Päev enne jõule taipasin ma järsku, et Mila krigistab hambaid.
“Aww, nunnu,” oli mu esimene mõte.
“Whatta…?! Tal on küll kaks hammast, aga need on mõlemad ALL!” oli mu teine mõte.
And lo and behold, nii oligi. Jõuluhammas! Nüüd on Mila lemmiktegevus jõudehetkel hambaid krigistada ja see on JÄLE. Aga vähemalt ta teeb sel ajal meganunnut nägu. Little hamsterface!
…kirjutan sulle miljonendat korda. Nimelt peaks me hakkama sel nädalal aktiivselt tegelema ehitusmeeste otsimisega, aga kui ma Neti ehitusalase kataloogi lahti võtsin ja firmasid läbi sortima hakkasin, läksin ma KOHE hulluks.
Niisiis. Kas kellelgi on olnud häid kogemusi mõne Tallinna ehitusfirmaga? Võib olla ka FIEga tegemist, kuigi ideaalis võiks meil olla kaks meest peal: üks, kes jagab sanitaartööde asja ja teine, kes siseviimistluses kõvem käpp. Sest meie uude korterisse on vaja sisse ehitada vannituba, aga me tahaks samal ajal ka ära lasta teha köögiseinad ja ehk ka põranda, kui eelarve lubab.
Samas võib anda ka hoiatusi, kui mõne firmaga on olnud kindlalt kehvi kogemusi.
Ootama jäädes,
Daki & co
K.-l on uus sõber. Ta nimi algab B-tähega, aga kuna B-täheline lühend on siin blogis juba kasutusel olnud, siis nimetan ma teda hoopis Aidaniks. Sest ta näeb natuke “Seks ja linna” Aidani moodi välja.
Igal juhul. Aidan on awesome. Täiega. Me oleme juba mõnda aega hänginud, kui samadesse linnadesse satume, mis, kui ma praegu mõtlema hakkan, on sel kuul olnud igal nädalavahetusel. Hm. Noh, okei. Igal juhul. Enne jõule he blew my mind. Lasi mu aju õhku.
Vestlus toimus muidu inglise keeles, aga kuna ma viimasel ajal püüan lugejate soovidele vastu tulla ja vähem võõrkeelt kasutada (näiteks on koduses keeles tulnud kasutusele väljendid “hirmunud kakatuks”, “näitleja LL Jahe Jott” ja “kas sa oled hapukurgis?”), siis esitatagum järgnev tõlgituna.
Aidan: “Niisiis. Sa kirjutad asju?”
Daki: “Jah. Üht-teist.”
Aidan: “Oh, äge. Kuule, ma saadan sulle äkki midagi lugeda? Mul on aastaid olnud üks raamatumõte ja ma olen püüdnud leida kedagi, kes selle minu eest ära kirjutaks, aga olen ebaõnnestunud. Sest keegi teine ei oska seda kirja panna, mis mul peas on.”
Daki: “Mhmh, see tavaliselt nii töötabki.”
Aidan: “Ja siis ma panin ise kaks peatükki kirja. See on muidugi puhas pask ja mul oleks vaja, et keegi mulle seda ütleks.”
Daki: “Selle jaoks ongi toimetajad, kes sitast kulda teevad.”
Aidan: “Täpselt.”
Daki: “Kui idee on hea.”
Aidan: “Ma arvan, et on.”
Daki: “On see fiktsioon või mittefiktsioon?”
Aidan: “Mõlemat.”
Daki: “Väga hea. Kirjutama peab asjadest, mida sa päriselt tead ja oled kogenud mingilgi määral. Kõike välja mõelda ei saa, kui kogemus puudub.”
Aidan: “Mnjah. Ma olen mõelnud jah, et äkki ma saan ikka hakkama sellega. Et kirjutaks raamatu. Mu vanaonu kirjutas raamatu.”
Daki: “Jah?”
Aidan: “Jap. “Martin Eden” on pealkiri.”
Daki: “”Martin Eden”?…”
Daki: “Mm… AH?!”
