- 16 osa Mary Tyler Moore Showd
- 3 edasilükatud kohtumist
- 1 puudutud loeng
- 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
- ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
- kolme inimest
- aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
- 3 tundi ühistranspordis
- 45 minutit teetööde taga
- kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
- 1 artikkel
- 1 kolumn
- ja 1 kolumn täna veel vaja teha
- ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
- 0 trennipäeva
- 37,4 palavikku
- 567 ühikut peavalu
- 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
- 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
- 1 paari põlvedeni märgi pükse
- ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
- kaasa -200 protsenti
- 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
- 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
- 1 korra
Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.
Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!
päeva positiivsuslaks
Pühendusega lugejale – kelle initsiaali kasutada pole mõtet, sest see ajab kõik ainult segadusse -, kes arvas, et ma ei peaks jätma liiga palju pausi ilmavalupostituste vahele.
Tähti on tähestikus siiski vaid 25/8.
elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!
Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!
Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.
Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.
Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?
Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!
day 1 #30dayshred
Üks tuttav hakkas treenima “30 Day Shred” plaani järgi ja kuna ta nii entusiastlikult oma edusamme FBs jagas, pidasin temaga suti nõu ja otsustasin kah järele proovida. Isegi hantlid tõin ära ja puha, aga esimene päev muudkui lükkus homsesse.
Aga, nagu ikka, on kõige parem alati alustada esimesega. Septembrikuu ju teadupoolest tervisekuu ka, nii et siin ma nüüd vedelen, intensiivne ligemale poole tunni pikkune treening läbi.
Biitsepsid võivad homme natuke valutada, mõtlen, aga üldiselt oli täitsa tubli tunne. Nagu ikka, on kõhulihased jätkuvalt mul parimas vormis, aga kõiksugune hüppamine kõige rohkem vastumeelt, aga noh, õnneks on seda kõike parajalt.
Nii et kümme päeva nüüd esimest levelit, järgmised kümme teist ja viimased kümme kolmandat. Tundes muidugi iseenda absoluutselt pühendumuse-puudust, tahaks kohe huviga näha, kas ma tõesti iga päev trenni ette võtan. Aga noh, just trenniharjumuse uuesti tekitamiseks ma ju selle ette võtsingi! Siiski, jube keerukas on ka vehkida, kui üks uudishimupunn muudkui ümber sinu tiirleb ja muudkui igasuguseid küsimusi küsib ning lõpuks, kui on aeg venitusteks, end su sülle istutab: “Teeme kalli!”
Huawei P7 ja mu lemmikäpid
Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.
Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.
Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:
Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)
Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.
- Suhtlusäpid. Osa neist on juba telefonides olemas, näiteks Gmail ja GChat, aga kahjuks või õnneks tuleb esimese asjana peale laadida alati ka Viber, Facebook, Twitter, Instagram ja Facebook Messenger. Skype on mul telefonis ka, aga seda kasutan ma niigi väga harva. Lihtsalt kuidagi ei kujutagi enam ette, et asjad jooksvalt sul pidevalt silme ees ei ole. Kellel see aeg pidevalt arvuti taga istuda? (Vastus: inimestel, kellel on normaalsed töökohad.)
- Pixlr-O-Matic on jätkuvalt mu lemmikäpp piltide töötlemiseks. Lihtsalt niivõrd palju lahedaid variante ja võimalusi, samas enamasti panen lihtsalt shuffle’i peale ja vaatan, mis ta mulle välja võlub.
- Taxify on Kloogal elades suhteliselt mõttetu, aga linnas käies absoluutselt hädavajalik. Ühel õnnetul korral päästis Taxify mu päeva, kui selgus, et Viljandi rong jõuab Baltasse täpselt siis, kui Klooga rong lahkub, nii et mul oleks tulnud magamata ja reisist väsinud lapse ja kottide ja asjadega tulnud oodata tund, siis tund veel sõita ja siis pool tundi koju kõndida ja me oleks jõudnud koju mingi kümneks. Tänu äpile sain aga kippelt takso, kui varem maha hüppasin ja jõudsin Nõmmele rongile. Või oleks jõudnud, kui taksojuht poleks otsustanud mind siiski Kloogale ära tuua. Jei Taxify!
- GMaps. Absoluutselt hädavajalik. Proovisin siin ka Waze’i, et ikkagi sotsiaalsem ja ehk targem, aga pärast seda, kui ta ei suutnud mulle majanumbreid leida, loobusin. GMaps on ikka üle kõige, kuigi, kui levi pole, pole temaga essugi teha. Muide, Huaweil oli mu Samsungist kordi parem levi – kui Samsungiga ikka kipub levi lihtsalt “kukkuma”, eriti kui olla teel või kodus või maal (ühesõnaga, kohtades, kus ma PIDEVALT olen), siis Huaweiga seda propsi polnud.
