Author Archives: daki

november style

hoomamatu 3 Replies

Mulle hakkavad aina enam need monhtly style postitused meeldima. Ma pole kunagi olnud inimene, kes väga mõtleks sellele, mis ta selga paneb. Enamasti on mul välja kujunenud teatud komplektid, mida ma omavahel kannan ning mõnikord peole minnes murran natuke rohkem pead, et mida võiks omavahel sobitada. Tänu sellele monthly style asjale avastan ma aga rõõmuga, kui palju ägedaid asju mul tegelikult on!

Näiteks üks hall sviiter (või on see džemper?), mis on mul juba iidamast-aadamast ja millele ma üldse ei mõtle. Nüüd aga, kui ma kogemata osad pildid ära kustutasin ja uusi ideid hakkasin otsima, avastasin ma, et see hall sviiter on täiega lahe! Seal peal on kujutatud vist mingi bänd, ilmselt mingi suvaline, aga ma nüüdsest nimetan seda biitlite pluusiks. Ja ägedaid piltide-kirjadega T-särke on mul ka rohkem kui ma arvasin.

Sel kuul ootasin pikisilmi lund, seda ei tulnud. Hakkasin isegi saapaid kandma, mul on kaks paari kõrge säärega sügissaapaid, millest stiilsemad sain kunagi K-lt. Need on terava ninaga ja veits kantristiili, mis pole üldse minulik, aga see nad lahedaks teebki. Nende jalga sikutamine on muidugi omaette ooper.

Suure probleemi ette sattusin siis, kui avastasin, et Tartus on külm. Nimelt ei sobi mulle poisipeaga enam ükski müts! Ainuke, mis veel kuidagi kärab, on teise Siki kootud lotu, mille kunagi tema käest Valga sügislaadalt ostsin. Ühe suure punase kampsuni ostsin sel kuul ka, nii et nii ma olengi käinud ringi – kapsuni ja mütsiga. Triibud on jätkuvalt in ja selle kuu lemmikkõrvarõngad on Siljalt ostetud suured öökullikad.

Nüüd palun lund. Kohe.

PS! Homme tuleb dakiblogis üks üllatus! Pikemaajalised lugejad ehk juba aimavad;) Nii et jääge lainele!

Kati Murutar “Projektilaps Pärnust”

hoomamatu 7 Replies

Mul on lugemisvõlg taevani. Ja sellega seoses ka kirjutamisvõlg, sest olen Epule lubanud, et kirjutan kahest Petrone Printi uuest raamatust. Raamatud sain juba suve lõpus, aga lugemine on, jah, soiku jäänud. Igal juhul, nüüd õiendan pool võlast.

Lugesin “Aja lugude” sarja raamatut “Projektilaps Pärnust”, kus Kati Murutar lahkab oma lapsepõlve ning portreteerib enda läbi 1970.-80ndaid aastaid Nõukogude Eestis. “Projektilaps” tekitas mus nii palju segaseid emotsioone, ei oskagi neid kohe otsast harutama hakata.

Ma olen Katiga mõnel korral kokku puutunud. Kunagi kirjutasime me koos tema (ja Inga Raitari ja Aita Kiviga) raamatu “Seiklus neljale”. Siis kohtusime, kui käisin temaga Naiste jaoks lugu tegemas. Ja mõnel korral vist veel. Ma mäletan, et kui ma teda esimest korda nägin, siis ma natuke kartsin – noh, kogu see meedias kujunenud pilt temast – ja ma olin ääretult üllatunud, et tegu on nii toreda inimesega. Praegu sellele mõeldes tunnen ma piinlikkust, et mul eelarvamused olid.

Jah, Kati on loodusjõud, väega naine. Ta teeb teinekord asju nii, et laiem üldsus ei pruugi seda mõista, aga ta süda on nii õiges kohas. Ja nagu kõik me ülejäänudki, tahab ta teha oma väikseid asju – kirjutada, loomi kasvatada, talus möllatada, armastada ja olla armastatud.

Tema lapsepõlvelugu avas natuke seda, miks Kati on kujunenud just selliseks, nagu ta on kujunenud, aga ma ei suuda raputada endalt tunnet, et ta jättis väga palju ütlemata. Mingil põhjusel on tunne, et selle kirjapandud loo taga on veel üks lugu.

