Liiga masendunud, et midagi kirjutada. Mul on elusolemiseks lund vaja.
esimene advent
Author Archives: daki
Naabrinaine ja moodsad sõnad
Ma vahepeal katsetan erinevaid catch phrase‘e. Ma mäletan aega, kus mul oli tugevalt peal “Burn!” faas või kus ma iga vähegi sobiva asja peale ütlesin: “That’s what SHE said!” See viimane tekitas Katsis väga palju küsimusi ja kui me talle ükskord ära seletasime, mis see tähendab, siis kõverdas ta põlglikult iga kord nägu, kui ma jälle “That’s what SHE said!” karjatasin.
Sest Kats, mu sõbrad, on siiski DAAM.
Hiljaaegu olen ma katsetanud uut catch phrase’i. Proovisin seda ka eluspubliku peal eile. Asi toimus umbes nii (selguse huvides on kaks stseeni kokku tõstetud).
Mina (räägin telefonis Katsiga): “Naabrinaine käskis sulle edasi öelda, et ta tegi kooki. Tule siia! Ja et eile…”
Naabrinaine: “Eile ma tegin moosi ja friikartuleid!”
Mina: “…eile tegi ta moosi. Aga kooki on! Tule siia!”
Naabrinaine: “JA FRIIKARTULEID TEGIN KA.”
Mina: “Ja friikartuleid tegi ka.”
Kats: “Okei, ma tulen siis läbi. Peaasi, et kooki saab.”
Naabrinaine istub maha, laual on umbes viis koogitaldrikut.
Naabrinaine: “Kelle oma see on?”
Mina: “DMi?”
Naabrinaine: “DM, kas sul on kooki?”
DM (toast): “Ei!”
Naabrinaine: “Siis on see DMi oma.”
DM tuleb toast tühja taldrikuga, suu kooki täis.
DM: “Ma mõtlesin, et mul ENAM ei ole kooki. Enne küll oli.”
Mina: “No kelle oma see siis on?”
Naabrinaine (võtab taldriku ja hakkab sööma): “Järelikult on see minu oma.”
Naabrimees: “Jah, ega lapsed ei peagi midagi saama…”
Naabrinaine: “LM sõi täna lasteaias.”
DM: “Ja mina söön koolis!”
Mina: “No näete. Järelikult on…”
Naabrimees: “…lastel kõht täis.”
Naabrinaine: “Ja mina ei pea midagi tegema. Ha!”
Mina: “PARENTED!”
Naabrinaine: “Misasi?”
Mina: “Parented. See on mu uus catch phrase.”
Naabrinaine: “Mis see tähendab?”
Mina: “No seda ei saa tõlkida. No umbes nagu OWNED. Aga PARENTED.”
Naabrinaine (muundub ühtäkki 80aastaseks mutiks): “Misasi? Õuled? Mis owl? Nagu öökull või? Misasi?”
Naabrimees (kah 80aastane ühtäkki): “Õõuuleed…?”
Mina: “Näh! Teiega ei saa üldse! Ma lähen parem blogisse, kus inimesed mu sõnamänge hinnata oskavad! VOH!”
Mul on uut catch phrase’i vaja.
Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga
Kunagi pärast Jüri Pino “Sakuska” raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.
Ahjukartulid röstitud sibulaga
Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja
Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.
Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.
Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.
this happened
Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”
Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”
Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!
Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.
Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.
See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.
Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.
Life as I know it is officially over.
Kalle Lasnist
Seoses Occupy Wall Streetiga räägitakse viimasel ajal palju Kalle Lasnist – eesti päritolu kanadalasest, kes selle liikumise algatas. Aastal 2005 olin ma värskelt ülikooli lõpetanud ja intervjuu temaga oli üks mu esimesi lugusid Õhtulehele. Otsisin selle praegu üles ja märkasin, et Lasn ütles juba toona, täpselt kuus aastat tagasi, et globaalne majandus kukub paari-kolme aastaga kokku.
Huvitav, et see mulle meelde ei jäänud.