- Evernote. Ma olen selle äpiga püüdnud suhteid luua pikka aega, lõpuks on õnnestunud, sest erinevalt paljudest teistest märkme-rakendustest on ta kõikjal – arvutis, netis, brauseris, telefonis. Märkmed on ilusti sünkroonis ja kui telefon kaob või puruneb, jäävad märkmed ikka alles. Ja märkmeid on mul pidevalt vaja teha, sest mu pea on prügikast, mis on täis teadmisi kuulsuste enesetappudest ja Investigation Discovery lahendamata juhtumitest, kuhu siis veel see poenimekiri mahtuma peaks?
- Shazam. Kuigi ma hetkel hakkan muusikat kuuldes sageli nutma, on Shazam üks geniaalsemaid äppe, mis iial, iial on loodud. Tahad teada, mis lugu raadiost kõlab või sarjale taustaks mängib? Suuna aga telefon heli poole ja sekunditega on sul selge, et tegu on George Ezra “Barcelonaga”. Mõelda, ja ma isegi ei teadnud varem, et George Ezra üldse eksisteerib – ja nüüd ei saa ma temata elada! Aitäh, Shazam, selle ja veel paljude teiste artistide mu ellu toomise eest.
- Dropbox. Kuigi mul õnnestus Huawei pildid kuidagi ära kaotada, siis on Dropbox siiski mandatoorne, eriti juhul, kui sul on laps, kes galeriisid näppima kipub. Minul on Dropbox seadistatud nii, et alati kui telefon on wifi-võrgus (ja kodus pea alati), sünkroonib ta pildid Dropboxi kaustaga arvutis/veebis, aga Dropboxil on mitu võimalust, kuidas pilte automaatselt üles laadida. Selleks, et pilte arvutis hallata, tuleb sul vaid Dropbox desktopile rakendus tõmmata ning haldad nagu Google Drive’i – pildid on kättesaadavad Finderi (või mis see Microsofti versioon oligi? Documents?) kaudu, aga ka veebis, kui sul oma arvutit käepärast pole. Mugav on ka see, et saad Dropboxi kaustu vajadusel sõpradega jagada, nii ei pea grillipeo pilte üksteisele nagu napakad meilile saatma.
- Google Drive. Hädavajalikest rakendustest rääkides on GDrive tõesti päästev. Kuna mul on kõik dokumendid GDrive’is (peale piltide, mis on siis Dropboxis), tähendab see seda, et mul on alati võimalus artikleid ka käigu pealt timmida, saata, üle lugeda või kooliasjadega tutvuda. Ja muidugi firma-arvemajandus, kõik käib ju läbi GDrive’i, kus mul on üks kaust sheeritud raamatupidajaga ja elu on lill. Ma lihtsalt ei suuda seda pilves elamist ära kiita – kuidas üldse varem sai nii, et asjad olid sul ainult arvutis ja heal juhul meili-attachmendis või flopi-ketta peal? Iidne minevik!
- Chrome. Telefonile sisseehitatud brauser on nagu Internet Explorer omal ajal – tüütu ja kohmakas. Chrome’iga saan ma ka telefonis vaadatud asju bookmarkidesse salvestada (mis mul siis ka arvutis hiljem olemas on), ta teab mind ja mu eelistusi ja on kiire ning mugav.
- AccuWeather. Mul on küll aknad ja akna taga kraadiklaas, aga ilma vaatan moodsa inimese kombel ikka telefonist. Ma ei tea, miks, sest mind harva ilm huvitab – suvel on enamasti alati liiga palav ja lund ei saja ju meil kunagi ning äike jõuab Kloogale üliharva ja niikuinii ei võta ma iialgi vihmavarju kaasa. Aga ometi on kuidagi oluline telefoni avades näha, et Kloogal on 17 kraadi and partly sunny.
Mis on teie lemmikäpid?
Kaitstud: list
eeskujulik klienditeenindus
Kui millalgi pärast lõunat olin valmis mobiilsesse levisse tagasi tulema, rabas mind hetkeks üks kiri postkastis. SEB-lt nimelt oli tulnud automaatvastus, et vastame teie kirjale õige pea. Aga ma ju ometi polnud neile midagi kirjutanud!
Kiirelt klikk sent kaustale ja ema-õõv sai teoks:
Küsisin Mila käest, et kas ta teab midagi sellest.
“Jaa, mina kirjutasin selle enne!” teatas ta rõõmsalt. Tsekkisin kellaaega: “Aga siis sa ju magasid?”
“Jaa, aga ma kirjutasin selle enne valmis!”
Nojah, ju siis kiri läks teele, kui data jälle sisse lülitasin. Jube piinlik, aga no ikka juhtub, rahustasin end. Ju SEB saab ka aru, et tegu on suvalise eksitusega. Seda piinlikum oli mul mõned hetked hiljem:
Ei jäänud mul muud üle, kui neile olukorda lühidalt selgitada ja tänada neid eeskujuliku klienditeeninduse eest. Ja noh, kuigi nad arvutis vist neid emotikone ei näe, on minu arust Mila kiri päris vahvalt kokku pandud. Eriti meeldisid mulle need dollari-emotikonid. Ja et kiri lõppes kanaga.
Eeskujulik.