Samas ei saa süüdistada raamatut detailivähesuses või kirjutajat enda tagasihoidmises. Emotsioonitult, isegi külmalt laotab Kati lugeja ette võikad faktid oma teismeeast ning ei anna hinnanguid, ei endale ega neile juhtumitele. Küll aga annab ta karme hinnanguid tolleaegsetele meestele, kelle kõrval teised Väega naised end madaldasid, keda poputasid ja süles kandsid. Milleks? küsib Kati. Milleks on naisel vaja üldse mingit sellist loikamit enda kõrvale?

Mehed on mõttetud, sisendas talle vanaema, kellega Kati oli väga lähedane. Ja seda Kati ka terve oma nooruspõlve nägi. Mehed tulid ja läksid, enamasti purjus. Meestel olid karvased rinnad ja lihases jalad, higihais ja puuduvad hambad. Aga ometi leidus nendegi seas pärle, olulisi mehi, kes ei olnudki kõik mõttetud. Kes oskasid “pahkeldada”, kes viisid ekskursioonidele, kes õpetasid. Aga ometi polnud ükski neist päriselt see mees, keda väike Kati kõige enam igatses – isa. Päris isa. Isa, kes teda tahaks, kes temaga olla oskaks, kes temaga olla tahaks. Kelle jaoks ei oleks ta vaid projektilaps.

Suur isa-nimeline tühjus vist haigutabki raamatus. Isast on raamatu alguses päris mitu peatükki. On. Aga see, et tema kohalolu oli isa enda jaoks kohustuslik, et Kati oli saadud suure planeerimise ja võrguheitmise tulemusena, et tegelikult ju isa ikkagi praktiliselt polnud – see kõik jättis jälje. Nii Katisse kui Kati raamatusse.

Sellised on paraku tuhandete eesti naiste saatused. On emad, on vanaemad, on võimukad naised, aga pole isasid. Isad on ära. Isad ei taha lapsi, neid vääksuvaid pampe. Isad tahavad rahus teha tööd ja/või juua. Isad tahavad joosta noorte tüdrukutega baarepidi, isad tahavad vähem kohustusi ja rohkem lõbustusi. Või siis lähevad isad ära ja ei tulegi kunagi tagasi. Lähevad erinevatel põhjustel – erinevatel aegadel ongi olnud erinevad põhjused. Aga selline on paljude eesti naiste saatus. Meesteta saatus. Isadeta saatus.

See oligi vist peamine, mis jäi mulle “Projektilapsest” hinge. See salamisi karjuv igatsus isa järele.

Aga oli helgeid hetki ka, naerdagi sai. Kuigi raamat ei olnud nii mahlakas, nagu on Kati ilukirjanduslikud tekstid, oli ta seda ausam. Vaikne tagasivaade. Kirurgiline kihtide eemaldamine iseendalt, oma minevikult. Ja sellelt ajastult, kus Katil oli õnn või õnnetus suureks sirguda.

Naabrinaine ja moodsad sõnad

hoomamatu 14 Replies

Ma vahepeal katsetan erinevaid catch phrase‘e. Ma mäletan aega, kus mul oli tugevalt peal “Burn!” faas või kus ma iga vähegi sobiva asja peale ütlesin: “That’s what SHE said!” See viimane tekitas Katsis väga palju küsimusi ja kui me talle ükskord ära seletasime, mis see tähendab, siis kõverdas ta põlglikult iga kord nägu, kui ma jälle “That’s what SHE said!” karjatasin.

Sest Kats, mu sõbrad, on siiski DAAM.

Hiljaaegu olen ma katsetanud uut catch phrase’i. Proovisin seda ka eluspubliku peal eile. Asi toimus umbes nii (selguse huvides on kaks stseeni kokku tõstetud).

Mina (räägin telefonis Katsiga): “Naabrinaine käskis sulle edasi öelda, et ta tegi kooki. Tule siia! Ja et eile…”
Naabrinaine: “Eile ma tegin moosi ja friikartuleid!”
Mina: “…eile tegi ta moosi. Aga kooki on! Tule siia!”
Naabrinaine: “JA FRIIKARTULEID TEGIN KA.”
Mina: “Ja friikartuleid tegi ka.”
Kats: “Okei, ma tulen siis läbi. Peaasi, et kooki saab.”

Naabrinaine istub maha, laual on umbes viis koogitaldrikut.

Naabrinaine: “Kelle oma see on?”
Mina: “DMi?”
Naabrinaine: “DM, kas sul on kooki?”
DM (toast): “Ei!”
Naabrinaine: “Siis on see DMi oma.”