Mulle jäi hoopis meelde, kuidas ma inglise keeles Õhtulehe Tartu vanas kontoris telefoniintervjuud läbi viisin, ajavahe tõttu hilisõhtul, ja kuidas mu käed ja hääl värisesid. Fotograaf Aldo ja keegi veel vaatasid mind uudishimulikult ja see ajas mind veel rohkem närvi. “But your English is excellent!” rahustas Lasn mind ja me ajasime muhedalt üks pool tundi juttu.
Naljakas, mis asjad meelde jäävad.
Lugu ennast saab lugeda siin.
loomad ja triibud
Alati, kui ma hakkan vaatama kuu jooksul monthly style postituse jaoks kogunenud asju (olgu, KAKS korda on nii juhtunud), siis olen ma rõõmus, et nii palju ägedaid shotte on kogunenud. Saadan need arvutisse, kustutan telefonist ära (sest ma tegelt ei talu, kui mul on sada miljonit sarnast pilti telefonis ja ma ei suuda kunagi ära oodata, et ma nad juba arvutisse saaks ja telefoni puhtaks saaks) ja siis avastan, et kaks või kolm pilti jäid saatmata. Kuuest. Või kaheksast. Ko kurat küll. KAKS korda olen nüüd sama reha otsa astunud! Oleks, et enne vaataks ära, mis pildid saadetud said, aga ei… Kohe vaja asuda kustutama…
Niisiis. Läksin Etsysse, sest Etsy teeb mul alati tuju paremaks. Vaatasin ilusaid asju, otsisin inspiratsiooni, panin neid ritta, mõtlesin lumest ja kodust ja triipudest ja igatsesin jõule. Ma vist polegi saanud mahti öelda, et ma ootan jõule juba sel aastal juulikuust saadik. Aga ootan! Ja nüüd lõpuks ongi nad käes. Hommikul sadas penoplastilund ja isegi kuuske käisime vaatamas juba.
Ühesõnaga. Pilte pean siis nüüd juurde tegema, nii hirmus uni on, et asjalikku kirjutada ei jõua, aga vaadake parem Etsyst ilusaid asju. Neist ükskõik mida võib vabalt mule jõuludeks kinkida. Triibud! Loomad! Triibud!
 Arctic Fox Figurine by … $36.00
|
 Flirty Strapless Black … $98.00
|
 JOHNNY CASH man in blac… $100.00
|
 Christmas tree earrings… $18.00
|
 Workhorse bag in cherry… $185.00
|
 Play with Me Cat (cat l… $39.00
|
 Squirrel Silhouette Fel… $8.00
|
 Keep Calm and Wine On (… $6.99
|
 Funny striped bee hat …. $18.00
|
 Brian the Red and White… $20.00
|
 Striped Owl Throw Pill… $22.00
|
 Letterpress Recipe Card… $46.00
|
 SALE- Striped Boat Neck… $15.00
|
 Penguin Necklace, Le Op… $40.00
|
 Stunning re-designed 19… $967.00
|
töötamisest
Minu ja Naabrinaise üks lemmiknaisi hetkel poliitikas on (loomulikult) Kaja Kallas. Ma olen pikka aega juba plaaninud kirjutada sellest, kuidas me kannatamatult ootame tema emaks saamist. “Jaa, eks varsti ole näha, kas Kaja Kallas sulle ka TEGELIKULT meeldib,” oli Naabrimees Naabrinaisele öelnud, kui nad teda raadios rääkimas kuulsid.
“See näitas, kui hästi ta mind tunneb,” ütles Naabrinaine. Sest lisaks sellele, et me kannatamatult ootasime, et ta emaks saab (just lugesin, et vist juba saigi, palju õnne!), ootame me veel rohkem, millal ta tagasi tööle läheb. Nimelt usume nii mina kui Naabrinaine, et naine võiks ja peaks pärast emaks saamist ka tööd tegema (PS! Sellesama postituse all on Kaja Kallas ka kommenteerinud, muide!). Õigemini – on täiesti okei, et on naisi, kes jäävad koduseks ja seda tahavadki, arvan ma. Aga kui nad tahavad tööd teha, siis peaks see olema igati tervitatav ja ühiskond ei peaks seda hukka mõistma.
