…ja sööb kanavokki. Täiesti ise. Oskaks veel isa ka läbi telepildi ära tunda, siis võiks öelda, et laps on suureks kasvatatud.
Author Archives: daki
rebound girl
Dakiblogi 8. sünnipäeva ja EV sünnipäeva puhul vaatab Emiliana telekast, kuidas ta isa marsib, tänava äärde lehvitama ei lähegi, sest ma olen loll ja jätsin vankri maha. Kümnekilost sellise libedaga eriti tassida ei taha kah.
Meenutuseks möödunud aegadest sissekanne veebruarist 2006, kus 2006. aasta Daki selgitab lugejale, kes või mis on rebound girl. Värskematest asjadest võite lugeda Delfi Naistekast, kuidas mulle koguaeg kole öeldakse.
***
Rebound girl
1. rebound girl
a rebound girl is your side-chick, when your girl ain’t satisfying your needs.
2. rebound
hooking up with someone shortly after being dumped (by someone else) so that you still feel wanted.
3. rebound
going from one relationship to the next right away to avoid the pain of a breakup.
—
Üldised reeglid, kui tegu on rebound-relationship’iga. See kestab nädala kuni 2,5 kuud. See saab alguse kas kohe pärast eelmise suhte lõppu või mõne aja pärast, aga fakt on, et rebound suhte otsija ei ole veel eelmisest üle saanud.
Rebound suhe ei ole üldiselt väga kirglik või siis valetatakse tunnete koha pealt iseendale ja/või teisele osapoolele. Ka võib esineda tunnete ülekandmist, otsitakse rebound girl’is neid omadusi, mis olid eelmisel tüdrukul.
Mõnikord ei saa tüdrukud aru, et nad on rebound girl’id. Sel juhul tuleb neile ilmselt nii suhte algus kui ka lõpp üllatusena. Kui aga on teada, et tegu on rebound suhtega, siis peab igaüks ise otsustama, kuivõrd ta on valmis suhteks, millel puudub igasugune potensiaalne tulevik. Tunnete tekkimisel võivad mõlemad pooled haiget saada, tõenäolisem on siiski, et haiget saab rebound girl.
Rebound girl on tüdruk, kes valmistab haavatud ja nukra mehe ette taas ühiskonda ja keerulisse kohtingumaailma astumiseks. Ise võidab ta suhtest ehk ka, kui hindab suhteliselt kohustustevaba seksi ja ajaveetmist. Tulevikku oodata ei tasu mitte mingil juhul. Ja valmis tuleb olla teise naise varjus elamiseks, sest see, kes mehele haiget tegi, on sust kindlasti parem, ilusam, heam jne – vähemalt mehe arvates. (Alati on magusam see šokolaad, mille jaoks raha ei jätku.)
Muidugi oleks tore, kui rebound suhte reeglid alguses kokku lepitakse (á la kas on õigus kohtuda teiste inimestega, milliseid piiranguid teineteisele seatakse jne) ja et mõlemad on teadlikud suhte olemusest. Reaalsus on, et üks pool on pime või on seda mõlemad – kas eitab mees endale rebound girl’i kui sellist või siis arvab tüdruk, et siit algab nüüd hea asi.
Ohjah. Väga kerge on aru saada, kui sa oled rebound girl, aga mida sel puhul ette võtta, ei ole ma suutnud veel otsustada ja pole õnnestunud kusagilt ka leida rebound-suhete pikemaid kirjeldusi, kui see, mida ma juba niigi loomulikust intelligentsist tean.
Fakt on see, et rebound girl on üks väga tänamatu ja endale mitte erilist kasu toov tegevus. Ma olen pea kogu oma elu olnud See Viimane Tüdruk Enne Tõsist Pikaajalist Suhet, ehk siis vähemal või rohkemal määral rebound girl ja ausalt öeldes – suht kopp on ees.
Andke mu nett tagasi, kuradi internetiahvid.
hambalood
Täna on mingi hullumeelne päev olnud, ma sõitsin vist mingi 80 kilti maha linna vahel asju ajades. Nende bensiinihindade juures on see muidugi puhas rumalus.
