Minu ja Naabrinaise üks lemmiknaisi hetkel poliitikas on (loomulikult) Kaja Kallas. Ma olen pikka aega juba plaaninud kirjutada sellest, kuidas me kannatamatult ootame tema emaks saamist. “Jaa, eks varsti ole näha, kas Kaja Kallas sulle ka TEGELIKULT meeldib,” oli Naabrimees Naabrinaisele öelnud, kui nad teda raadios rääkimas kuulsid.

“See näitas, kui hästi ta mind tunneb,” ütles Naabrinaine. Sest lisaks sellele, et me kannatamatult ootasime, et ta emaks saab (just lugesin, et vist juba saigi, palju õnne!), ootame me veel rohkem, millal ta tagasi tööle läheb. Nimelt usume nii mina kui Naabrinaine, et naine võiks ja peaks pärast emaks saamist ka tööd tegema (PS! Sellesama postituse all on Kaja Kallas ka kommenteerinud, muide!). Õigemini – on täiesti okei, et on naisi, kes jäävad koduseks ja seda tahavadki, arvan ma. Aga kui nad tahavad tööd teha, siis peaks see olema igati tervitatav ja ühiskond ei peaks seda hukka mõistma.

Niisiis, nüüd me ootame, et Kaja Kallas tööle tagasi läheks ja ma ootan põnevusega, kuidas see meediasse jõuab.

Ma saan aru, et mul on vedanud. TEOREETILISELT ei takista miski mind ka praegu juba tööd tegemast, sest mul on õnn omada oskusi, mida ma saan ka kodus rakendada ja nii midagi kasulikku ära teha. PRAKTILISELT ei ole ma peale blogimise (mida ma olen vahepeal võtnud religioosse pühendumusega, kuigi keegi selle eest mulle raha ei maksa) (MIKS keegi mulle selle eest juba raha ei maksa?!) suutnud ühtegi mõistlikku asja produtseerida. Ma TAHAN nii hullult tööd teha, aga mulle tundub, et mu aju on täiesti mannastunud. Ma ei suuda ega oska keskenduda.

Titt on loomulikult imeline. Mida aeg edasi, seda rohkem ta iseendaga hakkama saab ja tegelikult on mul arvuti taga istumise võimalusi küll ja veel. Tema roomab mööda põrandat mu silma all ringi ja teeb oma titeasju (näiteks viskab sinist pardikest ja roomab sellele järele). Mina võiksin sel ajal teha arvutis tööasju. Shoulda, coulda, woulda. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma peaksin oma aju juhtmed ümber tõstma, et seda osata.

Nimelt on käsil mitu ilukirjandusprojekti ja ühele on isegi väline tähtaeg – mul peaks olema mitu peatükki jaanuariks olemas. Kui see ettepanek tehti, mõtlesin ma natuke ja võtsin selle vastu. Siis: tühjus. Mu aju oli TÄIESTI tühi. Ma ei suutnud isegi sünopsist või luukere loole välja mõelda, saati siis seda kirjutama hakata. Mitu päeva piinlesin ma kuskil Põrgu alumistes ringides ja olin täiesti veendunud, et mu ajumanna ei hakka enam kunagi tööle. Lõpuks tuli ka Idee. Puhh! Varem oli nii, et kui Idee oli olemas, siis oli suurem töö juba tehtud. Kirja panemine ei valmista(nud) mulle enam viimasel ajal mingeid raskusi. Öeldakse, et mingi oskuse omandamiseks tuleb 10 000 tundi seda harjutada. Paistab, et kirjutamisega on mu 10 000 tundi täis saanud. Ma ei ütle, et kirjapandu oleks mingi fabuloosne suurteos, aga tehniliselt suudan ma kirjutada täiesti talutavaid asju, ilma sellega väga palju vaeva nägemata. (Disclaimer: loomulikult näen ma vaeva. Toimetamisprotsess võtab harilikult kolm korda kauem kui kirjapanemisprotsess.)