DM tuleb toast tühja taldrikuga, suu kooki täis.

DM: “Ma mõtlesin, et mul ENAM ei ole kooki. Enne küll oli.”
Mina: “No kelle oma see siis on?”
Naabrinaine (võtab taldriku ja hakkab sööma): “Järelikult on see minu oma.”
Naabrimees: “Jah, ega lapsed ei peagi midagi saama…”
Naabrinaine: “LM sõi täna lasteaias.”
DM: “Ja mina söön koolis!”
Mina: “No näete. Järelikult on…”
Naabrimees: “…lastel kõht täis.”
Naabrinaine: “Ja mina ei pea midagi tegema. Ha!”
Mina: “PARENTED!”
Naabrinaine: “Misasi?”
Mina: “Parented. See on mu uus catch phrase.”
Naabrinaine: “Mis see tähendab?”
Mina: “No seda ei saa tõlkida. No umbes nagu OWNED. Aga PARENTED.”
Naabrinaine (muundub ühtäkki 80aastaseks mutiks): “Misasi? Õuled? Mis owl? Nagu öökull või? Misasi?”
Naabrimees (kah 80aastane ühtäkki): “Õõuuleed…?”
Mina: “Näh! Teiega ei saa üldse! Ma lähen parem blogisse, kus inimesed mu sõnamänge hinnata oskavad! VOH!”

Mul on uut catch phrase’i vaja.

Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga

hoomamatu Leave a reply

Kunagi pärast Jüri Pino “Sakuska” raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.

Ahjukartulid röstitud sibulaga

Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja

Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.

Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.

Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.

this happened

hoomamatu 6 Replies

Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”

Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”

Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!

Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.

Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.

 See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.

Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.

Life as I know it is officially over.

Kalle Lasnist

hoomamatu Leave a reply

Seoses Occupy Wall Streetiga räägitakse viimasel ajal palju Kalle Lasnist – eesti päritolu kanadalasest, kes selle liikumise algatas. Aastal 2005 olin ma värskelt ülikooli lõpetanud ja intervjuu temaga oli üks mu esimesi lugusid Õhtulehele. Otsisin selle praegu üles ja märkasin, et Lasn ütles juba toona, täpselt kuus aastat tagasi, et globaalne majandus kukub paari-kolme aastaga kokku.

Huvitav, et see mulle meelde ei jäänud.

Mulle jäi hoopis meelde, kuidas ma inglise keeles Õhtulehe Tartu vanas kontoris telefoniintervjuud läbi viisin, ajavahe tõttu hilisõhtul, ja kuidas mu käed ja hääl värisesid. Fotograaf Aldo ja keegi veel vaatasid mind uudishimulikult ja see ajas mind veel rohkem närvi. “But your English is excellent!” rahustas Lasn mind ja me ajasime muhedalt üks pool tundi juttu.

Naljakas, mis asjad meelde jäävad.

Lugu ennast saab lugeda siin.

loomad ja triibud

hoomamatu Leave a reply

Alati, kui ma hakkan vaatama kuu jooksul monthly style postituse jaoks kogunenud asju (olgu, KAKS korda on nii juhtunud), siis olen ma rõõmus, et nii palju ägedaid shotte on kogunenud. Saadan need arvutisse, kustutan telefonist ära (sest ma tegelt ei talu, kui mul on sada miljonit sarnast pilti telefonis ja ma ei suuda kunagi ära oodata, et ma nad juba arvutisse saaks ja telefoni puhtaks saaks) ja siis avastan, et kaks või kolm pilti jäid saatmata. Kuuest. Või kaheksast. Ko kurat küll. KAKS korda olen nüüd sama reha otsa astunud! Oleks, et enne vaataks ära, mis pildid saadetud said, aga ei… Kohe vaja asuda kustutama…

Niisiis. Läksin Etsysse, sest Etsy teeb mul alati tuju paremaks. Vaatasin ilusaid asju, otsisin inspiratsiooni, panin neid ritta, mõtlesin lumest ja kodust ja triipudest ja igatsesin jõule. Ma vist polegi saanud mahti öelda, et ma ootan jõule juba sel aastal juulikuust saadik. Aga ootan! Ja nüüd lõpuks ongi nad käes. Hommikul sadas penoplastilund ja isegi kuuske käisime vaatamas juba.

Ühesõnaga. Pilte pean siis nüüd juurde tegema, nii hirmus uni on, et asjalikku kirjutada ei jõua, aga vaadake parem Etsyst ilusaid asju. Neist ükskõik mida võib vabalt mule jõuludeks kinkida. Triibud! Loomad! Triibud!