Aidan: “Jaa, kas sa ei teadnudki?”
Daki: “Mida kuradit…?”
Aidan: “Jajaa, mu vanaonu oli Jack London.”
Selle aja peale oleme me taas laua juurde jõudnud ja ma seisan hetkeks. Jalad nõrkevad.
Daki: “K.! MIKS SA MULLE EI ÖELNUD, ET TA VANAONU ON JACK LONDON?!”
K.: “Jaa, ikka ütlesin ju.”
Daki: “Jack friiking London!!!”
Abikaasa: “Mh? Mis toimub?”
Daki: “Ta vanaonu on Jack London! Ma sain just multiorgasmi! Kirjandusorgasmi! Aidan, sa valetad ju?”
Aidan: “Ei, päriselt, ma ei aja sulle paska. Mul on sitaks tema asju kodus. Mingid artefaktid ja värgid, mis ta oma reisidelt kokku tõi. Tema raamatute esmatrükid. Igast jama.”
Daki: “Ma ei usu sind.”
Aidan: “No ma kunagi näitan siis. Päriselt noh! Ma veetsin kõik oma lapsepõlvesuved tema rantšos.”
Daki (ahmib õhku, joob õlut)
Aidan: “Muide, kas te teate, et ta kirjutas oma testamenti sisse, et tema rantšos võivad nunnad tasuta elada ka pärast tema surma?”
Daki: “Nunnad?”
Aidan: “Jajah. Seal olid pidevalt mingid nunnad. Ja mehhiklased, immigrandid. Lihtsalt elasid seal.”
Daki: “Nagu… Tegid mingi koguduse sinna või?”
Aidan: “Ei, lihtsalt elasid. Mina sõitsin oma kolmekaga ringi ja nunnad ja mehhiklased hängisid kuskil taustal. Aga ma ei tohtinud nendega rääkida.”
Daki: “Miks?”
Aidan: “Ma ei tea. Öeldi, et ei tohi. “Ära räägi mehhiklaste või nunnadega.” See oli mu lapsepõlv.”
Daki: “”Don’t talk to the nuns. Or the Mexicans.” Bahahaaa! Juba ainuüksi SELLE lause ümber võiks ma raamatu kirjutada.”
Aidan: “Kirjuta.”
Daki: “See täiega läheb mu blogisse.”
Olgu sinu pühad täpselt sellised. mis sind õnnelikuks teevad!
Daki & co
Mulle nii õudselt meeldib, mis efekti annavad need puud ja trammiliinid. Ja see üksik õnnetu kilekott sellest kevadtormist. Seda vaadet jään mõneti ilmselt igatsema. Uskumatu, et puudel võib olla nii palju nägusid.
See on selleaastaste jõulude kõige iseloomustavam pilt. (Klikkides, muide, näeb kõiki selle blogi pilte suuremalt. Ja hetkel ka lumesajuvabalt.)
Istume Katsi, Naabrinaise, Naabrimehe ja LMiga perekond Naabrite köögis. Naabrinaine näitab parasjagu, kui cool laps tal on.
Naabrinaine: “LM, kas sa käisid kirikus?”
LM: “Jaa! Kilikus!”
Daki: “Kas sa nägid jõuluvana ka?”
LM: “Jõuluvana!”
Daki: “Aga Ivo Linnat? Kas sa Ivo Linnat ka nägid?”
LM: (vaatab suurte silmadega otsa, otsekui öeldes ise oled Ivo Linna)
Naabrinaine: “Aga kes see on?”
LM: “Daki!”
Naabrinaine: “Aga kes tema on?”
LM: (arusaamatu)
Naabrinaine: “See on Kats. Aga kes tema on?”
LM: “Issi!”
Naabrinaine: “Aga kas sa tead, kes tema on? Kes Daki on?”
LM: (segaduses)
Naabrinaine: “See on Mila ema. Mila ema. Mii-iila ema.”
