Author Archives: daki

remontika 2

hoomamatu 2 Replies

Nüüdseks on asjalood jõudnud niikaugele, et täna saime me Milaga tema kümne kuu juubelil teha seda:

See, armsad sõbrad, on meie KÖÖGIPÕRAND. Võib-olla ei saa te asja olulisusest aru. Võib-olla teie, kel teil on pidevalt köögipõrand jalge all ja olemas, ei mõtle üldse sellele, millise õnnega te olete koos selle köögipõranda näol, aga oo, ma oskan oma köögipõrandat väga hästi hinnata. Sest viimased… kuu? …ei olnud meil köögipõrandat. Oli vaid aluspõrand ja hunnik liiva ja saepuru, siis see hunnik likvideeriti ja jäid vaid lahtised lauad otse keldrisse. Ja suu-uur kankatoru keset põrandat. Mis tähendas, et Nõmmel ööbimine lapsega oli väljaspool igasuguseid mugavustsoone, sest tema väga ei hinda seda, kui teda pidevalt tassitakse. Ta tahab pigem ise ringi vaadata.

No ja siis see külm ja mustus ka, see ka muidugi.

Niisiis, täna saabusin ma korteri peale (kus isa mul esimese asjana teatas: “Mina ei tee siin korteri peal enam MITTE MIDAGI, kui ma seda Otiga koos teha ei saa!” Mis tähendab, et vaene Ott on kogu meie saikode-perekonna ära võlunud ja tal pole õrna aimugi, mis teda veel ees ootab. Vaene laps.) ja mind ootas ees KÖÖGIPÕRAND. Viskusin kohe selili, täiesti aru andes, et kogu mu kevadine suurepärane kleidi-sukkade-kummikute-kombo saab saepuruseks, aga MIS SIIS! Minu köögipõrand!

Nipet-näpet on muidugi teha veel. Näiteks seinad on köögis praegu sellised.

Vannituba jääb siitpoolt vaadates vasakut kätt seina taha, suur ukseava tekkis, kui uks välja kangutati. See uks peaks hakkama käima meie magamistoa ja elutoa vahel, kuigi ta esialgu veel ei mahu sinna. See on aga järgmise nädala projekt.

Maha on lammutatud ka see veider seinakapi-moodustis, mis tekitas imeliku komka. Nüüd on avarust elutoas nii et tapab. Panipaiku küll eriti mitte, aga samas on meil Kõuplis terve garderoobisüsteem, millele tuleb Nõmmel koht leida, nii et ma väga ei leina seda seinakappi. Selle uksed kavatsen ma aga kuskil ära kasutada. Re-use!

Avarus:

Mul on suur raskus praegu end tagasi hoida igal pool hüüumärke kasutamast, sest ma olen lihtsalt totaalselt sillas. Kõik on nii oosõm noh.

Vannituba on aga ukse taga peidus ja arvestades kõigi nende keelusiltide hulka, mis Ott uksele oli pannud, ei hakanud ma seda täna lahti kangutama. Aga üleeile nägi vannituba välja selline:

Pilt on tehtud ukselt.

Värvist pole muidugi sittagi aru saada, sest telefon niigi moonutab ja lisaks sitt valgustus ka. Natuke on näha, et põrandaplaadi ääred on sakilised ja seinad heledad. Täna saabusin ma täpselt sel hetkel, kui Ott ja isa boilerit paigaldasid. Ott laulis mingit laulu, mille ma sujuvalt suunasin edasi Mila sünnipäevalauluks ja kogu stseen lõppes sellega, et Ott ja Mila vennastusid tühja plastpudeli taga. (Mila thing on tühjad plastpudelid.)

Kas ma juba olen muidu öelnud, et meil on hullult lahe töömees? Ja kogu see lahedus hakkab vaikselt läbi saama, sest juba esmaspäeval pannakse paika pott, kraanikauss, vann ja ühendatakse ära kõik vajalikud torud ja jubinad.