Arctic Fox Figurine by …

$36.00

Flirty Strapless Black …

$98.00

JOHNNY CASH man in blac…

$100.00

Christmas tree earrings…

$18.00

Workhorse bag in cherry…

$185.00

Play with Me Cat (cat l…

$39.00

Squirrel Silhouette Fel…

$8.00

Keep Calm and Wine On (…

$6.99

Funny striped bee hat ….

$18.00

Brian the Red and White…

$20.00

Striped Owl Throw Pill…

$22.00

Letterpress Recipe Card…

$46.00

SALE- Striped Boat Neck…

$15.00

Penguin Necklace, Le Op…

$40.00

Stunning re-designed 19…

$967.00

Treasury tool by Red Row Studio.

töötamisest

hoomamatu 13 Replies

Minu ja Naabrinaise üks lemmiknaisi hetkel poliitikas on (loomulikult) Kaja Kallas. Ma olen pikka aega juba plaaninud kirjutada sellest, kuidas me kannatamatult ootame tema emaks saamist. “Jaa, eks varsti ole näha, kas Kaja Kallas sulle ka TEGELIKULT meeldib,” oli Naabrimees Naabrinaisele öelnud, kui nad teda raadios rääkimas kuulsid.

“See näitas, kui hästi ta mind tunneb,” ütles Naabrinaine. Sest lisaks sellele, et me kannatamatult ootasime, et ta emaks saab (just lugesin, et vist juba saigi, palju õnne!), ootame me veel rohkem, millal ta tagasi tööle läheb. Nimelt usume nii mina kui Naabrinaine, et naine võiks ja peaks pärast emaks saamist ka tööd tegema (PS! Sellesama postituse all on Kaja Kallas ka kommenteerinud, muide!). Õigemini – on täiesti okei, et on naisi, kes jäävad koduseks ja seda tahavadki, arvan ma. Aga kui nad tahavad tööd teha, siis peaks see olema igati tervitatav ja ühiskond ei peaks seda hukka mõistma.

Niisiis, nüüd me ootame, et Kaja Kallas tööle tagasi läheks ja ma ootan põnevusega, kuidas see meediasse jõuab.

Ma saan aru, et mul on vedanud. TEOREETILISELT ei takista miski mind ka praegu juba tööd tegemast, sest mul on õnn omada oskusi, mida ma saan ka kodus rakendada ja nii midagi kasulikku ära teha. PRAKTILISELT ei ole ma peale blogimise (mida ma olen vahepeal võtnud religioosse pühendumusega, kuigi keegi selle eest mulle raha ei maksa) (MIKS keegi mulle selle eest juba raha ei maksa?!) suutnud ühtegi mõistlikku asja produtseerida. Ma TAHAN nii hullult tööd teha, aga mulle tundub, et mu aju on täiesti mannastunud. Ma ei suuda ega oska keskenduda.

Titt on loomulikult imeline. Mida aeg edasi, seda rohkem ta iseendaga hakkama saab ja tegelikult on mul arvuti taga istumise võimalusi küll ja veel. Tema roomab mööda põrandat mu silma all ringi ja teeb oma titeasju (näiteks viskab sinist pardikest ja roomab sellele järele). Mina võiksin sel ajal teha arvutis tööasju. Shoulda, coulda, woulda. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma peaksin oma aju juhtmed ümber tõstma, et seda osata.

Nimelt on käsil mitu ilukirjandusprojekti ja ühele on isegi väline tähtaeg – mul peaks olema mitu peatükki jaanuariks olemas. Kui see ettepanek tehti, mõtlesin ma natuke ja võtsin selle vastu. Siis: tühjus. Mu aju oli TÄIESTI tühi. Ma ei suutnud isegi sünopsist või luukere loole välja mõelda, saati siis seda kirjutama hakata. Mitu päeva piinlesin ma kuskil Põrgu alumistes ringides ja olin täiesti veendunud, et mu ajumanna ei hakka enam kunagi tööle. Lõpuks tuli ka Idee. Puhh! Varem oli nii, et kui Idee oli olemas, siis oli suurem töö juba tehtud. Kirja panemine ei valmista(nud) mulle enam viimasel ajal mingeid raskusi. Öeldakse, et mingi oskuse omandamiseks tuleb 10 000 tundi seda harjutada. Paistab, et kirjutamisega on mu 10 000 tundi täis saanud. Ma ei ütle, et kirjapandu oleks mingi fabuloosne suurteos, aga tehniliselt suudan ma kirjutada täiesti talutavaid asju, ilma sellega väga palju vaeva nägemata. (Disclaimer: loomulikult näen ma vaeva. Toimetamisprotsess võtab harilikult kolm korda kauem kui kirjapanemisprotsess.)