LM: (vaikib)
Naabrinaine: “Kas sa mäletad, kes Mila on? Ta on su külmkapisõbranna!”
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: “Ma arvan, et LM tahaks praegu lihtsalt öelda, et ema või asi, ei vii last külmkapist ära!”
LM: (nõustuv vaikus)
Naabrinaine: “Oh! Aga LMil on uus lemmikväljend! Stenbocki maja. Ütle: Stenbocki maja.”
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: “Jajah, ta saab aru küll, et ma juba ütlesin Stenbocki maja, mis tal enam öelda…”
//
Külmkapilaps on nimelt meie selleaastane jõulukaart, mis on uhkelt perekond Naabrite juures külmkapile kinnitatud. Lasin teha Fotopostkaardis ja absoluutselt ei tunne piinlikkust, et ma olengi nüüd see ema. Ma ju ÜTLESIN, et ma hakkan olema see ema!
Homme sõidame jõuluks koju. Ja täna sadas lund. Asjalood võiksid olla halvemad.
What she said.
Majja saabus kuusk, Mila reageeris oodatult. Täna seisis ta tükk aega sõnatult – mis on tema puhul täiesti harukordne, tavaliselt on ta häält alla trepikottagi kuulda – ja vaatas, kuidas ma kuuske ehtisin. Alles siis ta läks ja proovis seda ära süüa. Kui see ebaõnnestus, läks ja proovis kassitoitu ära süüa. Juba miljonendat korda nende päevade jooksul.
Iginälgurist juba rääkisin, see hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma lohutan end sellega, et õige pea ei pea ma enam mingite püreedega (väga palju) jamama ja saab ta pärisinimese toidu peale üle viia. Piimavärk muidugi jätkub veel mõnda aega.
Oijah, tegelt ma pealkirja pannes tahtsin hoopis jõuludest kirjutada, aga tahan hoopis titest rääkida. Vot nii. Deal with it.
Umbes kuuekuuselt läks Mila üle uuele toitumisrežiimile. Nimelt ei tundnud ta enam söömise vastu vanal kombel erilist huvi ja kuigi ta kõht oli putrudest-püreedest täis, hakkasin ma muretsema, et ega tal piimast saadavaid kasulikke aineid puudu ehk ei jää. Niisiis tutvustasime uut süsteemi – varahommikul RP, kell 9 puder + segu, kell 12 lõunasöök + segu, kell 15 RP, kell 18 õhtusöök, kell 20 täislitakas segu ja magama.
Nüüd vaikselt on ära kadunud ka veel need kaks RP korda, mis tähendab, et laps on võõrutatud. Ja ma ütlen ausalt – võõrutamine on ilgelt kole sõna ja ma isegi vist natuke kartsin seda, aga see tegi meie perele NII PALJU head. Esiteks ei muretse ma enam selle pärast, kas laps saab ikka kõike, mis vaja. Teiseks jäid ära need närvesöövad imetamisüritused ära, mis mind viimasel ajal frustratsioonist nutma ajasid. Ja kolmandaks saan ma üsna rahulikult nüüd mõningaid rohte taas võtta ja katsetada, mis tunne on öösiti päriselt magada. For the record, ei ole eriti veel maganud, aga küll seegi kätte jõuab. Kunagi.
Ma lootsin pool aastat teda imetada ja seda ma ka tegin. Laps kasvab mühinal, täna ütles arst, et annab aastase mõõdu välja. Turvahällist kolis turvatooli üle, mis tähendab, et lõpuks on muutunud ka pikemad autosõidud minu jaoks natuke inimlikumaks (kohutav on üksi pikka otsa teha, kui sa ei näe, mis laps taga teeb). Kasutusel on hetkel kõik riided, mis üldse on varutud ja probleemiks hakkavad kombekad kujunema, sest suuremad kombekad pole enamasti kinniste jalaotstega ja no TÕE POOLEST ei viitsi ma veel jalatsitega jamama hakata.