Minu selle nädalavahetuse projekt on pliit puhtaks lihvida, see näeb praegu välja selline:

Täna jõudsin alumise otsa peaaegu valmis (tunni ajaga, kusjuures), siis aga pidin Naabrimehe juurde jooksma, sest sellise asjaga, nagu relakal ketta vahetamine, saab ikkagi hakkama ainult mees. Ilmselt on kasutusjuhendis ka kirjas, et kui Y-kromosoom puudub, siis relakat näppida ei tohiks.

Homme loodan kogu selle sinise rõlguse maha saada ja siis tuleb juba sügavalt hinge tõmmata ja otsusele jõuda, kas me suudame praegu köögi ka enam-vähem valmis saada või lepime pooliku lahendusega, mida suvel edasi nokerdada.

Sest remontika, mu sõbrad, on SITAKS kallis.

Aga peamine on siiski see, et misiganes ka ei juhtuks, tulgu või võlavangla – vannituba saab meil valmis, köögil on põrand olemas, soe vesi on uuest nädalast sees ja elamine on põhimõtteliselt sissekolitav!

Kõik ülejäänu on selle kõrval ikka üsna väheoluline.

Ja vannitoa grand opening tulebki juba uuel nädalal (teile kõigile, kes te tahate kalendrisse näiteks selle kirja panna).

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

7 kuud päisepilte

hoomamatu 10 Replies

Mulle hullult meeldivad blogid, kus autor oskab/viitsib aeg-ajalt päisepilte teha ja vahetada. Iga kord on kuu alguses põnev vaatamas käia, millega on Dooce üllatanud või kas LJB on vahepeal midagi uut valmis nikerdanud. Ma pole muidugi asjade tegemises nii osav kui Dooce jt, aga sellegipoolest olen nüüd viimased pool aastat päisepiltidega mässanud, mida riiderist lugejad võib-olla tähelegi pole pannud.

Kuna ma olen Photoshopis kohe eritiii algaja, siis muidugi näitavad minu päisepildid seda. Aga katsetada meeldib mulle ikkagi. Olen püüdnud oma “käekirja” leida ja tundub, et vektorgraafikast võib veel alles und näha, mul tuleb pigem välja (kui tuleb) piltide kreisiks töötlemine ja teksti juurde lisamine. Vahepeal lähevad pildid kreisiks tahtmatult.

Vahel mängisin isegi mõttega lasta kellelgi teisel päisepilte nokerdada, andekaid disainertuttavaid on mul küll, aga kuidagi pole selleni jõudnud ja ise katsetada on ka lahe.

Siin on mu esimesed seitse mastheadi, augustist märtsini. Juuli pilt oli ka, aga on kuskile juba ära paigutatud. Augusti omas kasutasin tädi väikest lambapoega, kellele oleks hoovi peal kogemata peale astunud, sest ta sõi köögi akna all ristikheina tšillilt.

Nagu näha, armastan ma väga puid kasutada. Septembri pilti käisin spetsiaalselt otsimas, leidsin lõpuks Pikakari rannast täpselt sellise pihlaka nagu vaimusilmas ette nägin.

Oktoobri pilti käisin ka spetsiaalselt pildistamas, sest mul oli kompa vaimusilmas juba valmis pandud. Pidi olema lomp, värvilised lehed ja üks minu paljudest kummipardikestest. Nii ma siis toppisin Mila vankrisse ja läksin tuult ja tormi trotsides ilusal päiksepaistelisel päeval Stromkale lompi ja lehti otsima. Tuul puhus silmad-suud liiva täis ja Mila vankrist minema, aga pilt sai tehtud.

Novembri pilt läks mul üldse meelest ja kui ükskord november käes oli, oli mul Photoshopi trial parasjagu läbi saanud, nii ma siis viskasin kiirelt pilgu olemasolevatele piltidele, leidsin ühe vahva foto, mille olin rabamatkal klõpsinud, keerasin Picasa sätteid edasi-tagasi, panin Naabrinaise surematu lause juurde ja viie minutiga oli olemas. Ise olin ülirahul, et nii väikese vaevaga nii äge tulemus tuli.