Ühesõnaga, käisime muuhulgas ka hambaarsti juures niite välja võtmas. (Olgu vahemärkusena öeldud, et tarkusehamba väljavõtmisest taastumise valu on olnud KUKEPEA võrreldes sellega, mis valu on tekitanud mu igikestev igemepõletik. Järgmist oppi ma ei karda enam absoluutselt.)
Kasutan siin meie-vormi, sest Mila oli muga kaasas. Vaatas ammulisui, kuidas mulle mingeid värke suhu topiti ja üritas kõike – ooh, shiny! – haarata.
Hiljem rääkisime Sikiga telefonis hammastest ja muust.
Daki: “Muide, kas sa oled kuulnud sellist asja, et mõnedel täiskasvanutel on alles mõned piimahambad? Et nagu jäävhambaid ei tulegi!”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Vestlus sumbub hüsteerilisse naeru.
kuidas traumeerida last
Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.
Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.
Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.
Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.
Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!
Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.
Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.
remontika 1: laua lugu
Meie Nõmme-kodusse oli jäetud paar ägedat mööblitükki. Ägedat selles mõttes, et neist saavad ägedad asjad, kui välja mõelda, mi värvi nad võiks värvida ja natuke vaeva näha. Okei, nad on niisama ka ägedad, aga viimasel ajal on mind tabanud DIY-palavik, seega tahan ma kõike ISE teha. Kõik mööblitükid, mis mulle aastatega kogunenud on, värisevad hetkel hirmust, sest nad juba teavad, et mul on kavas nad kõik üle teha. Ägedaks.
Esimesena võtsin ette laua. See oli mattunud koleda valge värvikihi alla, selle all oli veel üks kollane värvikiht. Haises nagu vanakurat. Kolm päeva nokerdasin ja sain iga kord värvihaisudest peavalu, aga puhtaks ma ta sain.
Kõigepealt muidugi tuli välja, et kaabits, mis ma ostnud olin, on totaalne kräpp. Plastikust jura, mille käepide ära hakkas tulema ja mida ma siis iga nühke järel tagasi pidin kruttima. Kui oli endale korralikud kaabitsad muretsenud, lendas töö suisa rõõmuga.
Algselt oli mul plaanis värv maha võtta ja uuesti valgeks värvida, ning siis peitsiga kulutatud ilme anda. Aga kui ma olin kõik värvi maha saanud, mõtlesin, et proovin, mis nägu peitsiga jääb. Ja jäi megaägedat nägu! See ilus tume puit, mis värvi alt välja tuli, sai peitsiga, kuidas nüüd öeldagi, komplimendi. Üleüldse, miks mitte keegi mulle varem pole öelnud, kuivõrd COOL asi on PEITS?! Peits on absoluutselt mu lemmik… aine hetkel. Peitsisõltlane. Äkki peaks tugigrupi looma? Anonüümsed Peitsisõltlased.
Nii et nüüd on mul kaunis tume puitlaud, mida ma isegi üle ei raatsi lakkida. Võibolla kunagi tahan midagi muuta, siis hakka jälle seda lakki maha kratsima. Kirjutuslauaks ideaalne! Pealegi tuli välja, et sellel on sahtlikoht ja järgmine projekt ongi sahtel ehitada. Täiesti superluks. Ema kinkis sünnipäevaks kirjutuslaua tooli ka, millele me homme järele läheme ja mis saab ka totaalse make-overi.
Nii hullult cool on asju ise teha! Täna näiteks võtsin kaks tundi relakaga ahjult värvi maha. Ma pole elus vist nii tolmune olnud. Homme jälle!
Kas ma olen juba öelnud, et ma olen oma kodust totaalses vaimustuses?
Pilt sai olude sunnil tehtud kunstipärane, aga kunagi teen kindlasti parema pildi ka. Koos tooliga, näiteks!
viis asendamatut tehnikavidinat anno 2012
Ülemöödunud aasta lõpus sain ma reastada oma asendamatuteks tehnikavidinateks need viis. Täna on aga nimekiri hoopis teistsugune, sest möödunud aasta oli tugev tehnika aasta. Ma pole vist elades endale nii palju tehnikat kokku ostnud kui eelmisel aastal. Nüüd peaks mõni aeg rahulik olema.