Lõpuks sai põrandalt ka madratsikate ära koristatud, mis paar nädalat ta kukkumisi püüdis. Ära on ta õppinud ka vannituppa ronimise (see on kõrgemal tasapinnal) ja mulle tundub, et ta järgmine siht on iseseisvalt põrandalt diivanile saada või diivanilt aknalauale ronida. Ja LOOMULIKULT on tema peamine eesmärk ära süüa kõik asjad, mis vähegi käeulatusse satuvad.
Ja mingil salapärasel põhjusel on ta viimased neli-viis päeva maganud hommikuuinakud jutti üle tunni, ükspäev isegi kaks ja pool tundi. See-eest oli ta eile üleval poole kümneni (!!! tavaline uneaeg on ikka kell 20), aga ikkagi ei saa ma aru, mis tema uinakutega nüüd siis lahti on. Ma isegi ei julge ühtegi mõtet sõnadega kas tõesti… alustadagi. Elame, näeme.
//
Mul tegelt oleks nii palju kirjutada igast asjust, aga ma olen end tühjaks kirjutanud. Tööasjad, noh. Üllatusega avastasin, et ma oskan seda veel küll. Vaja oli lihtsalt kätte võtta ja need paar tundi päeval kirjutamiseks leida.
Ootan jõulutunnet. Lume osas olen alla andnud. (1:0 Naabrinaise kasuks)
Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.
On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.
Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.
Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…
Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.
Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.
Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)
Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…
Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.
///
Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.
Nagu lubatud, loosingi välja KÜMME kingipakki kõigi dakiblogi lugejate vahel. Kommentaare tuli küll kaks korda vähem kui eelmisel aastal, aga kingitusi oli see-eest kaks korda rohkem, nii et:) Palun kõikidel võitjatel ise minuga ühendust võtta, et kingipakkide kojutoimetamise osas kokku leppida.
Veel kord suur-suur aitäh minu sõpradele Siljale, kellest on saanud mu ihukõrvarõngadiiler; Epule ja Tiinale Petrone Printist ja Triinule Tantsumaaniast, kes seda üritust toetasid. Loodetavasti saan ka järgmisel aastal oma lugejaid rõõmustada.
Ma veel tahtsin seda öelda, et kuigi mul on vahepeal väga raske leida endas jõudu või lihtsalt aega siia kirjutama tulla, on see alati siiski ära tasunud. Mu meelest on lihtsalt suurepärane, et dakiblogi lugejad on nii superlahedad inimesed. Tõsiselt. Me saame vaielda, me saame nalja visata, me saame kogemusi vahetada, me saame virtuaalseid paisid jagada, mõtteid vahetada, vahepeal ka natuke teravamalt öelda – ja mul on jätkuvalt tunne, et siin blogis on tegelikult mõnus õhkkond. Just selle pärast. Et on turvaline. Tuled ja räägid südamelt ära ja ALATI on keegi, kes saab aru. Või kes näeb asja teise nurga alt ja aitab sulgi seda näha. Ma loodan, et teil on samasugune tunne kui mul.
Te kõik olete väga armsad. Jah, ka sina oled hästi armas, kes sa loed ja ei kommenteeri.
Ühesõnaga, mul on hea meel, et te kõik need seitse… oot, vist juba varsti kaheksa aastat minuga olete olnud. Muah!
Aga mis ma ikka lobisen, palun, võitjad! (Nagu ikka, kasutasin random.org abi, lisasin rattasse ka dakiblogi FB lehele lisatud kommentaarid.)
RAAMATUD “MEESTEST, LIHTSALT” ja “NAISTEST, LIHTSALT” SAAVAD ENDALE:
EPP PETRONE VÄRSKE “MINU AMEERIKA 3” SAAVAD ENDALE:
EPP PETRONE VÄRSKED “MUINASJUTUD ARMASTUSEST” SAAVAD ENDALE:
SILJA KÄSITÖÖBLOGIST SAAVAD 10 EURO EEST ENDALE MEELDIVAD EHTEID VALIDA:
TANTSUMAANIA KÜMNE KORRA PÄÄSME SAI ENDALE