Aga ma ei ole suutnud hakata seda Ideed isegi otsast realiseerima. Üks asi on see, et mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma tahaks, et mul oleks kirjutamiseks vähemalt kaks tundi. Sellest esimesed pool kuluvad aju ümberlülitamisele, tund kulub kirjutamisele ja viimane pool kulub kirjutatu ülelugemisele ja esialgsele kiirtoimetamisele. Päristoimetamine toimub niikuinii alles mõni päev hiljem. Aga seda kahte järjestikust tundi, kus mind miski ei segaks, ju praegu ei ole. Laps läheb magama kell 20 ja SIIS need paar vaba tundi on, aga SIIS tundub mulle, et ma olen ära teeninud ühe kokanduspooltunni, ühe söömis- ja sarjakolmveerandtunni, ühe veiniveerandtunni ja siis ma lähen proovin järgmised kaheksa tundi magada. (Harilikult feilin.)

Ma tean, et ma peaksin teoretiseerimise ja vingumise asemel lihtsalt hakkama tafiks mutiks (nagu Naabrinaine) ja lihtsalt TEGEMA. Sest seda luksust keskenduda ei tule ilmselt niipea, järelikult pean ma õppima, kuidas teha asju siis, kui ma neid saan ja kasvõi viieminutiliste otsade kaupa. Aga kuigi ma ei ole enam viimased aastad uskunud sellise asja olemasolusse nagu “Vaim” (see, mis “peale” tuleb väidetavalt) ja olen hoopis öelnud, et kõik on kättevõtmise asi, siis praegu mulle tundub, et on suisa võimatu mingit loometööd teha viieminutiliste juppide kaupa, hajevil, üks silm titel, teine ekraanil. Päriselt, kas see on võimalik? Epp kindlasti ütleb, et on. Manona ilmselt ka. Merle Liivak tõenäoliselt ka, sest nemad kõik on saanud ja saavad edaspidigi tittede kõrvalt loometükke teha. Miks siis mina ei saa? Või õigemini, miks ma juba ei proovi ja muudkui vingun sel teemal?

Mulle tundub, et kui ma saaksin näiteks nädal aega järjest 6 tundi öösel magada ja päeval last tunniks ajaks kellegi teise hoolde usaldada, et siis hakkaks mu aju natuke paremini tööle. Ma tean, et mul pole enam seda noore ema hektilise elu vabandust ja et ma peaksin juba harjunud olema, aga ma ei ole. Ma olen ikka kurnatud, mannaaju ja konstantselt hädas, suutmata kõiki neid asju, mis ma tegema pean, päevadesse mahutada. Ja ma ei saa enam oodata ja loota, et VARSTI läheb paremaks. Et kui ma imetamise täiesti lõpetan. Et kui ma rohud jälle saan. Et kui see rõve igemepõletik ükskord lõppeb ja ma jälle selgelt näen. Et kui ma lõpuks saan kasvõi kaks ööd järjest magada. Et kui Abikaasa on kauem kodus kui ühel päeval nädalas. Et kui ma siit hullumajast lõpuks Oma Koju saan. Et kui…

Alati on midagi, mis justkui segab. Alati.

Ja samas… kui mul oleks töö, mida ma võtan hinge ja kirega, aga see töö oleks kontoris (või Riigikogus või koosolekusaalis või laboris või operatsioonisaalis), kuidas ma SIIS veel saaks? Järelikult – vingumine jätta ja töötada! Sest kuigi mul pole lapsehoidja-luksust või päeval kellegagi lapsekasvatamise jagamise luksust, on mul ometi ju kodus töötamise luksus. Ja sajad, ilmselt isegi tuhanded naised suudavad sedasama teha lapse kõrvalt, kordi hullemates oludes, järelikult pean ka mina suutma. Right? Right?!

Sest peamine on ju see, et ma TAHAN tööd teha. Ei, mul on seda VAJA. Sest ilma manna lämmatab mu.

(Ja ma nii hullult kardan, et ma ei oska enam. Et ma ei oska enam MITTE MIDAGI.)