Detsembri päisepildiga ei ole eriti rahul, saturatsiooni sai ikka liiast. Tegin veel kaks korda ümber, sest päisepilt tahtis pimedaks teha, kui blogi lahti võtsin. Põhipilt on tehtud ühel meie miljonist Slovakkia lauareisist, aga detsembrile omast glämmi ja sära ei osanud ma lisada. Kahjuks.

Jaanuariks olin ma kaotanud lootuse sel aastal normaalset talve näha. Ja olgu öeldud, et minu meelest pole tõesti talve olnudki. Aga mis siis ikka, nüüd hakkasingi kevadet ootama. Sest pärast seda tuleb see jube suvi ja siis on jälle sügis (vuhuu!) ja siis juba on lootus uuele ja paremale talvele. Jaanuari pilt on tehtud köögiaknast ühel neist harvadest kordadest kui detsembris lund sadas.

Veebruari pilt on ka samast puust (ma räägin noh, et mul on puudega mingi thing), aga mingist korrast, kui oli tõeline lumesadu, nii et isegi tänavad olid valged.

Märtsi pildiks tahtsin ma midagi ägedat, näiteks see üks pilt, mis mul on, kus Pussakas pungi näksib (siinkohal tervitused esipunganäksijale, Kairile), aga pärast tundi aega nokerdamist ja PS-is tausta eemaldamist andsin alla ning võtsin hoopis ühe 2009. aasta oktoobris (vist) tehtud pildi, käänasin huvitavaks ja viskasin teksti peale. Märts on niikuinii üks mu vihatumaid kuid – lõputu, vastiku ilmaga ja kas ma juba ütlesin, et lõputu? Ühtki püha ei ole, päevi on miljon ja raha antakse vaid poole miljoni päeva jaoks. Masendav on märts. Aga selle kuu märts on ehk erilisem, sest tuleb suur kolimissaaga ja kuu lõpus on ball!

maailma parim cover ever

hoomamatu 1 Reply

Tänud Mallukale, kes selle loo mu ellu tõi. Mul ei saa sellest isu täis. Külmavärinad tulevad peale, kui naine laulma hakkab.

Edit: Parim kommentaar ever Mallukalt, kui rääkisime sellest, et ma ta diipsust täna jõuliselt levitanud olen: “Mõtle, mis siis veel saab kui värmimispeo teeme, siis teen kindlasti diibi haiku sellest.”

Edit 2: Arutame Mallukaga eluliste küsimuste üle, näiteks nagu miks on sõnad “habe” ja “häbe” sarnased ja kuidas trammid rööbastel püsivad. Mallukas: “Aga mina arvasin, et tramme hoiab rööbastel juht?”

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

rebound girl

hoomamatu 4 Replies

Dakiblogi 8. sünnipäeva ja EV sünnipäeva puhul vaatab Emiliana telekast, kuidas ta isa marsib, tänava äärde lehvitama ei lähegi, sest ma olen loll ja jätsin vankri maha. Kümnekilost sellise libedaga eriti tassida ei taha kah.

Meenutuseks möödunud aegadest sissekanne veebruarist 2006, kus 2006. aasta Daki selgitab lugejale, kes või mis on rebound girl. Värskematest asjadest võite lugeda Delfi Naistekast, kuidas mulle koguaeg kole öeldakse.

***

Rebound girl

1. rebound girl

a rebound girl is your side-chick, when your girl ain’t satisfying your needs.

2. rebound

hooking up with someone shortly after being dumped (by someone else) so that you still feel wanted.

3. rebound

going from one relationship to the next right away to avoid the pain of a breakup.