Aga ma ei ole suutnud hakata seda Ideed isegi otsast realiseerima. Üks asi on see, et mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma tahaks, et mul oleks kirjutamiseks vähemalt kaks tundi. Sellest esimesed pool kuluvad aju ümberlülitamisele, tund kulub kirjutamisele ja viimane pool kulub kirjutatu ülelugemisele ja esialgsele kiirtoimetamisele. Päristoimetamine toimub niikuinii alles mõni päev hiljem. Aga seda kahte järjestikust tundi, kus mind miski ei segaks, ju praegu ei ole. Laps läheb magama kell 20 ja SIIS need paar vaba tundi on, aga SIIS tundub mulle, et ma olen ära teeninud ühe kokanduspooltunni, ühe söömis- ja sarjakolmveerandtunni, ühe veiniveerandtunni ja siis ma lähen proovin järgmised kaheksa tundi magada. (Harilikult feilin.)

Ma tean, et ma peaksin teoretiseerimise ja vingumise asemel lihtsalt hakkama tafiks mutiks (nagu Naabrinaine) ja lihtsalt TEGEMA. Sest seda luksust keskenduda ei tule ilmselt niipea, järelikult pean ma õppima, kuidas teha asju siis, kui ma neid saan ja kasvõi viieminutiliste otsade kaupa. Aga kuigi ma ei ole enam viimased aastad uskunud sellise asja olemasolusse nagu “Vaim” (see, mis “peale” tuleb väidetavalt) ja olen hoopis öelnud, et kõik on kättevõtmise asi, siis praegu mulle tundub, et on suisa võimatu mingit loometööd teha viieminutiliste juppide kaupa, hajevil, üks silm titel, teine ekraanil. Päriselt, kas see on võimalik? Epp kindlasti ütleb, et on. Manona ilmselt ka. Merle Liivak tõenäoliselt ka, sest nemad kõik on saanud ja saavad edaspidigi tittede kõrvalt loometükke teha. Miks siis mina ei saa? Või õigemini, miks ma juba ei proovi ja muudkui vingun sel teemal?

Mulle tundub, et kui ma saaksin näiteks nädal aega järjest 6 tundi öösel magada ja päeval last tunniks ajaks kellegi teise hoolde usaldada, et siis hakkaks mu aju natuke paremini tööle. Ma tean, et mul pole enam seda noore ema hektilise elu vabandust ja et ma peaksin juba harjunud olema, aga ma ei ole. Ma olen ikka kurnatud, mannaaju ja konstantselt hädas, suutmata kõiki neid asju, mis ma tegema pean, päevadesse mahutada. Ja ma ei saa enam oodata ja loota, et VARSTI läheb paremaks. Et kui ma imetamise täiesti lõpetan. Et kui ma rohud jälle saan. Et kui see rõve igemepõletik ükskord lõppeb ja ma jälle selgelt näen. Et kui ma lõpuks saan kasvõi kaks ööd järjest magada. Et kui Abikaasa on kauem kodus kui ühel päeval nädalas. Et kui ma siit hullumajast lõpuks Oma Koju saan. Et kui…

Alati on midagi, mis justkui segab. Alati.

Ja samas… kui mul oleks töö, mida ma võtan hinge ja kirega, aga see töö oleks kontoris (või Riigikogus või koosolekusaalis või laboris või operatsioonisaalis), kuidas ma SIIS veel saaks? Järelikult – vingumine jätta ja töötada! Sest kuigi mul pole lapsehoidja-luksust või päeval kellegagi lapsekasvatamise jagamise luksust, on mul ometi ju kodus töötamise luksus. Ja sajad, ilmselt isegi tuhanded naised suudavad sedasama teha lapse kõrvalt, kordi hullemates oludes, järelikult pean ka mina suutma. Right? Right?!

Sest peamine on ju see, et ma TAHAN tööd teha. Ei, mul on seda VAJA. Sest ilma manna lämmatab mu.

(Ja ma nii hullult kardan, et ma ei oska enam. Et ma ei oska enam MITTE MIDAGI.)