Niisiis, nüüd me ootame, et Kaja Kallas tööle tagasi läheks ja ma ootan põnevusega, kuidas see meediasse jõuab.
Ma saan aru, et mul on vedanud. TEOREETILISELT ei takista miski mind ka praegu juba tööd tegemast, sest mul on õnn omada oskusi, mida ma saan ka kodus rakendada ja nii midagi kasulikku ära teha. PRAKTILISELT ei ole ma peale blogimise (mida ma olen vahepeal võtnud religioosse pühendumusega, kuigi keegi selle eest mulle raha ei maksa) (MIKS keegi mulle selle eest juba raha ei maksa?!) suutnud ühtegi mõistlikku asja produtseerida. Ma TAHAN nii hullult tööd teha, aga mulle tundub, et mu aju on täiesti mannastunud. Ma ei suuda ega oska keskenduda.
Titt on loomulikult imeline. Mida aeg edasi, seda rohkem ta iseendaga hakkama saab ja tegelikult on mul arvuti taga istumise võimalusi küll ja veel. Tema roomab mööda põrandat mu silma all ringi ja teeb oma titeasju (näiteks viskab sinist pardikest ja roomab sellele järele). Mina võiksin sel ajal teha arvutis tööasju. Shoulda, coulda, woulda. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma peaksin oma aju juhtmed ümber tõstma, et seda osata.
Nimelt on käsil mitu ilukirjandusprojekti ja ühele on isegi väline tähtaeg – mul peaks olema mitu peatükki jaanuariks olemas. Kui see ettepanek tehti, mõtlesin ma natuke ja võtsin selle vastu. Siis: tühjus. Mu aju oli TÄIESTI tühi. Ma ei suutnud isegi sünopsist või luukere loole välja mõelda, saati siis seda kirjutama hakata. Mitu päeva piinlesin ma kuskil Põrgu alumistes ringides ja olin täiesti veendunud, et mu ajumanna ei hakka enam kunagi tööle. Lõpuks tuli ka Idee. Puhh! Varem oli nii, et kui Idee oli olemas, siis oli suurem töö juba tehtud. Kirja panemine ei valmista(nud) mulle enam viimasel ajal mingeid raskusi. Öeldakse, et mingi oskuse omandamiseks tuleb 10 000 tundi seda harjutada. Paistab, et kirjutamisega on mu 10 000 tundi täis saanud. Ma ei ütle, et kirjapandu oleks mingi fabuloosne suurteos, aga tehniliselt suudan ma kirjutada täiesti talutavaid asju, ilma sellega väga palju vaeva nägemata. (Disclaimer: loomulikult näen ma vaeva. Toimetamisprotsess võtab harilikult kolm korda kauem kui kirjapanemisprotsess.)
Aga ma ei ole suutnud hakata seda Ideed isegi otsast realiseerima. Üks asi on see, et mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma tahaks, et mul oleks kirjutamiseks vähemalt kaks tundi. Sellest esimesed pool kuluvad aju ümberlülitamisele, tund kulub kirjutamisele ja viimane pool kulub kirjutatu ülelugemisele ja esialgsele kiirtoimetamisele. Päristoimetamine toimub niikuinii alles mõni päev hiljem. Aga seda kahte järjestikust tundi, kus mind miski ei segaks, ju praegu ei ole. Laps läheb magama kell 20 ja SIIS need paar vaba tundi on, aga SIIS tundub mulle, et ma olen ära teeninud ühe kokanduspooltunni, ühe söömis- ja sarjakolmveerandtunni, ühe veiniveerandtunni ja siis ma lähen proovin järgmised kaheksa tundi magada. (Harilikult feilin.)