1. Canon D1000.
See on üks odavamaid peegelkaameraid turul ja selle ostmist sponsoreeris Mila (ehk rasedus) (ehk sünnituspuhkuse rahad). Peamiseks ettekäändeks oligi, et mul on ju vaja hullult oma last pildistada ja ma olengi seda väsimatult teinud, no ikka keskmiselt 300 pilti kuus on lapsest. Enamasti küll neljast-viiest erinevast “photoshootist”, aga IKKAGI. Kaamera on muidugi äss, ma vaikselt õpin seda tundma veel aasta hiljem ja see on kohutavalt äge, et ta mulle väljakutseid pakub. Muidugi ei takista see hingel kalasilma-objektiivi ihkamast, küll kunagi tuleb ka selle aeg. Ainuke häda on see, et mul pole korralikku kaamerakotti. Samas olen aga just tänu uuele fotokale hakanud agaramalt Photoshoppi kasutama ja olen täiesti vaimustuses sellest, mida piltidega teha annab. Kas pole mitte imeline, et me elame ajastul, kus ka suvaline päss saab endale lubada meisterklassi tehnikat ja luua kerge vaevaga väga ägedaid pilte? Imeline.
2. MacBook Air.
Oma harjumisest õunaarvutiga olen juba kirjutanud. Tänaseks on olukord selline, et võtan kõiki neid mugavusi, mida Apple pakub, täiesti iseendast mõistetavana ja “vanamoodi” väga ei oskagi enam. Ei, mõnus on, pole midagi öelda. Kui vinguda, siis ainult selle üle, et vooluadapteri kinnitus on jabur. See käib magnetiga ja jube kergelt küljest, mis tähendab, et pärast paari korda Milaga sel teemal võitlemist (“Ei tohi puutuda, emme oma!”) läks arvuti lolliks, juhe keeldus laadimast ja mul oli suur rõõm kohtuda nähtusega nimega Kernel panic. Ei, super. Ostsin uue juhtme, vana ootab paranduses, sest ma lihtsalt kuidagi ei jõua sellele järele. Nojah, selle üle võiks ka vinguda, et nad oleksid võinud mulle asendusjuhtme anda poest, kui katkise parandusse andsid. Eputavad ju nad suurelt, et annavad paranduse ajaks asendusarvutid ja mis kõik veel…
3. Kindle.
Kindle on absoluutselt ASENDAMATU. Ma mäletan neid aegu, kui pidin reisile minnes hoolikalt vaagima, milliste raamatute jaoks mul on ruumi kotis ja millised pean maha jätma. Ja siis alati kohal olles avastama, et kõik on läbi loetud ja ongi tuuga. Õudne. Oh, muidugi on Kindle’iga natuke harjumist, ta on kohmakas üsna. Ikka hoopis teine asi on näpu vahel lehekülgi libistada, kui sellega kohmakalt järjekorranumbrit sisestada ja leida, aga nii üldiselt on see suurepärane leiutis. Paberraamatuid ostan jätkuvalt, aga nüüd enam mitte nii valimatult. Kui enne ostsin ma võimalusel kõik raamatud paberkujul, mis mulle huvi pakkusid, siis nüüd ostan vaid need, mis tõesti paberil ilusad välja näevad (sisekujundusraamatud) või mis on tõestanud oma headust (Pratchettid). Kõik muud ostan võimalusel Amazonist või digikujul. Vinguda võiks selle üle, kui vähe on ikkagi eestikeelseid teoseid digikujul, aga see olukord paraneb kiirelt. Ahjaa, kirjastustest, kus minu ENDA raamatud on digikujul välja antud, loovutas mulle autorieksemplari ainult Petrone Print. Varrak ignoreeris palvet. See süsteem võiks ka kuidagi mugavamaks muutuda, et ma ei peaks autorina enda digiraamatuid ostma või kirjastuselt anuma, vaid et oleks võimalus kiirelt ja mugavalt (nt id-tuvastusega) Digiraamatute Keskusest alla laadida. Kuid ju selleni ka jõutakse.
4. iPod ja Monster iCar Play.
Keegi kunagi ühes mu postituse kommentaariumis mainis, et ta tahaks kohe näha, palju ma siis muusikat kuulan kui laps käes. Vastus on: täpselt sama palju kui mitte rohkem. Autoinimesena on iPod jätkuvalt igapäevane asi, millega autos muusikat kuulata ja mida aeg edasi, seda allergilisemaks ma raadiojaamade vastu muutun. (Mis ei tähenda, et ma ei tahaks ise mõnes töötada. Hullult tahaks, megaäge oleks see. Aga teisi ei viitsi alati kuulata:) Mila on ka suur muusikasõber ja meie päevadesse kuulub kindlalt vähemalt üks tantsu-lauluveerandtund.