—

Üldised reeglid, kui tegu on rebound-relationship’iga. See kestab nädala kuni 2,5 kuud. See saab alguse kas kohe pärast eelmise suhte lõppu või mõne aja pärast, aga fakt on, et rebound suhte otsija ei ole veel eelmisest üle saanud.

Rebound suhe ei ole üldiselt väga kirglik või siis valetatakse tunnete koha pealt iseendale ja/või teisele osapoolele. Ka võib esineda tunnete ülekandmist, otsitakse rebound girl’is neid omadusi, mis olid eelmisel tüdrukul.

Mõnikord ei saa tüdrukud aru, et nad on rebound girl’id. Sel juhul tuleb neile ilmselt nii suhte algus kui ka lõpp üllatusena. Kui aga on teada, et tegu on rebound suhtega, siis peab igaüks ise otsustama, kuivõrd ta on valmis suhteks, millel puudub igasugune potensiaalne tulevik. Tunnete tekkimisel võivad mõlemad pooled haiget saada, tõenäolisem on siiski, et haiget saab rebound girl.

Rebound girl on tüdruk, kes valmistab haavatud ja nukra mehe ette taas ühiskonda ja keerulisse kohtingumaailma astumiseks. Ise võidab ta suhtest ehk ka, kui hindab suhteliselt kohustustevaba seksi ja ajaveetmist. Tulevikku oodata ei tasu mitte mingil juhul. Ja valmis tuleb olla teise naise varjus elamiseks, sest see, kes mehele haiget tegi, on sust kindlasti parem, ilusam, heam jne – vähemalt mehe arvates. (Alati on magusam see šokolaad, mille jaoks raha ei jätku.)

Muidugi oleks tore, kui rebound suhte reeglid alguses kokku lepitakse (á la kas on õigus kohtuda teiste inimestega, milliseid piiranguid teineteisele seatakse jne) ja et mõlemad on teadlikud suhte olemusest. Reaalsus on, et üks pool on pime või on seda mõlemad – kas eitab mees endale rebound girl’i kui sellist või siis arvab tüdruk, et siit algab nüüd hea asi.

Ohjah. Väga kerge on aru saada, kui sa oled rebound girl, aga mida sel puhul ette võtta, ei ole ma suutnud veel otsustada ja pole õnnestunud kusagilt ka leida rebound-suhete pikemaid kirjeldusi, kui see, mida ma juba niigi loomulikust intelligentsist tean.

Fakt on see, et rebound girl on üks väga tänamatu ja endale mitte erilist kasu toov tegevus. Ma olen pea kogu oma elu olnud See Viimane Tüdruk Enne Tõsist Pikaajalist Suhet, ehk siis vähemal või rohkemal määral rebound girl ja ausalt öeldes – suht kopp on ees.

Andke mu nett tagasi, kuradi internetiahvid.

hambalood

hoomamatu 3 Replies

Täna on mingi hullumeelne päev olnud, ma sõitsin vist mingi 80 kilti maha linna vahel asju ajades. Nende bensiinihindade juures on see muidugi puhas rumalus.

Ühesõnaga, käisime muuhulgas ka hambaarsti juures niite välja võtmas. (Olgu vahemärkusena öeldud, et tarkusehamba väljavõtmisest taastumise valu on olnud KUKEPEA võrreldes sellega, mis valu on tekitanud mu igikestev igemepõletik. Järgmist oppi ma ei karda enam absoluutselt.)

Kasutan siin meie-vormi, sest Mila oli muga kaasas. Vaatas ammulisui, kuidas mulle mingeid värke suhu topiti  ja üritas kõike – ooh, shiny! – haarata.

Hiljem rääkisime Sikiga telefonis hammastest ja muust.

Daki: “Muide, kas sa oled kuulnud sellist asja, et mõnedel täiskasvanutel on alles mõned piimahambad? Et nagu jäävhambaid ei tulegi!”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Vestlus sumbub hüsteerilisse naeru.

kuidas traumeerida last

hoomamatu 4 Replies

Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.

Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.

Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.

Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.

Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!

Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.

Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.