Ma tean, et ma peaksin teoretiseerimise ja vingumise asemel lihtsalt hakkama tafiks mutiks (nagu Naabrinaine) ja lihtsalt TEGEMA. Sest seda luksust keskenduda ei tule ilmselt niipea, järelikult pean ma õppima, kuidas teha asju siis, kui ma neid saan ja kasvõi viieminutiliste otsade kaupa. Aga kuigi ma ei ole enam viimased aastad uskunud sellise asja olemasolusse nagu “Vaim” (see, mis “peale” tuleb väidetavalt) ja olen hoopis öelnud, et kõik on kättevõtmise asi, siis praegu mulle tundub, et on suisa võimatu mingit loometööd teha viieminutiliste juppide kaupa, hajevil, üks silm titel, teine ekraanil. Päriselt, kas see on võimalik? Epp kindlasti ütleb, et on. Manona ilmselt ka. Merle Liivak tõenäoliselt ka, sest nemad kõik on saanud ja saavad edaspidigi tittede kõrvalt loometükke teha. Miks siis mina ei saa? Või õigemini, miks ma juba ei proovi ja muudkui vingun sel teemal?
Mulle tundub, et kui ma saaksin näiteks nädal aega järjest 6 tundi öösel magada ja päeval last tunniks ajaks kellegi teise hoolde usaldada, et siis hakkaks mu aju natuke paremini tööle. Ma tean, et mul pole enam seda noore ema hektilise elu vabandust ja et ma peaksin juba harjunud olema, aga ma ei ole. Ma olen ikka kurnatud, mannaaju ja konstantselt hädas, suutmata kõiki neid asju, mis ma tegema pean, päevadesse mahutada. Ja ma ei saa enam oodata ja loota, et VARSTI läheb paremaks. Et kui ma imetamise täiesti lõpetan. Et kui ma rohud jälle saan. Et kui see rõve igemepõletik ükskord lõppeb ja ma jälle selgelt näen. Et kui ma lõpuks saan kasvõi kaks ööd järjest magada. Et kui Abikaasa on kauem kodus kui ühel päeval nädalas. Et kui ma siit hullumajast lõpuks Oma Koju saan. Et kui…
Alati on midagi, mis justkui segab. Alati.
Ja samas… kui mul oleks töö, mida ma võtan hinge ja kirega, aga see töö oleks kontoris (või Riigikogus või koosolekusaalis või laboris või operatsioonisaalis), kuidas ma SIIS veel saaks? Järelikult – vingumine jätta ja töötada! Sest kuigi mul pole lapsehoidja-luksust või päeval kellegagi lapsekasvatamise jagamise luksust, on mul ometi ju kodus töötamise luksus. Ja sajad, ilmselt isegi tuhanded naised suudavad sedasama teha lapse kõrvalt, kordi hullemates oludes, järelikult pean ka mina suutma. Right? Right?!
Sest peamine on ju see, et ma TAHAN tööd teha. Ei, mul on seda VAJA. Sest ilma manna lämmatab mu.
(Ja ma nii hullult kardan, et ma ei oska enam. Et ma ei oska enam MITTE MIDAGI.)
Silent Sunday
milestones
Niisiis. Eile ma tegin jälle seda Uskumatu Ematoomase trikki, et vaadata oma tütre kaunist ja sakilist esimest hammast, kui ma märkasin – mida keppi, teine ka?! Mis, nüüd hakkabki nii olema, et hammas nädalas või? No sel juhul ma TÕESTI tahaks näha, kuidas talle need 52 hammast järgmiste jõulude ajal suhu mahuvad. Samas, siis ongi hea jõulupraadi järada.