5. Samsung S Plus.
Hmh, jah, oma Nokiaga olin ma väga rahul, kuni ma sain maigu suhu, mis õige nutitelefon on. (Tsiteerides Naabrinaist: “Tõeliselt nutikas telefon. Temast kohe kiirgab nutti!”) Mingil imepõhjusel ostsin Samsung S Plusi (ma tõesti ei tea, miks ma ei ostnud SII või eriti seda uut VALGET SII telefoni… Rumal olen, that’s why.) ja tegelikult olen ma temaga päris rahul. Okei, mind jubedalt häirib, et ta on nii kerge ja väike. Samsung Wave II korpus meeldis mulle oluliselt rohkem, see oli mõnusalt raske ja osaliselt metallist. Mulle kohe ei istu see ühtne musta karbi kujundus. Ma tahan, et telefon oleks suur ja käes TUNDA, et ma ei kaotaks teda pidevalt käekotti ja taskusse ära. Pealegi pole mul veel õnnestunud leida S Plusile sobivaid korpuseid, mis värk sellega on? Aga sisu poolest on Android super, kiidan. Nii palju megaägedaid äppe on olemas, alates linnuvaatlusäppist lõpetades Tallinna transpordi äppiga, vahele kõiksugused kaamerad ja Aurasmad ja värgid… Ei, mõnus on. Tänapäevane tehnika on ikka nii hullult äge.
Millised on sinu asendamatud tehnikavidinad?
tarkusetu
Ühesõnaga, kogu see hambutustamise protsess oli täpselt nii rõve, kui ma arvasin, aga samas ikkagi täiesti üleelatav. Värisesin nagu haavaleheke ja pärast läks verest ja pingelangusest ja tühjast kõhust (suutsin ma jee enne süüa midagi) süda täiega pahaks.
Täna on juba täiesti ookoo, kui välja jätta totaalne hamsterface ja võimetus naerda. Miska jäi ka sõprade külastamine ära, sest no ei ole ju võimalik niimoodi Naaber Family juures käia, et EI naeraks. Sõbrapäevakoogid mõnel teisel korral.
Peamine on aga see, et ma tahaks teiega oma mööblisaagat jagada, aga ma ei saa, sest ma unustasin täna pilti teha. Aga vähemalt on meil nüüd töömees! Ja see tähendab, et me reaalselt saamegi endale varsti vannitoa ja loodetavasti ka köögipõranda (ja -seinad ja -kapid ja ja ja), mis kõik tähendab, et on siiski suur lootus vähemalt lähikuudel siiski ära kolida.
Mu elu on puhas WIN praegu.
teine sünnipäev
Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.
Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…
…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!
Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.
Phhhh.
Õuduk.
esimene sünnipäev
Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.
K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”
Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.
hommikud
Mu päevades on rütm ja see on absoluutselt suurepärane. Tütarlaps magab hommikul 8ni, hommikuuinak algab 10 paiku ja kestab tund-poolteist. Päeva teine pool on veelgi etteaimatavam, lõunauinak algab kell 14, hiljemalt kell 15 ja kestab 16ni. Ja õhtul 20st magama. Töötab peaaegu nagu kellavärk. Peaaegu – sest ma enam ei viitsi unenats olla. Pole mingit vajadust. Kõik on paigas nagu peab.
Ma ei suuda uskuda, et me oleme selleni jõudnud. Et mul lõpuks on taas AEG, mida ma saan planeerida.
Ja hommikud algavad enamasti akna peale ronimisega ja sealt välja vaatamisega. Samas tuleb ka kõik raamatud läbi käia, mis aknalaual ootamas. “Hea teada, et Juhanparts teadmistepõhist majandust toetab,” ütles Abikaasa selle peale.
“Ei, mis – elukestev õpe on Juhanpartsi prioriteet!” vastasin ma.
Elukestev õpe indeed – täna avastas Mila, et kui mulle näpp nabasse toppida, siis hakkan ma kiljuma. Ma pole vist ELADESKI oma last niimoodi naermas kuulnud.