Üleüldse on Miilur-Piilur viimase nädala-or-so ajaga nii palju asju teinud, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis lähebki meelest ära. Pealegi mulle tundub, et ta nägu muundub otse mu silme all. Et ta ei näe enam ühelgi hommikul välja täpselt samasugune nagu õhtul magama minnes. Talle hakkab lapse nägu ette tekkima. Põsed venivad punnisolekust normaalseks, suu on kuidagi titelikust inimeselikuks läinud ja silmad, oo, need silmad! Need silmad võivad vaadata kõiki inimesi sellise kriipindusega, et kui ta ei oleks mu tütar, siis ma oleks pidevalt scared shitless. Jah, tal on see kriipi iga, kus ta massilt on juba nii suur, et vabalt võiks olla väikelaps ja ehitada legodest death raysid, aga samas on ta veel veits imik. Noh, kui juuksed pähe ära saavad, siis saab sellega vast korda.
Lisaks avastasin ma üleeile, kui kahtlase vaikuse peale pilgu põrandale heitsin, et djuud! Sa istud! Ja mängid oma varvastega! What gives?! Kuidas sa nii said? Ta on küll pidevalt mingis imelikus poolkülili-kolmnurkasendis aega veetnud, aga päris iseseisvalt istuli pole veel saanud. Nüüd siis kuidagi sai. Ja ma ei näinudki.
Aga Mila üks lemmiktegevusi on hetkel enda neljakäpakil kõigutamine või siis jooga asana Grouching Dragon võtmine ja siis niimoodi, justkui tõkkejooksja stardipakul, edasi-tagasi vehklemine. Roomab ta nagu mingi hull, eriti kui kass silmapiiril on, keda taga ajada. Või kuskil mõni juhe rippumas, mida kiskuda. Või hoopis mõni seinakontakt, mida kraapida. Tegevusi on ka kõige baby proofitumas korteris küll ja veel. Juhtmed, need on ikka suured lemmikud. Ja kassid.
Ning eile puksus ta mul PÄRISELT naerda, kohe tükk aega järjest, kui ma teda kõdistasin. Ma olin seda, just seda, nii hiiglama kaua oodanud. Seda, et lõpuks naeraks ta nagu päris inimene, mitte lihtsalt ei kiljataks või ei teeks suvalisi lämbumishääli. Puksus ja puksus, eesti keeles polegi vist selle kohta head sõna, inglise keeles on – giggle. Ma olin peast hullumas – naerab! Selle peale, et ma teda kiusan! Naerab!
Muuhulgas on ta sel nädalal omaalgatuslikult üle läinud kahele lõunauinakule, mis tähendab, et ta on õhtuti nonstop üleval. Nagu mingi neli, isegi viis tundi. Ja on seejuures täiesti sotsiaalne. Mis on oosõm. Minu aju? Constant overdrive. Sest teda ei saa sekundikski enam kuhugi jätta. Kui tekib kahtlane vaikus, on kindel, et ta on leidnud midagi, mida süüa, endale peale tõmmata või millega end elektrifitseerida. Mis tähendab, et kui ma enne olin hajevil, siis nüüd olen ma überhajevil. Keskendumise võin mõneks ajaks vist unustada. Aga! Lootus on, et nüüd hakkavad lõpuks toimuma normaalsed lõunauinakud ja parem oleks, because mommy needs to work, et kõiki neid häid püreesid ja piimasegusid osta.
Ahjaa, uus toitumisrežiim on kah, aga sellest vast mõni teine kord. Režiimi nimi on Naabrinaine. Mis peaks ütlema kõik. (Näiteks: et see töötab.)
Peamine on siiski see, et mõni aeg tagasi hakkas ta “Da-da” ütlema. Minu meelest poleks olnud parimat valikut esimeseks silbiks. Nii on kõik rahul. Baabuška on õnnelik, et laps tunneb oma vene juuri – da, da! Isa on rahul, sest ta ju KINDLASTI tahab öelda daddy. Vanaisad on rahul, sest ilmselgelt ütleb ta taadu. Tädi Siki on rahul, sest see tähendab ju hoopis tjotjat!
Ainult mina tean tõde.
Ta tahab öelda Daki.
esimene isadepäev
Mila annab üle isadepäevakingitust ja peab samal ajal südamest tulevat kõnet.